Skip to main content

Chapter 1

CHAPITRE 1

Me pole need kehad

Nous ne sommes pas le corps

dehī nityam avadhyo ’yaṁ
dehe sarvasya bhārata
tasmāt sarvāṇi bhūtāni
na tvaṁ śocitum arhasi
dehī nityam avadhyo ’yaṁ
dehe sarvasya bhārata
tasmāt sarvāṇi bhūtāni
na tvaṁ śocitum arhasi

"Oo Bharata järglane, tea, et see, kes on keha elustajaks, on igavene, ja teda ei saa iial surmata. Seepärast ära vaeva oma südant ühegi olevuse pärast." ("Bhagavad-gītā" 2. 30)

« L'âme qui habite le corps est éternelle et ne peut jamais être tuée, ô descendant de Bharata. Tu n’as donc à pleurer personne. » (Bhagavad-gītā, 2.30)

Kõige esimene samm eneseteadvustamise teel on jõuda arusaamani, et meie tegelik olemus on meie kehast lahusseisev. "Ma pole mitte see keha, vaid vaimne hing," on olulisim arusaam igaühele, kes tahab tõusta kõrgemale surmast ja siseneda teispoolsesse vaimsesse maailma. Ei piisa lihtsalt teadustamisest, et "Ma pole see keha", vaid tuleb jõuda ka selle tegeliku mõistmiseni, ja see polegi nii lihtne nagu see algul võib tunduda. Kuigi me oma algolemuselt pole mitte need kehad vaid puhtad teadvused, oleme me nii või teisiti sattunud kehalistesse raamidesse. Kui me tõepoolest soovime tunda õnne olles sõltumatud surmast, peame me ennast teadvustama puhta teadvusena ning seejärel ka jääma sellesse meie algolemuslikku positsiooni.

La toute première étape de la réalisation spirituelle consiste à percevoir notre identité propre comme distincte de celle du corps : « Je ne suis pas un corps de matière mais une âme spirituelle. » Voilà une prise de conscience essentielle pour quiconque veut transcender la mort et entrer dans le monde spirituel. Mais il ne suffit pas de dire « je ne suis pas le corps », il faut le réaliser profondément. Or, ce n’est pas aussi simple qu’il y paraît à première vue. Bien que nous ne soyons pas ce corps mais pure conscience, d’une façon ou d’une autre nous sommes devenus prisonniers d’une enveloppe physique. Si nous désirons vraiment connaître le bonheur et l’indépendance qui transcendent la mort, nous devons retrouver et assumer notre identité réelle, toute de pure conscience.

Elades kehalistes kujutlustes on meie arusaam õnnest muutunud küllalt sarnaseks joobnu arusaamaga naudingust. Mõned filosoofid väidavad, et seda enese kehaga samastamise jooveseisundit on võimalik ravida hoidudes kõigist materiaalsetest tegevustest. Nad väidavad, et me peaksime loobuma kõikidest materiaalsetest tegevustest, sest need tegevused on meie kõikide meelekurbuste allikaks. Nende filosoofia kohaselt on täiuslikkuse tipuks midagi budistliku nirvāṇa taolist, kus kõikidest tegevustest on loobutud. Buddha väitis, et see keha on tekkinud tänu teatud materiaalsete elementide kombineerumisele, ja et kui ühel või teisel viisil need materiaalsed elemendid lammutada või teineteisest lahutada, siis saab sellega ka kannatuste allikas kõrvaldatud. Kui maksukogujad tekitavad meile palju peavalu kõrgeid makse nõudes, kuna me omame suurt maja, on lihtsaim lahendus sellele probleemile loomulikult see maja maha lammutada. Kuid "Bhagavad-gītā" kinnitab siiski, et see materiaalne keha pole olulisim. Lisaks sellele materiaalsete elementide kombinatsioonile eksisteerib veel vaim, ja selle kohaloleku tunnuseks on teadvus.

Lorsque l’on est animé d’une conception corporelle de l’existence, l’idée que l’on se fait du bonheur ressemble à celle d’un homme en proie au délire. Certains philosophes soutiennent que pour guérir ce délire dû à l’identification au corps, il faut s’abstenir de toute action. Du fait que les activités matérielles sont une source de souffrances, ils prétendent que l’on devrait purement et simplement cesser d’agir. Pour eux, la perfection culmine en une sorte de nirvana bouddhique, dans lequel aucune activité n’est accomplie. Toutefois, la Bhagavad-gītā nous apprend que le corps matériel n’est pas tout. Au-delà de cet amalgame d’éléments matériels, il y a l’esprit, et la manifestation de cet esprit est la conscience.

Me ei saa teadvust eirata. Teadvuseta keha on surnud keha. Niipea kui teadvus kehast eraldada, suu enam ei räägi, silmad enam ei näe ja kõrvad ei kuule, sellest saab lapski aru. On ilmselge fakt, et teadvus on keha elusolekuks esmavajalik. Kuid mis on teadvus? Täpselt niisamuti nagu kuumus ja suits on tule tunnusteks, on teadvus hinge tunnuseks. Hingeenergia, ehk vaimse mina energia tuuakse esile teadvuse kujul ja tõepoolest, teadvus annab tõendust hinge kohalolekust. See on mitte ainult "Bhagavad-gītā", vaid kogu Vedakirjanduse järeldus.

