TEXT 30

Tekst

Text

na ca śaknomy avasthātuṁ
bhramatīva ca me manaḥ
nimittāni ca paśyāmi
viparītāni keśava

Synonyms

na — ei; ca — samuti; śaknomi — ma olen võimeline; avasthātuṁ — jääma; bhramati — unustades; iva — nagu; ca — ja; me — minu; manaḥ — mõistus; nimittāni — põhjused; ca — samuti; paśyāmi — ma näen; viparītāni — täielik vastand; keśava — oo, deemon Keśī tapja (Kṛṣṇa).

na — nicht; ca — auch; śaknomi — bin ich imstande; avasthātum — zu bleiben; bhramati — vergessend; iva — wie; ca — und; me — mein; manaḥ — Geist; nimittāni — verursacht; ca — auch; paśyāmi — ich sehe; viparītāni — genau das Gegenteil; keśava — o Töter des Dämons Keśī (Kṛṣṇa).

Translation

Ma ei suuda enam siin seista. Mu pea käib ringi ja ma olen enesevalitsemist kaotamas. Oo, Kṛṣṇa, deemon Keśī tapja! Kõik, mida ma näen, ennustab vaid õnnetust.

Ich bin nicht imstande, hier noch länger stehenzubleiben. Mein Geist ist verwirrt, und mir schwindelt. Ich sehe nur Unheil drohen, o Kṛṣṇa, Töter des Dämons Keśī.

Purport

Rahutuse tõttu ei suutnud Arjuna enam kauemaks lahinguväljale jääda ning ta oli oma meelenõrkusest teadvust kaotamas. Liigne kiindumus materiaalsetesse asjadesse on see, mis ajab inimese sellisesse segadusse. Bhayaṁ dvitīyābhiniveśataḥ syāt. „Selline hirm ja mõistuse tasakaalutus saab osaks inimestele, kes on materiaalsetest tingimustest liialt tugevasti mõjutatud." (Bhāg. 11.2.37) Arjuna nägi lahinguväljal ette vaid valu ning kõige pahupidi pööramist – ta leidis, et isegi vaenlaste üle võidu saavutamine ei teeks teda õnnelikuks. Antud värsis on olulised sõnad nimittāni ja viparītāni. Kui inimene näeb ette vaid nurjumisi, siis küsib ta endalt: „Miks olen ma siin?" Igaüks on huvitatud iseendast ja oma heaolust. Kedagi ei huvita Kõrgeim Mina. Kṛṣṇa soovil ilmutab Arjuna teadmatust elusolendi tegeliku „mina" tõelistest soovidest, mis on seotud Viṣṇu ehk Kṛṣṇaga. Tingimustest sõltuvad hinged on oma tegelikud soovid unustanud ning seetõttu kannatavadki mateeria valuhoopide käes. Arjuna arvas, et võit selles lahingus põhjustaks talle vaid kurbust.

ERLÄUTERUNG: Aufgrund seiner Verstörtheit war es Arjuna nicht möglich, länger auf dem Schlachtfeld zu bleiben, und wegen dieser inneren Schwäche war er sehr verwirrt. Daß man in einen solch verwirrten Daseinszustand gerät, ist auf übermäßige Anhaftung an materielle Dinge zurückzuführen. Bhayaṁ dvitīyābhiniveśataḥ syāt (Bhāgavatam 11.2.37): Solche Furcht und der Verlust der Ausgeglichenheit des Geistes treten bei Menschen auf, die zu sehr von materiellen Umständen beeinflußt werden. Arjuna sah in dieser Schlacht nur Leid und Unglück voraus – selbst wenn er den Feind besiegen würde, könnte er nicht glücklich sein. Die Worte nimittāni viparītāni sind von Bedeutung. Wenn ein Mensch in seinen Erwartungen nur Enttäuschung sieht, denkt er: „Warum bin ich überhaupt hier?“ Jeder ist an sich selbst und seinem eigenen Wohl interessiert. Niemand interessiert sich für das Höchste Selbst. Durch Kṛṣṇas Willen befindet sich hier auch Arjuna in Unwissenheit über das wahre Selbstinteresse. Das wahre Selbstinteresse liegt in Viṣṇu, oder Kṛṣṇa, doch die bedingte Seele vergißt dies und erfährt deshalb materielles Leid. Arjuna dachte, sein Sieg in der Schlacht werde für ihn nur ein Grund zum Klagen sein.