TEXT 31

Tekst

Text

na ca śreyo ’nupaśyāmi
hatvā sva-janam āhave
na kāṅkṣe vijayaṁ kṛṣṇa
na ca rājyaṁ sukhāni ca

Synonyms

na — ei; ca — samuti; śreyaḥ — hea; anupaśyāmi — ma näen ette; hatvā — tapmise läbi; sva-janam — oma sugulaste; āhave — võitluses; na — ega; kāṅkṣe — ma soovin; vijayam — võitu; kṛṣṇa — oo, Kṛṣṇa; na — ega; ca — samuti; rājyam — kuningriiki; sukhāni — sellest tulenevat õnne; ca — samuti.

na — nor; ca — also; śreyaḥ — good; anupaśyāmi — do I foresee; hatvā — by killing; sva-janam — own kinsmen; āhave — in the fight; na — nor; kāṅkṣe — do I desire; vijayam — victory; kṛṣṇa — O Kṛṣṇa; na — nor; ca — also; rājyam — kingdom; sukhāni — happiness thereof; ca — also.

Translation

Ma ei mõista, mis kasu võiks tõusta oma sugulaste tapmisest selles lahingus, ning samuti, mu kallis Kṛṣṇa, ei saa ma soovida endale seeläbi mingit võitu, kuningriiki ega õnne.

I do not see how any good can come from killing my own kinsmen in this battle, nor can I, my dear Kṛṣṇa, desire any subsequent victory, kingdom or happiness.

Purport

Teadmata, et igaühe tegelik heaolu on seotud Viṣṇuga (ehk Kṛṣṇaga), on tingimustest sõltuvad hinged meelitatud kehalistest suhetest, lootes seeläbi õnneni jõuda. Sellise pimeda elukäsitluse tõttu unustavad nad koguni materiaalse õnne põhjused. Arjuna näib antud hetkel olevat aga unustanud isegi kṣatriya moraalikoodeksi. Öeldakse, et vaid kahte laadi inimesed väärivad võimsale ja säravale Päikesele jõudmist: esiteks kṣatriyad, kes hukkuvad lahinguväljal Kṛṣṇa isiklike juhiste järgi toimides, ning teiseks need, kes on omaks võtnud loobumusliku elu printsiibid ja täielikult pühendunud vaimse kultuuri viljelemisele. Arjuna on aga tõrges tapma oma vaenlasigi, rääkimata siis oma sugulastest. Ta arvab, et tappes oma sugulased, ei ole tema elus enam mingit õnne ning seetõttu tahab ta keelduda võitlemast, sarnaselt inimesele, kes tundmata nälga ei kipu toitu valmistama. Arjuna on hetkel otsustanud minna ära metsa ning elada pettunult üksildast elu. Kṣatriyana on tal aga eluks vaja kuningriiki, sest kṣatriya ei saa hõivata end ühegi teise tegevusega peale kuningriigi juhtimise. Arjunal aga pole kuningriiki. Tema ainus võimalus omandada kuningriik on võidelda oma onupoegade ja vendadega, et võita tagasi kuningriik, mille isa talle pärandas. Seda ei taha Arjuna aga teha. Ning seepärast arvab ta, et on valmis minema metsa, üksikusse paika, jätkama oma pettumusest tulvil elu.

Without knowing that one’s self-interest is in Viṣṇu (or Kṛṣṇa), conditioned souls are attracted by bodily relationships, hoping to be happy in such situations. In such a blind conception of life, they forget even the causes of material happiness. Arjuna appears to have even forgotten the moral codes for a kṣatriya. It is said that two kinds of men, namely the kṣatriya who dies directly in front of the battlefield under Kṛṣṇa’s personal orders and the person in the renounced order of life who is absolutely devoted to spiritual culture, are eligible to enter into the sun globe, which is so powerful and dazzling. Arjuna is reluctant even to kill his enemies, let alone his relatives. He thinks that by killing his kinsmen there would be no happiness in his life, and therefore he is not willing to fight, just as a person who does not feel hunger is not inclined to cook. He has now decided to go into the forest and live a secluded life in frustration. But as a kṣatriya, he requires a kingdom for his subsistence, because the kṣatriyas cannot engage themselves in any other occupation. But Arjuna has no kingdom. Arjuna’s sole opportunity for gaining a kingdom lies in fighting with his cousins and brothers and reclaiming the kingdom inherited from his father, which he does not like to do. Therefore he considers himself fit to go to the forest to live a secluded life of frustration.