Text Four

Neljas värss

Devanagari

ददाति प्रतिगृह्णाति गुह्यमाख्याति पृच्छति ।
भुङ्क्ते भोजयते चैव षड्विधं प्रीतिलक्षणम् ॥ ४ ॥

Text

Tekst

dadāti pratigṛhṇāti
guhyam ākhyāti pṛcchati
bhuṅkte bhojayate caiva
ṣaḍ-vidhaṁ prīti-lakṣaṇam

Synonyms

dadāti — gives charity; pratigṛhṇāti — accepts in return; guhyam — confidential topics; ākhyāti — explains; pṛcchati — inquires; bhuṅkte — eats; bhojayate — feeds; ca — also; eva — certainly; ṣaṭ-vidham — six kinds; prīti — of love; lakṣaṇam — symptoms.

dadāti — teeb annetusi; pratigṛhṇāti — võtab vastu annetusi; guhyam — salajasi teemasid; ākhyāti — selgitab; pṛcchati — küsib; bhuṅkte — sööb; bhojayate — toidab; ca — samuti; eva — kindlasti; ṣaṭ-vidham — kuute liiki; prīti — armastuse; lakṣaṇam — tundemärgid.

Translation

Offering gifts in charity, accepting charitable gifts, revealing one’s mind in confidence, inquiring confidentially, accepting prasāda and offering prasāda are the six symptoms of love shared by one devotee and another.

Kingituste andmine, kingituste vastuvõtmine, oma mõistuse saladuste avamine, usalduslike küsimuste esitamine, prasādami vastuvõtmine ja prasādami pakkumine on kahe pühendunu vahelise armastuse kuus tundemärki.

Purport

In this verse Śrīla Rūpa Gosvāmī explains how to perform devotional activities in the association of other devotees. There are six kinds of activities: (1) giving charity to the devotees, (2) accepting from the devotees whatever they may offer in return, (3) opening one’s mind to the devotees, (4) inquiring from them about the confidential service of the Lord, (5) honoring prasāda, or spiritual food, given by the devotees, and (6) feeding the devotees with prasāda. An experienced devotee explains, and an inexperienced devotee learns from him. This is guhyam ākhyāti pṛcchati. When a devotee distributes prasāda, remnants of food offered to the Supreme Personality of Godhead, in order to maintain our spirit of devotional service we must accept this prasāda as the Lord’s grace received through the pure devotees. We should also invite pure devotees to our home, offer them prasāda and be prepared to please them in all respects. This is called bhuṅkte bhojayate caiva.

Selles värsis selgitab Śrīla Rūpa Gosvāmī, kuidas sooritada pühendunud teenimist teiste pühendunute suhtes. Selline pühendunud teenimine hõlmab kuute laadi tegevusi: (1) pühendunutele kingituste tegemine, (2) pühendunutelt kingituste vastuvõtmine, (3) oma mõistuse avamine teistele pühendunutele, (4) nende poole pöördumine palvega avada meile oma mõistust Jumala teenimise teemadel, (5) pühendunute pakutud prasādami ehk vaimse toidu austamine ning (6) pühendunute toitmine prasādamiga. Kogenud pühendunu selgitab ja kogenematu pühendunu kuulab tema õpetusi. See on sõnade guhyam ākhyāti pṛcchati tähendus. Kui pühendunu jagab prasādamit, Jumala Kõrgeimale Isiksusele pakutud toidu jäänuseid, peame me pühendunud teenimise vaimu säilitamiseks selle prasādami vastu võtma kui Jumala armulikkuse, mida Ta läbi puhaste pühendunute meile annab. Me peaksime kutsuma puhtaid pühendunuid oma koju, pakkuma neile prasādamit ja olema valmis rahuldama neid igas mõttes. Selline on sõnade bhuṅkte bhojayate caiva tähendus.

