Skip to main content

Chapter 3

TREČIAS SKYRIUS

Vabanemine materiaalsetelt planeetidelt

Išsivadavimas iš materialaus pasaulio

Suurem osa jñānisid ja joogisid on impersonalistid, ja kuigi nad saavutavad ajutise vabanemise liitudes vaimse taeva impersonaalsesse särasse, ei pea "Śrīmad-Bhāgavatam" nende teadmisi puhasteks. Patukahetsuste, ohverduste ja mediteerimise kaudu tõusevad nad küll Kõrgeima Absoluudi tasandile, kuid nagu eespool selgitatud, on nad sunnitud varem või hiljem taas alla langema, sest nad pole suhtunud Kṛṣṇasse kui isiksusse piisava tõsidusega. See, kes ei kummarda Kṛṣṇa lootoseõiel jalgade ees, peab varem või hiljem langema taas materiaalsele tasandile. Ideaalne suhtumine oleks: "Ma olen Sinu igavene teener. Palun luba mul mingil viisil Sind teenida." Kṛṣṇat nimetatakse ajitaḥ — alistamatu — sest Jumalat alistada ei suuda mitte keegi, kuid nagu kinnitatud "Śrīmad-Bhāgavatamis", sellise suhtumisega inimesele pole Jumala alistamine raske. Samuti kinnitab "Śrīmad-Bhāgavatam", et me peaksime koheselt loobuma tulututest katsetest püüda mõista Kõigekõrgema mõõtmeid. Me pole võimelised kindlaks määrama isegi mitte vähegi suuremaid vahemaid kosmoses, mida rääkida siis veel Kõigekõrgemast. Oma nullilähedeste teadmistega pole meil vähimatki võimalust mõõta Kṛṣṇa pikkust või laiust. Seda, kes jõuab selle arusaamani, tuleb Vedakirjanduse kohaselt pidada arukaks. Tuleb alandlikkuses mõista, et ollakse vaid üks tähtsusetu osakene hiiglaslikus universumis. Loobudes püüdlustest mõista Kõigekõrgemat oma piiratud teadmiste või mõttespekulatsioonide abil, peaksime me muutuma alandlikuks, ja kuulama informatsiooni Kõigekõrgemast sellistest autoriteetsetest allikatest nagu "Bhagavad-gītā", või eneseteadvustamiseni jõudnud hingede käest.

Paprastai jnaniai ir yogai yra impersonalistai, ir nors jie pasiekia laikiną išsivadavimą susiliedami su beasmeniu švytėjimu, dvasiniu dangumi, jų pažinimas, anot „Śrīmad-Bhāgavatam“, nėra tyras. Per nuodėmių išpirkimą, askezę ir meditaciją jie pakyla iki Aukščiausiojo Absoliuto lygmens, bet, kaip jau buvo aiškinta, vėl puola į materialų pasaulį, nes deramai neįvertino Kṛṣṇos asmeninių savybių. Kas negarbina Kṛṣṇos lotoso pėdų, tam vėl teks nusileisti į materialų lygmenį. „Aš esu amžinas tarnas. Prašau leisk man kokiu nors būdu Tau tarnauti“, – tokia turėtų būti mūsų nuostata. Kṛṣṇa vadinamas ajitaḥ – nenugalimuoju, nes niekas negali Kṛṣṇos įveikti, tačiau, pasak „Śrīmad- Bhāgavatam“, tokios nuostatos besilaikanti gyvoji būtybė kaip mat pavergia Jo širdį. Taip pat „Śrīmad-Bhāgavatam“ pataria liautis bandžius ieškoti Aukščiausiojo ribų. Mes negalime išmatuoti visatos, ką jau kalbėti apie Aukščiausiąjį. Mūsų ribotos žinios neleidžia mums aprėpti Kṛṣṇos, ir šitai suvokusį Vedos vadina išmintingu žmogumi. Mes turime nuolankiai suprasti, kad esame visatos dulkės. Reikia liautis, turint ribotas žinias, bandyti pažinti Aukščiausiąjį per filosofinę spekuliaciją, tapti nuolankiems ir klausytis apie Viešpatį iš dvasiškai susivokusios sielos lūpų ar iš tokių autoritetingų šaltinių, kaip „Bhagavad-gītā“.