On ne peut nier le phénomène de la conscience. Un corps sans conscience est un corps mort. Dès que la conscience a quitté le corps, la bouche ne parle plus, l’œil ne voit plus et l’oreille n’entend plus. Même un enfant peut comprendre cela. Il est indéniable que la conscience est absolument nécessaire à la vie du corps. Et qu’est-ce que cette conscience ? Eh bien, tout comme la chaleur ou la fumée sont des manifestations ou des symptômes du feu, la conscience est le symptôme de l’âme. Telle est la philosophie de la Bhagavad-gītā et la conclusion de toutes les Écritures védiques.

Śaṅkarācārya impersonalistidest järgnejad, nagu ka Vaiṣṇavad, kes asuvad Jumal Śrī Kṛṣṇast algavas teadmiste edasiandmise õpilasjärgnevusahelas, tunnistavad hinge faktilist olemasolu samas kui budistlikud filosoofid seda ei tee. Budistid väidavad, et teatud kindlal tasandil tekitab teatud kindel mateeria kombinatsioon teadvuse, kuid see teooria on ümber lükatud, sest kui meie käsutuses on ka kõik mateeria koostisosad, ei suuda me ikkagi toota sellest teadvust. Kõik need mateeria elemendid võib leida ka surnud inimese kehas, kuid meie ei suuda mitte mingil moel seda inimest taas teadvusele äratada. Meie keha pole masin, kus ühe masinaosa rikke korral saab selle asendada uuega ja töö läheb edasi. Kui keha üles ütleb ja teadvus kehast lahkub, pole enam mingit võimalust katkist osa asendada ja teadvust tagasi nooreks teha. Hing on kehast lahusseisev, ja nii kaua kui hing on kohal, on keha elus, kuid pole vähimatki võimalust elustada keha hinge puudumisel.

L’école impersonnaliste de Śaṅkarācārya et les vaiṣṇavas appartenant à la succession disciplique de Śrī Kṛṣṇa, reconnaissent l’existence factuelle de l’âme. Mais les philosophes bouddhistes ne reconnaissent pas l’existence de l’âme. Ils prétendent qu’à un certain stade la matière s’agence de manière à produire la conscience. On peut réfuter cet argument en disant que même si nous avions tous les composants matériels à notre disposition, nous ne pourrions produire la conscience. Même si tous les éléments matériels sont présents chez un homme mort, on ne peut pas pour autant raviver sa conscience. Nous ne sommes pas que des machines. Une pièce d’un mécanisme qui se brise peut être remplacée et la machine fonctionnera de nouveau, mais quand le corps a flanché et que la conscience l’abandonne, nous n’avons aucun moyen de remplacer la pièce défectueuse et de raviver la conscience. L’âme est différente du corps, et aussi longtemps qu’elle habite le corps, celui-ci est animé. En l’absence de l’âme il est impossible d’animer le corps.

Kuna me ei suuda tajuda hinge oma jämedakoeliste meelte kaudu, eitame me seda. Tegelikult eksisteerib aga väga palju asju, mida me ei suuda tajuda ega näha. Me ei näe õhku, me ei näe raadiolained ega heli. Samuti ei taju me oma nüristunud meeltega pisitillukesi baktereid, kuid see ei tähenda ometi, et neid olemas pole. Kasvõi mikroskoobi ja teiste vahendite abil võime me näha juba väga paljut, mida me eelnevalt oma ebatäiuslike meelte tõttu eitasime. Lihtsalt seetõttu, et meil pole veel vahendeid tajumaks hinge, mis on vaid aatomisuurune, ei tohiks me veel järeldada, et seda polegi olemas. Seda enam, et tegelikult on hing oma tunnuste ja toime kaudu täiesti tajutav.

Nous ne pouvons percevoir l’âme avec nos sens grossiers et c’est pourquoi souvent nous en refusons l’existence. Mais en fait, il y a beaucoup de choses que nous ne pouvons voir. Avec nos sens limités, nous ne pouvons voir ni l’air, ni les ondes radio, ni le son, ni une minuscule bactérie, mais cela ne signifie pas que toutes ces choses n’existent pas. Les microscopes et autres instruments nous permettent de voir beaucoup de choses dont nos sens imparfaits niaient auparavant l’existence. Il en va de même pour l’âme ; ce n’est pas parce qu’elle est de dimension atomique et qu’elle n’a été perçue ni par les sens ni par aucun instrument, que nous devons conclure qu’elle n’existe pas. Le fait est que l’on peut en percevoir les symptômes et les effets.

"Bhagavad-gītās" kinnitab Kṛṣṇa, et kõik meie hädad tulenevad enese ekslikust samastamisest kehaga.