Even in ordinary social activities, these six types of dealings between two loving friends are absolutely necessary. For instance, when one businessman wishes to contact another businessman he arranges a feast in a hotel, and over the feast openly expresses what he wishes to do. He then inquires from his business friend how he should act, and sometimes presents are exchanged. Thus whenever there is a dealing of prīti, or love in intimate dealings, these six activities are executed. In the previous verse, Śrīla Rūpa Gosvāmī advised that one should renounce worldly association and keep company with the devotees (saṅga-tyāgāt sato vṛtteḥ). The International Society for Krishna Consciousness has been established to facilitate these six kinds of loving exchanges between devotees. This Society was started single-handedly, but because people are coming forward and dealing with the give-and-take policy, the Society is now expanding all over the world. We are glad that people are donating very liberally to the development of the Society’s activities, and people are also eagerly accepting whatever humble contribution we are giving them in the shape of books and magazines dealing strictly with the subject matter of Kṛṣṇa consciousness. We sometimes hold Hare Kṛṣṇa festivals and invite life members and friends to participate in the feasting by accepting prasāda. Although most of our members come from the higher rungs of society, they nonetheless come and take whatever little prasāda we are able to offer them. Sometimes the members and supporters inquire very confidentially about the methods of performing devotional service, and we try to explain this. In this way our Society is successfully spreading all over the world, and the intelligentsia of all countries is gradually appreciating our Kṛṣṇa conscious activities. The life of the Kṛṣṇa conscious society is nourished by these six types of loving exchange among the members; therefore people must be given the chance to associate with the devotees of ISKCON, because simply by reciprocating in the six ways mentioned above an ordinary man can fully revive his dormant Kṛṣṇa consciousness. In Bhagavad-gītā (2.62) it is stated, saṅgāt sañjāyate kāmaḥ: one’s desires and ambitions develop according to the company one keeps. It is often said that a man is known by his company, and if an ordinary man associates with devotees, he will certainly develop his dormant Kṛṣṇa consciousness. The understanding of Kṛṣṇa consciousness is innate in every living entity, and it is already developed to some extent when the living entity takes a human body. It is said in the Caitanya-caritāmṛta (Madhya 22.107):

Isegi tavalises ühiskonnas on kahe armastava sõbra vahelistes suhetes nende kuue tegevuse sooritamine möödapääsmatu. Näiteks kui üks ärimees soovib luua sidemed teise ärimehega, korraldab ta hotellis pidusöögi, mille käigus ta kõneleb avameelselt oma plaanidest. Seejärel küsib ta oma ärisõbralt, kuidas ta peaks toimima ning mõnikord vahetavad nad vastastikku kingitusi. Seega sooritatakse nimetatud kuut tegevust alati, kui on tegu prīti ehk armastusega lähedastes suhetes. Eelmises värsis andis Śrīla Rūpa Gosvāmī nõuande loobuda suhtlemisest ilmalike inimestega ja suhelda vaid pühendunutega (saṅga-tyāgāt sato vṛtteḥ). Rahvusvaheline Kṛṣṇa Teadvuse Ühing on rajatud selleks, et võimaldada pühendunutel luua ülalnimetatud kuuele armastusavaldusele tuginevaid suhteid. Selle ühingu algatajaks oli üksainus inimene, ent kuna inimesed pakuvad meile oma abi ja tunnustavad vastastikuste teenete poliitikat, on meie ühing nüüd laienemas üle kogu maailma. Me tunneme rõõmu, et inimesed annetavad väga heldekäeliselt meie ühingu tegevuse laiendamise heaks ning võtavad vaimustusega vastu kõik tagasihoidlikud kingitused, mida me neile tänutäheks teeme – raamatud ja ajakirjad, mis kõnelevad üksnes Kṛṣṇa teadvusest. Vahel korraldame me Hare Kṛṣṇa festivale ja kutsume ühingu eluaegseid toetajaid ja sõpru osa saama pidustustest, kostitades neid prasādamiga. Ehkki enamik meie ühingu toetajatest on pärit ühiskonna kõrgklassist, tulevad nad sellegipoolest meie üritustele ja võtavad vastu selle vähese prasādami, mida meil on võimalik neile pakkuda. Vahel esitavad meie ühingu toetajad ja pooldajad väga usalduslikke küsimusi pühendunud teenimise meetodite kohta ning me püüame neile neid meetodeid selgitada. Sel moel levib meie ühing edukalt üle kogu maailma ja kõikide maade haritlaskond hakkab järk-järgult hindama Kṛṣṇa teadvuse ühingu tegevust. Kṛṣṇa teadvuse ühingu elu toitub nimetatud kuut laadi vastastikustest armastusavaldustest ühingu liikmete vahel ning seetõttu tuleb kõikidele inimestele anda võimalus suhelda ISKCONi pühendunutega, sest nimetatud kuuele printsiibile rajanevate vastastikuste suhete läbi võib tavaline inimene endas äratada uinunud Kṛṣṇa teadvuse. „Bhagavad-gītās" (2.62) kinnitatakse, et inimese soovid ja taotlused kujunevad vastavalt tema suhtluskonnale – saṅgāt sañjāyate kāmaḥ. Sageli öeldakse, et seda, milline on inimene, võib kindlaks teha tema sõprade järgi, ning kui tavaline inimene suhtleb pühendunutega, arendab ta endas kahtlematult temas uinunud Kṛṣṇa teadvust. Igal elusolendil on loomupärane võime mõista Kṛṣṇa teadvust ja kui ta sünnib inimkehas, on Kṛṣṇa teadvus temas juba teatud määral välja arenenud. „Śrī Caitanya-caritāmṛtas" (Madhya 22.107) öeldakse:

