Text Three

Kolmas värss

Devanagari

उत्साहान्निश्चयाद्धैर्यात्तत्तत्कर्मप्रवर्तनात् ।
सङ्गत्यागात्सतो वृत्तेः षड्भिर्भक्तिः प्रसिध्यति ॥ ३ ॥

Text

Tekst

utsāhān niścayād dhairyāt
tat-tat-karma-pravartanāt
saṅga-tyāgāt sato vṛtteḥ
ṣaḍbhir bhaktiḥ prasidhyati

Synonyms

utsāhāt — by enthusiasm; niścayāt — by confidence; dhairyāt — by patience; tat-tat-karma — various activities favorable for devotional service; pravartanāt — by performing; saṅga-tyāgāt — by giving up the association of nondevotees; sataḥ — of the great previous ācāryas; vṛtteḥ — by following in the footsteps; ṣaḍbhiḥ — by these six; bhaktiḥ — devotional service; prasidhyati — advances or becomes successful.

utsāhāt — entusiasmiga; niścayāt — veendumusega; dhairyāt — kannatlikkusega; tat-tat-karma — erinevate tegevuste, mis soodustavad pühendunud teenimist; pravartanāt — sooritamisega; saṅga-tyāgāt — mittepühendunutega suhtlemisest loobumisega; sataḥ — minevikus elanud väljapaistvate ācāryate; vṛtteḥ — eeskuju järgimisega; ṣaḍbhiḥ — tänu nendele kuuele; bhaktiḥ — pühendunud teenimine; prasidhyati — areneb või muutub edukaks.

Translation

There are six principles favorable to the execution of pure devotional service: (1) being enthusiastic, (2) endeavoring with confidence, (3) being patient, (4) acting according to regulative principles [such as śravaṇaṁ kīrtanaṁ viṣṇoḥ smaraṇam – hearing, chanting and remembering Kṛṣṇa], (5) abandoning the association of nondevotees, and (6) following in the footsteps of the previous ācāryas. These six principles undoubtedly assure the complete success of pure devotional service.

Eksisteerib kuus printsiipi, mille järgimine soodustab puhta pühendunud teenimise saavutamist: (1) entusiasm, (2) veendumus oma püüdlustes, (3) kannatlikkus, (4) tegutsemine reguleerivate printsiipide [nagu śravaṇaṁ kīrtanaṁ viṣṇoḥ smaraṇam – kuulamine, kordamine ja Kṛṣṇa meenutamine] alusel, (5) mittepühendunutega suhtlemisest loobumine ja (6) minevikus elanud ācāryate eeskuju järgimine. Nende kuue printsiibi järgimine kindlustab pühendunule kahtlematult täieliku edu – puhta pühendunud teenimise.

Purport

Devotional service is not a matter of sentimental speculation or imaginative ecstasy. Its substance is practical activity. Śrīla Rūpa Gosvāmī, in his Bhakti-rasāmṛta-sindhu (1.1.11), has defined devotional service as follows:

Pühendunud teenimine ei ole sentimentaalne spekulatsioon või väljamõeldud ekstaas. Selle olemuseks on praktiline tegevus. Śrīla Rūpa Gosvāmī annab oma raamatus „Bhakti-rasāmṛta-sindhu" (1.1.11) pühendunud teenimisele järgmise määratluse:

anyābhilāṣitā-śūnyaṁ
jñāna-karmādy-anāvṛtam
ānukūlyena kṛṣṇānu-
śīlanaṁ bhaktir uttamā

“Uttamā bhakti, or unalloyed devotion unto the Supreme Personality of Godhead, Śrī Kṛṣṇa, involves the rendering of devotional service in a way that is favorable to the Lord. This devotional service should be free from any extraneous motive and devoid of fruitive karma, impersonal jñāna and all other selfish desires.”

„Uttamā bhakti ehk puhas pühendumus Jumala Kõrgeimale Isiksusele, Śrī Kṛṣṇale, eeldab pühendunud teenimise sooritamist moel, mida Jumal on heaks kiitnud. Selline pühendunud teenimine peab olema vaba igasugustest tagamõtetest ja viljadele suunatud karmast, impersonaalsest jñānast ja teistest enesekesksetest soovidest."

