Skip to main content

Chapter 2

CHAPITRE 2

Surmahetkel kõrgemale tõustes

La perfection après la mort

Transtsendentaliste, keda kutsutakse joogideks, on erinevaid. On haṭha-joogisid, jñāna-joogisid, dhyāna-joogisid ja bhakti-joogisid, ja kõik nad võivad pääseda vaimsesse maailma. Sõna yoga tähendab "ühendusse astuma" ja joogaõpetuste eesmärgiks on võimaldada meil ühendusse astuda transtsendentaalse maailmaga. Nagu öeldud eelmises peatükis, oma algolemuselt oleme me kõik ühenduses Kõigekõrgema Jumalaga, kuid hetkel oleme nakatanud materiaalse saastatuse haigusest. Meie ülesandeks on vaimsesse maailma tagasi jõuda, ja abivahendiks selles on jooga. Sõna yoga teine tähendus on "pluss". Praegusel hetkel oleme me Jumala suhtes miinus, Kõigekõrgema suhtes miinus, kuid kui me lisame oma ellu Jumala, ehk Kṛṣṇa, siis muutub meie inimkehas elu täiuslikuks.

On compte différentes sortes de spiritualistes, ou de yogīs – les haṭha-yogīs, les jñāna-yogīs, les dhyāna-yogīs et les bhakti-yogīs – qui sont tous susceptibles d’être élevés jusqu’au monde spirituel. Le mot yoga signifie unir, joindre, et les différentes formes de yoga se proposent de nous aider à rejoindre le monde spirituel. Comme cela a été mentionné dans le chapitre précédent, nous sommes tous, à l’origine, unis au Seigneur Suprême, mais nous voilà à présent sous l’influence de la matière. Il s’agit donc pour nous de réintégrer le monde spirituel et le processus permettant cette jonction a pour nom yoga.

Ja surmahetkel tuleb meil see täiustumise protsess lõpule viia. Kogu oma elu jooksul tuleb meil seda täiuslikkusele lähenemist praktiseerida, et surmahetkel oma praegusest materiaalsest kehast lahkudes saaksime me selle täiuslikustumise protsessi lõplikult realiseerida.

C’est à l’heure de la mort que nous devons mettre la touche finale à ce processus de perfectionnement. Tout au long de notre vie, nous devons nous efforcer d’atteindre la perfection de façon à ce qu’au moment de la mort, lorsque nous devrons abandonner notre enveloppe matérielle, cette perfection puisse être réalisée.

prayāṇa-kāle manasācalena
bhaktyā yukto yoga-balena caiva
bhruvor madhye prāṇam āveśya samyak
sa taṁ paraṁ puruṣam upaiti divyam
prayāṇa-kāle manasācalena
bhaktyā yukto yoga-balena caiva
bhruvor madhye prāṇam āveśya samyak
sa taṁ paraṁ puruṣam upaiti divyam

"See, kes surmahetkel koondab oma eluõhu oma kulmude vahele ja täies pühendumises meenutab Kõigekõrgemat Jumalat, jõuab kindlasti Jumala Kõrgeima Isiksuseni." (Bg. 8.10)

« Celui qui, à l’instant de la mort, fixe son air vital entre les sourcils et qui, fort d’un mental inflexible s’absorbe par la puissance du yoga dans le souvenir de Dieu, la Personne Suprême, avec une dévotion absolue, parvient à L’atteindre. » (Bhagavad-gītā, 8.10)

Täpselt nagu üliõpilane õpib oma eriala neli või viis aastat enne kui ta sooritab lõpueksami ja saab sellekohase diplomi, tuleb meil ka elu õppeaines sooritada surmahetkel eksam, ning kui me selleks elu aja valmistununa selle eksami edukalt sooritame, kanname me sellega end vaimsesse maailma. Surmahetkel tuleb meil vastust anda kõigi oma elu jooksul sooritatud tegude eest.

Tout comme un élève étudie une matière durant quatre ou cinq ans, à la suite de quoi il passe un examen et reçoit un diplôme, si durant notre vie nous nous préparons pour l’examen final, et si nous réussissons, nous pourrons aller au monde spirituel.

yaṁ yaṁ vāpi smaran bhāvaṁ
tyajaty ante kalevaram
taṁ tam evaiti kaunteya
sadā tad-bhāva-bhāvitaḥ
yaṁ yaṁ vāpi smaran bhāvaṁ
tyajaty ante kalevaram
taṁ tam evaiti kaunteya
sadā tad-bhāva-bhāvitaḥ

"Ükskõik millele surmahetkel kehast lahkudes oma mõtted ka ei koondataks, selleni järgmises elus kahtlematult ka jõutakse." (Bg. 8.6)

« Ô fils de Kunti, l’état de conscience dont on conserve le souvenir à l’instant de quitter le corps détermine la condition d’existence future. » (Bhagavad-gītā, 8.6)

Bengalimaal on tuntud vanasõna, et ükskõik, mida inimene täiuslikkuse saavutamiseks ka korda ei saadaks, selle väärtust kaalutakse tema surmahetkel. "Bhagavad-gītās" kirjeldab Kṛṣṇa, mida tuleks kehast lahkudes teha. Dhyāna-joogile (mediteerijale) räägib Śrī Kṛṣṇa järgneva värsi:

