Skip to main content

TEXT 14

TEXT 14

Texto

Tekst

annād bhavanti bhūtāni
parjanyād anna-sambhavaḥ
yajñād bhavati parjanyo
yajñaḥ karma-samudbhavaḥ
annād bhavanti bhūtāni
parjanyād anna-sambhavaḥ
yajñād bhavati parjanyo
yajñaḥ karma-samudbhavaḥ

Palabra por palabra

Synonyms

annāt — de los granos; bhavanti — crecen; bhūtāni — los cuerpos materiales; parjanyāt — de las lluvias; anna — de granos alimenticios; sambhavaḥ — producción; yajñāt — de la ejecución de sacrificio; bhavati — se vuelven realidad; parjanyaḥ — lluvias; yajñaḥ — ejecución de yajña; karma — deberes prescritos; samudbhavaḥ — nacido de.

annāt — teraviljadest; bhavanti — kasvavad; bhūtāni — materiaalsed kehad; parjanyāt — vihmadest; anna — teraviljade; sambhavaḥ — tootmine; yajñāt — ohverduste sooritamisest; bhavati — saab võimalikuks; parjanyaḥ — vihm; yajñaḥ — yajña sooritamine; karma — ettekirjutatud kohustused; samudbhavaḥ — sündinud.

Traducción

Translation

Todos los cuerpos vivos subsisten de granos alimenticios, los cuales se producen como resultado de las lluvias. Las lluvias se producen como resultado de yajña [sacrificio], y el yajña nace de los deberes prescritos.

Kõik elavad kehad toituvad teraviljadest, mis kasvavad tänu vihmale. Vihmasid kutsub esile aga yajña [ohverduse] sooritamine ning yajñat sooritatakse ettekirjutatud kohustustest tulenevalt.

Significado

Purport

Śrīla Baladeva Vidyābhūṣana, un gran comentarista del Bhagavad-gītā, escribe lo siguiente: ya indrādy-aṅgatayāvasthitaṁ yajñaṁ sarveśvaraṁ viṣṇum abhyarcya tac cheśam aśnanti tena tad deha-yantraṁ sampādayanti, te santaḥ sarveśvarasya yajña-puruṣasya bhaktāḥ sarva-kilbiṣair anādi-kāla-vivṛddhair ātmānubhava-pratibandhakair nikhilaiḥ pāpair vimucyante. El Señor Supremo, a quien se lo conoce como yajña-puruṣa, o el beneficiario personal de todos los sacrificios, es el amo de todos los semidioses, que lo sirven del mismo modo que los diferentes miembros del cuerpo sirven al cuerpo. Semidioses tales como Indra, Candra y Varuṇa son funcionarios designados para la administración de los asuntos materiales, y los Vedas ordenan la ejecución de sacrificios para satisfacer a esos semidioses, de modo que ellos sientan el agrado de suministrar aire, luz y agua en cantidades suficientes para producir granos alimenticios. Cuando se adora al Señor Kṛṣṇa, automáticamente se adora también a los semidioses, que son diferentes miembros del cuerpo del Señor; en consecuencia, no hay ninguna necesidad de adorar a los semidioses separadamente. Por esa razón, los devotos del Señor, quienes se encuentran en el plano de conciencia de Kṛṣṇa, le ofrecen comida a Kṛṣṇa y luego comen, lo cual es un proceso que nutre al cuerpo espiritualmente. Mediante esa acción no solo se eliminan del cuerpo las pasadas reacciones pecaminosas, sino que,  además, el mismo queda inmunizado contra toda la contaminación de la naturaleza material. Cuando hay una epidemia, la vacuna antiséptica protege del contagio a la persona. De la misma forma, la comida que se le ofrece al Señor Viṣṇu y que luego ingerimos, nos vuelve suficientemente resistentes a la afección material, y aquel que está acostumbrado a esa práctica es conocido como devoto del Señor. Por consiguiente, una persona con conciencia de Kṛṣṇa, que come únicamente comida ofrecida a Kṛṣṇa, puede contrarrestar todas las reacciones de infecciones materiales pasadas, que son impedimentos para el progreso de la autorrealización. Por otra parte, aquel que no lo hace continúa aumentando el volumen de la acción pecaminosa, y ello prepara el siguiente cuerpo, semejante al de los cerdos y los perros, para sufrir las reacciones resultantes de todos los pecados. El mundo material está lleno de contaminaciones, y aquel que se inmuniza mediante el hecho de aceptar prasādam del Señor (comida ofrecida a Viṣṇu) se salva del ataque, mientras que aquel que no lo hace, queda sometido a la contaminación.

