Skip to main content
Library » Bhagavad-gītā nii nagu see on » ESIMENE PEATÜKK

TEXT 12

TEXT 12

Tekst

Tekst

tasya sañjanayan harṣaṁ
kuru-vṛddhaḥ pitāmahaḥ
siṁha-nādaṁ vinadyoccaiḥ
śaṅkhaṁ dadhmau pratāpavān
tasya sañjanayan harṣaṁ
kuru-vṛddhaḥ pitāmahaḥ
siṁha-nādaṁ vinadyoccaiḥ
śaṅkhaṁ dadhmau pratāpavān

Synonyms

Synonyms

tasya — tema; sañjanayan — suurenev; harṣam — rõõmsus; kuru-vṛddhaḥ — Kuru dünastia esiisa (Bhīṣma); pitāmahaḥ — vanaisa; siṁha-nādam — lõvi möirge sarnast heli; vinadya — vibreerides; uccaiḥ — väga valjult; śaṅkham — merikarpi; dadhmau — puhus; pratāpa-vān — vägilaslik.

tasya — hans (Duryodhanas); sañjanayan — forøgende; harṣam — glæde; kuru-vṛddhaḥ — Kuru-dynastiets ældste (Bhīṣma); pitāmahaḥ — bedstefaderen; siṁha-nādam — brølende lyd, som en løves brøl; vinadya — idet han lod lyde; uccaiḥ — meget højt; śaṅkham — i konkylien; dadhmau — blæste; pratāpa-vān — den tapre.

Translation

Translation

Seejärel võttis Bhīṣma, Kuru dünastia vägilaslik esiisa, võitlejate vanaisa, oma merikarbi ja puhus seda väga valjult. Ta tõi kuuldavale lõvi möirge sarnase heli, mille üle Duryodhana väga rõõmustas.

Bhīṣma, Kuru-dynastiet og krigernes store, tapre bedstefader, blæste da højt i sin konkylie og fremkaldte en lyd som en løves brøl til stor glæde for Duryodhana.

Purport

Purport

Kuru dünastia esiisa mõistis väga hästi oma lapselapse Duryodhana südame sisemist loomust ning loomupärasest kaastundest püüdis ta teda rõõmustada, puhudes väga valjult oma merikarpi, nagu see oli kohane lõvi võimu omavale vägilasele. Kaudselt teatas ta aga merikarbi sümboli läbi oma lapselaps Duryodhanale, et viimasel polnud selles lahingus mingit võidu lootust, sest Kõigekõrgem Jumal Kṛṣṇa asus vastaspoolel. Kuid ometigi oli tema kohuseks lahingut juhtida ning selles suhtes ei lubanud ta endale mingeid järeleandmisi.

FORKLARING: Kuru-dynastiets bedstefader kunne forstå, hvad der foregik i hjertet på hans sønnesøn Duryodhana. På grund af sin naturlige medfølelse med ham forsøgte han at opmuntre ham ved at blæse højt i sin konkylie, så den lød som en løves brøl. Gennem konkyliens symbolik fortalte han indirekte sin nedtrykte sønnesøn Duryodhana, at denne ingen chance havde for at vinde slaget, eftersom den Højeste Herre, Kṛṣṇa, befandt Sig på den anden side. Men ikke desto mindre var det hans [Bhīṣmas] pligt at føre an i slaget, og i den henseende ville han give sig selv fuldt ud.