TEXT 3

Tekst

Text

yo mām ajam anādiṁ ca
vetti loka-maheśvaram
asammūḍhaḥ sa martyeṣu
sarva-pāpaiḥ pramucyate

Synonyms

yaḥ — igaüks, kes; mām — Mind; ajam — sündimatut; anādim — algusetut; ca — samuti; vetti — teab; loka — planeetide; mahā-īśvaram — kõrgeimat valitsejat; asammūḍhaḥ — mitte eksitatud; saḥ — tema; martyeṣu — surelike hulgas; sarva-pāpaiḥ — kõikidest pattude järelmõjudest; pramucyate — vabastatakse.

yaḥ — anyone who; mām — Me; ajam — unborn; anādim — without beginning; ca — also; vetti — knows; loka — of the planets; mahā-īśvaram — the supreme master; asammūḍhaḥ — undeluded; saḥ — he; martyeṣu — among those subject to death; sarva-pāpaiḥ — from all sinful reactions; pramucyate — is delivered.

Translation

Ainult see, kes tunneb Mind kui sündimatut ja algusetut, kui kõikide maailmade Kõigekõrgemat Jumalat ning kes ei lase end eksiteele viia, vabaneb kõikide pattude järelmõjudest.

He who knows Me as the unborn, as the beginningless, as the Supreme Lord of all the worlds – he only, undeluded among men, is freed from all sins.

Purport

Seitsmendas peatükis (7.3) öeldi: manuṣyāṇāṁ sahasreṣu kaścid yatati siddhaye – need, kes pürgivad vaimse teadvustamise tasandi saavutamise poole, ei ole tavalised inimesed. Sellised inimesed seisavad kõrgemal miljonitest tavalistest inimestest, kes ei tea midagi vaimsest teadvustamisest. Kuid nendest, kes tõepoolest üritavad mõista oma vaimset positsiooni, on vaimses teadvustamises edukaim see, kes on jõudnud arusaamani, et Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus, sündimatu ning see, kellele tegelikult kõik kuulub. Ainult sellel tasandil, kui inimene mõistab Kṛṣṇa kõrgemalseisvat positsiooni, võib ta vabaneda kõikidest pattude järelmõjudest.

As stated in the Seventh Chapter (7.3), manuṣyāṇāṁ sahasreṣu kaścid yatati siddhaye: those who are trying to elevate themselves to the platform of spiritual realization are not ordinary men; they are superior to millions and millions of ordinary men who have no knowledge of spiritual realization. But out of those actually trying to understand their spiritual situation, one who can come to the understanding that Kṛṣṇa is the Supreme Personality of Godhead, the proprietor of everything, the unborn, is the most successful spiritually realized person. In that stage only, when one has fully understood Kṛṣṇa’s supreme position, can one be free completely from all sinful reactions.

Selles värsis kirjeldatakse Jumalat sõnaga aja, mis tähendab „sündimatu", kuid Ta on erinev elusolenditest, keda teises peatükis kirjeldatakse samuti sõnaga aja. Jumal on erinev elusolenditest, kes sünnivad ja surevad materiaalsete kiindumuste tõttu. Tingimustest sõltuvad hinged vahetavad oma kehasid, kuid Jumala keha ei muutu. Isegi kui Ta laskub siia materiaalsesse maailma, tuleb Ta siia sellesama sündimatu olendina. Neljandas peatükis öeldaksegi seetõttu, et tänu Oma sisemisele energiale, ei satu Jumal kunagi madalama, materiaalse energia mõju alla, vaid viibib alati kõrgemas energias.

Here the Lord is described by the word aja, meaning “unborn,” but He is distinct from the living entities who are described in the Second Chapter as aja. The Lord is different from the living entities who are taking birth and dying due to material attachment. The conditioned souls are changing their bodies, but His body is not changeable. Even when He comes to this material world, He comes as the same unborn; therefore in the Fourth Chapter it is said that the Lord, by His internal potency, is not under the inferior, material energy, but is always in the superior energy.

Sõnad vetti loka-maheśvaram osutavad antud värsis sellele, et Jumal Kṛṣṇa on universumi kõikide planetaarsüsteemide kõrgeim omanik ning et elusolend peaks olema sellest teadlik. Jumal Kṛṣṇa eksisteeris enne universumi loomist ning Ta on Oma loomest erinev. Kõik pooljumalad selles materiaalses maailmas on loodud, kuid mis puutub Kṛṣṇasse, siis Teda pole kunagi loodud ning seetõttu on Kṛṣṇa erinev isegi sellistest võimsatest pooljumalatest nagu Brahmā ja Śiva. Ning kuna Ta on Brahmā, Śīva ja kõikide teiste pooljumalate looja, on Tema kõikide planeetide Kõrgeim Isiksus.

In this verse the words vetti loka-maheśvaram indicate that one should know that Lord Kṛṣṇa is the supreme proprietor of the planetary systems of the universe. He was existing before the creation, and He is different from His creation. All the demigods were created within this material world, but as far as Kṛṣṇa is concerned, it is said that He is not created; therefore Kṛṣṇa is different even from the great demigods like Brahmā and Śiva. And because He is the creator of Brahmā, Śiva and all the other demigods, He is the Supreme Person of all planets.

Śrī Kṛṣṇa on seega erinev kõigest loodust ning igaüks, kes teab seda tõde Tema kohta, vabaneb kohe kõikidest pattude järelmõjudest. Kõigekõrgema Jumala tundmiseks peab inimene vabanema kõikidest patustest tegevustest. Nagu kinnitatakse „Bhagavad-gītās", on võimalik Kṛṣṇat tundma õppida ainult ja üksnes pühendunud teenimise läbi. Ühelgi teisel viisil pole see võimalik.