Śrīla Baladeva Vidyābhūṣaṇa, väljapaistev „Bhagavad-gītā" selgitaja, on kirjutanud järgmist: ye indrādy-aṅgatayāvasthitaṁ yajñaṁ sarveśvaraṁ viṣṇum abhyarcya tac-cheṣam aśnanti tena tad deha-yātrāṁ sampādayanti, te santaḥ sarveśvarasya yajña-puruṣasya bhaktāḥ sarva-kilbiṣair anādi-kāla-vivṛddhair ātmānubhava-pratibandhakair nikhilaiḥ pāpair vimucyante. Kõigekõrgem Jumal, keda tuntakse kui yajña-puruṣat ehk kõikide ohverduste isiklikku nautijat, on kõikide pooljumalate valitseja, ning pooljumalad teenivad Teda nagu erinevad kehaosad teenivad kogu keha. Pooljumalad nagu Indra, Candra ja Varuṇa on määratud juhtima materiaalse maailma kulgu ning „Vedad" annavad juhised, kuidas sooritada ohverdusi rahuldamaks pooljumalaid sel määral, et nad oleksid nõus jagama teraviljade kasvamiseks piisavalt õhku, valgust ja vett. Kui inimene kummardab aga Jumal Kṛṣṇat, siis avaldab ta sellega automaatselt austust ka pooljumalatele. Jumal Kṛṣṇat kummardades pole enam vaja pooljumalaid eraldi kummardada. Seepärast pakuvad Kṛṣṇa teadvuse tasandil asuvad Jumala pühendunud toitu Kṛṣṇale ning seejärel söövad ise, toites sedasi oma keha ka vaimselt. Selline toimimisviis vabastab inimese mitte ainult varasemate pattude järelmõjudest, vaid muudab tema keha immuunseks kogu materiaalse looduse saastava mõju suhtes. Kui kusagil on puhkenud epideemia, kaitseb inimest haigestumise eest antiseptiline vaktsiin. Samamoodi muudab esmalt Jumal Viṣṇule pakutud toit, mida me sööme, meid materiaalsete ahvatluste suhtes piisavalt immuunseks. Seda meetodit järgivat inimest nimetatakse Jumala pühendunuks. Sedasi suudab Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene, kes sööb üksnes esmalt Kṛṣṇale pakutud toitu, kahjutuks teha kõikide varasemate materiaalsete nakkuste järelmõjud, mis on takistusteks vaimse eneseteadvustamise teel. Inimene, kes toimib mõnel muul moel, suurendab vaid oma patuste tegevuste määra, omandades seetõttu järgmises elus näiteks koera või sea keha, et kannatada sooritatud pattudest tulenevate hädade käes. Materiaalne maailm on täis mustust, kuid see, kes on Jumala prasādami (Viṣṇule pakutud toidu) söömise läbi selle suhtes immuunseks muutunud, pääseb materiaalse looduse kallaletungidest, samas kui see, kes sel viisil ei toimi, saastub üha enam.

Los granos alimenticios y los vegetales son los verdaderos alimentos. El ser humano come diferentes clases de granos alimenticios, vegetales, frutas, etc., y los animales comen los desperdicios de los granos alimenticios y los vegetales, el pasto, las plantas, etc. Los seres humanos que están acostumbrados a comer carne, para comerse a los animales tienen que depender también de la producción de vegetación. Así pues, en definitiva, tenemos que depender de la producción del campo y no de la producción de grandes fábricas. La producción agrícola depende de que del cielo caigan suficientes lluvias, y a dichas lluvias las controlan los semidioses tales como Indra, el Sol, la Luna, etc., y todos ellos son sirvientes del Señor. Al Señor se le puede satisfacer mediante sacrificios; luego, aquel que no pueda celebrarlos se tendrá que enfrentar con la escasez; ésa es la ley de la naturaleza. Por consiguiente, para salvarnos al menos de la escasez de alimentos, se debe ejecutar yajña, específicamente el saṅkīrtana-yajña prescrito para esta era.

Teraviljad ja aedviljad on tõeline toit. Inimese söök on mitmesugused teraviljad, aedviljad, puuviljad jne ning loomadele jäävad nende jäätmed, rohi, taimed jne. Inimesed, kes on harjunud sööma liha, sõltuvad samuti taimedest, millega toidetakse loomi. Seega sõltume me lõppkokkuvõttes ikkagi põllu, mitte tehaste toodangust. Põllusaak sõltub aga piisavast vihmast ning vihma määravad pooljumalad nagu Indra, Päike, Kuu jne, kes on kõik Jumala teenrid. Jumalat saab rahuldada ohverdustega ning seepärast see, kes ei tea, kuidas ohverdusi sooritada, kogeb pidevalt puudust – selline on looduse seadus. Seega tuleb yajñat, eriti käesolevaks ajastuks ette nähtud saṅkīrtana-yajñat sooritada kasvõi selleks, et meil ei tuleks toidunappuse käes kannatada.