Śrī Kṛṣṇa est Dieu, la Personne Suprême, et Il nous fait remarquer dans la Bhagavad-gītā que toutes nos souffrances viennent de ce que l’on s’identifie au corps.

mātrā-sparśās tu kaunteya
śītoṣṇa-sukha-duḥkha-dāḥ
āgamāpāyino ’nityās
tāṁs titikṣasva bhārata
mātrā-sparśās tu kaunteya
śītoṣṇa-sukha-duḥkha-dāḥ
āgamāpāyino ’nityās
tāṁs titikṣasva bhārata

"Oo Kuntī poeg! Kuumus ja külmus, õnn ja ahastus vahelduvad nagu vahelduvad aastaajad. Kõik need muutused tulenevad meeltetajust, ning tuleb õppida neid vastu võtma oma hingerahu häirimata." (Bg. 2.14)

« Éphémères, joies et peines, comme étés et hivers, vont et viennent, ô fils de Kuntī. Elles procèdent de la perception des sens, ô descendant de Bharata. Il faut apprendre à les tolérer, sans en être affecté. » (Bhagavad-gītā, 2.14)

Suvel tunneme me veesolekust mõnu, kuid talvel hoidume me sellest samast veest kaugele eemale, kuna see on lihtsalt liiga külm. Mõlemal juhul on tegu ühe ja sama veega, kuid meie võtame seda vastu kui meeldivat või piinarikast oma kehast tulenevalt.

En été nous aimons bien le contact de l’eau, mais l’hiver venu, lorsqu’elle est froide, nous cherchons au contraire à l’éviter. L’eau demeure toujours la même, mais notre corps la trouve tantôt agréable, tantôt désagréable. Toutes les sensations de plaisir ou de souffrance sont dues au corps.

Kõik õnne ja ahastuse ilmingud tulenevad meie kehast. Teatud kindlates tingimustes tunnevad keha ja mõistus vastavalt kas õnne või ahastust. Me januneme õnne järele, sest hinge algolemuslik positsioon on olla õnnelik. Hing on Kõigekõrgema Olendi, kes on sac-cid-ānanda-vigrahaḥ — teadmiste, õndsuse ja igavikulisuse kehastus — lahutamatu osake. Juba ise nimi Kṛṣṇa, mis pole sektantlik, tähendab "suurim nauding". Kṛṣ tähendab "suurim" ja ṇa tähendab "nauding". Kṛṣṇasse on koondunud kõik naudingud, ja on seetõttu ka loomulik, et meie, olles Tema lahutamatud osakesed, januneme õnne järele. Ka üks veetilk ookeanist omab samu omadusi mis kogu ookeani vesi tervikuna, ja samamoodi ka meie, ehkki vaid vähimad osakesed Ülimast Tervikust, omame samu energeetilisi omadusi kui Ülim.

Selon les circonstances, le corps et le mental ressentent du plaisir ou de la souffrance. Nous aspirons incontestablement au bonheur, car la condition naturelle de l’âme est d’être heureuse. L’âme est une parcelle de l’Être Suprême, Lequel est sac-cid-ānanda-vigrahaḥ, qui veut dire tout de connaissance et de félicité éternelle. Une goutte d’eau de l’océan possède toutes les propriétés de l’océan lui-même ; pareillement, bien que minuscules parcelles du Tout Suprême, nous avons la même nature que Lui, les mêmes tendances. Kṛṣṇa est Dieu, la Personne Suprême. Son nom signifie « le plus grand plaisir » : kṛṣ signifie « le plus grand » et ṇa veut dire « plaisir ». Kṛṣṇa incarne le plaisir suprême et en tant que parcelles infimes de Sa Personne, nous aspirons naturellement au plaisir.

Hing, ehkki vaid aatomisuurune, paneb kogu keha liikuma nii mitmel imepärasel viisil. Me võime maailmas näha paljusid paljusid linnu, kiirteid, sildu, suurehitisi, monumente ja suuri tsivilisatsioone, kuid kes on olnud nende kõigi loojaks? See kõik on korda saadetud kehaspaikneva miniatuurse vaimse sädeme poolt. Ja kui selliseid imepäraseid asju suudab korda saata väike miniatuurne vaimne säde, siis on lausa haaramatu ette kujutada, mida võib korda saata Ülim Vaimne Tervik. Vaimse sädeme loomupärane igatsus on igatsus terviku omaduste järele, s.o. teadmiste, õndsuse ja igavikulisuse järele, kuid nende igatsuste teostumise nurjab meie materiaalne keha. Informatsioon, kuidas siiski saavutada hinge selliste soovide täitumine, on meile antud "Bhagavad-gītās".

L’âme, pourtant de dimension atomique, fait accomplir au corps toutes sortes de merveilles. Nous voyons dans le monde tant de villes, d’autoroutes, de ponts, de monuments, marques de grandes civilisations ; mais qui a fait tout cela ? C’est la minuscule étincelle spirituelle sise dans le corps. Or, si de telles merveilles peuvent être accomplies par cette infime étincelle d’esprit, on ne peut pas même imaginer ce que l’Esprit Suprême peut accomplir. Les aspirations naturelles de l’étincelle spirituelle infinitésimale reflètent les attributs du Tout – la connaissance, la félicité et l’éternité – mais le corps matériel fait obstacle à ces aspirations. La Bhagavad-gītā nous enseigne cependant le moyen de combler les désirs de l’âme.

