Bg. 1.1

„Bhagavad-gītā" on laialdaselt loetav teaduslik teoloogiline teos, mis on kokku võetud teoses „Gītā-māhātmya" („Gītā ülistus"). Seal öeldakse, et „Bhagavad-gītāt" tuleb lugeda tähelepanelikult mõne Śrī Kṛṣṇa pühendunu juhendamise abil ning et seda tuleb püüda mõista ilma igasuguste isiklike tõlgitsusteta. Näide „Bhagavad-gītā" selgest mõistmisest on antud „Bhagavad-gītās" endas – selleks näiteks on Arjuna, kes kuulas „Gītāt" otse Jumala suust kõnelduna. Kui inimesel on küllalt õnne, et mõista „Bhagavad- gītāt" nii nagu seda antakse edasi õpilasjärgnevusahela kaudu, ilma omakasupüüdlike tõlgitsusteta, siis omandab ta väärtuslikumad teadmised kui on võimalik omandada kogu ülejäänud vedaliku tarkuse ja maailma teiste pühakirjade uurimisega kokku. „Bhagavad-gītāst" leiab lugeja kõike, mida sisaldavad teised pühakirjad, kuid siin on ka teadmisi, mida mujal ei leidu. Selles seisnebki „Gītā" eriline väärtus. See on täiuslik teoloogiline teadus, sest selle jutustajaks on otseselt Jumala Kõrgeim Isiksus, Jumal Śrī Kṛṣṇa.

„Mahābhāratas" öeldakse, et teemad, mida Dhṛtarāṣṭra ja Sañjaya arutavad, moodustavad selle suure filosoofia aluspõhja, mida selgitati lahti Kurukṣetra lahinguväljal, mis on iidsetest vedalikest aegadest olnud püha palverännakute paik. „Bhagavad-gītā" jutustajaks oli Jumal Ise, ajal, mil Ta isiklikult viibis sellel planeedil, andmaks inimkonnale toimimisjuhiseid.

Märkimisväärne on siin sõna dharma-kṣetra (paik, kus viiakse läbi religioosseid rituaale) ning seda põhjusel, et Kurukṣetra lahinguväljal viibis Jumala Kõrgeim Isiksus Arjuna poolel. Dhṛtarāṣṭra, Kurude isa, kahtles väga oma poegade lõplikus võidus. Ning selliste kahtluste kütkes viibides küsis ta oma sekretärilt Sañjayalt: „Mida nad tegid?" Ta oli kindel, et nii tema kui ka tema noorema venna Pāṇḍu pojad olid kogunenud Kurukṣetra lahinguväljale kindlate plaanidega alustada sõda. Ometigi on tema selline küsimus tähelepanuväärne. Ta ei soovinud teha mingit kompromissi vendade ja onupoegade vahel ning ta tahtis olla kindel oma poegade saatuses lahinguväljal. Kuna lahing pidi toimuma Kurukṣetras, mida „Vedades" nimetatakse pühapaigaks isegi kõrgemate planeetide elanike jaoks, tekkis Dhṛtarāṣṭras hirm sellise püha paiga mõju pärast lahingu lõpptulemusele. Ta teadis väga hästi, et Arjunale ja teistele Pāṇḍu poegadele saab selline mõju olla vaid soodne, sest nad olid kõik oma loomu poolest vooruslikud inimesed. Sañjaya oli Vyāsa õpilane ning seepärast oli ta Vyāsa armu läbi võimeline nägema Kurukṣetra lahinguväljal toimuvat ka vaatamata sellele, et ta ise viibis Dhṛtarāṣṭra toas. Ja nõnda küsis Dhṛtarāṣṭra, milline oli olukord lahinguväljal.

Nii Pāṇḍavad kui Dhṛtarāṣṭra pojad kuulusid ühte perekonda, kuid siin avaldab Dhṛtarāṣṭra oma hoiakut. Ta tunnistas sihilikult oma poegadeks üksnes Kurud ning arvas Pāṇḍu pojad suguvõsast välja. Seega võib mõista Dhṛtarāṣṭra omalaadset seisukohta suhetes oma venna Pāṇḍu poegadega. Täpselt nagu riisipõllult kitkutakse välja umbrohi, nii kõlab ka „Bhagavad- gītā" teemade arenduse algusest peale eeldus, et Kurukṣetra religioosselt põllult, kus viibis religiooni isa, Śrī Kṛṣṇa, kistakse umbrohuna välja nii Duryodhana kui ka teised Dhṛtarāṣṭra pojad ning läbinisti religioossed isiksused eesotsas Yudhiṣṭhiraga saavutavad Jumala abil võidu. Selles seisneb sõnade dharma-kṣetre ja kuru-kṣetre eriline tähendus, lisaks nende ajaloolisele ja vedalikule tähtsusele.