Skip to main content

TEXT 3

TEXT 3

Texto

Tekst

aśraddadhānāḥ puruṣā
dharmasyāsya paran-tapa
aprāpya māṁ nivartante
mṛtyu-saṁsāra-vartmani
aśraddadhānāḥ puruṣā
dharmasyāsya paran-tapa
aprāpya māṁ nivartante
mṛtyu-saṁsāra-vartmani

Palabra por palabra

Synonyms

aśraddadhānāḥ — aquellos que son infieles; puruṣāḥ — esa clase de personas; dharmasya — hacia ese proceso religioso; asya — este; param-tapa — ¡oh, aniquilador de los enemigos!; aprāpya — sin obtener; mām — a Mí; nivartante — regresan; mṛtyu — de muerte; saṁsāra — en la existencia material; vartmani — en el sendero de.

aśraddadhānāḥ — uskmatud; puruṣāḥ — sellised inimesed; dharmasya — religioosse protsessi suunas; asya — selle; parantapa — oo, vaenlaste hävitaja; aprāpya — saavutamata; mām — Mind; nivartante — tulevad tagasi; mṛtyu — surma; saṁsāra — materiaalses eksistentsis; vartmani — teel.

Traducción

Translation

Aquellos que no son fieles en este servicio devocional no pueden alcanzarme, ¡oh, conquistador de los enemigos! Por lo tanto, ellos regresan al sendero del nacimiento y la muerte de este mundo material.

Oo, vaenlaste alistaja, need, kellel pole usku pühendunud teenimisse, ei saa Minuni jõuda ning seetõttu pöörduvad nad tagasi materiaalsesse maailma, sündimise ja suremise teele.

Significado

Purport

Los infieles no pueden llevar a cabo este proceso del servicio devocional; ése es el significado de este verso. La fe se crea mediante la relación con devotos. La gente desafortunada no tiene fe en Dios, ni siquiera después de oír a grandes personalidades presentar toda la prueba de la literatura védica. Esas personas son indecisas, y no pueden permanecer fijas en el servicio devocional del Señor. Así pues, la fe es un factor de lo más importante para progresar en el cultivo de conciencia de Kṛṣṇa. En el Caitanya-caritāmṛta se dice que fe es la plena convicción en que, por el simple hecho de servir al Señor Supremo, Śrī Kṛṣṇa, se puede lograr la perfección absoluta. Eso se llama verdadera fe. Como se afirma en el Śrīmad-Bhāgavatam (4.31.14):

Selles värsis öeldakse, et uskmatud ei suuda käia seda pühendunud teenimise teed lõpuni. Usk tekib aga pühendunutega suhtlemisest. Õnnetud inimesed ei usu Jumalasse isegi pärast kõikide vedalikus kirjanduses toodud tõenduste kuulmist suurtelt isiksustelt. Nad kahtlevad ega suuda püsida Jumala pühendunud teenimise teel. Seega on usk Kṛṣṇa teadvuses arengu saavutamiseks kõige olulisem faktor. „Caitanya-caritāmṛtas" öeldakse, et usk tähendab täit veendumust, et lihtsalt teenides Kõigekõrgemat Jumalat, Śrī Kṛṣṇat, võib inimene saavutada kogu täiuslikkuse. Seda nimetatakse tõeliseks usuks. „Śrīmad-Bhāgavatamis" öeldakse (4.31.14):

yathā taror mūla-niṣecanena
tṛpyanti tat-skandha-bhujopaśākhāḥ
prāṇopahārāc ca yathendriyāṇāṁ
tathaiva sarvārhaṇam acyutejyā
yathā taror mūla-niṣecanena
tṛpyanti tat-skandha-bhujopaśākhāḥ
prāṇopahārāc ca yathendriyāṇāṁ
tathaiva sarvārhaṇam acyutejyā

«Al darle agua a la raíz de un árbol, uno satisface a sus ramas, ramitas y hojas, y al suministrarle comida al estómago, uno satisface a todos los sentidos del cuerpo. De igual modo, al uno dedicarse al trascendental servicio del Señor Supremo, automáticamente satisface a todos los semidioses y a todas las demás entidades vivientes». Por lo tanto, después de leer el Bhagavad-gītā se debe llegar prestamente a la conclusión del Bhagavad-gītā: uno debe abandonar todas las demás ocupaciones y adoptar el servicio del Señor Supremo, Kṛṣṇa, la Personalidad de Dios. Si uno está convencido de esa filosofía de la vida, eso es tener fe.