Hetkel püüdleme me igavikulisuse, õndsuse ja teadmiste saavutamist ebatäiusliku vahendi abil. Meie lähenemise neile eesmärkidele blokeerib meie materiaalne keha, mistõttu meil tulebki jõuda arusaamani meie eksistentsist kehast lahusseisvalt. Üksi teoreetilisest teadmisest, et ma ei ole see keha, ei piisa. Me peame pidama end oma keha isandana, mitte teenrina. Kui me oskame hästi autot juhtida, võib see olla meile kasulikuks abivahendiks, kuid kui meil see oskus puudub, on auto meile vaid hädaohu allikaks.

Nous cherchons présentement à obtenir la connaissance, la félicité et l’éternité au moyen d’un instrument imparfait. De fait, notre progrès vers ces objectifs se trouve entravé par le corps matériel. Nous devons donc prendre conscience de notre existence au-delà du corps. Savoir en théorie seulement que nous ne sommes pas le corps ne suffit pas.

Keha on moodustatud meeltest ja meeled on alati püüdlemas oma ihalduste kehastuste poole. Silmad näevad ilusat inimest ja sõnavad meile: "Oo, näe seal on ilus tüdruk, ilus poiss. Lähme saame tuttavaks." Kõrvad sõnavad meile: "Oo, see on väga ilus muusika. Lähme kuulama." Keel lausub: "Oo, seal on väga hea restoran maitsvate toitudega. Lähme sinna." Sedaviisi kisuvadki meeled meid kogu aeg ühest kohast teise, ja meie vaid järgneme neile hämmeldunult.

Le corps est constitué des sens et les sens sont toujours accaparés par leurs objets. Par exemple, les yeux voient une personne attirante et nous disent : « Oh, quelle belle fille ! Quel beau garçon ! Allons le rencontrer. » Les oreilles nous disent : « Oh, quelle jolie musique ! Allons l’écouter. » Et la langue : « Oh, voilà un bon restaurant ! Allons-y. » Ainsi les sens nous entraînent d’un endroit à l’autre, nous rendant perplexes.

indriyāṇāṁ hi caratāṁ
yan mano ’nuvidhīyate
tad asya harati prajñāṁ
vāyur nāvam ivāmbhasi
indriyāṇāṁ hi caratāṁ
yan mano ’nuvidhīyate
tad asya harati prajñāṁ
vāyur nāvam ivāmbhasi

"Nii nagu tugev tuul kannab paadi eemale kaldast on ka kasvõi üks meeltest, millele mõistus keskendub, suuteline minema kanda inimese arukuse." (Bg. 2.67)

« Comme un vent violent balaye un bateau sur l’eau, il suffit qu’un seul des sens débridés capte l’attention du mental pour que l’intelligence soit emportée. » (Bhagavad-gītā, 2.67)

On kohustuslik õppida oma meeli kontrollima. Nimi gosvāmī antakse sellele, kes on suutnud saada oma meelte isandaks. Go tähendab "meeled" ja svāmī tähendab "kontrolli omav", seega seda, kes on saavutanud kontrolli oma meelte üle, tuleb pidada gosvāmīks. Kṛṣṇa kinnitab, et see, kes samastab end illusoorse materiaalse kehaga, ei suuda teadvustada endale oma tõelist olemust vaimse hingena. Kehaline nauding on värelev ja joovastav, ja me ei saa seda nautida tõeliselt, sest ta on oma olemuselt ajalik ja mööduv. Tõeline nauding on hinge, mitte keha nauding. Me peame kujundama oma elu nii, et kehalised naudingud ei saaks meid teelt kõrvale juhtida. Seni kuni see toimub, ei saa me kinnistada oma teadvust meie tõelisele, kehast lahusseisvale olemusele.

Il est impératif que nous apprenions à maîtriser nos sens. On appelle gosvāmī celui qui a appris à se rendre maître de ses sens. Go signifie « sens » et svāmī « celui qui maîtrise » ; ainsi celui qui parvient à maîtriser ses sens mérite le titre de gosvāmī. Kṛṣṇa enseigne que celui qui s’identifie au corps de matière ne peut recouvrer son identité propre d’âme spirituelle. Les plaisirs physiques sont parfois enivrants, mais de courte durée, et nous ne pouvons pas y trouver de plaisir véritable du fait même de leur nature éphémère. Le bonheur réel est celui de l’âme, non celui du corps. Nous devons orienter nos vies de manière à ne pas être distraits par les plaisirs corporels. Car si d’une façon ou d’une autre nous nous laissons distraire, il devient presque impossible de fixer notre conscience sur notre identité véritable, au-delà du corps.

bhogaiśvarya-prasaktānāṁ
tayāpahṛta-cetasām
vyavasāyātmikā buddhiḥ
samādhau na vidhīyate
bhogaiśvarya-prasaktānāṁ
tayāpahṛta-cetasām
vyavasāyātmikā buddhiḥ
samādhau na vidhīyate
traiguṇya-viṣayā vedā
nistraiguṇyo bhavārjuna
nirdvandvo nitya-sattva-stho
niryoga-kṣema ātmavān
traiguṇya-viṣayā vedā
nistraiguṇyo bhavārjuna
nirdvandvo nitya-sattva-stho
niryoga-kṣema ātmavān