Il est un proverbe bengali qui dit que tous les efforts accomplis en vue d’atteindre la perfection sont évalués au moment de la mort. Dans la Bhagavad-gītā, Kṛṣṇa explique ce que l’on doit faire à l’instant de quitter le corps. Pour celui qui pratique la méditation (le dhyāna-yoga) Śrī Kṛṣṇa énonce le verset suivant :

yad akṣaraṁ veda-vido vadanti
viśanti yad yatayo vīta-rāgāḥ
yad icchanto brahmacaryaṁ caranti
tat te padaṁ saṅgraheṇa pravakṣye
yad akṣaraṁ veda-vido vadanti
viśanti yad yatayo vīta-rāgāḥ
yad icchanto brahmacaryaṁ caranti
tat te padaṁ saṅgraheṇa pravakṣye
sarva-dvārāṇi saṁyamya
mano hṛdi nirudhya ca
mūrdhny ādhāyātmanaḥ prāṇam
āsthito yoga-dhāraṇām
sarva-dvārāṇi saṁyamya
mano hṛdi nirudhya ca
mūrdhny ādhāyātmanaḥ prāṇam
āsthito yoga-dhāraṇām

"Inimesed, kes tunnevad "Vedasid", kes kordavad oṁkara, ning kes on loobumusliku elu läbi saanud suurteks tarkadeks, sisenevad Brahmanisse. Sellist täiust ihaldades tuleb praktiseerida tsölibaati. Ma kirjeldan nüüd sulle, kuidas selle protsessi läbi võib lunastust saada. Joogid loobuvad kõikidest meeltele suunatud tegevustest. Sulgedes meeltele kõik uksed, keskendades mõistuse oma südamele ja viies eluõhu pealae kohale, kinnistatakse end joogina." (Bg. 8.11 – 12)

« Les grands sages ayant embrassé l’ordre du renoncement, qui sont versés dans les Védas et prononcent l’oṁkāra, pénètrent dans le Brahman. Pour atteindre cette perfection ils doivent vivre dans la continence. Je vais maintenant t’enseigner le procédé qui permet d’obtenir le salut. Le yoga implique le détachement de toute activité sensorielle. On se fixe dans le yoga en fermant les portes des sens, en concentrant le mental sur le cœur et en maintenant l’air vital au sommet de la tête. » (Bhagavad-gītā, 8.11-12)

Joogaõpetuses nimetatakse seda protsessi pratyāhāra, mis tähendab "just vastupidi". Ehkki elu jooksul on silmad vaatlemas ilmaliku ilu, surmahetkel tuleb meeled lahutada oma ihaldusobjektidest ja pöörduda vaatama ilu enese sees. Samamoodi on kõrvad harjunud kuulma paljusid siinse maailma helisid, kuid surmahetkel tuleb keskenduda kuulama enese seest tulevat transtsendentaalset oṁkara vibratsiooni.

Dans la pratique du yoga, ce procédé est appelé pratyā-hāra, ce qui signifie « juste l’opposé ». Ainsi, bien qu’au cours de l’existence les yeux soient occupés à contempler la beauté du monde, lorsque vient la mort, il nous faut détacher les sens de leurs objets et tourner notre regard vers la beauté intérieure. Les oreilles, de même, sont accoutumées à percevoir d’innombrables sons matériels, mais au moment de la mort on doit entendre la vibration spirituelle de l’oṁkāra à l’intérieur de soi.

oṁ ity ekākṣaraṁ brahma
vyāharan mām anusmaran
yaḥ prayāti tyajan dehaṁ
sa yāti paramāṁ gatim
oṁ ity ekākṣaraṁ brahma
vyāharan mām anusmaran
yaḥ prayāti tyajan dehaṁ
sa yāti paramāṁ gatim

"Kui pärast sellist jooga praktiseerimist ja püha silbi, ülima tähtede kombinatsiooni oṁ kordamist mõeldakse kehast lahkudes Jumala Kõrgeimast Isiksusest, jõutakse kahtlematult vaimsetele planeetidele." (Bg. 8.13)

« En pratiquant ainsi le yoga et en prononçant la syllabe sacrée oṁ, suprême combinaison de lettres, celui qui à l’instant de quitter le corps pense à Moi, Dieu, la Personne Suprême, atteint les planètes spirituelles. » (Bhagavad-gītā, 8.13)

Sel viisil tuleb lõpetada kõik väljapoole suunatud meelelised tegevused ja keskenduda viṣṇu-mūrti kujule, Jumala kujule. Mõistus on väga rahutu, kuid see tuleb keskendada Jumalale südame kaudu. Kui seda on tehtud ja eluõhk on viidud pealae kohale, saavutaksegi jooga täiuslikkus.

Tous les sens doivent donc être détournés de leur activité externe et concentrés sur la forme de Dieu. Nous savons le mental très turbulent, mais il doit être fixé sur le Seigneur, en notre cœur.

Sel hetkel otsustab joogi, kuhu ta soovib end kanda. Üksi materiaalses maailmas eksisteerib lugematul hulgal erinevaid planeete, ning nendest kõrgemal asub veel vaimne universum. Joogid on Vedakirjanduse teostest omandanud teadmised kõigi nende paikade kohta. Täpselt nagu enne Ühendriikidesse sõitmist võime me selle maa kohta teadmisi saada sellekohaseid raamatuid lugedes, niisamuti võime me saada infot vaimsetest planeetidest Vedakirjanduse teoseid lugedes. Joogi teab kõiki seal antud kirjeldusi ja ta võib kanda end ükskõik millisele planeedile tahes, vajamata selleks tähelaevu. Mehaaniliste vahenditega kosmoses rännates pole võimalik end tõsta teistele planeetidele. Ehk pikaajalise ettevalmistuse, suurte jõupingutuste ja suurte rahasummade toetusel võivad ka üksikud inimesed jõuda teistele planeetidele mehaaniliste vahenditega — s.o. tähelaevadega — kuid see on väga vaevarikas ja ebapraktiline meetod. Ja mitte mingil juhul võimalik tõusta mehaaniliste vahenditega vaimsesse universumi.