nitya-siddha kṛṣṇa-prema ‘sādhya’ kabhu naya
śravaṇādi-śuddha-citte karaye udaya

“Pure love for Kṛṣṇa is eternally established in the hearts of living entities. It is not something to be gained from another source. When the heart is purified by hearing and chanting, the living entity naturally awakens.” Since Kṛṣṇa consciousness is inherent in every living entity, everyone should be given a chance to hear about Kṛṣṇa. Simply by hearing and chanting – śravaṇaṁ kīrtanam – one’s heart is directly purified, and one’s original Kṛṣṇa consciousness is immediately awakened. Kṛṣṇa consciousness is not artificially imposed upon the heart, it is already there. When one chants the holy name of the Supreme Personality of Godhead, the heart is cleansed of all mundane contamination. In the first stanza of His Śrī Śikṣāṣṭaka, Lord Śrī Caitanya Mahāprabhu says:

„Puhas armastus Kṛṣṇa vastu asub igavesti elusolendite südametes. Seda pole võimalik omandada välisest allikast. Kui süda kuulamise ja kordamise käigus puhastub, ärkab elusolend loomulikul moel unest." Kuna kõik elusolendid omavad loomupäraselt Kṛṣṇa teadvust, tuleb kõigile anda võimalus kuulda Kṛṣṇast. Piisab kuulamisest ja kordamisest – śravaṇaṁ kīrtanam – , et elusolendi süda vahetult puhastuks ja et selles ärkaks otsekohe algne Kṛṣṇa teadvus. Kṛṣṇa teadvus ei ole südame jaoks midagi sunniviisilist – see juba eksisteerib seal. Kui inimene kordab Jumala Kõrgeima Isiksuse püha nime, puhastub süda kogu materiaalsest saastast. Jumal Śrī Caitanya Mahāprabhu lausub Oma „Śrī Śikṣāṣṭaka" esimeses salmis:

ceto-darpaṇa-mārjanam bhava-mahā-dāvāgni-nirvāpaṇaṁ
śreyaḥ-kairava-candrikā-vitaraṇaṁ vidyā-vadhū-jīvanam
ānandāmbudhi-vardhanaṁ prati-padaṁ pūrṇāmṛtāsvādanaṁ
sarvātma-snapanaṁ paraṁ vijayate śrī-kṛṣṇa-saṅkīrtanam

“All glories to the Śrī Kṛṣṇa saṅkīrtana, which cleanses the heart of all the dust accumulated for years and extinguishes the fire of conditional life, of repeated birth and death. This saṅkīrtana movement is the prime benediction for humanity at large because it spreads the rays of the benediction moon. It is the life of all transcendental knowledge. It increases the ocean of transcendental bliss, and it enables us to fully taste the nectar for which we are always anxious.”

