Skip to main content

TEXT 5

TEXT 5

Texto

Tekst

śrī-bhagavān uvāca
bahūni me vyatītāni
janmāni tava cārjuna
tāny ahaṁ veda sarvāṇi
na tvaṁ vettha paran-tapa
śrī-bhagavān uvāca
bahūni me vyatītāni
janmāni tava cārjuna
tāny ahaṁ veda sarvāṇi
na tvaṁ vettha paran-tapa

Palabra por palabra

Synonyms

śrī-bhagavān uvāca — la Personalidad de Dios dijo; bahūni — muchos; me — Míos; vyatītāni — han pasado; janmāni — nacimientos; tava — tuyos; ca — y también; arjuna — ¡oh, Arjuna!; tāni — esos; aham — Yo; veda — sé; sarvāṇi — todo; na — no; tvam — tú; vettha — sabes; param-tapa — ¡oh, subyugador del enemigo!

śrī-bhagavān uvāca — Jumala Isiksus ütles; bahūni — paljud; me — Minu; vyatītāni — on möödunud; janmāni — sünnid; tava — sinu; ca — ja samuti; arjuna — oo, Arjuna; tāni — neid; aham — Mina; veda — tean; sarvāṇi — kõiki; na — ei; tvam — sina; vettha — tead; parantapa — oo, vaenlaste alistaja.

Traducción

Translation

La Personalidad de Dios dijo: Tanto tú como Yo hemos pasado por muchísimos nacimientos. Yo los puedo recordar todos, pero tú no, ¡oh, subyugador del enemigo!

Jumala Isiksus ütles: Me mõlemad oleme läbi teinud mitmeid, mitmeid sünde. Mina mäletan neid kõiki, kuid sina, oo, vaenlaste alistaja, neid mäletada ei suuda.

Significado

Purport

En la Brahma-saṁhitā (5.33), se encuentra la información de que hay muchísimas encarnaciones del Señor. Allí se dice:

„Brahma-saṁhitāst" (5.33) saame me teada paljudest Jumala kehastustest. Seal öeldakse:

advaitam acyutam anādim ananta-rūpam
ādyaṁ purāṇa-puruṣaṁ nava-yauvanaṁ ca
vedeṣu durlabham adurlabham ātma-bhaktau
govindam ādi-puruṣaṁ tam ahaṁ bhajāmi
advaitam acyutam anādim ananta-rūpam
ādyaṁ purāṇa-puruṣaṁ nava-yauvanaṁ ca
vedeṣu durlabham adurlabham ātma-bhaktau
govindam ādi-puruṣaṁ tam ahaṁ bhajāmi

«Yo adoro a Govinda [Kṛṣṇa], la Suprema Personalidad de Dios, quien es la persona original, absoluta, infalible y sin comienzo. Aunque Él se expande en una cantidad ilimitada de formas, aun así es la misma persona original, el más antiguo y la persona que siempre se ve como un joven lozano. Esas eternas, bienaventuradas y omniscientes formas del Señor, por lo general no las entienden ni los mejores eruditos védicos, pero siempre se les manifiestan a los devotos puros».

„Ma kummardan Jumala Kõrgeima Isiksuse Govinda [Kṛṣṇa] ees, kes on algne isiksus – absoluutne, eksimatu, alguseta. Ehkki Ta on laiendanud End lõpmatutesse vormidesse, on Ta endiselt seesama algne, vanim ja ometi alati noorusliku välimusega. Selliseid igavesi, õndsust täis ja kõiketeadvaid Jumala kehastusi mõistavad tavaliselt vaid parimad vedalikud õpetlased, kuid puhtad pühendunud näevad neid alati."

