Inimelu eesmärk on lihtne eluviis ja ülev mõtlemine. Kuna kõik tingimustest sõltuvad elusolendid asuvad Jumala kolmanda energia mõju all, on see materiaalne maailm loodud sel moel, et igaüks on sunnitud töötama. Jumala Kõrgeim Isiksus omab kolme energiat ehk potentsi. Esimest neist nimetatakse antaraṅga-śaktiks ehk sisemiseks energiaks. Teine energia kannab nimetust taṭastha-śakti ehk marginaalne energia ning kolmandaks energiaks on bahiraṅga-śakti ehk väline energia. Elusolendid moodustavad marginaalse energia ning asuvad sisemise ja välise energia vahel. Jumala Kõrgeima Isiksuse igaveste teenritena peavad jīvātmād ehk aatomisuurused elusolendid alluma kas sisemise või välise energia kontrollile. Kui nad asuvad sisemise energia kontrolli all, ilmutavad nad oma loomulikku, algolemuslikku tegevust – pidevat Jumala pühendunud teenimist. Seda kinnitatakse „Bhagavad-gītās" (9.13):

„Oo, Pṛthā poeg, suured hinged, kes ei ole sattunud eksiteele, viibivad jumaliku looduse kaitse all. Nad rakendavad end täielikult pühendunud teenimisse, sest teavad, et Mina olen Jumala Kõrgeim Isiksus, algne ja ammendamatu."

Sõna mahātmā viitab suuremeelsele, mitte omakasupüüdlikule isiksusele. Omakasupüüdlikud inimesed, olles alati hõivatud oma meelte rahuldamisega, laiendavad vahel oma tegevusi eesmärgiga mõne „ismi" nagu natsionalismi, humanitarismi või altruismi abil teistele inimestele head teha. Nad võivad loobuda isiklikust meelelisest naudingust kellegi teise – näiteks oma suguvõsa, kogukonna või rahvusliku või ülemaailmse ühiskonna – meelelise naudingu nimel. Kõik see on tegelikult vaid isiklike meelte rahuldamise laiendamine kogukondlikule ja ühiskondlikule tasandile. Materiaalsest seisukohast võib selline tegevus olla vägagi üllas, kuid vaimses mõttes ei oma see mitte mingit väärtust. Sellise tegevuse aluseks on kas isiklikud või üldised meelelised naudingud. Üksnes juhul, kui inimene rahuldab Kõigekõrgema Jumala meeli, võib teda nimetada mahātmāks ehk suuremeelseks isiksuseks.

Sõnad daivīṁ prakṛtim ülal tsiteeritud „Bhagavad-gītā" värsis viitavad Jumala Kõrgeima Isiksuse sisemise energia ehk naudinguenergia kontrollile. See naudinguenergia avaldub Śrīmatī Rādhārāṇī või Tema ekspansiooni Lakṣmī ehk õnnejumalannana. Kui individuaalsed hinged, jīvad, asuvad sisemise energia kontrolli all, siis on nende ainsaks tegevuseks Kṛṣṇa ehk Viṣṇu rahuldamine. Selline on mahātmā positsioon. Isiksust, kes ei ole mahātmā, nimetatakse durātmāks ehk omakasupüüdlikuks inimeseks. Sellised ebaterve mõistusega durātmād seatakse Jumala välise energia, mahāmāyā kontrolli alla.

Selles materiaalses maailmas alluvad õigupoolest kõik elusolendid mahāmāyāle, mille ülesandeks on põhjustada neile kolme liiki kannatusi, mis kannavad nimetusi adhidaivika-kleśa (pooljumalate poolt põhjustatud kannatused nagu näiteks põuad, maavärisemised ja tormid), adhibhautika-kleśa (kannatused, mida põhjustavad teised elusolendid nagu näiteks putukad ja vaenlased) ja adhyātmika-kleśa (keha ja mõistuse poolt põhjustatud kannatused nagu näiteks mentaalsed ja füüsilised häired). Daiva-bhūtātma-hetavaḥ: tingimustest sõltuvad hinged, kes välise energia kontrolli all asudes alluvad nimetatud kolme liiki kannatustele, on sunnitud taluma mitmeid erinevaid probleeme.

Peamine probleem, millega tingimustest sõltuvad hinged silmitsi seisavad, on sünni, vananemise, haiguste ja surma kordumine. Materiaalses maailmas on elusolend sunnitud keha ja hinge kooshoidmiseks tööd tegema, ent kuidas on seda tööd võimalik sooritada nii, et see oleks kooskõlas Kṛṣṇa teadvuse praktikaga?