„Kogu au Śrī Kṛṣṇa saṅkīrtanale, mis puhastab südame täielikult tolmust, mis sinna pikkade aastate jooksul on kogunenud ja kustutab tingimustest sõltuva eksistentsi ning korduvate sündide ja surmade kahjutule. Saṅkīrtana liikumine on suurim õnnistus kogu inimkonnale, sest see levitab õnnistava kuu kiiri. Selles lasub kõikide transtsendentaalsete teadmiste hing. See suurendab transtsendentaalse õndsuse ookeani ja võimaldab meil täiel määral maitsta nektarit, mida me alati ihaldame."

Not only is the chanter of the mahā-mantra purified, but the heart of anyone who happens to hear the transcendental vibration of Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare is also cleansed. Even the souls embodied in lower animals, insects, trees and other species of life also become purified and prepared to become fully Kṛṣṇa conscious simply by hearing the transcendental vibration. This was explained by Ṭhākura Haridāsa when Caitanya Mahāprabhu inquired from him how living entities lower than human beings can be delivered from material bondage. Haridāsa Ṭhākura said that the chanting of the holy names is so powerful that even if one chants in the remotest parts of the jungle, the trees and animals will advance in Kṛṣṇa consciousness simply by hearing the vibration. This was actually proved by Śrī Caitanya Mahāprabhu Himself when He passed through the forest of Jhārikhaṇḍa. At that time the tigers, snakes, deer and all other animals abandoned their natural animosity and began chanting and dancing in saṅkīrtana. Of course, we cannot imitate the activities of Śrī Caitanya Mahāprabhu, but we should follow in His footsteps. We are not powerful enough to enchant the lower animals such as tigers, snakes, cats and dogs or entice them to dance, but by chanting the holy names of the Lord we can actually convert many people throughout the world to Kṛṣṇa consciousness. Contributing or distributing the holy name of the Lord is a sublime example of contributing or giving charity (the dadāti principle). By the same token, one must also follow the pratigṛhṇāti principle and be willing and ready to receive the transcendental gift. One should inquire about the Kṛṣṇa consciousness movement and open his mind in order to understand the situation of this material world. Thus the guhyam ākhyāti pṛcchati principles can be served.

Korrates mahā-mantrat, puhastab inimene südant mitte üksnes iseendal, vaid ka igaühel, kes juhtub kuulma transtsendentaalset helivibratsiooni Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Kuuldes lihtsalt seda transtsendentaalset helivibratsiooni, puhastuvad isegi need hinged, kes on kehastunud loomade, putukate, puude ning teiste madalamate eluvormidena. Sedasi valmistavad nad end ette täielikuks Kṛṣṇa teadvuseks. Sellest rääkis Ṭhākura Haridāsa, kui Caitanya Mahāprabhu küsis temalt, kuidas on võimalik materiaalsest vangistusest vabastada neid elusolendeid, kes asuvad inimkehadest madalamates kehades. Ṭhākura Haridāsa vastas, et pühade nimede kordamine on sedavõrd mõjuvõimas, et isegi juhul, kui keegi kordab neid sügaval dz̆unglis, võimaldab selle helivibratsiooni kuulmine sealsetel puudel ja loomadel arendada endas Kṛṣṇa teadvust. Śrī Caitanya Mahāprabhu kinnitas seda isiklikult. Kui Ta kõndis läbi Jhārikhaṇḍa metsa, loobusid tiigrid, maod, hirved ja kõik teised loomad oma loomupärasest vihavaenust ning ühinesid saṅkīrtanaga, hakates laulma ja tantsima. Loomulikult ei ole meil võimalik Śrī Caitanya Mahāprabhu tegevusi jäljendada, kuid me peaksime järgima Tema eeskuju. Me ei ole sedavõrd võimsad, et võiksime lummata tiigreid, madusid, kasse ja koeri ning meelitada neid tantsima, ent andes inimestele võimaluse kuulda Jumala pühasid nimesid, on meil võimalik tuua paljusid inimesi üle kogu maailma Kṛṣṇa teadvuse juurde. Jumala püha nime levitamine on suurepärane näide annetamisest või heategevusest (ehk dadāti põhimõttest). Samadele alustele tuginedes peame me järgima ka pratigṛhṇāti põhimõtet – me peame olema nõus ja valmis vastu võtma transtsendentaalset kingitust. Mõistmaks selle materiaalse maailma olemust, peame me esitama küsimusi Kṛṣṇa teadvuse liikumise kohta ja avama oma mõistuse teistele pühendunutele. Sedasi on meil võimalik praktiseerida guhyam ākhyāti pṛcchati põhimõtet.