"Need, kelle mõistus on keskendunud meelelistele naudingutele ja materiaalsele rikkusele, ning kelle tasakaal neist häiritud on, pole võimelised vastu võtma resoluutset otsust Kõigekõrgemale Jumalale pühendumise kasuks. "Vedad" räägivad materiaalse looduse kolmest guṇast. Oo Arjuna, tõuse kõigist neist kõrgemale ja saa vabaks kõigest kahesusest ja kõikidest muredest saavutuste ja kindluse pärast, keskendades oma teadvuse vaimsele Minale." (Bg. 2.44 – 45)

« La ferme résolution de servir le Seigneur Suprême avec amour et dévotion ne naît jamais dans l’esprit confus de ceux qui sont trop attachés aux plaisirs des sens et à l’opulence matérielle. Les Védas traitent essentiellement de sujets relatifs aux trois modes d’influence de la nature matérielle. Transcende ces trois guṇas, ô Arjuna, libère-toi de toute dualité, de tout souci de gain et de sécurité, et fixe ton attention sur le soi. » (Bhagavad-gītā, 2.44-45)

Sõna veda tähendab "teadmiste raamat". Eksisteerib palju teadmiste raamatuid, mis erinevad vastavalt maale, rahvale, keskkonnale jne.. Indias on teadmiste raamatuiks "Vedad". Läänemaailmas omavad nende kohta Vana ja Uus Testament. Muhameedlased aksepteerivad Koraani. Milline on kõigi nende teadmiste raamatute ülesanne? Nende ülesandeks on panna meid mõistma oma olemust puhta hingena ja aidata seejärel allutada meie kehalised tegevused kindlatele ettekirjutustele ja regulatsioonidele, ning neid ettekirjutusi ja regulatsioone tuntakse moraalikoodeksi nime all. Piiblis näiteks on antud kümme käsku, mille järgi oma elu tuleks reguleerida. Keha tuleb kontrollida selleks, et saavutada kõrgeimat täiust, ja ilma regulatsioonide ja ettekirjutusteta pole meil oma elu täiuslikuks muuta lihtsalt võimalik. Need regulatsioonid ja ettekirjutused võivad olla erinevatel maadel ja erinevates pühakirjades erinevad, kuid sel pole tähtsust, sest nad on kirjutatud oma ajast, tingimustest ja inimeste mentaliteedist lähtuvalt. Elu reguleerimise põhimõte jääb kõigis neis ikkagi samaks. Ka valitsus võtab vastu teatuid reguleerivaid otsuseid, mida kõigil kodanikel tuleb järgida, sest ilma teatud kindlate juhendite ja regulatsioonideta pole ühiskonnas edasiliikumine võimalik. Eelnenud värsis räägib Śrī Kṛṣṇa Arjunale, et "Vedades" antud regulatsioonid ja ettekirjutused on mõeldud materiaalse looduse kolmest guṇast, milleks on voorus, kirg ja teadmatus (traiguṇya-viṣayā vedāḥ) kõrgemale tõusmiseks. Śrī Kṛṣṇa soovitab Arjunale kinnistada oma teadvus oma puhtale algolemuslikule positsioonile vaimse hingena, tõustes sedasi kõrgemale kõikidest materiaalse looduse kahesustest.

Le mot Véda signifie « livre de connaissances ». Il y a beaucoup de livres traitant du savoir et de la sagesse spirituelle, variant selon le pays, la population, le milieu, etc. En Inde, ce sont les Védas ; en Occident l’Ancien et le Nouveau Testament ; et les musulmans acceptent le Coran. Or, quel est l’objet de tous ces livres saints ? Ils doivent nous amener à comprendre notre nature d’âme pure. Ils visent à restreindre les activités du corps par certaines règles, celles-ci constituant souvent des règles de moralité. La Bible, par exemple, contient dix commandements destinés à régler nos vies. Nous devons discipliner nos corps de façon à pouvoir atteindre la plus haute perfection ; sans principes régulateurs il est impossible de parfaire nos vies. Les règles peuvent différer d’un pays à un autre, ou d’une Écriture sainte à une autre. Cela n’a pas vraiment d’importance car elles sont énoncées en fonction de l’époque, des circonstances et de la mentalité des gens. Le principe reste le même : obéir à des règles. Dans le même esprit, les gouvernements établissent des lois auxquelles doivent se soumettre les citoyens. C’est qu’il n’y a aucune possibilité de progrès dans une civilisation ou un régime dénué de toute loi. Dans le verset cité plus haut, Śrī Kṛṣṇa dit à Arjuna que les principes régulateurs des Védas ont pour but de dominer les trois influences de la nature matérielle : la vertu, la passion et l’ignorance (traiguṇya-viṣayā vedāḥ). Il lui conseille de s’établir au niveau de l’âme spirituelle pour ainsi retrouver sa condition naturelle, au-delà des dualités de la nature matérielle.

Nagu Eespool juba öeldud, tulenevad kõik need kahesused nagu kuumus ja külmus, nauding ja valu meelte kokkupuudetest oma ihaldusobjektidega. Teisisõnu sünnivad nad kõik enese samastamisest oma kehaga. Kṛṣṇa kinnitab, et need, kes otsivad naudinguid ja jõudu on lausa vaimustes "Vedade" sõnadest, mis tõotavad taevalikke naudinguid ohverduste ja reguleeritud tegevuste kaudu. Nauding on meie sünnikohane õigus, kuna see on üks vaimsele hingele iseloomulikke tunnuseid, kuid hetkel on see vaimne hing püüdmas nautida materiaalset, ja see on viga.