"Bhagavad-gītās" kuulab Arjuna informatsiooni Jumalast Śrī Kṛṣṇa Enda käest. Ning sel viisil andis Arjuna ka kriteeriumi Kõigekõrgema mõistmiseks alandliku kuulamise kaudu. Meie ülesandeks on kuulata "Bhagavad-gītāt" kas Arjuna suu läbi või tema bona fide esindaja kaudu. Ja pärast selle kuulamist on vajalik nende teadmiste praktiseerimine oma igapäevaelus. Pühendunu palub: "Mu kallis Jumal, Sa oled alistamatu, kuid selle protsessi, kuulamise läbi, lased Sa End alistada." Jumal on alistamatu, kuid Ta alistub Oma pühendunule, kes loobub kõikidest mõttespekulatsioonidest ja kuulab informatsiooni autoriteetsetest allikatest.

„Bhagavad-gītoje“ Arjuna sužino apie Dievą iš paties Kṛṣṇos lūpų. Taip jis parodo pavyzdį, kad pažinti Aukščiausiąjį reikia nuolankiai klausant. Mes turime klausytis „Bhagavad-gītos“ iš Arjunos ar jo autoritetingo atstovo – dvasinio mokytojo, o išklausę vadovautis įgytomis žiniomis kasdieniniame gyvenime. „O mano Viešpatie, Tu esi nenugalimas“, – meldžiasi bhaktas, –„Tačiau šis kelias, klausymasis, padeda Tave nugalėti.“ Dievas yra nenugalimas, tačiau Viešpaties bhaktas, atmetęs bet kokias filosofines spekuliacijas ir klausydamasis, ką sako autoritetingi šaltiniai, lengvai pavergia Jo širdį.

"Brahma-saṁhitā" kohaselt on püütakse teadmisi omandada kahel viisil — tõstmise protsessi ja alandumise protsessi kaudu. Tõstmise protsessis ollakse tõstetud omaenda poolt kogutud teadmiste poolt. Sel juhul mõeldakse: "Mind ei huvita mingid autoriteedid või raamatud. Mina omandan kõik teadmised ise, mediteerides, filosoofiaid uurides jne.. Sel viisil jõuan ma lõpuks Jumala mõistmiseni." Teises protsessis, alandumise protsessis, pöördutakse teadmiste saamiseks aga kõrgemate autoriteetide poole. "Brahma-saṁhitā" kinnitab, et see, kes valib tõstmise protsessi, võib rännata maailmades mõtte ja tuule kiirusel kasvõi miljoneid aastaid, kuid Jumalat teadvustamiseni ta ei jõuagi. Temale jääb teadvustamise objekt endiselt tabamatuks ja kujutlematuks. Kuid sellest teadvustamise objektist räägitakse selgelt "Bhagavad-gītās": see on ananya-cetāḥ. Kṛṣṇa ütleb, et Temale tuleb mediteerida alandlikkuses ja pühendumise teelt hetkekski kõrvale kaldumata. Ja sellele, kes kummardab Teda sel viisil, tasyāhaṁ sulabhaḥ — "Sellele pole Minuni jõudmine raske." Selles seisnebki pühendumise protsess: kui töötatakse kakskümmend neli tundi ööpäevas Kṛṣṇa heaks, ei unusta Kṛṣṇa seda pühendunut. Alandlikuks muutudes äratab ta kohe Jumala tähelepanu. Nagu Guru Mahārāja Bhaktisiddhānta Sarasvatī armastas öelda: "Ärge püüdkegi Jumalat näha. Kas peaks siis Jumal kui teener meie ette ilmuma lihtsalt seepärast, et meie tahame teda näha? See pole alandlikkus. Me peame olema Temale tänulikud, teenides Teda ja näidates Talle oma armastust."