The members of the International Society for Krishna Consciousness invite the Society’s members and supporters to dine with them when they hold love feasts in all their branches every Sunday. Many interested people come to honor prasāda, and whenever possible they invite members of the Society to their homes and feed them sumptuously with prasāda. In this way both the members of the Society and the general public are benefited. People should give up the company of so-called yogīs, jñānīs, karmīs and philanthropists because their association can benefit no one. If one really wants to attain the goal of human life, he should associate with devotees of the Kṛṣṇa consciousness movement because it is the only movement that teaches one how to develop love of God. Religion is the special function of human society, and it constitutes the distinction between human society and animal society. Animal society has no church, mosque or religious system. In all parts of the world, however downtrodden human society may be, there is some system of religion. Even tribal aborigines in the jungles also have a system of religion. When a religious system develops and turns into love of God, it is successful. As stated in the First Canto of Śrīmad-Bhāgavatam (1.2.6):

Rahvusvahelise Kṛṣṇa Teadvuse Ühingu pühendunud kutsuvad ühingu kõikides harudes selle toetajaid ning pooldajaid koos nendega einestama, korraldades pühapäeviti „armastuse pidusööke". Paljud huvi tundvad inimesed tulevad prasādamit austama ning mil iganes võimalik, kutsuvad pühendunuid oma kodudesse ja toidavad neid ohtralt prasādamiga. Sel moel saavad kasu nii ühingu liikmed kui ka tavalised inimesed. Inimesed peaksid loobuma suhtlemisest niinimetatud joogide, jñānīde, karmīde ja filantroopidega, sest selline suhtlemine ei too kellelegi kasu. Kui inimene soovib tõepoolest saavutada inimelu eesmärki, peaks ta suhtlema Kṛṣṇa teadvuse liikumise pühendunutega, sest see on ainus liikumine, kus õpetatakse, kuidas arendada endas armastust Jumala vastu. Religioonil on inimühiskonnas eriline otstarve – just religioon eristab inimühiskonda loomaühiskonnast. Loomadel pole kirikut, mos̆eed või religioosset õpetust. Ent ükskõik kui primitiivne inimühiskond maailma mõningates paikades ka poleks, kõikjal eksisteerib teatud religioosne õpetus. Seda omavad isegi hõimudena dz̆unglites elavad pärismaalased. Kui religioosse õpetuse järgimine aitab inimesel edasi arenedes jõuda Jumala armastamise tasandile, võib seda õpetust pidada efektiivseks. „Śrīmad-Bhāgavatami" esimeses laulus (1.2.6) öeldakse:

sa vai puṁsāṁ paro dharmo
yato bhaktir adhokṣaje
ahaituky apratihatā
yayātmā suprasīdati

“The supreme occupation [dharma] for all humanity is that by which men can attain to loving devotional service unto the transcendent Lord. Such devotional service must be unmotivated and uninterrupted in order to completely satisfy the self.”

„Kogu inimkonna kõrgeim tegevus [dharma] on see, mille abil inimestel on võimalik saavutada transtsendentaalse Jumala armastuslik pühendunud teenimine. Selleks, et hing tunneks täielikku rahuldust, peab selline pühendunud teenimine olema katkematu ning vaba isiklikest tagamõtetest."

If the members of human society actually want peace of mind, tranquility and friendly relations between men and nations, they must follow the Kṛṣṇa conscious system of religion, by which they can develop their dormant love for Kṛṣṇa, the Supreme Personality of Godhead. As soon as people do so, their minds will immediately be filled with peace and tranquility.