También se afirma en la Brahma-saṁhitā (5.39):

Samuti öeldakse „Brahma-saṁhitās" (5.39):

rāmādi-mūrtiṣu kalā-niyamena tiṣṭhan
nānāvatāram akarod bhuvaneṣu kintu
kṛṣṇaḥ svayaṁ samabhavat paramaḥ pumān yo
govindam ādi-puruṣaṁ tam ahaṁ bhajāmi
rāmādi-mūrtiṣu kalā-niyamena tiṣṭhan
nānāvatāram akarod bhuvaneṣu kintu
kṛṣṇaḥ svayaṁ samabhavat paramaḥ pumān yo
govindam ādi-puruṣaṁ tam ahaṁ bhajāmi

«Yo adoro a Govinda [Kṛṣṇa], la Suprema Personalidad de Dios, quien siempre se encuentra en diversas encarnaciones, tales como Rāma y Nṛsiṁha, así como también en muchas encarnaciones secundarias, pero quien es la Personalidad de Dios original, conocido como Kṛṣṇa, y quien, además, se encarna personalmente».

„Ma kummardan Jumala Kõrgeima Isiksuse Govinda [Kṛṣṇa] ees, kes ilmub alati erinevate kehastustena, nagu Rāma, Nṛsiṁha, ja paljude teistena, kuid kes jääb ikkagi alati algseks Jumala Isiksuseks Kṛṣṇaks ning kes kehastub ka Oma isiklikul kujul."

También en los Vedas se dice que el Señor, aunque es aquel que no tiene igual, se manifiesta en infinidad de formas. Él es como la piedra vaidūrya, que cambia de color y, aun así, sigue siendo la misma. Todas esas múltiples formas las entienden los devotos puros, pero no se pueden entender mediante un simple estudio de los Vedas (vedeṣu durlabham adurlabham ātma-bhaktau). Devotos tales como Arjuna son compañeros constantes del Señor, y cuando quiera que el Señor se encarna, los devotos asociados también se encarnan, para poder servir al Señor de diferentes maneras. Arjuna es uno de esos devotos, y de este verso se deduce que, unos millones de años atrás, cuando el Señor Kṛṣṇa le habló el Bhagavad-gītā al dios del Sol, Vivasvān, Arjuna también estaba presente, haciendo otro papel. Pero la diferencia que hay entre el Señor y Arjuna es que el Señor recordaba el incidente, mientras que Arjuna no lo recordaba. Esa es la diferencia que hay entre la entidad viviente parte integral, y el Señor Supremo. Aunque a Arjuna se le trata aquí como el poderoso héroe que podía subyugar a los enemigos, no obstante es incapaz de recordar lo que había ocurrido en sus diversos nacimientos pasados. De modo que, una entidad viviente, por grande que pueda ser desde el punto de vista material, nunca puede ser igual al Señor Supremo. Cualquiera que sea un compañero constante del Señor es sin duda una persona liberada, pero no puede ser igual al Señor. En la Brahma-saṁhitā se describe al Señor como infalible (acyuta), lo cual significa que Él nunca se olvida de Sí, a pesar de estar en contacto con lo material. Luego el Señor y la entidad viviente nunca pueden ser iguales en todos los aspectos, ni siquiera si la entidad viviente está tan liberada como Arjuna. Aunque Arjuna es un devoto del Señor, a veces olvida la naturaleza del Señor, pero, por la gracia divina, un devoto puede entender al instante la condición infalible del Señor, mientras que un no devoto, o un demonio, no puede entender esa naturaleza trascendental. Así pues, estas descripciones del Gītā no las pueden entender los cerebros demoníacos. Kṛṣṇa recordaba actos que había realizado millones de años atrás, pero Arjuna no podía recordarlos, pese al hecho de que tanto Kṛṣṇa como Arjuna son de una naturaleza eterna. También podemos destacar aquí que una entidad viviente olvida todo debido a su cambio de cuerpo, pero el Señor recuerda porque no cambia Su cuerpo sac-cid-ānanda. Él es advaita, que significa que no hay diferencia alguna entre Su cuerpo y Él Mismo. Todo en relación con Él es espíritu, mientras que el alma condicionada es diferente de su cuerpo material. Y como el cuerpo y el ser del Señor son idénticos, Su posición siempre es diferente a la posición de la entidad viviente ordinaria, incluso cuando Él desciende al plano material. Los demonios no pueden acomodarse a esta naturaleza trascendental del Señor, que el propio Señor explica en el verso siguiente.