Bhakti is a sort of cultivation. As soon as we say “cultivation,” we must refer to activity. Cultivation of spirituality does not mean sitting down idly for meditation, as some pseudo yogīs teach. Such idle meditation may be good for those who have no information of devotional service, and for this reason it is sometimes recommended as a way to check distracting materialistic activities. Meditation means stopping all nonsensical activities, at least for the time being. Devotional service, however, not only puts an end to all nonsensical mundane activities, but also engages one in meaningful devotional activities. Śrī Prahlāda Mahārāja recommends:

Bhakti on teatud laadi praktika. Niipea kui me kasutame sõna „praktika", peame me silmas tegevust. Vaimne praktika ei seisne passiivses meditatsioonis, nagu mõned pseudojoogid õpetavad. Selline passiivne meditatsioon võib olla kasulik neile, kes ei oma teadmisi pühendunud teenimisest ning seetõttu võime me vahel leida juhendusi, milles seda soovitatakse vahendina häirivate materiaalsete tegevuste peatamiseks. Meditatsioon tähendab kõikide mõttetute tegevuste lõpetamist vähemalt teatud ajaks. Kuid pühendunud teenimise läbi on võimalik teha lõpp mitte üksnes kõikidele mõttetutele ilmalikele tegevustele, vaid ka hõivata end mõtestatud tegevusega. Śrī Prahlāda Mahārāja soovitab:

śravaṇaṁ kīrtanaṁ viṣṇoḥ
smaraṇaṁ pāda-sevanam
arcanaṁ vandanaṁ dāsyaṁ
sakhyam ātma-nivedanam

The nine processes of devotional service are as follows:

Pühendunud teenimise üheksa protsessi on järgmised:

1. hearing the name and glories of the Supreme Personality of Godhead

1. Jumala Kõrgeima Isiksuse nime ja ülistuse kuulamine.

2. chanting His glories

2. Jumala ülistamine.

3. remembering the Lord

3. Jumala meelespidamine.

4. serving the Lord’s feet

4. Jumala jalgade teenimine.

5. worshiping the Deity

5. Jumaluse kummardamine.

6. offering obeisances unto the Lord

6. Jumalale austuse avaldamine.

7. acting as the Lord’s servant

7. Jumala teenrina tegutsemine.

8. making friends with the Lord

8. Jumalaga sõbrustamine.

9. surrendering oneself fully to the Lord

9. Täielik alistumine Jumalale.

Śravaṇam, or hearing, is the first step in acquiring transcendental knowledge. One should not give aural reception to unauthorized persons, but should approach the proper person, as recommended in Bhagavad-gītā (4.34):

Śravaṇam ehk kuulamine on esimene samm transtsendentaalsete teadmiste omandamise teel. Pühendunu ei tohi kuulata mitteautoriteetseid isiksusi, vaid peab pöörduma väärilise inimese poole, nagu seda soovitatakse „Bhagavad-gītās" (4.34):

tad viddhi praṇipātena
paripraśnena sevayā
upadekṣyanti te jñānaṁ
jñāninas tattva-darśinaḥ

“Just try to learn the truth by approaching a spiritual master. Inquire from him submissively and render service unto him. The self-realized souls can impart knowledge unto you because they have seen the truth.”

„Ürita teada saada tõde, pöördudes vaimse õpetaja poole. Esita talle alandlikult küsimusi ning teeni teda. Eneseteadvustamiseni jõudnud hinged suudavad anda sulle teadmisi, sest nemad on näinud tõde."

It is further recommended in the Muṇḍaka Upaniṣad, tad-vijñānārthaṁ sa gurum evābhigacchet: “To understand that transcendental science, one must approach a bona fide spiritual master.” Thus this method of submissively receiving transcendental confidential knowledge is not merely based on mental speculation. In this regard, Śrī Caitanya Mahāprabhu told Rūpa Gosvāmī:

Ka „Muṇḍaka Upaniṣadis" soovitatakse: tad-vijñānārthaṁ sa gurum evābhigacchet. „Selleks, et mõista transtsendentaalset teadust, peab inimene pöörduma autoriteetse vaimse õpetaja poole." Seega ei ole transtsendentaalsete salajaste teadmiste omandamine alandliku kuulamise teel lihtsalt väljamõeldis. Śrī Caitanya Mahāprabhu andis Śrīla Rūpa Gosvāmīle sellel teemal järgmise juhenduse:

brahmāṇḍa bhramite kona bhāgyavān jīva
guru-kṛṣṇa-prasāde pāya bhakti-latā-bīja

“In the course of traversing the universal creation of Brahmā, some fortunate soul may receive the seed of bhakti-latā, the creeper of devotional service. This is all by the grace of guru and Kṛṣṇa.” (Cc. Madhya 19.151) The material world is a place of confinement for the living entities who are by nature ānanda-maya, pleasure-seeking. They actually want to be free from the confinement of this world of conditional happiness, but not knowing the process of liberation, they are bound to transmigrate from one species of life to another and from one planet to another. In this way the living entities are wandering throughout the material universe. When by good fortune one comes in contact with a pure devotee and hears from him patiently, one begins to follow the path of devotional service. Such an opportunity is offered to a person who is sincere. The International Society for Krishna Consciousness is giving such a chance to humanity at large. If by fortune one takes advantage of this opportunity to engage in devotional service, the path of liberation immediately opens.