„Brahma-saṁhitoje“ sakoma, kad yra du pažinimo būdai: aukštyneigis ir žemyneigis. Pasirinkęs aukštyneigį metodą žmogus skinasi kelią į pažinimą pats. „Man nė motais autoritetai ar knygos. Aš pats pažinsiu Dievą per meditaciją ir filosofiją,“ – mano jis. Kitas metodas – žemyneigis reiškia, kad žinios įgyjamos iš autoritetingo šaltinio. „Brahma-saṁhitoje“ sakoma, kad jei žmogus pasirenka aukštyneigį pažinimo kelią, net jei jis keliauja minties ar vėjo greičiu milijonus metų, jis vis tiek nepažins Dievo. Jam Dievo klausimas taip ir liks nesuvokiama paslaptis. Tačiau „Bhagavad-gītā“ siūlo paprastą Dievo pažinimo metodą: ananya-cetāḥ satataṁ yo māṁ smarati nityaśaḥ. Kṛṣṇa „Bhagavad-gītoje“ ragina medituoti į Jį neiškrypstant iš dvasinės tarnystės kelio, visiškai nusilenkus Viešpačiui. Tam, kuris Jį šitaip garbina, tasyāhaṁ sulabhaḥ: „Aš tampu lengvai pasiekiamas.“ Štai toks yra pažinimo kelias: kas darbuojasi dėl Kṛṣṇos dvidešimt keturias valandas per parą, to Kṛṣṇa neužmiršta. Dievo dėmesį patraukia nuolankumas. Mano guru Mahārāja Bhaktisiddhānta Sarasvatīs sakydavo: „Nesistenkite pamatyti Dievo. Nejau Dievas turi ateiti ir atsistoti prieš mus tarsi tarnas, vien todėl, kad mes norime Jį pamatyti? Tai nėra nuolankumas. Mes turime elgtis taip, kad Jis Pats panorėtų tai padaryti dėl mūsų meilės ir tarnystės.“

Kṛṣṇale lähenemise täpse õpetuse andis inimkonnale Jumal Caitanya Mahāprabhu, ja Tema esimene õpilane Rūpa Gosvāmī hindas seda kõrgelt. Rūpa Gosvāmī oli muhameedliku valitsuse ministriks, kuid ta jättis selle ametikoha, et saada Caitanya Mahāprabhu õpilaseks. Kuid ta esmakordselt Jumala juurde tuli, laulis ta järgnevat värssi:

Pavyzdį, kaip siekti Kṛṣṇos, žmonijai parodė Viešpats Caitanya Mahāprabhu, ir pirmasis Mahāprabhu mokinys Rūpa Gosvāmis jį labai brangino. Rūpa Gosvāmis ėjo ministro pareigas tuometinėje musulmonų vyriausybėje, tačiau jis viską metė ir tapo Caitanyos Mahāprabhu mokiniu. Pirmą sykį pamatęs Viešpatį, Rūpa kreipėsi į Jį šiuo posmu:

namo mahā-vadānyāya
kṛṣṇa-prema-pradāya te
kṛṣṇāya kṛṣṇa-caitanya-
nāmne gaura-tviṣe namaḥ
namo mahā-vadānyāya
kṛṣṇa-prema-pradāya te
kṛṣṇāya kṛṣṇa-caitanya-
nāmne gaura-tviṣe namaḥ

"Oo, kõige armulikum Jumala kehastus. Sa oled Ise Jumal Kṛṣṇa, kes on ilmunud kui Śrī Caitanya Mahāprabhu. Sa jagad heldelt seda, mida mitte keegi varem pole andnud — puhast armastust Kṛṣṇa vastu."

