Skip to main content

TEXT 25

TEXT 25

Texto

Tekst

daivam evāpare yajñaṁ
yoginaḥ paryupāsate
brahmāgnāv apare yajñaṁ
yajñenaivopajuhvati
daivam evāpare yajñaṁ
yoginaḥ paryupāsate
brahmāgnāv apare yajñaṁ
yajñenaivopajuhvati

Palabra por palabra

Synonyms

daivam — en la adoración de los semidioses; eva — así; apare — algunos otros; yajñam — sacrificios; yoginaḥ — los místicos; paryupāsate — adoran perfectamente; brahma — de la Verdad Absoluta; agnau — en el fuego; apare — otros; yajñam — sacrificio; yajñena — mediante el sacrificio; eva — así pues; upajuhvati — ofrecen.

daivam — pooljumalate kummardamises; eva — niimoodi; apare — mõned teised; yajñam — ohverdust; yoginaḥ — müstikud; paryupāsate — teenivad täiuslikult; brahma — Absoluutse Tõe; agnau — tules; apare — teised; yajñam — ohverdust; yajñena — ohverduse läbi; eva — sel moel; upajuhvati — ohverdavad.

Traducción

Translation

Algunos yogīs adoran perfectamente a los semidioses ofreciéndoles diferentes sacrificios, y otros ofrecen sacrificios en el fuego del Brahman Supremo.

Mõned joogid teenivad täiuslikult pooljumalaid, sooritades neile erinevaid ohverdusi, ning mõned toovad ohverdusi Kõigekõrgema Brahmani tulle.

Significado

Purport

Como se describió anteriormente, una persona dedicada al desempeño de deberes con conciencia de Kṛṣṇa se conoce también como un yogī perfecto, o un místico de primera. Pero también hay otros que realizan sacrificios similares en la adoración de los semidioses, y aun otros que le ofrecen sacrificios al Brahman Supremo, o el aspecto impersonal del Señor Supremo. De manera que, hay diferentes clases de sacrificios, en términos de diferentes categorías. Esas diferentes categorías de sacrificios, realizados por diferentes tipos de ejecutores, únicamente demarcan variedades de sacrificios de un modo superficial. Verdadero sacrificio significa satisfacer a Viṣṇu, el Señor Supremo, a quien también se conoce como Yajña. Todas las diferentes variedades de sacrificios se pueden incluir dentro de dos divisiones principales: el sacrificio de posesiones mundanas y el sacrificio en pos del conocimiento trascendental. Aquellos que se encuentran en estado de conciencia de Kṛṣṇa sacrifican todas las posesiones materiales en aras de la satisfacción del Señor Supremo, mientras que otros, que quieren alguna felicidad material temporal, sacrifican sus posesiones materiales para satisfacer a semidioses tales como Indra, el dios del Sol, etc. Y otros, que son impersonalistas, sacrifican su identidad, mediante el acto de fundirse en la existencia del Brahman impersonal. Los semidioses son entidades vivientes poderosas, designadas por el Señor Supremo para el mantenimiento y supervisión de todas las funciones materiales, tales como la calefacción, la irrigación y la iluminación del universo. Aquellos que están interesados en los beneficios materiales adoran a los semidioses mediante diversos sacrificios, conforme a los rituales védicos. Ellos se denominan bahv-īśvara-vādī, o creyentes en muchos dioses. Pero otros, que adoran el aspecto impersonal de la Verdad Absoluta y consideran que las formas de los semidioses son temporales, sacrifican su ser individual en el fuego supremo y, de ese modo, terminan sus existencias individuales mediante el acto de fundirse en la existencia del Supremo. Esos impersonalistas sacrifican su tiempo en la especulación filosófica para entender la naturaleza trascendental del Supremo. En otras palabras, los trabajadores fruitivos sacrifican sus posesiones materiales para obtener disfrute material, mientras que el impersonalista sacrifica sus designaciones materiales con miras a fundirse en la existencia del Supremo. Para el impersonalista, el altar del fuego de sacrificio es el Brahman Supremo, y la ofrenda es el ser que el fuego del Brahman consume. Sin embargo, la persona consciente de Kṛṣṇa —como Arjuna, por ejemplo— sacrifica todo para satisfacer a Kṛṣṇa, y, así pues, tanto todas sus posesiones materiales como su propio ser, todo lo sacrifica por Kṛṣṇa. Por eso, dicha persona es el yogī de primera, pero no pierde su existencia individual.

Nagu eespool kirjeldatud, nimetatakse Kṛṣṇa teadvuses oma kohustusi täitvat inimest samuti täiuslikuks joogiks või esmaklassiliseks müstikuks. Kuid on ka teisi, kes sooritavad sarnaseid ohverdusi pooljumalaid kummardades, ning veel teisi, kes sooritavad ohverdusi Kõigekõrgemale Brahmanile – Kõigekõrgema Jumala impersonaalsele avaldumisele. Seega eksisteerivad vastavalt neile erinevatele kategooriatele erinevad ohverdused. Sellised erinevate inimeste poolt sooritatud, erinevatesse kategooriatesse kuuluvad ohverdused erinevad üksteisest vaid nime poolest. Iseenesest tähendab ohverdus Kõigekõrgema Jumala, Viṣṇu, keda tuntakse ka Yajñana, rahuldamist. Kõik erinevad ohverdused võib jagada põhimõtteliselt kaheks: ohverdused, mille läbi ihaldatakse ilmalikke väärtusi ning ohverdused, mille abil püüeldakse transtsendentaalsete teadmiste poole. Need, kes viibivad Kṛṣṇa teadvuses, ohverdavad kogu oma materiaalse omandi Kõigekõrgema Jumala rahuldamiseks, samas kui teised inimesed, kes ihaldavad ajalikku materiaalset õnne, ohverdavad oma varanduse selliste pooljumalate nagu Indra, päikesejumala ja teiste rahuldamiseks. Impersonalistid ohverdavad oma isikliku identiteedi, liitudes impersonaalse Brahmani eksistentsi. Pooljumalad on väga suure mõjuvõimuga elusolendid, kelle kätte Kõigekõrgem Jumal on volitanud kõikide materiaalsete varade nagu soojuse, veevarude, ja universumi valguse järelevalve. Need, kes on huvitatud materiaalsest kasust, teenivad erinevate vedalike rituaalide kohaste ohverduste abil pooljumalaid. Neid nimetatakse bahv-īśvara-vādīdeks ehk polüteistideks. Need aga, kes kummardavad Absoluutse Tõe impersonaalset avaldumist ning kes peavad pooljumalaid ajalikeks, toovad kõrgeimasse tulle ohvriks oma individuaalse „mina" ning lõpetavad sedasi oma individuaalse eksisteerimise, liitudes Kõigekõrgema eksistentsiga. Sellised impersonalistid ohverdavad oma aja filosoofilistele spekulatsioonidele, püüdes mõista Kõigekõrgema transtsendentaalset loodust. Teisisõnu öeldes ohverdavad iseenda rahuldamise nimel töötavad inimesed oma materiaalse vara materiaalsete naudingute nimel, samas kui impersonalistid ohverdavad oma materiaalsed määratlused, eesmärgiga liituda Kõigekõrgema eksistentsi. Impersonalisti jaoks on ohverduse tulealtariks Kõigekõrgem Brahman ning ohvriks tema individuaalsus, mille võtab vastu Brahmani tuli. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene, nagu Arjuna, ohverdab aga Kṛṣṇa rahuldamiseks kõik – nii oma materiaalse omandi kui ka omaenese isiklikud huvid. Seega on ta esmaklassiline joogi, kuid ta ei kaota oma indivuaalsust.