„Ekseldes Brahmā poolt loodud kõiksuses, omandavad üksikud õnnelikud hinged bhakti-latā-bīja, pühendunud teenimise ronitaime seemne. See kõik on võimalik üksnes guru ja Kṛṣṇa armulikkusest." (Cc. Madhya 19.151) Materiaalne maailm on vangla elusolendeile, kes oma algselt olemuselt on ānandamaya – need, kes otsivad naudingut. Nad tahavad tegelikult vabadust sellest maailmast, milles õnn sõltub tingimustest, ent teadmata teed vabanemisele, on nad sunnitud rändama ühest eluliigist teise ja ühelt planeedilt teisele. Sel moel rändavad elusolendid läbi kogu materiaalse universumi. Ent kui kellelegi langeb osaks õnn kohtuda puhta pühendunuga ning kuulata teda kannatlikult, siis astub ta pühendunud teenimise teele. Selline võimalus avaneb inimesele, kes on siiras. Rahvusvaheline Kṛṣṇa Teadvuse Ühing pakub sellist võimalust kogu inimkonnale. Kui keegi õnneliku juhuse läbi kasutab seda võimalust rakendada end pühendunud teenimisse, avaneb talle otsekohe tee vabanemisele.

One should accept this opportunity to return home, back to Godhead, very enthusiastically. Without enthusiasm, one cannot be successful. Even in the material world one has to be very enthusiastic in his particular field of activity in order to become successful. A student, businessman, artist or anyone else who wants success in his line must be enthusiastic. Similarly, one has to be very enthusiastic in devotional service. Enthusiasm means action, but action for whom? The answer is that one should always act for Kṛṣṇa – kṛṣṇārthākhila-ceṣṭā (Bhakti-rasāmṛta-sindhu).

Me peame kasutama seda võimalust pöörduda tagasi koju, tagasi Jumala juurde, väga entusiastlikult. Ilma entusiasmita ei ole eduni jõudmine võimalik. Isegi materiaalses maailmas peab inimene omama suurt entusiasmi selleks, et saada oma tegevusalal edukaks. Tudeng, ärimees, kunstnik – igaüks, kes soovib oma tegevusvaldkonnas saada edukaks, peab omama entusiasmi. Samamoodi on entusiasm äärmiselt oluline pühendunud teenimises. Entusiasm tähendab tegutsemist – kuid kelle nimel? Vastus on: kṛṣṇārthākhila-ceṣṭā („Bhakti-rasāmṛta-sindhu") – me peame alati tegutsema Kṛṣṇa heaks.

In all phases of life one has to perform devotional activities under the direction of the spiritual master in order to attain perfection in bhakti-yoga. It is not that one has to confine or narrow one’s activities. Kṛṣṇa is all-pervading. Therefore nothing is independent of Kṛṣṇa, as Kṛṣṇa Himself states in Bhagavad-gītā (9.4):

Kõikidel eluetappidel peame me bhakti-joogas täiuslikkuse saavutamiseks sooritama pühendunud teenimist vaimse õpetaja juhendamise all. Ekslik oleks arvata, et me peame oma tegevusi piirama või kitsendama. Kṛṣṇa on kõikeläbiv ning seetõttu ei ole mitte miski Kṛṣṇast sõltumatu. Kṛṣṇa Ise kinnitab seda „Bhagavad-gītās" (9.4):

mayā tatam idaṁ sarvaṁ
jagad avyakta-mūrtinā
mat-sthāni sarva-bhūtāni
na cāhaṁ teṣv avasthitaḥ

“By Me, in My unmanifested form, this entire universe is pervaded. All beings are in Me, but I am not in them.” Under the direction of the bona fide spiritual master, one has to make everything favorable for Kṛṣṇa’s service. For example, at present we are using a dictaphone. The materialist who invented this machine intended it for businessmen or writers of mundane subject matters. He certainly never thought of using the dictaphone in God’s service, but we are using this dictaphone to write Kṛṣṇa conscious literature. Of course, the manufacture of the dictaphone is wholly within the energy of Kṛṣṇa. All the parts of the instrument, including the electronic functions, are made from different combinations and interactions of the five basic types of material energy – namely, bhūmi, jala, agni, vāyu and ākāśa. The inventor used his brain to make this complicated machine, and his brain, as well as the ingredients, were supplied by Kṛṣṇa. According to the statement of Kṛṣṇa, mat-sthāni sarva-bhūtāni: “Everything is depending on My energy.” Thus the devotee can understand that since nothing is independent of Kṛṣṇa’s energy, everything should be dovetailed in His service.