Kui inimühiskonna liikmed soovivad tõepoolest leida meelerahu, sisemist tasakaalu ja sõbralikke suhteid inimeste ja rahvaste vahel, peavad nad järgima Kṛṣṇa teadvuse religioosset õpetust, mis võimaldab neil arendada endas oma uinunud armastust Kṛṣṇa, Jumala Kõrgeima Isiksuse vastu. Niipea kui inimesed pöörduvad Kṛṣṇa teadvuse juurde, täituvad nende mõistused otsekohe rahu ja sisemise tasakaaluga.

In this regard, Śrīla Bhaktisiddhānta Sarasvatī Ṭhākura warns all devotees engaged in broadcasting the Kṛṣṇa consciousness movement not to speak to the impersonalist Māyāvādīs who are always determined to oppose such theistic movements. The world is full of Māyāvādīs and atheists, and the political parties of the world take advantage of Māyāvāda and other atheistic philosophies to promote materialism. Sometimes they even back a strong party to oppose the Kṛṣṇa consciousness movement. The Māyāvādīs and other atheists do not want the Kṛṣṇa consciousness movement to develop because it educates people in God consciousness. Such is the policy of the atheists. There is no benefit in feeding a snake milk and bananas because the snake will never be satisfied. On the contrary, by taking milk and bananas the snake simply becomes more poisonous (kevalaṁ viṣa-vardhanam). If a snake is given milk to drink, its poison simply increases. For a similar reason, we should not disclose our minds to the serpent Māyāvādīs and karmīs. Such disclosures will never help. It is best to avoid association with them completely and never ask them about anything confidential because they cannot give good advice. Nor should we extend invitations to Māyāvādīs and atheists nor accept their invitations, for by such intimate intermingling we may become affected by their atheistic mentality (saṅgāt sañjāyate kāmaḥ). It is the negative injunction of this verse that we should refrain from giving anything to or accepting anything from the Māyāvādīs and atheists. Śrī Caitanya Mahāprabhu has also warned, viṣayīra anna khāile duṣṭa haya mana: “By eating food prepared by worldly people, one’s mind becomes wicked.” Unless one is very advanced, he is unable to utilize everyone’s contribution to further the Kṛṣṇa consciousness movement; therefore on principle one should not accept charity from the Māyāvādīs or atheists. Indeed, Śrī Caitanya Mahāprabhu has forbidden devotees to associate even with ordinary men who are too addicted to material sense gratification.

Śrīla Bhaktisiddhanta Sarasvatī Ṭhākura annab seda värssi käsitledes hoiatuse kõikidele pühendunutele, kes on hõivatud Kṛṣṇa teadvuse liikumise laiendamisega, mitte astuda kõnelustesse māyāvādīdest impersonalistidega, kes on alati meelestatud selliste teistlike liikumiste vastu. Maailm on täis māyāvādīsid ja ateiste ning maailma poliitilised parteid kasutavad nende filosoofiaid ära materialismi propageerimiseks. Vahel asuvad māyāvādīd ja teised ateistid ise mõnd tugevat parteid toetama, et Kṛṣṇa teadvuse liikumise vastu võidelda. Nad ei taha, et Kṛṣṇa teadvuse liikumine kasvaks, sest see jagab inimestele haridust Jumala teadvusest. Selline on ateistide tegutsemisviis. Mao toitmine piima ja banaanidega ei too mitte mingit kasu, sest madu ei tunne sellest kunagi rahuldust. Vastupidi, piima juues ja banaane süües muutub madu veelgi mürgisemaks (kevalaṁ viṣa-vardhanam). Kui joota maole piima, suureneb tema mürgi hulk. Analoogselt ei tohiks me avada oma mõistust maosarnastele māyāvādīdele ja karmīdele. Sellisest avameelsusest pole kunagi mingit kasu. Kõige parem on vältida nendega suhtlemist täielikult ja mitte esitada neile usalduslikke küsimusi, sest māyāvādīd ja karmīd ei suuda meile head nõu anda. Samuti ei tohiks me māyāvādīsid ja ateiste endale külla kutsuda ega vastu võtta nendepoolseid küllakutseid, sest selliste lähedaste suhete tõttu võime me sattuda nende ateistlike vaadete mõju alla (saṅgāt sañjāyate kāmaḥ). See värss keelab meil anda midagi māyāvādīdele ja ateistidele või neilt midagi vastu võtta. Ka Śrī Caitanya Mahāprabhu hoiatas: viṣayīra anna khāile duṣṭa haya mana. „Toit, mille on valmistanud ilmalik inimene, saastab selle sööja mõistust." Asumata väga kõrgel vaimsel tasandil, ei suuda pühendunu kõikide inimeste annetusi Kṛṣṇa teadvuse liikumise edasiseks edendamiseks ära kasutada, seepärast ei tohiks ta põhimõtteliselt māyāvādīde või ateistide annetusi vastu võtta. Enamgi veel – Śrī Caitanya Mahāprabhu keelas pühendunutel suhelda isegi tavaliste inimestega, kes on liigselt kiindunud materiaalsetesse meelelistesse naudingutesse.