„Su pagarba lenkiuosi Aukščiausiajam Viešpačiui Śrī Kṛṣṇai Caitanyai, dosniausiam iš visų avatārų, dosnesniam už patį Kṛṣṇą, nes Jis visiems nemokamai dalija tai, ko niekas niekada nėra dalijęs – tyrą meilę Kṛṣṇai.“

Rūpa Gosvāmī nimetas Caitanya Mahāprabhud kõige heldemaks ja suuremeelsemaks isiksuseks, kes eales elanud, sest Tema jagas kõigile väga odavalt kõige väärtuslikumat — armastust Jumala vastu. Me kõik igatseme Kṛṣṇa järele ja soovime jõuda Temani. Kṛṣṇa on kõige kütkestavam, kõige ilusam, kõige rikkam, kõige võimsam ja kõige targem. Selline on meie ihalduste objekt. Me igatseme ilu, võimsuse, teadmiste ja jõukuse järele. Kṛṣṇast võime me leida kõik need omadused, ja seetõttu saame me Tema poole pöördudes kõik, mida me vajame. Kõik — ükskõik mida me ka ei sooviks. Kõik meie soovid, millised need ka ei oleks, täituvad Kṛṣṇa teadvust arendades.

Kṛṣṇa dovanoja Save tam, kuris išsiugdo tyrą meilę Jam. Rūpa Gosvāmīs vadino Caitanyą Mahāprabhu „pačia dosniausia, pačia geraširdiškiausia asmenybe“, nes Jis visiems žemiausia kaina dalijo didžiausią vertybę – meilę Kṛṣṇai. Mes visi trokštame ir ieškome Kṛṣṇos, nes Jis yra pats patraukliausias, gražiausias, turtingiausias, galingiausias ir labiausiai išprusęs. Jis – visų mūsų paieškų objektas. Mes trokštame grožio, galios, žinių, turtų. Kṛṣṇa yra visų šių vertybių šaltinis; taigi mums tereikia nukreipti į Jį savo dėmesį, ir turėsime viską – viską, ko trokštame. Kṛṣṇos sąmonė yra troškimų išsipildymo kelias.

See, kes kohtab surma Kṛṣṇa teadvuses viibides, läheb pärast surma koheselt Kṛṣṇalokale, ülimasse elupaika, kus elab Kṛṣṇa. Selles pole vähimatki kahtlust. Kellelgi võib tekkida nüüd küsimus, mis kasu me sellele planeedile jõudmisest saame, ning Kṛṣṇa vastab sellele küsimusele Ise:

Kaip jau kalbėta anksčiau, tam, kuris įsisąmonino Kṛṣṇą, kelias į aukščiausiąją buveinę, kurioje viešpatauja Kṛṣṇa, užtikrintas. Paklausite, kokia iš to nauda? Pats Kṛṣṇa „Bhagavad- gītoje“ į tai atsako:

mām upetya punar janma
duḥkhālayam aśāśvatam
nāpnuvanti mahātmānaḥ
saṁsiddhiṁ paramāṁ gatāḥ
mām upetya punar janma
duḥkhālayam aśāśvatam
nāpnuvanti mahātmānaḥ
saṁsiddhiṁ paramāṁ gatāḥ

"Kõrgelt arenenud hinged, kes on pühendunud joogid, ja kes on saavutanud kõrgeima täiuse, ei pea Minuni jõudnuina enam kunagi tagasi pöörduma sellesse ajalikku maailma, mis on täis hädasid ja viletsusi." (Bg. 8.15)

„Pas Mane atėjusios didžios sielos, Man atsidavę yogai, niekada nebegrįžta į laikiną, kančių perpildytą pasaulį, nes jie pasiekė aukščiausią tobulumą [„Bhagavad-gītā“ 8.15].“