„Oma mitteavaldunud kujul läbin Ma kogu seda universumit. Kõik elusolendid asuvad Minus, kuid Mina ei asu neis." Vaimse õpetaja juhendamise all tuleb meil muuta kõik Kṛṣṇa teenimist soodustavaks. Näiteks kasutame me käesoleval ajal diktofoni. Selle leiutanud materialist lõi selle ärimeeste ja ilmalikel teemadel kirjutavate autorite jaoks. Kindlasti ei mõelnud ta kunagi selle kasutamisest Jumala teenimiseks, kuid meie kasutame diktofoni just Kṛṣṇa teadvust õpetavate raamatute kirjutamiseks. Loomulikult jääb kogu diktofoni loomise protsess Kṛṣṇa energia tegevussfääri. Kõik selle instrumendi osad, sealhulgas elektroonika, kujutavad endast materiaalse energia viie põhilise elemendi – bhūmi, jala, agni, vāyu ja ākāśa – kombineerumise ja vastastikuse mõju tagajärge. Samuti kasutas leidur selle keeruka masina valmistamiseks oma aju, ent Kṛṣṇa oli see, kes andis talle nii masina loomiseks vajalikud koostisosad kui ka aju. Kṛṣṇa kinnitab: mat-sthāni sarva-bhūtāni. „Kõik on sõltuv Minu energiast." Seepärast ei ole pühendunul raske mõista, et kuna mitte miski ei ole Kṛṣṇa energiast sõltumatu, tuleks kõike kasutada Tema teenimiseks.

Endeavor executed with intelligence in Kṛṣṇa consciousness is called utsāha, or enthusiasm. The devotees find the correct means by which everything can be utilized in the service of the Lord (nirbandhaḥ kṛṣṇa-sambandhe yuktaṁ vairāgyam ucyate). The execution of devotional service is not a matter of idle meditation but practical action in the foreground of spiritual life.

Jõupingutusi, mis on sooritatud arukusega ja Kṛṣṇa teadvuses, nimetatakse utsāhaks ehk entusiasmiks. Pühendunud oskavad leida õige tee, kuidas kasutada kõike Jumala teenimiseks (nirbandhaḥ kṛṣṇa- sambandhe yuktaṁ vairāgyam ucyate). Pühendunud teenimise sooritamine ei tähenda mitte passiivset meditatsiooni, vaid praktilist tegevust vaimse elu kontekstis.

These activities must be executed with patience. One should not be impatient in Kṛṣṇa consciousness. Indeed, this Kṛṣṇa consciousness movement was started single-handedly, and in the beginning there was no response, but because we continued to execute our devotional activities with patience, people gradually began to understand the importance of this movement, and now they are eagerly participating. One should not be impatient in discharging devotional service but should take instructions from the spiritual master and execute them with patience, depending on the mercy of guru and Kṛṣṇa. The successful execution of Kṛṣṇa conscious activities requires both patience and confidence. A newly married girl naturally expects offspring from her husband, but she cannot expect to have them immediately after marriage. Of course, as soon as she is married she can attempt to get a child, but she must surrender to her husband, confident that her child will develop and be born in due time. Similarly, in devotional service surrender means that one has to become confident. The devotee thinks, avaśya rakṣibe kṛṣṇa: “Kṛṣṇa will surely protect me and give me help for the successful execution of devotional service.” This is called confidence.

Selliseid tegevusi tuleb sooritada kannatlikult. Kannatamatust tuleb Kṛṣṇa teadvuses vältida. Näiteks see Kṛṣṇa teadvuse liikumine algatati üheainsa inimese poolt ning algul ei leidnud see mitte mingit vastukaja, ent kuna me jätkasime kannatlikult pühendunud teenimist, hakkasid inimesed vähehaaval mõistma selle liikumise tähtsust ning nüüdseks osalevad nad innukalt selle töös. Pühendunud teenimise sooritamises ei tohi olla kannatamatu. Me peame kuulama vaimse õpetaja juhendusi ning täitma neid kannatlikult, lootes guru ja Kṛṣṇa armulikkusele. Kṛṣṇa teadvuse praktika edukaks sooritamiseks on vaja nii kannatlikkust kui ka veendumust. Äsja abiellu astunud tüdruk loodab loomulikult saada oma abikaasalt lapsi, kuid tal ei tasu loota, et tema lapsed sünnivad kohe pärast pulmi. Loomulikult võib ta püüda kohe peale abiellu astumist last saada, kuid ta peab alistuma oma mehele, olles kindel, et aja jooksul tema laps areneb ja tuleb lõpuks ilmale. Samamoodi tähendab alistumine pühendunud teenimises, et meis tekib veendumus. Pühendunu mõtleb: avaśya rakṣibe kṛṣṇa. „Kṛṣṇa kaitseb mind kindlasti ja aitab mul sooritada pühendunud teenimist edukalt." Seda nimetatakse veendumuseks.