Dans l’univers matériel il y a d’innombrables planètes, et au-delà de cet univers s’étend le monde spirituel. Plusieurs yogīs possèdent des informations sur ces lieux grâce aux Textes védiques. Le yogī tire sa connaissance de toutes les descriptions qu’ils contiennent et il a la possibilité de se rendre sur la planète de son choix sans avoir à utiliser un vaisseau spatial. L’élévation à d’autres planètes ne dépend pas de moyens mécaniques. Peut-être quelques hommes parviendront-ils, avec beaucoup de temps, d’efforts et d’argent, à atteindre d’autres planètes par des moyens matériels, mais il s’agit là de méthodes peu commodes, pour ne pas dire impraticables. De toute façon il n’est pas possible de franchir les limites de l’univers matériel par des moyens mécaniques. Si quelqu’un tente de se rendre sur une planète supérieure à l’aide de moyens mécaniques, il va à une mort certaine et instantanée, car le corps humain ne peut supporter un changement radical d’atmosphère. Nous en avons la démonstration sur la terre même, où il ne nous est pas possible de vivre dans la mer, non plus d’ailleurs qu’il n’est possible aux animaux aquatiques de vivre sur la terre ferme. Or, si même sur cette planète nous devons avoir un type de corps particulier pour pouvoir vivre en un lieu déterminé, combien plus nous faudra-t-il un corps adapté pour vivre sur d’autres planètes.

Enim aksepteeritud meetod enese kõrgematele planeetidele kandmiseks on meditatsioonijooga ehk jñāna-jooga praktiseerimine. Bhakti-jooga praktiseerimine seevastu ei ole mõeldud enese materiaalsetele planeetidele kandmiseks, sest need, kes on Kõigekõrgema Jumala Kṛṣṇa teenrid ei ole huvitatud enese ühelegi materiaalse maailma planeedile kandmisest, sest nad teavad, et ükskõik millisele materiaalse maailma planeedile nad ka ei läheks, neli materiaalse eksistentsi põhiparatamatust sünni, vananemise, haiguste ja surma näol on kohalolevad neil kõigil. Kõrgematel planeetidel võib elu kestus olla küll pikem kui Maal, kuid lõpuks saabub surm ka seal. "Materiaalse universumi" all mõtleme me kõiki neid planeete, kus on kohalolevad sündimine, vananemine, haigused ja surm, ning "vaimse universumi" all mõtleme me neid planeete, kus ei eksisteeri ei sündi, vananemist, haigusi ega surma. Need, kes on arukad, ei püüdle enese ühelegi materiaalse maailma planeedile kandmise poole.

La méthode généralement employée pour s’élever aux planètes supérieures est celle du yoga de la méditation, ou du jñāna. Dans les sphères supérieures, les corps jouissent d’une durée de vie plus longue que sur terre puisque six mois terrestres équivalent à un jour. Ainsi que l’expliquent les Védas, les habitants des planètes supérieures vivent plus de dix mille de nos années. Mais même eux, qui vivent si longtemps, doivent affronter la mort. Vivrait-on vingt mille, cinquante mille ou même des millions d’années dans le monde matériel, les années sont toutes comptées et la mort y est inéluctable.

Kui keegi püüab jõuda kõrgematele planeetidele mehaanilisi vahendeid kasutades, ootab teda ees kohene surm, kuna meie keha ei suuda taluda niivõrd suuri muutusi atmosfääris. Kuid kui seda üritatakse jooga praktiseerimise läbi, omandatakse selleks sobiv keha. Selle vajalikkuses võib veenduda kasvõi siinses maailmas ringi vaadates, sest me teame ju, et me ei suudaks elada veekeskkonnas, veeatmosfääris, ja samuti pole veeloomad võimelised elama kuival maal. Ja kui me mõistame, et juba sel ühel planeedil on ühes teatud keskkonnas elamiseks vaja omada selleks sobivat keha, on ju loomulik, et teisel planeedil elamiseks on samuti vajalik omada selle keskkonnaga sobivat keha. Kõrgematel planeetidel on kehade kestus märksa pikem kui Maal; kuus kuud Maal võrduvad ühe päevaga kõrgematel planeetidel. Seejuures öeldakse "Vedades", et kõrgemate planeetide asustajad elavad kuni kümme tuhat aastat. Ent vaatamata sedavõrd pikale elule tuleb sealgi lõpuks kõigil alistuda surmale. Võidakse elada kasvõi kakskümmend tuhat või viiskümmend tuhat või kasvõi miljoneid aastaid, materiaalses maailmas on aga kõik need aastat loetud ja lõpuks saabub ikkagi surm. Kuidas sellisest surma orjusest vabaneda? Seda õpetab meile "Bhagavad-gītā".