Śrī Kṛṣṇa, looja, tunnistab selle materiaalse maailma olema täis hädasid ja viletsusi — duḥkhālayam. Kuidas saame meie siis selle mugavaks teha? Kas nii nimetatud teaduse arengu abil on võimalik see maailm mugavaks muuta? Ei, loomulikult pole see võimalik. Me oleme lõpptulemusena jõudnud selleni, et me ei tahagi enam teada, milles need hädad seisnevad. Nendeks hädadeks on aga sündimine, vananemine, haigused ja surm, nagu öeldud juba ka eespool, ja kuna me ei suuda nende vastu mingit lahendust leida, heidame me nad lihtsalt kõrvale. Teadus ei suuda neid meile pidevalt muret tegevatele probleemidele lahendust leida. Nad juhivad vaid meie tähelepanu neilt kõrvale tähelaevadele ja tuumarelvadele. Kuid lahenduse nendele probleemidele võime me leida "Bhagavad- gītāst", nimelt — sellel, kes on jõudnud Kṛṣṇa elupaigani, ei tule enam kunagi tagasi pöörduda sellesse sündide ja surmade maailma. Me peame jõudma arusaamani, et siinne paik on paik täis hädasid ja viletsusi. Tõsi, selle mõistmiseks on vaja teatud määral arenenud teadvust. Kassid ja koerad ja seapõrssad seda mõista ei suuda. Nad ei suuda mõista, et nad on kannatamas. Inimest on nimetatud mõistuslikuks loomaks, kuid seda mõistust on ta tihti kasutamas loomalikel kalduvustel, selle asemel, et püüda saavutada vabanemist oma haletsusväärsest seisundist. Siin lausub Kṛṣṇa otsesõnu, et sel, kes jõuab Temani, ei tule enam kunagi sündida uuesti neid viletsusi kannatama. Need suured hinged, kes jõuavad Temani, on saavutanud elu kõrgeima täiuslikkuse, mis vabastab elusolendi tingimustest sõltuva eksistentsi all kannatamisest.

Šis materialusis pasaulis, Śrī Kṛṣṇos – Kūrėjo žodžiais, yra duḥkhālayam – kupinas kančių. Ar mes galime jame jaustis patogiai? Ar vadinamoji mokslo pažanga gali padaryti jį jaukų? Ne, tai neįmanoma. Todėl mes net nenorime žinoti, kokios tai kančios. O jos, kaip jau minėta, yra gimimas, senatvė, ligos ir mirtis. Kadangi mes nežinome, kaip apsisaugoti nuo jų, „pašluojame jas po kilimu“. Mokslas bejėgis apsaugoti mus nuo šių kančių, o jos visada mus persekioja. Todėl mokslininkai bando nukreipti nuo jų dėmesį ir savo pastangas sutelkia į erdvėlaivių ir branduolinių ginklų kūrimą.

Tačiau „Bhagavad-gīta“ siūlo šių problemų sprendimą: kas pasiekia Kṛṣṇos lygmenį, tas nebegrįžta į šį gimimų ir mirčių pasaulį. Turime suprasti, kad šis pasaulis – tai kančių vieta. Tam reikalingas šioks toks sąmonės išsivystymo lygis. Katės, šunys ir kiaulės nesupranta, kad kenčia. Žmogus vadinamas mąstančiu gyvūnu, bet užuot ieškojęs kelio, kaip išsivaduoti iš kančių, šį savo gebėjimą jis panaudoja gyvuliškiems polinkiams skatinti. Šiame posme Kṛṣṇa aiškiai sako, kad tas, kuris pas Jį ateina, niekada nebegims ir nepatirs kančių. Pas Jį atėjusios didžiosios sielos pasiekia aukščiausią gyvenimo tobulumą, kuris išvaduoja iš sąlygotos būties kančių.