As already explained, one should not be idle but should be very enthusiastic about executing the regulative principles – tat-tat-karma-pravartana. Neglect of the regulative principles will destroy devotional service. In this Kṛṣṇa consciousness movement there are four basic regulative principles, forbidding illicit sex, meat-eating, gambling and intoxication. A devotee must be very enthusiastic about following these principles. If he becomes slack in following any of them, his progress will certainly be checked. Śrīla Rūpa Gosvāmī therefore recommends, tat-tat-karma-pravartanāt: “One must strictly follow the regulative principles of vaidhī bhakti.” In addition to these four prohibitions (yama), there are positive regulative principles (niyama), such as the daily chanting of sixteen rounds on japa-mālā beads. These regulative activities must be faithfully performed with enthusiasm. This is called tat-tat-karma-pravartana, or varied engagement in devotional service.

Nagu eespool juba selgitatud, ei tohi pühendunu olla passiivne, vaid peab suure entusiasmiga järgima reguleerivaid printsiipe – tat-tat-karma- pravartana. Reguleerivate printsiipide eiramine hävitab pühendunud teenimise. Selles Kṛṣṇa teadvuse liikumises on kehtestatud neli reguleerivat printsiipi – keelatud on astuda ebaseaduslikku seksuaalellu, tarvitada toiduks liha, osaleda hasartmängudes ja tarvitada uimastavaid aineid. Pühendunu peab järgima neid printsiipe suure entusiasmiga. Kui ta muutub nende järgimises loiuks, pidurdab ta sellega kahtlematult oma vaimset arengut. Seetõttu annab Rūpa Gosvāmī soovituse: tat-tat-karma- pravartanāt. „Pühendunu peab rangelt kinni pidama vaidhī bhakti reguleerivatest printsiipidest." Lisaks nimetatud neljale keelule (ehk yamale), eksisteerivad ka positiivsed reguleerivad printsiibid (niyamad), näiteks nagu kuueteistkümne ringi mahā-mantra kordamine japa-mālā palvehelmestel. Neid reguleerivaid printsiipe tuleb järgida kõrvalekaldumatult ja entusiastlikult. Seda nimetatakse tat-tat-karma-pravartanaks ehk mitmekesiseks tegevuseks pühendunud teenimises.

Furthermore, in order to be successful in devotional service one must give up the association of undesirable people. This includes karmīs, jñānīs, yogīs and other nondevotees. Once Śrī Caitanya Mahāprabhu was asked by one of His householder devotees about the general principles of Vaiṣṇavism, as well as the general routine activities of the Vaiṣṇava, and Śrī Caitanya Mahāprabhu immediately replied, asat-saṅga-tyāga, – ei vaiṣṇava-ācāra: “Characteristically, a Vaiṣṇava is one who gives up the association of worldly people, or nondevotees.” Śrīla Narottama dāsa Ṭhākura has therefore recommended, tāṅdera caraṇa sevi bhakta-sane vāsa: one has to live in the company of pure devotees and execute the regulative principles laid down by the previous ācāryas, the Six Gosvāmīs (namely, Śrī Rūpa Gosvāmī, Śrī Sanātana Gosvāmī, Śrī Jīva Gosvāmī, Śrī Raghunātha dāsa Gosvāmī, Śrī Gopāla Bhaṭṭa Gosvāmī and Śrī Raghunātha Bhaṭṭa Gosvāmī). If one lives in the association of devotees, there is little chance of associating with nondevotees. The International Society for Krishna Consciousness is opening many centers just to invite people to live in the company of devotees and practice the regulative principles of spiritual life.