The conclusion is that we should always keep company with devotees, observe the regulative devotional principles, follow in the footsteps of the ācāryas and in full obedience carry out the orders of the spiritual master. In this way we shall be able to develop our devotional service and dormant Kṛṣṇa consciousness. The devotee who is neither a neophyte nor a mahā-bhāgavata (a greatly advanced devotee) but is within the middle status of devotional service is expected to love the Supreme Personality of Godhead, make friends with the devotees, show favor to the ignorant and reject the jealous and demoniac. In this verse there is brief mention of the process of making loving transactions with the Supreme Personality of Godhead and making friends with the devotees. According to the dadāti principle, an advanced devotee is supposed to spend at least fifty percent of his income on the service of the Lord and His devotees. Śrīla Rūpa Gosvāmī has set such an example in his life. When he decided to retire, he distributed fifty percent of his life’s earnings to Kṛṣṇa’s service and twenty-five percent to his relatives and kept twenty-five percent for personal emergencies. This example should be followed by all devotees. Whatever one’s income, fifty percent should be spent on behalf of Kṛṣṇa and His devotees, and this will fulfill the demands of dadāti.

Järeldus on see, et me peame alati suhtlema pühendunutega, järgima pühendunud teenimise reguleerivaid printsiipe, järgima ācāryate eeskuju ning täies kuulekuses täitma vaimse õpetaja korraldusi. Sel moel suudame me pühendunud teenimises areneda ning äratada endas uinunud Kṛṣṇa teadvuse. Pühendunu, kes ei ole ei algaja ega ka mahā- bhāgavata (äärmiselt arenenud pühendunu), vaid asub pühendunud teenimise keskmisel tasandil, peab suhtuma armastusega Jumala Kõrgeimasse Isiksusse, sõbrustama pühendunutega, olema lahke teadmatuses viibivate inimeste vastu ja hoiduma suhtlemisest kadedate ja deemonlike isikutega. Käesolevas värsis mainitakse meetodit Jumala Kõrgeima Isiksusega armastuslike suhete loomiseks ja pühendunutega sõbrustamiseks. Dadāti põhimõtte kohaselt peab edasijõudnud pühendunu kulutama vähemalt viiskümmend protsenti oma sissetulekust Jumala ja Tema pühendunute teenimisele. Śrīla Rūpa Gosvāmī näitas ise oma eluga sellist eeskuju. Kui ta otsustas oma ametikohalt tagasi astuda, annetas ta viiskümmend protsenti elu jooksul teenitud rahast Kṛṣṇa teenimiseks ja kakskümmend viis protsenti oma sugulastele. Ülejäänud kakskümmend viis protsenti säilitas ta isiklikeks hädaolukordadeks. Sellist eeskuju peaksid järgima kõik pühendunud – olenemata pühendunu sissetulekust peaks ta viiskümmend protsenti sellest kulutama Kṛṣṇa ja Tema pühendunute heaks. Sel moel on tal võimalik järgida dadāti põhimõtet.

In the next verse, Śrīla Rūpa Gosvāmī informs us what kind of Vaiṣṇava should be selected as a friend and how Vaiṣṇavas should be served.

Järgmises värsis annab Śrīla Rūpa Gosvāmī meile teada, millise vaiṣṇavaga on sobilik sõbrustada ja kuidas vaiṣṇavaid teenida.