„Vedades" öeldakse, et ehkki Jumal on üks ja ainus, avaldab Ta End paljudes erinevates vormides. Ta on nagu vaidūrya kivi, mis muudab värvi, jäädes samal ajal ikkagi endiseks. Puhtad pühendunud mõistavad kõiki neid erinevaid avaldumisi, kuid ainult „Vedade" uurimise läbi ei ole võimalik neid mõista (vedeṣu durlabham adurlabham ātma-bhaktau). Pühendunud, nagu Arjuna, saadavad Jumalat alati, ning iga kord, kui Jumal kehastub, kehastuvad nad koos Temaga kui Tema alalised kaaslased, et teenida Jumalat erinevatel viisidel. Üks Jumala alalistest kaaslastest on Arjuna ning selles värsis antakse mõista, et kui Jumal Kṛṣṇa jutustas miljoneid aastaid tagasi „Bhagavad-gītāt" päikesejumal Vivasvānile, oli ka Arjuna teatud moel kohal. Kuid erinevus Jumala ja Arjuna vahel on selles, et Jumal mäletab seda, Arjuna aga mitte. Selles seisneb erinevus Kõigekõrgema Jumala ja Tema lahutamatu osakese, elusolendi vahel. Ehkki Arjuna poole pöördutakse siin kui võimsa kangelase poole, kes suudab alistada vaenlasi, ei suuda ta meenutada, mida ta tegi oma paljude eelnevate sündide jooksul. Seetõttu ei ole ükski elusolend, ükskõik kui võimas ta materiaalses mõttes ka oleks, Kõigekõrgema Jumalaga võrdväärne. Kõik Jumala alatised kaaslased on kahtlemata vabanenud isiksused, kuid ka nemad pole Jumalaga võrdsed. „Brahma-saṁhitās" nimetatakse Jumalat eksimatuks (acyuta), mis tähendab, et Jumal ei unusta kunagi Enda olemust, ka mitte mateeriaga kokku puutudes. Jumal ja elusolend ei saa seega kunagi olla igas mõttes võrdväärsed, isegi mitte siis, kui elusolend on jõudnud vabanemiseni, nagu seda on Arjuna. Ehkki Arjuna on Jumala pühendunu, unustab ta vahel Tema olemuse, kuid jumaliku armulikkuse läbi suudab pühendunu kohe mõista Jumala kui eksimatu positsiooni, samas kui mittepühendunu ehk deemon ei suuda aru saada, milles seisneb Jumala transtsendentaalne olemus. Seepärast pole neid „Bhagavad-gītā" kirjeldusi võimalik mõista deemonlikult meelestatud ajude abil. Kṛṣṇa mäletab tegusid, mida Ta on sooritanud miljoneid aastaid tagasi, kuid Arjuna ei mäleta oma varasemaid tegusid, ehkki nii Kṛṣṇa kui Arjuna on mõlemad oma looduse poolest igavesed. Elusolend unustab kehavahetusega kõik eelnevalt sooritatu, samas kui Jumal mäletab kõike, mida Ta on teinud, sest Tema sac-cid-ānanda keha ei muutu kunagi. Jumal on advaita, s.t. Jumala ja Tema keha vahel pole mingit erinevust. Kõik Temaga seotu on vaimne, samas kui tingimustest sõltuv hing on oma materiaalsest kehast erinev. Ning kuna Jumala keha ja Jumal Ise on samased, on Tema positsioon tavalise elusolendi positsioonist alati erinev, seda isegi siis, kui Ta laskub materiaalsele tasandile. Deemonid ei suuda tunnistada endale Jumala transtsendentaalset loodust, mida Jumal Ise meile järgmises värsis selgitab.