Veelgi enam, selleks, et saavutada edu pühendunud teenimises, peab inimene loobuma ebasoovitavast suhtluskonnast, see tähendab suhtlemisest karmīde, jñānīde, joogide ja teiste mittepühendunutega. Kord pöördus üks perekondlikku elu elav pühendunu Śrī Caitanya Mahāprabhu poole palvega selgitada vaiṣṇava filosoofia üldiseid põhimõtteid ning Śrī Caitanya Mahāprabhu vastas talle otsekohe: asat-saṅga- tyāga, — ei vaiṣṇava-ācāra. „Vaiṣṇava tunnuseks on see, et ta on loobunud suhtlemisest ilmalike inimeste ehk mittepühendunutega." Seetõttu on Śrīla Narottama dāsa Ṭhākura andnud meile soovituse: tāṅdera caraṇa sevi bhakta-sane vāsa. „Inimene peab elama koos puhaste pühendunutega ja järgima reguleerivaid printsiipe, mille on kehtestanud varasemad ācāryad – kuus Gosvāmīt (nimelt Śrī Rūpa Gosvāmī, Śrī Sanātana Gosvāmī, Śrī Jīva Gosvāmī, Śrī Raghunātha dāsa Gosvāmī, Śrī Gopāla Bhaṭṭa Gosvāmī ja Śrī Raghunātha Bhaṭṭa Gosvāmī). Kui inimene elab pühendunute keskel, ei ole tal kuigivõrd võimalust suhelda mittepühendunutega. Rahvusvaheline Kṛṣṇa Teadvuse Ühing avab mitmeid keskuseid lihtsalt selleks, et kutsuda inimesi elama pühendunute keskel ning järgima vaimse elu reguleerivaid printsiipe.

Devotional service means transcendental activities. On the transcendental platform there is no contamination by the three modes of material nature. This is called viśuddha-sattva, the platform of pure goodness, or goodness free from contamination by the qualities of passion and ignorance. In this Kṛṣṇa consciousness movement we require everyone to rise early in the morning, by four A.M., and attend maṅgala-ārati, or morning worship, then read Śrīmad-Bhāgavatam, perform kīrtana, and so forth. Thus we hold continuous activities in devotional service twenty-four hours daily. This is called sato vṛtti, or following in the footsteps of the previous ācāryas who expertly filled every moment of time with Kṛṣṇa conscious activities.

Jumala pühendunud teenimine tähendab transtsendentaalseid tegevusi. Transtsendentaalne tasand on puhas materiaalse looduse kolme guṇa saastavast mõjust. Seda nimetatakse viśuddha-sattvaks – puhta vooruse tasandiks ehk vooruseks, mis on vaba madalamate omaduste – kire ja teadmatuse – saastavast mõjust. Selles Kṛṣṇa teadvuse liikumises me nõuame, et kõik pühendunud tõuseksid hommikul vara, enne kella nelja, osaleksid maṅgala-āratil ehk hommikusel jumalateenistusel, seejärel loeksid „Śrīmad-Bhāgavatami", osaleksid kīrtanal ja nii edasi. Sedasi tegeleme me iga päev kakskümmend neli tundi pidevalt pühendunud teenimisega. Seda tähendab sato vṛtti – järgida minevikus elanud ācāryate eeskuju, kes oskasid kasutada iga oma hetke Kṛṣṇa teadvuses tegutsemiseks.

If one strictly follows the advice given in this verse by Śrīla Rūpa Gosvāmī – namely, being enthusiastic, being confident, being patient, giving up the association of unwanted persons, following the regulative principles and remaining in the association of devotees – one is sure to advance in devotional service. In this regard Śrīla Bhaktisiddhānta Sarasvatī Ṭhākura remarks that the cultivation of knowledge by philosophical speculation, the collection of mundane opulence by the advancement of fruitive activities, and the desire for yoga-siddhis, material perfections, are all contrary to the principles of devotional service. One has to become thoroughly callous to such nonpermanent activities and turn his intention instead to the regulative principles of devotional service. According to Bhagavad-gītā (2.69):

Kui pühendunu järgib täpselt Rūpa Gosvāmī poolt käesolevas värsis antud nõuannet – tegutsedes entusiastlikult, veendunult ja kannatlikult, loobudes ebasoovitavast suhtlemisest, järgides reguleerivaid printsiipe ning viibides alati pühendunute keskel – siis pole kahtlust, et ta areneb pühendunud teenimises. Śrīla Bhaktisiddhanta Sarasvatī Ṭhākura mainib seda värssi selgitades, et teadmiste arendamine filosoofiliste spekulatsioonide kaudu, maise külluse kogumine karmaliste tegevuste protsessi abil ning soov omandada yoga-siddhisid ehk materiaalseid täiuslikkusi on kõik vastuolus pühendunud teenimise printsiipidega. Pühendunu peab olema selliste ajutiste tegevuste suhtes täiesti ükskõikne ja pöörama oma tähelepanu hoopis pühendunud teenimise reguleerivatele printsiipidele. „Bhagavad-gītās" (2.69) kinnitatakse:

yā niśā sarva-bhūtānāṁ
tasyāṁ jāgarti saṁyamī
yasyāṁ jāgrati bhūtāni
sā niśā paśyato muneḥ

“What is night for all beings is the time of awakening for the self-controlled; and the time of awakening for all beings is night for the introspective sage.”