Ces dualités, tels le plaisir et la souffrance, la chaleur et le froid, naissent du contact des sens avec leurs objets. Elles sont issues de l’identification au corps. Kṛṣṇa dit dans la Bhagavad-gītā que ceux qui convoitent la jouissance matérielle et le pouvoir sont illusionnés par les chapitres des Védas qui promettent un bonheur céleste seulement en accomplissant des sacrifices et en menant une vie réglée. Aspirer au plaisir est naturel car c’est ce qui caractérise l’âme spirituelle ; mais nous voulons goûter au bonheur matériel et c’est là notre erreur.

Kõik pöörduvad naudingu saamiseks materiaalsete objektide poole, kogudes neist nii palju teadmisi kui võimalik. Kellegist saab keemik, kellegist füüsik, kellegist poliitik, kellegist kunstnik jne.. Igaüks teab midagi kõigest või kõike millestki ning seda peetaksegi tavaliselt õpetatuseks. Kuid niipea kui me oma praegusest kehast lahkume, jääme kõigist neist teadmistest ilma. Oma eelmises elus võis inimene olla suur teadlane, kuid selles elus tuleb tal taas alustada kõike otsast peale, minna kooli ja õppida kirjutama ja lugema. Ükskõik millised teadmised me oma eelmises elus ka omandasime, nüüdseks oleme me kõik need unustanud. Me oleme tegelikult otsimas igavesi teadmisi, kuid nende omandajaks ei saa olla materiaalne keha. Me kõik otsime naudinguid oma praeguse keha abil, kuid kehaline nauding pole tõeline nauding. See on kunstlik. Me peame mõistma, et nii kaua kui meil on soov jätkata selliste kunstlike naudingute nautimist, pole me võimelised saavutama igavese naudingu seisundit.

Nous nous tournons tous vers des objets de plaisir matériel dans l’espoir d’y trouver notre bonheur. Nous accumulons autant de connaissances que possible : untel devient chimiste, un autre physicien, artiste, politicien, etc. Connaître un peu de tout et tout d’une matière, voilà ce qu’on qualifie généralement d’instruction. Mais dès que nous quittons notre corps, tout ce savoir est anéanti. Dans une vie précédente, il se peut que nous ayons été un grand érudit, mais dans cette vie, nous devons retourner à l’école et réapprendre à lire et à écrire. Tout le savoir acquis dans la vie précédente est oublié. Nous sommes en fait en quête d’un savoir éternel, mais ce savoir éternel ne peut être acquis par le corps matériel. Nous cherchons le bonheur par l’intermédiaire de notre corps, mais les plaisirs matériels ne font pas notre véritable bonheur. Tout cela est artificiel. Nous devons comprendre que si nous continuons à poursuivre ces jouissances artificielles, nous ne pourrons pas parvenir à notre condition éternelle de félicité.

Kehas viibimist tuleb vaadelda kui haiguslikku seisundit. Haige inimene ei saa aga tunda tõelist naudingut. Näiteks kollatõppe nakatunu tunneb kompveki suhkrut kibedana, samas kui täie tervise juures inimene tunneb selle magusust. Mõlemal juhul on tegu ühe ja sama kompvekiga, kuid vastavalt meie seisundile tunneme me selle maitset erinevalt. Samamoodi seni kui me pole välja ravinud oma haiglaslikke kehalisi arusaami, ei saa me ka tunda vaimse elu magusat maitset. Sel juhul tundub see meile tõepoolest kibedana. Ja samal ajal materiaalse elu nautimist suurendades, me vaid raskendame oma haiguslikku seisundit. Kõhutüüfust põdeval inimesel pole lubatud süüa tahket toitu ja kui keegi pakub talle seda nautimiseks, ja ta seda sööb, siis sellega ta vaid süvendab oma haigust ja seab ohtu oma elu. Kui me tõesti soovime vabadust kõigist materiaalse eksistentsi hädadest, peame me vähendama oma kehalised nõudmised ja vajadused miinimumini.

Posséder un corps matériel doit être considéré comme une condition pathologique. Or, un malade ne peut jouir normalement de l’existence. Pour celui qu’affecte la jaunisse par exemple, le sucre aura un goût amer, alors qu’un homme en bonne santé appréciera sa vraie saveur. Dans un cas comme dans l’autre, le sucre demeure le même, mais selon notre état de santé, voilà qu’il change de goût. De même, à moins d’être guéri de notre conception corporelle de l’existence, nous ne pouvons apprécier la douce saveur de la vie spirituelle. En vérité elle nous semblera amère. Et en redoublant nos efforts pour jouir de la vie matérielle, nous ne faisons qu’aggraver notre état. Un malade atteint de typhoïde ne doit pas manger de nourriture solide, et si quelqu’un lui en donne pour lui faire plaisir, il aggrave sa maladie et met sa vie en danger. Si donc, nous voulons être véritablement délivrés des souffrances de l’existence matérielle, nous devons réduire les besoins et les plaisirs du corps. En fait, les plaisirs matériels ne sont nullement source de bonheur, car le vrai bonheur n’a pas de fin.