Mais le bhakti-yoga, lui, n’est pas utilisé en vue d’atteindre une planète matérielle ; en effet, les serviteurs de Kṛṣṇa, Dieu la Personne Suprême, ne s’intéressent à aucune planète de l’univers matériel car ils savent que partout en ce monde ils retrouveraient la naissance, la maladie, la vieillesse et la mort. Sur les planètes supérieures, la durée de la vie peut être plus longue que sur la terre, mais la mort s’y trouve néanmoins présente. Par univers matériel, on entend l’ensemble des planètes où règnent naissance, maladie, vieillesse et mort. Et par monde spirituel, on désigne les planètes où il n’y a ni naissance, ni maladie, ni vieillesse, ni mort. Ainsi, les hommes intelligents ne cherchent à atteindre aucune des planètes de l’univers matériel.

na jāyate mriyate vā kadācin
nāyaṁ bhūtvā bhavitā vā na bhūyaḥ
ajo nityaḥ śāśvato ’yaṁ purāṇo
na hanyate hanyamāne śarīre
na jāyate mriyate vā kadācin
nāyaṁ bhūtvā bhavitā vā na bhūyaḥ
ajo nityaḥ śāśvato ’yaṁ purāṇo
na hanyate hanyamāne śarīre

"Hinge jaoks ei eksisteeri ei sündi ega surma, ja olles kord olnud ei lakka ta eales olemast. Ta on sündimatu, igavene, igiolev, surematu ja algne. Kui hävitatakse keha jääb hing ikka püsima." (Bg. 2.20)

« Jamais l’âme ne naît ni ne meurt. Elle n’eut jamais de commencement et n’en aura jamais. Non née, éternelle, immortelle et primordiale, elle ne périt pas avec le corps. » (Bhagavad-gītā, 2.20)

Me oleme vaimsed hinged, ja kui sellised oleme me igavesed. Miks peaksime me siis aga alistuma sünni ja surma tsüklile? Seda, kes on jõudnud juba sellise küsimuseni, tuleb pidada arukaks. Need, kes viibivad Kṛṣṇa teadvuses, on väga arukad, sest nad ei ole huvitatud ühestki planeedist, kus eksisteerib surm. Neid ei huvita sealne pikk elu — nende sooviks on omandada samasugune keha nagu Jumalal. Īśvaraḥ paramaḥ kṛṣṇaḥ sac- cid-ānanda-vigrahaḥ. Sat tähendab "igavene", cit tähendab "täis teadmisi" ja ānanda tähendab "täis naudinguid". Kṛṣṇa on kõikide naudingute varamu. Kui me kanname end oma praegusest kehast vaimsesse maailma, kas siis Kṛṣṇalokale (Kṛṣṇa planeedile) või mõnele teisele vaimsele planeedile, siis omandame me Kṛṣṇaga samasuguse sac-cid-ānanda keha. Kṛṣṇa teadvuses viibijate eesmärk on seega hoopis teine kui enese materiaalse maailma kõrgematele planeetidele kandmist soovivate inimeste eesmärk.

Nous sommes des âmes spirituelles, et sommes donc éternels. Pourquoi alors sommes-nous soumis à la naissance et à la mort ? Celui qui se pose cette question doit être tenu pour intelligent. Les hommes conscients de Kṛṣṇa font preuve d’une grande intelligence, car ils ne cherchent pas à gagner une planète où règne la mort. Īśvaraḥ paramaḥ kṛṣṇaḥ sac-cid-ānanda-vigrahaḥ : sat veut dire éternel, cit plein de connaissance, et ānanda plein de félicité. Kṛṣṇa représente le réservoir de tous les plaisirs. Si nous retournons dans le monde spirituel, que ce soit sur la planète de Kṛṣṇa ou sur toute autre planète spirituelle, nous obtiendrons un corps sac-cid-ānanda, comparable à celui de Dieu. Ainsi, dans la Conscience de Kṛṣṇa nous poursuivons un but différent de celui que visent les personnes essayant d’accéder aux planètes supérieures de ce monde matériel.

Igaühe vaimne mina ehk hing on pisitilluke vaimne säde. Jooga täiuslikkus seisneb selle vaimse sädeme pealae juurde kandmises. Seda teinuna võib joogi kanda end vastavalt oma soovile ükskõik millisele materiaalse maailma planeedile. Kui joogi on huvitatud sellest, milline näeb välja kuu või mõni kõrgem planeet, võib ta kanda end sinna täpselt samamoodi nagu reisitakse New Yorki, Kanadasse, või Maa teistesse paikadesse. Ükskõik kuhu inimene Maal ei läheks, peab ta selleks omama viisat ja tal tuleb läbi toll, ning materiaalsetel planeetidel rännates toimivad samamoodi sünd, vananemine, haigused ja surm.

Le moi, l’âme individuelle, est une minuscule étincelle spirituelle. La perfection du yoga consiste à élever cette étincelle jusqu’au sommet du crâne. À ce point, le yogī peut se rendre sur toute planète de l’univers matériel, selon son désir. Ainsi, si le yogī désire connaître la lune, il peut s’y transférer. Ou si c’est à d’autres planètes supérieures qu’il s’intéresse, il peut tout aussi bien s’y rendre. Tout comme un simple voyageur va à New York ou Paris ou en quelque autre endroit du globe. Quel que soit le lieu où l’on se rende sur terre, on trouve les mêmes procédures de douane et de visa, et de même, sur toutes les planètes matérielles, sans exception, on peut voir agir les principes de la naissance, de la maladie, de la vieillesse et de la mort.