„See, mis on öö kõigile elusolendeile, on ärkamise aeg end kontrolliva inimese jaoks; ning kõikide elusolendite ärkamise aeg on öö endasse süvenenud targale."

Engagement in the devotional service of the Lord is the life and soul of the living entity. It is the desired goal and supreme perfection of human life. One has to become confident about this, and one also has to be confident that all activities other than devotional service – such as mental speculation, fruitive work or mystic endeavor – will never yield any enduring benefit. Complete confidence in the path of devotional service will enable one to attain his desired goal, but attempting to follow other paths will only succeed in making one restless. In the Tenth Canto of the Śrīmad-Bhāgavatam it is stated: “One must be calmly convinced that those who have given up devotional service to engage in severe austerities for other purposes are not purified in their minds, despite their advanced austerities, because they have no information of the transcendental loving service of the Lord.”

Jumala pühendunud teenimine on iga elusolendi jaoks elulise tähtsusega. See on inimelu ihaldatud eesmärk ja kõrgeim täiuslikkus. Me peame selles veenduma, nagu selleski, et mitte ükski tegevus peale pühendunud teenimise, nagu näiteks mõistuse spekulatsioonid, karmaline tegevus ja püüd omandada müstilisi võimeid, ei too meile kunagi igavest kasu. Täielik veendumus pühendunud teenimise protsessis võimaldab meil jõuda ihaldatud eesmärgini, samas kui püüdlused käia mõnd teist teed lõpevad üksnes rahutusega. „Śrīmad-Bhāgavatami" seitsmendas laulus öeldakse: „Inimene peab omama kindlat veendumust, et need, kes on loobunud pühendunud teenimisest teistele eesmärkidele suunatud ränkade askeeside nimel, ei ole saavutanud puhast mõistust hoolimata erakordsetest askeesidest, sest nad ei oma teadmisi Jumala transtsendentaalsest armastuslikust teenimisest."

It is further stated in the Tenth Canto: “Although mental speculators and fruitive actors may perform great austerities and penances, they still fall down because they do not have information about the lotus feet of the Lord.” The devotees of the Lord, however, never fall down. In Bhagavad-gītā (9.31), the Supreme Personality of Godhead assures Arjuna, kaunteya pratijānīhi na me bhaktaḥ praṇaśyati: “O son of Kuntī, declare it boldly that My devotee never perishes.”

Seejärel räägitakse seitsmendas laulus: "Ehkki mõistuse tasandil spekuleerijad ja karmīd võivad olla sooritanud suuri askeese, on nad sunnitud langema, sest neil puuduvad teadmised Jumala lootosjalgadest." Jumala pühendunud, seevastu, ei lange aga kunagi. Jumala Kõrgeim Isiksus kinnitab „Bhagavad-gītās" (9.31) Arjunale: kaunteya pratijānīhi na me bhaktaḥ praṇaśyati. „Oo, Kuntī poeg, kuuluta julgelt, et Minu pühendunu ei hukku kunagi."

Again in Bhagavad-gītā (2.40) Kṛṣṇa says:

Samuti lausub Kṛṣṇa „Bhagavad-gītās" (2.40):

nehābhikrama-nāśo ’sti
pratyavāyo na vidyate
svalpam apy asya dharmasya
trāyate mahato bhayāt

“In this endeavor there is no loss or diminution, and a little advancement on this path can protect one from the most dangerous type of fear.”

„Nendes püüdlustes ei kohata ei kaotust ega kahju ning väikseimgi edasiliikumine sellel teel võib kaitsta inimest hirmsaimategi ohtude eest."

Devotional service is so pure and perfect that once having begun, one is forcibly dragged to ultimate success. Sometimes a person will give up his ordinary material engagements and out of sentiment take shelter of the lotus feet of the Supreme Lord and thus begin the preliminary execution of devotional service. Even if such an immature devotee falls down, there is no loss on his part. On the other hand, what is the gain of one who executes the prescribed duties according to his varṇa and āśrama but does not take to devotional service? Although a fallen devotee may take his next birth in a low family, his devotional service will nonetheless resume from where it left off. Devotional service is ahaituky apratihatā; it is not the effect of any mundane cause, nor can it be terminated by any mundane cause or permanently curtailed by any material interruption. Therefore a devotee should be confident about his engagement and should not be very interested in the activities of the karmīs, jñānīs and yogīs.