Śrī Kṛṣṇa is therefore different from everything that is created, and anyone who knows Him as such immediately becomes liberated from all sinful reactions. One must be liberated from all sinful activities to be in the knowledge of the Supreme Lord. Only by devotional service can He be known and not by any other means, as stated in Bhagavad-gītā.

Kṛṣṇat ei tule pidada inimeseks. Nagu öeldud eespool, peavad ainult rumalad inimesed Kṛṣṇat inimeseks. Siin kinnitatakse seda teisel viisil veel kord. Inimene, kes pole rumal, vaid piisavalt arukas mõistmaks Jumala algolemuslikku positsiooni, on alati vaba kõikidest pattude järelmõjudest.

One should not try to understand Kṛṣṇa as a human being. As stated previously, only a foolish person thinks Him to be a human being. This is again expressed here in a different way. A man who is not foolish, who is intelligent enough to understand the constitutional position of the Godhead, is always free from all sinful reactions.

Kui Kṛṣṇat tuntakse Devakī pojana, kuidas saab Ta olla siis sündimatu? Ka seda selgitatakse „Śrīmad-Bhāgavatamis": kui Ta ilmus Devakī ja Vasudeva ette, ei sündinud Ta kui tavaline laps, vaid ilmus Oma algupärasel kujul ning alles seejärel omandas Ta tavalise lapse kuju.

If Kṛṣṇa is known as the son of Devakī, then how can He be unborn? That is also explained in Śrīmad-Bhāgavatam: When He appeared before Devakī and Vasudeva, He was not born as an ordinary child; He appeared in His original form, and then He transformed Himself into an ordinary child.

Kõik, mis toimub Kṛṣṇa juhenduse all, on transtsendentaalne. Materiaalsed järelmõjud, mis võivad olla head või halvad, ei saa seda saastada. Kontseptsioon, et asjad materiaalses maailmas jagunevad soodsateks ja ebasoodsateks, on aga mõttespekulatsioon, sest tegelikult pole materiaalses maailmas midagi soodsat. Kõik siin materiaalses maailmas on ebasoodne, sest selline on juba materiaalse maailma loomus. Me lihtsalt kujutleme, et see maailm on headtoov. Tegelikkuses toob head vaid täies pühendumuses Kṛṣṇa teadvuses sooritatud teenimine. Seega, kui me vähegi soovime, et meie teod oleksid soodsad, siis peame me toimima vastavalt Kõigekõrgema Jumala juhendustele. Need juhendused on antud sellistes autoriteetsetes pühakirjades nagu „Śrīmad-Bhāgavatam" ja „Bhagavad-gītā" ning samuti võime neid teada saada autoriteetse vaimse õpetaja käest. Kuna vaimne õpetaja on Kõigekõrgema Jumala esindaja, siis on tema poolt antud juhendus otseselt Kõigekõrgema Jumala juhendus. Vaimne õpetaja, pühad isiksused ning pühakirjad juhivad kõik meid ühes suunas. Nende kolme allika vahel pole vastukäivusi. Kõik tegevused, mis on sooritatud nende poolt antud juhenduste kohaselt, on vabad selle materiaalse maailma nii jumalakartlike kui ka ateistlike tegude järelmõjudest. Pühendunu transtsendentaalne meelestatus tegutsemisel on õigupoolest loobumus ning seda nimetatakse sannyāsaks. Nagu kinnitatud „Bhagavad-gītā" kuuenda peatüki esimeses värsis, on tõeliselt loobumuslikku elu elav inimene see, kes täidab Kõigekõrgema Jumala poolt antud korraldusi kui oma kohustust ning kes ei otsi kaitset oma töö viljadest (anāśritaḥ karma-phalam). Sannyāsī ja joogi on tegelikult igaüks, kes tegutseb Kõigekõrgema Jumala juhenduste kohaselt, mitte aga see, kes on lihtsalt omaks võtnud sannyāsī välimuse või kes on pseudo-joogi.

Anything done under the direction of Kṛṣṇa is transcendental. It cannot be contaminated by material reactions, which may be auspicious or inauspicious. The conception that there are things auspicious and inauspicious in the material world is more or less a mental concoction because there is nothing auspicious in the material world. Everything is inauspicious because the very material nature is inauspicious. We simply imagine it to be auspicious. Real auspiciousness depends on activities in Kṛṣṇa consciousness in full devotion and service. Therefore if we at all want our activities to be auspicious, then we should work under the directions of the Supreme Lord. Such directions are given in authoritative scriptures such as Śrīmad-Bhāgavatam and Bhagavad-gītā, or from a bona fide spiritual master. Because the spiritual master is the representative of the Supreme Lord, his direction is directly the direction of the Supreme Lord. The spiritual master, saintly persons and scriptures direct in the same way. There is no contradiction in these three sources. All actions done under such direction are free from the reactions of pious or impious activities of this material world. The transcendental attitude of the devotee in the performance of activities is actually that of renunciation, and this is called sannyāsa. As stated in the first verse of the Sixth Chapter of Bhagavad-gītā, one who acts as a matter of duty because he has been ordered to do so by the Supreme Lord, and who does not seek shelter in the fruits of his activities (anāśritaḥ karma-phalam), is a true renouncer. Anyone acting under the direction of the Supreme Lord is actually a sannyāsī and a yogī, and not the man who has simply taken the dress of the sannyāsī, or a pseudo yogī.