Tegelikult polegi materiaalne nauding nauding, sest tõeline nauding ei lõpe kunagi. "Mahābhāratas" on värss ramante yogino 'nante, mis tähendab, et ka joogid, kes püüdlevad vaimsele tasandile tõusmise poole, tunnevad naudingut (ramante), kuid nende nauding on anante, lõputu. Seda seetõttu, et nende nauding on seotud ülima nautijaga (Rāmaga), Śrī Kṛṣṇaga. Tegelik nautija on Bhagavān Śrī Kṛṣṇa, nagu kinnitab ka "Bhagavad-gītā":

Nous trouvons dans le Mahābhārata un verset qui dit que les yogīs qui s’efforcent de s’élever au niveau spirituel connaissent la vraie félicité (ramante), une félicité sans fin (anante). Cela s’explique par le fait que leur bonheur se trouve lié à la source suprême de toute félicité Śrī Kṛṣṇa. Bhagavān Śrī Kṛṣṇa représente en effet la vraie source de toute joie, et la Bhagavad-gītā le confirme :

bhoktāraṁ yajña-tapasāṁ
sarva-loka-maheśvaram
suhṛdaṁ sarva-bhūtānāṁ
jñātvā māṁ śāntim ṛcchati
bhoktāraṁ yajña-tapasāṁ
sarva-loka-maheśvaram
suhṛdaṁ sarva-bhūtānāṁ
jñātvā māṁ śāntim ṛcchati

"Targad, kes tunnevad Mind kui kõikide ohverduste ja askeeside lõplikku nautijat, kui kõikide planeetide ja pooljumalate Kõigekõrgemat Jumalat, kui kõikide elusolendite heasoovijat ja heategijat, saavutavad rahu kõigist materiaalsete hädade hoopidest." (Bg. 5.29)

« Parce qu’il Me sait le bénéficiaire ultime de tous les sacrifices et de toutes les austérités, le souverain suprême de toutes les planètes et de tous les devas, l’ami et bienfaiteur de tous les êtres, l’être pleinement conscient de Ma personne échappe aux souffrances matérielles et connaît dès lors la paix. » (Bhagavad-gītā 5.29)

Sõna bhoga tähendab "nauding", ja meie nauding lähtub meie positsiooni kui nauditava mõistmisest. Tegelik nautija on Kõigekõrgem Jumal, ja meie oleme Talle nauditavaiks.

Nous pouvons connaître le plaisir si nous comprenons que nous sommes par nature destinés au plaisir de Dieu. Le bénéficiaire véritable de toutes joies est le Seigneur Suprême et nous sommes destinés à faire Son plaisir.

Näite taolisest suhtest võib leida ka materiaalses maailmas suhtena abielus mehe ja naise vahel — mees on nautija (puruṣa) ja naine on nauditav (prakṛti). Sõna pri tähendab "naine". Puruṣa ehk vaim on subjektiks ja prakṛti ehk loodus on objektiks. Kuid sellegipoolest saavad naudingust osa mõlemad osapooled, nii mees kui naine. Kui on tõesti tegu naudinguga, ei ole mingit küsimust nagu naudiks mees rohkem ja naine vähem. Ehkki mees on dominant ja naine domineeritav ei teki naudingu seisukohalt siin mingit eristust. Ja laiemas skaalas pole ükski elusolend ise nautijaks.

Un exemple pourrait être donné avec la relation qui existe entre mari et femme : le mari incarnant le principe jouissant (puruṣa) et la femme celle dont il a jouissance (prakṛti). Le puruṣa est le sujet et la prakṛti est l’objet. Quand il y a un bonheur réel, on ne saurait dire que le mari est plus heureux que sa femme, ou que le bonheur de la femme est inférieur à celui de son époux. La joie est partagée à la fois par le mari et la femme. De la même façon notre joie ne peut devenir parfaite que lorsque nous contribuons à la félicité de Dieu. Bien que Kṛṣṇa soit le bénéficiaire et nous les objets de Son plaisir, ce plaisir est également partagé de part et d’autre.

Jumal paljunes mitmeks ja meie moodustamegi selle paljunemise. Jumal on üks ilma teiseta, kuid Ta soovis saada mitmeks, et nautida. Me teame ju oma kogemusest, et üksinda toas istumine ja iseendaga rääkimine ei paku just suurt naudingut. Kuid kui toas on juba näiteks viis inimest, on meie nauding märksa suurem, ning kui me saame arutada Kṛṣṇa filosoofiat paljude paljude inimeste hulgas, on meie nauding veelgi suurem. Nauding tähendab mitmekesisust. Jumal paljunes mitmeks Oma naudingu eesmärgil, ja seetõttu on meie positsioon olla nauditav. See on meie algolemuslik positsioon ja meie loomise eesmärk. Nii nautija kui nauditav omab teadvust, kuid nauditava teadvus on nautija teadvusele alistuv. Kuigi Kṛṣṇa on nautija ja meie oleme nauditavad, võivad kõik naudingust võrdselt osa saada. Meie nauding vaid täiustub kui me osaleme Jumala naudingus. Pole võimalik, et saaksime tunda naudingut üksi kehalisel tasandil. Materiaalse nautimist madalal jämedakoelise keha tasandil laidetakse maha läbi kogu "Bhagavad-gītā".

