TEXT 30

Tekst

na ca śaknomy avasthātuṁ
bhramatīva ca me manaḥ
nimittāni ca paśyāmi
viparītāni keśava

Synonyms

na — ei; ca — samuti; śaknomi — ma olen võimeline; avasthātuṁ — jääma; bhramati — unustades; iva — nagu; ca — ja; me — minu; manaḥ — mõistus; nimittāni — põhjused; ca — samuti; paśyāmi — ma näen; viparītāni — täielik vastand; keśava — oo, deemon Keśī tapja (Kṛṣṇa).

na — ej heller; ca — også; śaknomi — er jeg i stand til; avasthātum — at blive; bhramati — vakler; iva — ligesom; ca — og; me — mit; manaḥ — sind; nimittāni — indvirkninger; ca — også; paśyāmi — jeg ser; viparītāni — lige de modsatte; keśava — O dræber af dæmonen Keśī (Kṛṣṇa).

Translation

Ma ei suuda enam siin seista. Mu pea käib ringi ja ma olen enesevalitsemist kaotamas. Oo, Kṛṣṇa, deemon Keśī tapja! Kõik, mida ma näen, ennustab vaid õnnetust.

Jeg er nu ude af stand til at stå her længere. Jeg glemmer mig selv, og mit sind vakler. Jeg aner kun ondt, O Kṛṣṇa, Du Keśī-dæmonens banemand.

Purport

Rahutuse tõttu ei suutnud Arjuna enam kauemaks lahinguväljale jääda ning ta oli oma meelenõrkusest teadvust kaotamas. Liigne kiindumus materiaalsetesse asjadesse on see, mis ajab inimese sellisesse segadusse. Bhayaṁ dvitīyābhiniveśataḥ syāt. „Selline hirm ja mõistuse tasakaalutus saab osaks inimestele, kes on materiaalsetest tingimustest liialt tugevasti mõjutatud." (Bhāg. 11.2.37) Arjuna nägi lahinguväljal ette vaid valu ning kõige pahupidi pööramist – ta leidis, et isegi vaenlaste üle võidu saavutamine ei teeks teda õnnelikuks. Antud värsis on olulised sõnad nimittāni ja viparītāni. Kui inimene näeb ette vaid nurjumisi, siis küsib ta endalt: „Miks olen ma siin?" Igaüks on huvitatud iseendast ja oma heaolust. Kedagi ei huvita Kõrgeim Mina. Kṛṣṇa soovil ilmutab Arjuna teadmatust elusolendi tegeliku „mina" tõelistest soovidest, mis on seotud Viṣṇu ehk Kṛṣṇaga. Tingimustest sõltuvad hinged on oma tegelikud soovid unustanud ning seetõttu kannatavadki mateeria valuhoopide käes. Arjuna arvas, et võit selles lahingus põhjustaks talle vaid kurbust.

FORKLARING: I sin utålmodighed så Arjuna sig ude af stand til at forblive på slagmarken, og på grund af denne mentale svaghed glemte han fuldstændigt sig selv. Overdreven tilknytning til materielle ting hensætter et menneske i en forvildet tilstand. Bhayaṁ dvitīyābhiniveśataḥ syāt (ŚB. 11.2.37). Frygt og tab af sindsligevægt finder sted hos mennesker, der er for påvirket af materielle omstændigheder. Arjuna forudså kun lidelse og modgang på slagmarken. Han ville ikke engang kunne finde tilfredsstillelse i at besejre fjenden. Ordene nimittāni viparītāni er betydningsfulde. Når man kun har skuffelse at se frem til, tænker man: “Hvad laver jeg her?” Alle er interesseret i sig selv og deres egen velfærd. Ingen er interesseret i det Højeste Selv. Ved Kṛṣṇas vilje var Arjuna uvidende om sin egen virkelige interesse. Ens sande egeninteresse ligger i Viṣṇu eller Kṛṣṇa. Den betingede sjæl glemmer dette og lider derfor materielt. Arjuna mente, at hans sejr i kampen kun ville afstedkomme sorg og lidelse for ham selv.