Üheks erinevuseks Kṛṣṇa ja tavalise elusolendi vahel on see, et tavaline elusolend saab olla korraga ainult ühes kohas, kuid Kṛṣṇa võib viibida samaaegselt nii Oma elupaigas kui kõikjal üle kogu universumi. Kṛṣṇa elupaika transtsendentaalses kuningriigis nimetatakse Goloka Vṛndāvana. Indias asuv Vṛndāvana on osa sellest samast Vṛndāvanast, laskununa Maale. Kui Kṛṣṇa laskub Oma sisemise energia abil Maale, laskub siis ka Tema dhāma, ehk elupaik. Teisisõnu, kui Kṛṣṇa laskub siia maailma, siis ilmub Ta just selles kindlas paigas. Ja sellegipoolest jääb Kṛṣṇa elupaik igavesti transtsendentaalsesse sfääri, Vaikuṇṭha planeetidele. Selles värsis kinnitab Kṛṣṇa, et see, kes jõuab Tema elupaika Vaikuṇṭhadel, ei pea enam kunagi sündima tagasi siia materiaalsesse maailma. Sellist isiksust nimetatakse mahātmāks. Läänemaailmas seostatakse sõna mahātmā enamasti Mahatma Gandhi isikuga, kuid tuleks mõista, et mahātmā pole mingi poliitikutele omistatav tiitel. Sõna mahātmā viitab kõrgeimal tasemel Kṛṣṇa teadvuses viibivale inimesele, kes on valmis Kṛṣṇa elupaika minekuks. Mahātmā täiuslikkus seisneb selles, et ta teab, kuidas kasutada ära inimkehas sündi ja looduse ande, et vabastada end taassündide ja surmade ahelast.

Vienas iš skirtumų tarp paprastos būtybės ir Kṛṣṇos yra tas, kad paprasta gyvoji būtybė tuo pačiu metu gali būti tik viename erdvės taške, o Kṛṣṇa gali būti kiekviename visatos kampelyje ir sykiu viešpatauti savo buveinėje. Kṛṣṇos buveinė transcendentiniame pasaulyje vadinama Goloka Vṛndāvana. Vṛndāvana Indijoje – tai ta pati dvasinio pasaulio Vṛndāvana, apreikšta Žemėje. Kai Kṛṣṇa Savo vidinių galių padedamas nužengia į materialųjį pasaulį, drauge su Juo materialiame pasaulyje apsireiškia ir Jo dhāma (buveinė). Kitaip sakant, Jis nužengia į Žemę su Savo valda. Tačiau tuo pačiu metu Kṛṣṇos buveinė amžinai lieka transcendencijos sferoje – Vaikuṇṭhose. Šiame posme Kṛṣṇa skelbia, kad tas, kuris įžengia į Jo buveinę Vaikuṇṭhose, niekada nebegimsta materialiame pasaulyje. Toks žmogus vadinamas mahātmā. Žodis mahātmā Vakaruose dažnai siejamas su Mahatma Gandžiu, tačiau mahātmā nėra politiko titulas. Atvirkščiai, mahātmā – tai žmogus, pasiekęs aukščiausią Kṛṣṇos sąmonės lygmenį ir pelnęs teisę patekti į Kṛṣṇos buveinę. Tobulybė mahātmai – tai pasinaudoti jam suteikta žmogaus gyvybės forma ir gamtos ištekliais siekiant išsilaisvinti iš gimimų ir mirčių rato.

Arukas inimene ei soovi kannatada hädade ja viletsuse käes, kuid need on talle tema tahteväliselt peale surutud. Nagu öeldud eespoolgi, vaevleme me oma praeguse mõistuse, keha, loodusõnnetuste ja teiste elusolendite tõttu pidevalt hädade käes. Me satume pidevalt mingi nuhtluse ohvriks. See materiaalne maailm ongi loodud hädade jaoks, sest kui siin ei oleks hädasid ega neist tulenevaid kannatusi, ei saaks me ka rääkida Kṛṣṇa teadvuseni jõudmisest. Need hädad on õigupoolest tõugendiks Kṛṣṇa teadvusse tõusmiseks. Arukas inimene esitab küsimuse, miks on need hädad talle tema tahtevastaselt peale surutud. Tänapäeva tsivilisatsiooni suhtumiseks on ometigi: "Las ma kannatan. Las ma uputan oma kannatused mõnda toksilisse ainesse." Kuid niipea kui jooveseisund möödub, oleme taas keset hädasid. Mingi kunstliku jooveseisundi tekitamisega pole võimalik elu hädadele lõppu teha. Lahendust nendele saab leida vaid Kṛṣṇa teadvuse arendamisega.