Oṁ ity ekākṣaraṁ brahma: surmahetkel võib joogi korrata oṁ, oṁkāra, mis täiuslik transtsendentaalne helivibratsioon, ning kui joogi kordab seda heli, meenutades samal ajal Kṛṣṇat või Viṣṇut (mām anusmaran), siis saavutab ta kõrgeima eesmärgi. Joogaprotsessi otstarbeks ongi mõistuse Viṣṇule keskendamine. Impersonalistid kujutlevad endale mingit Kõigekõrgema Jumala kuju, kuid personalistidel pole seda vaja kujutleda, sest nad näevad seda ka tegelikkuses. Kuid olenemata kas kujutledes või tegelikkuses nähes, mõistus tuleb keskendada Kṛṣṇale.

Oṁ ity ekākṣaraṁ brahma : sur le point de mourir, le yogī peut prononcer le oṁ, l’oṁkāra, qui représente la forme concise du son transcendantal. Si le yogī peut émettre ce son et en même temps se rappeler Kṛṣṇa ou Viṣṇu (mām anusmaran) il atteint le but suprême. Car la pratique du yoga doit permettre de concentrer le mental sur Viṣṇu. Les impersonnalistes imaginent une forme du Seigneur Suprême, mais pour les personnalistes, il ne s’agit pas d’imagination : ils voient réellement le Seigneur. Quoi qu’il en soit, qu’on l’imagine ou qu’on la voit réellement, il faut concentrer notre esprit sur la forme personnelle de Kṛṣṇa.

ananya-cetāḥ satataṁ
yo māṁ smarati nityaśaḥ
tasyāhaṁ sulabhaḥ pārtha
nitya-yuktasya yoginaḥ
ananya-cetāḥ satataṁ
yo māṁ smarati nityaśaḥ
tasyāhaṁ sulabhaḥ pārtha
nitya-yuktasya yoginaḥ

"Oo Pṛthā poeg! Sellele, kes kõrvalekaldumatult mäletab Mind, ei ole Minuni jõudmine raske, sest ta on pidevalt hõivatud Minu pühendunud teenimisega." (Bg. 8.14)

« Parce qu’il est constamment absorbé dans le service de dévotion, celui qui toujours se souvient de Moi sans jamais dévier M’atteint sans peine. » (Bhagavad-gītā, 8.14)

Neid, kes on rahul ajaliku eluga, ajalike naudingute, ja ajalike võimalustega, ei saa pidada arukaiks, vähemasti mitte "Bhagavad-gītā" määratluste kohaselt. "Gītā" kohaselt on vaid need, kelle aju on nõrgalt arenenud huvitatud ajalikest asjadest. Me oleme igavesed, miks peaksid meid huvitama ajalikud asjad? Keegi ei soovi viibida ebapüsivas positsioonis. Kui majaomanik käsib meil korterist lahkuda, oleme me kurvad, kuid kui me lahkume paremasse korterisse pole meil vanast korterist lahkuda just kuigi kahju. Me ei taha surra, sest tegelikult oleme me igavesed. Samuti ei soovi me vananeda või haige olla, sest me soovi viibida ebapüsivas seisundis. Kuigi me seda ei soovi, jääme me aeg-ajalt ikka haigeks, vaeveldes palaviku käes, ja oleme sunnitud oma tegevusi kitsendama ja sisse võtma ravimeid, et taas terveks saada. Materiaalse eksistentsi neli põhiparatamatust on nagu palavik, ning nad kõik on tingitud meie materiaalsest kehast. Kui me suudame sellest kehast vabaneda, vabaneme me ka nendest hädadest, mis käivad sellega lahutamatult koos.

Ceux qui se satisfont d’une existence temporaire, d’un bonheur fugitif et de biens éphémères ne doivent pas être considérés comme intelligents, du moins selon la Bhagavad-gītā, qui déclare que seul un être à l’intelligence réduite montre de l’intérêt pour les choses temporaires. Nous sommes éternels, pourquoi devrions-nous nous intéresser à l’éphémère ? Personne ne veut d’une situation impermanente. Si nous vivons dans un appartement et que le propriétaire nous demande de déménager, cela nous dérange. C’est notre nature que de vouloir une résidence permanente. De même, nous ne souhaitons pas mourir, car en réalité nous sommes éternels. Nous ne voulons pas non plus tomber malade ni vieillir. Mais si nous parvenons à nous dégager de notre enveloppe charnelle, pour atteindre une planète spirituelle, nous pourrons automatiquement échapper aux souffrances du monde matériel.

Impersonalistidele soovitab Kṛṣṇa sellest ajalikust kehast vabanemiseks korrata silpi oṁ. Sel viisil kindlustavad nemadki endale pääsemise vaimsesse maailma. Kuid ehkki nad pääsevad vaimsesse maailma, ei saa nad seal siseneda ühegi planeedi atmosfääri. Nad jäävad neist väljapoole, brahmajyotisse. Brahmajyotit võib võrrelda päikesevalgusega ja vaimseid planeete Päikese endaga. Impersonalistid jäävad vaimses taevas Kõigekõrgema Jumala särasse, brahmajyotisse. Impersonalistid asetuvad vaimsete sädemetena brahmajyotisse ja sel moel täitubki brahmajyoti vaimsete sädemetega. Seda mõeldaksegi vaimsesse eksistentsi liitumise all. Ei tule aga arvata, et brahmajyotisse liitumine tähendab sellega üheks saamist; kõik vaimse sädeme individuaalsed omadused säilivad endiselt, kuid kuna impersonalist ei soovi omandada personaalset kuju, jääb ta sellesse särasse kui vaimne säde. Täpselt nagu päikesevalgus koosneb paljudest paljudest aatomiosakestest, niisamuti moodustub brahmajyoti paljudest paljudest vaimsetest sädemetest.