„Kastes puu juurt, saavad toitu ka puu oksad ja lehed, ning toites magu, rahuldab inimene kõiki keha meeli. Kõigekõrgema Jumala transtsendentaalset teenimist praktiseerides rahuldab inimene samamoodi kõiki pooljumalaid ja teisi elusolendeid." Seepärast peaks inimene pärast „Bhagavad- gītā" lugemist jõudma „Bhagavad-gītā" järeldusele: tuleb loobuda kõikidest teistest tegevustest ning võtta omaks Kõigekõrgema Jumala, Kṛṣṇa, Jumala Isiksuse teenimine. Usk on see, kui inimene on veendunud selles elu filosoofias.

Ahora bien, el desarrollo de esa fe constituye el proceso de conciencia de Kṛṣṇa. Hay tres categorías de hombres conscientes de Kṛṣṇa. En la tercera categoría se encuentran aquellos que no tienen fe. Ellos, incluso si se hallan dedicados oficialmente al servicio devocional, no pueden alcanzar la etapa más elevada y perfecta. Lo más probable es que después de algún tiempo se resbalen. Puede que ellos se ocupen, pero como no tienen plena fe y convicción, es muy difícil para ellos continuar en el proceso de conciencia de Kṛṣṇa. Hemos tenido la experiencia práctica al llevar a cabo nuestra actividad misionera, de que cierta gente viene y, con algún motivo oculto, se aplica en el proceso de conciencia de Kṛṣṇa, y en cuanto logra estar algo bien económicamente, abandona el proceso y se entrega de nuevo a sus antiguos hábitos. Solo mediante la fe puede uno adelantar en el proceso de conciencia de Kṛṣṇa. En lo que respecta al desarrollo de fe, aquel que está bien versado en las Escrituras del servicio devocional y que ha alcanzado la etapa de la fe firme, se dice que es una persona consciente de Kṛṣṇa de primera categoría. En la segunda categoría se encuentran aquellos que no están muy adelantados en su comprensión de las Escrituras devocionales, pero que automáticamente tienen una fe firme en que el kṛṣṇa-bhakti, o el servicio que se le presta a Kṛṣṇa, es el mejor camino, y en virtud de ello lo han emprendido de buena fe. En consecuencia, ellos son superiores a los de la tercera categoría, que ni tienen un conocimiento perfecto de las Escrituras, ni una buena fe, pero que mediante las compañías y la sencillez tratan de seguir. La persona consciente de Kṛṣṇa de tercera categoría puede caer, pero cuando uno se halla en la segunda categoría no cae, y para la persona consciente de Kṛṣṇa de primera categoría no hay ninguna posibilidad de caer. Aquel que se encuentra en la primera categoría, es seguro que va a progresar y que al final va a conseguir el resultado. En lo que respecta a la persona consciente de Kṛṣṇa de tercera categoría, aunque ella tiene fe y convicción en que el servicio devocional que se le presta a Kṛṣṇa es algo muy bueno, aún no ha adquirido el conocimiento adecuado acerca de Kṛṣṇa a través de Escrituras tales como el Śrīmad-Bhāgavatam y el Bhagavad-gītā. A veces estas personas conscientes de Kṛṣṇa de tercera categoría tienen cierta tendencia hacia el karma-yoga y el jñāna-yoga, y a veces se perturban, pero en cuanto la infección del karma-yoga o el jñāna-yoga es vencida, se vuelven personas conscientes de Kṛṣṇa de primera o de segunda categoría. La fe en Kṛṣṇa también se divide en tres etapas, y se describe en el Śrīmad-Bhāgavatam. Los apegos de primera, de segunda y de tercera clase también se explican en el Śrīmad-Bhāgavatam, en el Undécimo Canto. Aquellos que no tienen fe ni siquiera después de oír hablar de Kṛṣṇa y de la excelencia del servicio devocional, que piensan que todo ello es tan solo un elogio, encuentran que el sendero es muy difícil, incluso si supuestamente están dedicados al servicio devocional. Para ellos hay muy pocas esperanzas de lograr la perfección. Así pues, la fe es algo muy importante en el desempeño del servicio devocional.