„Aš nenoriu kentėti, bet esu priverstas. Kodėl?“ – klausia savęs išmintingas žmogus. Kaip jau kalbėjome, mūsų egzistencija neatsiejama nuo kančios: mus kankina protas, kūnas, gamta, kitos gyvosios būtybės. Mus visada lydi vienokios ar kitokios kančios. Materialus pasaulis skirtas kentėti; jei čia nebūtų kančios, mes negalėtume išsiugdyti Kṛṣṇos sąmonės. Iš tiesų kančia – tai akstinas ir pagalba mums, kad pakiltume iki Kṛṣṇos sąmonės lygmens. Deja, šiuolaikinėje civilizacijoje žmonės patys renkasi kančią, kurią vėliau slopina svaigalais. Tačiau kai tik svaiginamųjų medžiagų poveikis baigiasi, kančia sugrįžta. Svaiginimasis nenatūraliomis priemonėmis nepadės išspręsti gyvenimo kančios problemos. Problemos sprendimas yra Kṛṣṇos sąmonė.

Keegi võib nüüd öelda, et samal ajal kui Kṛṣṇale pühendunud püüavad tõusta Kṛṣṇa planeedini, ihaldavad kõik teised ometigi Kuule jõudmist. Kas siis Kuule jõudmine polegi täiuslikkuse saavutamine? Soov rännata teistele planeetidele on elusolendis alati kohalolev. Üks elusolendi nimetusi ongi sarva-gata, mis tähendab "see, kes tahab reisida kõikjale." Soov rännata on osa elusolendi loomusest. Soovis Kuule reisida pole iseenesest mitte midagi uut. Ka joogid on huvitatud kõrgematele planeetidele tõusmisest, kuid Kṛṣṇa kinnitab "Bhagavad- gītās" (8.16), et sellest pole mingit kasu.

Kṛṣṇos bhaktai stengiasi patekti į Kṛṣṇos planetą, o visiems kitiems rūpi Mėnulis. Ar patekti į Mėnulį yra tobulybė? Noras nukeliauti į kitas planetas yra natūralus gyvajai būtybei. Vienas iš gyvosios būtybės vardų yra sarva-gata – „tas, kuris nori visur nukeliauti“. Keliavimas yra prigimtinė gyvosios būtybės savybė. Troškimas nukeliauti į Mėnulį nėra kažkas nauja. Yogai taip pat nori patekti į aukštesniąsias planetas, tačiau Kṛṣṇa „Bhagavad-gītoje“ [8.16] sako, kad tai beprasmiška.

ābrahma-bhuvanāl lokāḥ
punar āvartino ’rjuna
mām upetya tu kaunteya
punar janma na vidyate
ābrahma-bhuvanāl lokāḥ
punar āvartino ’rjuna
mām upetya tu kaunteya
punar janma na vidyate

"Nii kõrgeim kui madalaim planeet materiaalses maailmas on hädasid täis paik, sest taassünd ja surm leiavad aset kõigil materiaalse maailma planeetidel. Kuid see, kes jõuab Minu elupaika, oo Kuntī poeg, ei pea enam kunagi uuesti sündima."

„Visos materialaus pasaulio planetos nuo aukščiausios iki žemiausios – tai kančių kraštas, kuriame kartojasi gimimas ir mirtis. Tačiau tas, kuris įžengia į Mano buveinę, o Kunti sūnau, niekada daugiau nebegimsta.“

Universumi võib jagada kõrgemateks, keskmisteks ja madalamateks planeetideks. Maa kuulub keskmiste planeetide hulka. Kuid Kṛṣṇa kinnitab, et isegi materiaalse maailma kõrgeimal planeedil, Brahmalokal, toimib uuestisündimise ja suremise ahel. Kõik universumi planeedid on täis elusolendeid. Oleks rumal arvata, et elusolendid eksisteerivad ainult Maal. Me võime ju Maal näha, et siin pole ühtegi kohta, kus ei eksisteeriks ühtegi elusolendit. Maamulda kaevates leiame sealt ussikesi, meresügavustesse sukeldudes leiame me sealt veeloomi, taevasse tõustes näeme me seal linde. Kuidas võime me siis järeldada, et teistel planeetidel elusolendeid pole? Kuid Kṛṣṇa kinnitab, et isegi siis, kui tõuseme planeetidele, kus elunevad võimsad pooljumalad, jääme me ikkagi surma mõjuvõimu alla. Ja taaskord lausub Kṛṣṇa, et see, kes jõuab Tema planeedile, ei pea enam kunagi uuesti sündima.