Aux impersonnalistes, Kṛṣṇa conseille de prononcer la syllabe oṁ pour se libérer du corps éphémère. De cette façon ils peuvent être assurés d’accéder au monde spirituel. Cependant, bien qu’ils puissent ainsi entrer dans le monde spirituel, ils ne peuvent atteindre aucune de ses planètes ; ils restent à l’extérieur, dans le brahmajyoti. Le brahmajyoti peut être comparé à la lumière du soleil, et les planètes spirituelles au soleil lui-même. Dans le monde spirituel, les impersonnalistes demeurent dans le rayonnement émanant du Seigneur Suprême, dans le brahmajyoti. Ils sont ainsi admis dans le monde spirituel sous forme d’étincelles spirituelles : c’est ce qu’on appelle se fondre dans l’existence spirituelle. Le brahmajyoti se compose d’une multitude de telles étincelles. Mais il ne faut pas croire qu’en se fondant dans le brahmajyoti on devienne un avec lui ; l’étincelle spirituelle conserve son individualité, mais parce que l’impersonnaliste ne veut pas d’une forme personnelle il reste une étincelle spirituelle dans ce rayonnement. Tout comme la lumière du soleil se compose d’une infinité de particules atomiques, le brahmajyoti se compose d’une infinité d’étincelles spirituelles.

Ometigi ihaldame me elusolendeina naudinguid. Lihtsalt eksisteerimisest meile ei piisa. Me soovime nii õndsust (ānanda) kui olemist (sat). Oma terviklikkuses on elusolendile omased kolm omadust — igavikulisus, teadmised ja õndsus. Need, kes sisenevad impersonaalselt brahmajyotisse, jäävad sinna mõneks ajaks teadmises, et nad on nüüd homogeenselt ühinenud Brahmaniga, kuid nad ei saa tunda igavest õndsust, ānandat, sest seda sooviv osa neist ei ole rahuldatud. Inimene võib jääda üksinda tuppa ja tunda raamatut lugedes või mõttetööga tegeldes sellest naudingut, kuid pole võimalik, et ta saaks jääda sinna tuppa aastateks, ja päris kindlasti mitte igavesti. Seetõttu peab see, kes liitub Kõigekõrgemaga impersonaalselt, kord taas langema alla materiaalsesse maailma, et kellegiga suhelda. Sedasi kinnitab "Śrīmad-Bhāgavatam". Astronaudid võivad rännata kosmoses tuhandeid ja tuhandeid miile, kuid kui nad kedagi teist eest ei leia, tuleb neil taas Maale tagasi pöörduda. Üksinda pole võimalik kaua viibida. Kuid impersonaalsel kujul ei saa kellegi teise eest leidmises kindel olla. Seetõttu lausubki "Śrīmad-Bhāgavatam", et isegi kui pärast suuri jõupingutusi impersonalist jõuab vaimsesse maailma, ja omandab seal impersonaalse vormi, tuleb tal tulla tagasi materiaalsesse maailma, sest ta keeldus teenimast armastuses ja pühendumuses Kõigekõrgemat Jumalat. Niikaua kui me viibime Maal, tuleb meil siin õppida armastama ja teenima Kṛṣṇat ehk Kõigekõrgemat Jumalat. Ning kui me omandame selleks vajalikud oskused ja teadmised, siis jõuame me vaimsetele planeetidele. Impersonalisti positsioon vaimses maailmas on ebapüsiv, sest üksinduse painest tekib tal vajadus kellegi teise järele. Ning kuna tal puudub isiklik suhe Kõigekõrgema Jumalaga, tuleb tal taas laskuda siia maailma, et suhelda siinsete teiste tingimustest sõltuvate elusolenditega.

Toutefois, en tant qu’être vivants, nous convoitons le bonheur. Exister en soi ne suffit pas. Nous voulons la félicité (ānanda) en plus du fait d’exister (sad), l’être vivant a trois attributs : l’éternité, la connaissance et la félicité. Ceux qui entrent de façon impersonnelle dans le brahmajyoti peuvent y demeurer un certain temps, en pleine connaissance de ce qu’ils sont maintenant unis au Brahman de manière homogène, mais ils n’ont pas accès à la félicité éternelle (ānanda). On peut certes rester seul dans une pièce pendant quelque temps, mais il n’est pas possible de demeurer seul dans cette pièce pendant des années, que dire de l’éternité. Ainsi, celui qui se fond de manière impersonnelle dans l’existence de l’Absolu, a toutes les chances de retomber dans le monde matériel, faute de compagnie. C’est là le jugement du Śrīmad-Bhāgavatam.

Des astronautes peuvent parcourir des milliers et des milliers de kilomètres, mais s’ils ne trouvent pas à se poser sur une planète, ils doivent revenir sur terre. Dans tous les cas, il faut trouver une base sur laquelle s’établir, et dans la réalisation impersonnelle, cette base ne comble pas tous les besoins de l’âme. C’est pourquoi le Śrīmad-Bhāgavatam déclare que même si l’impersonnaliste déploie maints efforts pour entrer dans le monde spirituel et y obtenir une forme impersonnelle, il devra retourner dans l’univers matériel pour avoir négligé de servir le Seigneur Suprême avec amour et dévotion. Aussi longtemps que nous sommes ici sur terre, nous devons apprendre à servir et à aimer Kṛṣṇa, le Seigneur Souverain. Forts de cet apprentissage, nous pourrons alors accéder aux planètes spirituelles. La position de l’impersonnaliste dans le monde spirituel est donc temporaire, car pour combattre la solitude, il cherchera à créer des liens, mais parce qu’il refuse le contact personnel du Seigneur Suprême, il devra retourner à nouveau dans le monde matériel pour se lier à des êtres conditionnés.