Kṛṣṇa teadvuse protsess tähendabki selle usu arendamist. Kṛṣṇa teadvuses viibivad inimesed jagunevad kolmeks. Kolmandasse klassi kuuluvad need inimesed, kel pole usku. Ehkki nad praktiseerivad väliselt pühendunud teenimist, ei saavuta nad kõrgeimat täiuslikkuse tasandit. Kõige tõenäolisemalt libastuvad nad mõne aja möödudes. Nad võivad küll praktiseerida pühendunud teenimist, ent kuna nad ei oma täit veendumust ja usku, on neil Kṛṣṇa teadvuse arendamist väga raske jätkata. Meil on oma misjonitööst praktiline kogemus, et mõned inimesed tulevad ja hakkavad Kṛṣṇa teadvust praktiseerima teatud varjatud tagamõtetega, kuid niipea kui nende majanduslik olukord on veidi paranenud, loobuvad nad sellest protsessist ning pöörduvad tagasi oma vanade elukommete juurde. Ainult tänu usule on võimalik Kṛṣṇa teadvuses arengut saavutada. Mis puutub aga usu arendamisse, siis esmaklassiliseks Kṛṣṇa pühendunuks nimetatakse sellist inimest, kes tunneb hästi pühendunud teenimist puudutavat kirjandust ning kes on jõudnud kõigutamatu usu tasandile. Teise klassi moodustavad inimesed, kes ei mõista veel väga täpselt pühendumusest rääkivaid pühakirju, kuid kes omavad loomupäraselt kõigutamatut usku sellesse, et kṛṣṇa-bhakti ehk Kṛṣṇa teenimine on parim toimimisviis, mida nad seetõttu on kindlas usus praktiseerima hakanud. Seega on nad enam arenenud kui kolmandasse klassi kuuluvad inimesed, kes ei oma ei täielikke teadmisi pühakirjadest ega tugevat usku, kuigi üritavad järgida Kṛṣṇa teadvuse protsessi selle lihtsuse ja hea suhtluskonna tõttu. Kolmas klass Kṛṣṇa teadvuses viibivaid inimesi võib langeda, kuid teise klassi kuuluv pühendunu enam ei lange ning esimesse klassi kuuluva Kṛṣṇa teadvuses viibiva inimesega ei juhtu seda kindlasti mitte kunagi. Esimesse klassi kuuluv Kṛṣṇa pühendunu jätkab kindlalt arengut ning saavutab lõpuks oma eesmärgi. Mis puutub kolmandasse klassi kuuluvatesse inimestesse, siis ehkki nad on veendunud, et Kṛṣṇa pühendunud teenimine on väga hea, ei ole nad veel omandanud küllaldasi teadmisi Kṛṣṇast sellistest pühakirjadest nagu „Śrīmad Bhāgavatam" ja „Bhagavad gītā". Vahel kalduvad nad karma- ja jñāna-jooga praktiseerimisse ning vahel satuvad nad segadusse, kuid niipea kui nad on alistanud karma- või jñāna-jooga nakkuse, saavad neist teise või esimese klassi Kṛṣṇa pühendunud. Ka usk Kṛṣṇasse jaguneb kolme tasandisse, ning neid tasandeid kirjeldatakse „Śrīmad-Bhāgavatamis". Esimese, teise ja kolmanda klassi kiindumusi selgitatakse samuti „Śrīmad- Bhāgavatami" üheteistkümnendas laulus. Nende jaoks, kellel isegi pärast Kṛṣṇast ja pühendunud teenimise ülevusest kuulmist pole usku Kṛṣṇasse ning kes arvavad, et see kõik on vaid kiidukõne, on pühendunud teenimise tee väga raske. Isegi kui nad väliselt praktiseerivad pühendunud teenimist, on neil väga vähe lootust täiuslikkuseni jõuda. Seega on usk pühendunud teenimises väga oluline.