Materialusis pasaulis sudarytas iš aukštesniųjų, viduriniųjų ir žemesniųjų planetų sistemų. Žemė priskiriama viduriniųjų planetų sistemai. Kṛṣṇa pabrėžia, kad net pasiekus aukščiausiąją materialaus pasaulio planetą – Brahmaloką iš gimimų ir mirčių rato neišsivaduojama. Kitose materialaus pasaulio planetose taip pat gyvena gyvosios būtybės. Klystate, jei manote, kad gyvybė egzistuoja tik Žemėje, o visos kitos planetos yra neapgyvendintos. Juk žinome, kad Žemėje nėra vietų, kuriose negyventų jokios gyvos būtybės. Kasdami žemę joje pamatysite įvairiausių kirminų, pasinėrę į vandenį pamatysite įvairiausių rūšių vandens gyvūnų, danguje skraido daugybė rūšių paukščių. Kas mus verčia manyti, kad kitose planetose nėra gyvųjų būtybių? Tačiau Kṛṣṇa sako, kad, net jei mes pateksime į planetas, kuriose viešpatauja iškilūs pusdieviai, vis tiek neišvengiamai turėsime mirti. Posme Kṛṣṇa pakartoja, kad tas, kuris įžengia į Jo planetą, daugiau nebegimsta.

Me peaksime sellesse õndsust ja teadmisi täis igavese elu saavutamise võimalusse suhtuma täie tõsidusega. Me oleme unustanud, et see ongi meie tegelik eesmärk, meie tegelik huvi. Miks oleme me selle unustanud? Me oleme lihtsalt pimestatud materiaalsuse särast, pilvelõhkujatest, suurtest tehastest, poliitikute mängudest, kuigi me ju teame, et ükskõik kui suuri pilvelõhkujaid me ka ei ehitaks, ei aita need meil siin igavesti elada. Me ei peaks raiskama oma energiat suurte tehaste ja linnade ehitamisele, mässides end sedasi vaid üha enam materiaalse looduse köidikuisse. Me peaksime rakendama oma energia Kṛṣṇa teadvuse arendamisse, et omandada vaimne keha, millega siseneda Kṛṣṇa planeedile. Kṛṣṇa teadvus pole mõni religioosne ettekirjutus või mõni vaimne meelelahutus, see on elusolendi kõige olulisem osa.

Mes turėtume labai rimtai mąstyti apie tai, kaip pasiekti amžiną, kupiną palaimos ir žinojimo gyvenimą. Mes užmiršome, kad tai ir yra mūsų gyvenimo tikslas, kad už jį nėra nieko svarbiau. Kodėl mes tai užmiršome? Mes tiesiog pakliuvome į materijos blizgesio pinkles – mus užbūrė dangoraižiai, milžiniškos gamyklos, politiniai žaidimai, nors mes puikiai žinome, jog kad ir kokį aukštą dangoraižį pastatytume, negalėsime jame gyventi amžinai. Neprotinga švaistyti energiją be paliovos stiprinant pramonę ir statant didesnius miestus, nes taip tik dar labiau įsipainiojame į materialios gamtos pinkles. Mes turime skirti savo energiją Kṛṣṇos sąmonei puoselėti, kad palikę esamą, gautume dvasinį kūną ir įžengtume į dvasinę Kṛṣṇos planetą. Kṛṣṇos sąmonė nėra religinė dogma ar dvasinė rekreacijos forma; tai svarbiausias dalykas mūsų gyvenime.