On seetõttu ülimalt oluline, et me mõistaksime oma algolemusliku positsiooni olemust: me ihaldame igavikulisust, täiuslikke teadmisi ja samuti naudinguid. Kuid kui me viibime pikka aega impersonaalses brahmajyotis, ei saa me seal tunda naudingut, mistõttu meil tulebki pöörduda tagasi materiaalsesse maailma rahulduma selle poolt pakutavate naudingutega. Kuid Kṛṣṇa teadvuses tuntakse tõelist naudingut. Materiaalse maailma suurimaks naudinguks peetakse tavaliselt seksi, kuid see on väärastunud peegeldus vaimse maailma seksuaalnaudingust, naudingust suhelda Kṛṣṇaga. Kuid ei tule arvata nagu oleks see sealne nauding analoogne materiaalse maailma seksuaalnaudinguga. See on teiselaadne nauding. Kuid kui vaimses maailmas ei eksisteeriks seksuaalelu, ei saaks me näha ka selle peegeldusi siin materiaalses maailmas. Siin avaldub see lihtsalt ühel moondunud kujul, oma täiuses on see esindatud aga Kṛṣṇas, kes on täis kõiki naudinguid. Seepärast on parim teguviis alustada Kṛṣṇa teadvuse arendamist juba praegu, et me surmahetkel oleksime valmis kandma end vaimsesse maailma, Kṛṣṇalokale, et suhelda seal Kṛṣṇaga. "Brahma-saṁhitās" (5.29) kirjeldatakse Śrī Kṛṣṇat ja Tema asupaika järgnevalt:

Il est donc d’une importance capitale que nous saisissions notre nature profonde, la nature de l’âme qui aspire à l’éternité, à la connaissance et au plaisir. Livrés à nous-mêmes pendant longtemps dans le brahmajyoti impersonnel, nous ne pouvons avoir de plaisir, et par conséquent nous acceptons les plaisirs offerts par le monde matériel. Mais dans la Conscience de Kṛṣṇa, nous pouvons jouir du vrai bonheur. Dans l’univers matériel, le plaisir sexuel est reconnu comme la plus haute forme de satisfaction. Or il s’agit là d’une forme dénaturée, d’un reflet du plaisir tel qu’il existe dans le monde spirituel, c’est-à-dire le plaisir de la communion avec Kṛṣṇa. Nous ne devons pas penser que ce plaisir-là est comparable aux voluptés charnelles de l’univers matériel, il en diffère totalement.

La vie réelle se trouve avec Kṛṣṇa, de qui procèdent tous les plaisirs. Nous devons donc nous entraîner dès maintenant, de façon à ce qu’au moment de la mort nous soyons à même de nous rendre dans le monde spirituel, à Kṛṣṇaloka, pour y vivre avec Kṛṣṇa. Kṛṣṇa possède plusieurs noms et est aussi appelé Govinda. La Brahma-saṁhitā décrit en ces termes Śrī Kṛṣṇa-Govinda et Sa demeure :

cintāmaṇi-prakara-sadmasu kalpa-vṛkṣa-
lakṣāvṛteṣu surabhīr abhipālayantam
lakṣmī-sahasra-śata-sambhrama-sevyamānaṁ
govindam ādi-puruṣaṁ tam ahaṁ bhajāmi
cintāmaṇi-prakara-sadmasu kalpa-vṛkṣa-
lakṣāvṛteṣu surabhīr abhipālayantam
lakṣmī-sahasra-śata-sambhrama-sevyamānaṁ
govindam ādi-puruṣaṁ tam ahaṁ bhajāmi

"Ma kummardan Govinda, algallikalise Jumala, kõige esiisa ees, kes hoolitseb lehmade eest ja kes täidab kõik soovid, ja kes elab vaimsetest pärlitest ehitatud lossis, mida ümbritsevad miljonid soovidetäitmise puud, kus Teda suure austuse ja armastusega alati teenindavad sajad tuhanded lakṣmīd või gopīd."

« J’adore Govinda, le Seigneur originel, le premier des ancêtres. Il garde les vaches et comble tous les désirs ; Ses palais sont bâtis de joyaux spirituels et entourés de millions d’arbres-à-souhaits. Des déesses en nombre infini Le servent à jamais avec une grande vénération et la plus profonde affection. » (Brahma-saṁhitā 5.29)

Sedasi kirjeldatakse meile Kṛṣṇalokat. Sealsed majad on ehitatud materjalist, mida nimetatakse "algkiviks". Ükskõik, mida selle algkiviga puudutada, muutub kullaks. Sealsed puud on soovidetäitmise puud, kust igaüks võib võtta, mida iganes ta peaks soovima. Siin maailmas saame mangopuult mangosid ja õunapuult õunu, kuid seal saame igalt puult mida iganes me soovime. Samuti annavad lehmad, keda nimetatakse surabhi, alati ja piiramatul hulgal piima. Sedasi kirjeldatakse vaimseid planeete Vedakirjanduse teostes.