Dieu S’est multiplié en d’innombrables émanations dont nous faisons partie. Dieu est unique et sans second, mais Il voulut Se multiplier afin d’accroître Son plaisir. Dieu S’est fait multiple pour Son plaisir et nous nous trouvons être les objets de ce plaisir. Là résident notre nature originelle et le but même pour lequel nous avons été créés.

Il est impossible de trouver indépendamment le bonheur sur le plan physique. La jouissance matérielle au niveau du corps se trouve d’ailleurs réprouvée tout au long de la Bhagavad-gītā :

mātrā-sparśās tu kaunteya
śītoṣṇa-sukha-duḥkha-dāḥ
āgamāpāyino ’nityās
tāṁs titikṣasva bhārata
mātrā-sparśās tu kaunteya
śītoṣṇa-sukha-duḥkha-dāḥ
āgamāpāyino ’nityās
tāṁs titikṣasva bhārata

"Oo Kuntī poeg! Kuumus ja külmus, õnn ja ahastus vahelduvad nagu vahelduvad nagu aastaajad. Kõik need muutused tulenevad meeltetajust, ning tuleb õppida neid vastu võtma oma hingerahu häirimata." (Bg. 2.14)

« Éphémères, joies et peines, comme étés et hivers, vont et viennent, ô fils de Kuntī. Elles procèdent de la perception des sens, ô descendant de Bharata. Il faut apprendre à les tolérer, sans en être affecté. » (Bhagavad-gītā 2.14)

Jämedakoeline keha on materiaalse looduse kolme guṇa vastastikuste toimete tulemus, mis on määratud hukule.

Le corps matériel grossier provient de l’interaction des influences de la nature matérielle et il est voué à la destruction :

antavanta ime dehā
nityasyoktāḥ śarīriṇaḥ
anāśino ’prameyasya
tasmād yudhyasva bhārata
antavanta ime dehā
nityasyoktāḥ śarīriṇaḥ
anāśino ’prameyasya
tasmād yudhyasva bhārata

"Ainult purustamatu, mõõtmatu ja igavese elusolendi keha on määratud hukule, seepärast võitle, oo Bharata järglane." (Bg. 2.18)

« Le corps matériel de l’âme indestructible, éternelle et sans mesure, est voué à une fin certaine. Fort de ce savoir, combats, ô descendant de Bharata. » (Bhagavad-gītā 2.18)

Śrī Kṛṣṇa ärgitab meid tõusma kõrgemale eksistentsi kehalistest arusaamadest, et jõuda meie tegeliku, vaimse eluni.

Śrī Kṛṣṇa nous encourage à transcender la conception corporelle de l’existence pour nous élever au niveau de notre véritable nature spirituelle :

guṇān etān atītya trīn
dehī deha-samudbhavān
janma-mṛtyu jarā-duḥkhair
vimukto ’mṛtam aśnute
guṇān etān atītya trīn
dehī deha-samudbhavān
janma-mṛtyu jarā-duḥkhair
vimukto ’mṛtam aśnute

"Kui kehas viibiv elusolend suudab tõusta kõrgemale materiaalse looduse kolmest guṇast [millisteks on voorus, kirg ja teadmatus], siis saab ta vabaks sünnist, surmast ja vananemisest, ning kõigist nendest tulenevatest hädadest, ja tema saab nautida nektarit juba selles elus." (Bg. 14.20)

« Quand l’être incarné parvient à transcender l’influence que les trois guṇas exercent sur son corps, il s’affranchit de la naissance, de la mort, de la vieillesse, et des souffrances qu’elles génèrent. Il savoure, en cette vie même, le nectar spirituel. » (Bhagavad-gītā 14.20)

Et kinnistada end puhtal brahma-bhūta vaimsel tasandil, kõrgemalseisvana materiaalse looduse kolmest guṇast, tuleb meil algust teha Kṛṣṇa teadvuse arendamisega. Jumal Caitanya Mahāprabhu kingitus, Kṛṣṇa nimede kordamine — Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare / Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare — lihtsustab seda protsessi. Seda meetodit nimetatakse bhakti-joogaks ehk mantra-joogaks, ning seda on rakendanud ja rakendavad kõrgeimal tasemel transtsendentalistid. Kuidas transtsendentalistid teadvustavad oma identiteeti väljapool sündi ja surma, väljapool oma materiaalset keha, ja kuidas nad kannavad end materiaalsest universumist vaimsesse universumi, on järgmiste peatükkide teemadeks.

Pour nous établir au niveau purement spirituel, celui du brahma-bhūta, au-delà des trois guṇas, nous devons adopter la méthode de la conscience de Kṛṣṇa. Or, le bien précieux que nous a légué Caitanya Mahāprabhu, à savoir le chant des noms de Kṛṣṇa – Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare / Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare – facilite ce processus. C’est ce que l’on appelle la voie du bhakti-yoga, ou mantra-yoga, celle que suivent les plus grands transcendantalistes. La manière dont les spiritualistes réalisent leur identité par-delà la naissance et la mort, au-delà du corps matériel, et s’élèvent de l’univers matériel jusqu’au monde spirituel, fera l’objet des chapitres suivants.