Pühendunud teenimine on sedavõrd puhas ja täiuslik, et see, kes on kord sellega algust teinud, jõuab isegi vastu oma tahtmist lõpliku eduni. Vahel võib mõni inimene loobuda oma tavapärastest materiaalsetest tegevustest ja mõne sentimendi tõttu pöörduda varjupaiga saamiseks Kõigekõrgema Jumala lootosjalgade juurde, tehes sedasi algust pühendunud teenimisega. Isegi kui selline ebaküps pühendunu seejärel langeb, ei kaota ta mitte midagi. Teisest küljest, mis kasu saab aga see, kes täidab ettekirjutatud kohustusi vastavalt oma varṇale ja āśramale, kuid ei rakenda end pühendunud teenimisse? Ehkki langenud pühendunu võib sündida järgmises elus madalas perekonnas, jätkab ta ikkagi pühendunud teenimist, tasandilt, mille ta eelmises elus saavutas. Pühendunud teenimine on ahaituky apratihatā – sel puudub materiaalne põhjus ning mitte mingid materiaalsed põhjused või tõkked ei suuda seda katkestada või lõplikult peatada. Seepärast peab pühendunu olema kindel oma tegevuses ja mitte ilmutama suurt huvi karmīde, jñānīde ja joogide tegevuste vastu.

There are certainly many good qualities among fruitive actors, philosophical speculators and mystic yogīs, but all good qualities automatically develop in the character of a devotee. No extraneous endeavor is needed. As confirmed by Śrīmad-Bhāgavatam (5.18.12), all the good qualities of the demigods manifest progressively in one who has developed pure devotional service. Because a devotee is not interested in any material activity, he does not become materially contaminated. He is immediately situated on the platform of transcendental life. However, one who engages in mundane activity – be he a so-called jñānī, yogī, karmī, philanthropist, nationalist or whatever – cannot attain the higher stage of mahātmā. He remains a durātmā, or cripple-minded person. According to Bhagavad-gītā (9.13):

Karmīd, jñānīd ja müstilise jooga praktiseerijad omavad kahtlematult mitmeid häid omadusi, kuid pühendunu iseloomus arenevad kõik head omadused automaatselt. Ta ei pea selleks tegema mitte mingeid täiendavaid jõupingutusi. Nagu kinnitatakse „Śrīmad-Bhāgavatamis" (5.18.12), avalduvad kõik pooljumalate head omadused järk-järgult isiksuses, kes on saavutanud puhta pühendunud teenimise tasandi. Kuna pühendunu ei tunne huvi ühegi materiaalse tegevuse vastu, ei saa mateeria teda saastada. Ta saavutab otsekohe transtsendentaalse elu tasandi. Seevastu selline inimene, kes rakendab end maistesse tegevustesse – olgu ta siis niinimetatud jñānī, joogi, karmī, filantroop, natsionalist või kes iganes – ei suuda kunagi saavutada kõrgeimat, mahātmā tasandit. Ta jääb durātmāks ehk omakasupüüdlikuks inimeseks. „Bhagavad-gītās" (9.13) kinnitatakse:

mahātmānas tu māṁ pārtha
daivīṁ prakṛtim āśritāḥ
bhajanty ananya-manaso
jñātvā bhūtādim avyayam

“O son of Pṛthā, those who are not deluded, the great souls, are under the protection of the divine nature. They are fully engaged in devotional service because they know Me as the Supreme Personality of Godhead, original and inexhaustible.”

„Oo, Pṛthā poeg, suured hinged, kes ei ole sattunud eksiteele, viibivad jumaliku looduse kaitse all. Nad rakendavad end täielikult pühendunud teenimisse, sest teavad, et Mina olen Jumala Kõrgeim Isiksus, algne ja ammendamatu."

Since all the devotees of the Lord are under the protection of His supreme potency, they should not deviate from the path of devotional service and take to the path of the karmī, jñānī or yogī. This is called utsāhān niścayād dhairyāt tat-tat-karma-pravartanāt, enthusiastically executing the regulative activities of devotional service with patience and confidence. In this way one can advance in devotional service without hindrance.

Kuna kõik Jumala pühendunud asuvad Tema kõrgema energia kaitse all, ei ole neil mingit vajadust pöörduda teele, mida käivad karmīd, jñānīd või joogid ning sel moel pühendunud teenimise teelt kõrvale kalduda. Sellist tähendust omavad sõnad utsāhān niścayād dhairyāt tat-tat-karma-pravartanāt – tegeleda pühendunud teenimise reguleeritud praktikaga entusiasmi, kannatlikkuse ja veendumusega. Sel moel avaneb inimesele võimalus pühendunud teenimises takistusteta edasi areneda.