Ceci est une description de Kṛṣṇaloka. Les maisons y sont faites de pierres philosophales – tout ce qui touche la pierre philosophale se transforme immédiatement en or. Les arbres y ont le pouvoir de satisfaire tous les désirs, d’où leur nom d’arbres-à-souhaits. Ici-bas, les manguiers donnent des mangues et les pommiers des pommes, mais là-haut, chaque arbre peut donner tout ce qu’on désire. De même, les vaches sont appelées surabhis car elles donnent du lait en quantité inépuisable. Voilà comment les Écritures védiques dépeignent les planètes spirituelles.

Selles materiaalses maailmas oleme me kohanenud nii sünni, surma kui kõiksuguste kannatustega. Materialistliku meelestatusega teadlased on leiutanud suurel hulgal vahendeid meeltele rahulduse pakkumiseks ja suure hulga vahendeid hävitustööks, kuid nad pole leidnud mingit lahendust vananemise, haiguste ja surma vastu. Vananemise, haiguste ja surma vastu pole nad leiutanud ühtegi masinat. Nad toodavad hoopis vahendeid surma kiirendamiseks, aga mitte midagi, mis suudaks selle peatada. Nende tasakaalu, kes on arukad, siinse maailma neljast põhiparatamatusest tulenevad hädad siiski ei häiri, sest nemad on huvitatud vaid tõusmisest vaimsetele planeetidele. See, kes viibib pidevalt transis (nitya-yuktasya yoginaḥ), millelegi muule oma tähelepanu ei pööra. Pidevalt transis viibija mõtleb kõrvalekaldumatult ainult Kṛṣṇast (ananya-cetāḥ satatam). Sõna satatam tähendab alati ja kõikjal.

Dans l’univers matériel, nous nous sommes habitués à la naissance et à la mort, ainsi qu’à toutes sortes de souffrances. Les hommes de science ont découvert de nouvelles possibilités de jouir du plaisir des sens et de nouveaux moyens de destruction, mais ils n’ont trouvé aucune solution aux problèmes de la vieillesse, de la maladie et de la mort. Ils ne peuvent fabriquer une machine qui mettrait fin à la vieillesse, à la maladie et à la mort. Nous pouvons bien inventer un moyen pour retarder la mort, mais rien qui puisse l’arrêter. Cependant, les hommes intelligents ne se préoccupent pas des problèmes inhérents à l’existence matérielle, mais cherchent plutôt à atteindre les planètes spirituelles. L’être baignant dans une extase continue (nitya-yuktasya yoginaḥ) ne détourne son attention vers aucun autre objet. Il perpétue son extase transcendantale en emplissant toujours son esprit de pensées liées à Kṛṣṇa sans déviation aucune (ananya-cetāḥ satatam). Le mot satatam signifie qu’il en est ainsi en tout temps et en tout lieu.

Indias oli minu elupaigaks Vṛndāvana, ja hetkel olen ma Ameerika Ühendriikides, kuid see ei tähenda, et ma enam Vṛndāvanas ei viibiks. Ma mõtlen kogu aeg ainult Kṛṣṇast, ja kui ma mõtlen Kṛṣṇast, olen ma alati Vṛndāvanas, olenemata kus ma ka füüsiliselt asun. Kṛṣṇa teadvuses viibija viibib juba praegu koos Kṛṣṇaga Tema vaimsel planeedil Goloka Vṛndāvanal, ja ootab vaid hetke millal lahkuda oma praegusest kehast. Smarati nityaśaḥ tähendab "alati mäletades", ja selle jaoks, kes Kṛṣṇat kunagi ei unusta, on Temani jõudmine lihtne. Kṛṣṇa Ise ütleb, et bhakti-jooga praktiseerimise abil on Temani jõudmine lihtne. Miks peaksime me siis otsima mõnd teist meetodit? Me võime korrata Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare / Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare kakskümmend neli tundi ööpäevas. Selleks pole mitte mingeid reegleid ega seadusi. Me võime korrata seda tänaval liikudes, metroos rongi oodates, kodus olles või tööl viibides. Selleks ei tule teha mitte mingeid kulutusi. Miks mitte siis seda võimalust kasutada?

Être conscient de Kṛṣṇa signifie que l’on vit constamment auprès de Kṛṣṇa. Par exemple, en Inde je vivais à Vṛndāvana – la ville où Kṛṣṇa en personne descendit quand Il vint sur terre – et maintenant me voilà en Amérique : mais cela ne veut pas dire que je sois séparé de Vṛndāvana, car si je pense toujours à Kṛṣṇa, je ne quitte pas un instant Vṛndāvana – toute considération matérielle mise à part. Smarati nityaśaḥ tasyāhaṁ sulabhaḥ. Les mots smarati nityaśaḥ signifient se rappeler constamment, et pour quiconque se rappelle Kṛṣṇa, le Seigneur devient tasyāhaṁ sulabhaḥ, facilement accessible. Kṛṣṇa Lui-même déclare qu’Il est facilement obtenu par cette méthode, celle du bhakti-yoga. Pourquoi, dès lors, adopter une autre méthode ? On peut chanter ou réciter « Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare / Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare » vingt-quatre heures sur vingt-quatre. Il n’y a ni règle ni loi pour cela. On peut chanter dans la rue, dans le métro, chez soi ou au bureau. Cette pratique n’implique ni impôt, ni dépense. Alors, pourquoi ne pas l’adopter ?