Keha alalhoidmiseks on kõigil vaja teravilja, riideid, raha ja mitmeid teisi asju, kuid inimene ei tohiks neid koguda rohkem kui on möödapääsmatu tema esmaste vajaduste rahuldamiseks. Kui me järgime seda loomulikku põhimõtet, ei teki meil keha alalhoidmisega mitte mingeid probleeme.

Loodus on seadnud nii, et evolutsiooniredeli madalamal astmel asuvad elusolendid ei tegele liigse söömise või kogumisega. Seetõttu ei esine loomariigis majanduslikke probleeme ega vahendite puudujääki. Kui avalikku paika asetada kotitäis riisi, lendavad kohale linnud, kes söövad mõne tera ning seejärel lahkuvad. Inimene, seevastu, võtab aga kogu koti endaga kaasa. Ta sööb ära nii palju, kui tema kõhtu vähegi mahub ja säilitab ülejäänu tagavarana. Pühakirjades aga keelatakse inimesel koguda rohkem kui ta vajab (atyāhāra). Kogu tänapäeva maailma kannatuste põhjuseks on just selle põhimõtte eiramine.

Liigne vara kogumine ning liigne söömine põhjustavad ka prayāsat ehk ebavajalikke jõupingutusi. Jumal on seadnud nii, et kõik inimesed võiksid elada kogu maailmas väga rahulikult, kui neil oleks pisut maad ja piimaandev lehm. Ei ole mingit vajadust elatise hankimiseks ühest paigast teise sõita, sest teravilju kasvatada ning lehma pidada on võimalik paikselt. Sellise eluviisi juures lahenevad kõik majanduslikud probleemid. Õnneks on inimesele antud kõrgem arukus, et ta saaks arendada Kṛṣṇa teadvust, ehk teisisõnu öeldes, mõista Jumalat, oma suhteid Temaga ja elu lõplikku eesmärki – armastust Jumala vastu. Kahjuks ei hooli aga niinimetatud tsiviliseeritud inimene Jumala teadvustamisest ning kasutab oma arukust lihtsalt selleks, et koguda rohkem vara, kui ta vajab ja süüa vaid keele rahuldamiseks. Jumal on loonud maailma nii, et üle kogu maailma on inimestel võimalik omada piisavalt piima- ja teraviljasaadusi, kuid selle asemel, et rakendada oma kõrgemat arukust Jumala teadvuse arendamisse, kasutavad niinimetatud arukad inimesed oma arukust paljude ebavajalike ja soovimatute asjade loomiseks. Nad avavad tehaseid, tapamaju, bordelle ja viinapoode. Kui inimestele antakse nõu mitte koguda liiga palju varandust, mitte süüa liiga palju või mitte töötada asjatult kunstlike mugavuste nimel, arvavad nad, et neil soovitatakse tagasi pöörduda primitiivse elulaadi juurde. Enamik inimesi ei tunne soovi vastu võtta lihtsat eluviisi ja ülevat mõtlemist. Seetõttu on nad õnnetud.

Inimelu mõte seisneb Jumala teadvustamises ning selle eesmärgi saavutamiseks on inimesele antud kõrgem arukus. Need, kes usuvad, et selle kõrgema arukuse mõte seisneb kõrgema arengutaseme saavutamises, peaksid järgima vedalikus kirjanduses antud juhendusi. Saades selliseid juhendusi kõrgematelt autoriteetidelt, võib inimene jõuda täiuslike teadmiste tasandile ja anda oma elule tõelise tähenduse.

Śrī Sūta Gosvāmī kirjeldab „Śrīmad-Bhāgavatamis" (1.2.9) inimesele kohast dharmat järgmisel moel:

„Kõikide ettekirjutatud kohustuste [dharma] eesmärgiks on kahtlematult lõplik vabanemine ja seega ei tohiks mitte mingil juhul nende täitmise sihiks seada materiaalset kasu. Pealegi ei tohiks isiksus, kes tegeleb kõrgeima ettekirjutatud teenimisega [dharmaga], mitte kunagi kasutada materiaalseid hüvesid meeleliste naudingute suurendamiseks."

Esimene samm tsiviliseeritud inimühiskonna suunas koosneb ettekirjutatud kohustustest, mida tuleb täita vastavalt pühakirjade juhendustele. Inimese kõrgemat arukust tuleb kasutada selleks, et mõista, milles seisneb tema peamine dharma. Inimühiskonnas eksisteerib mitmeid erinevaid religioosseid kontseptsioone – budism, hinduism, kristlus, islam, judaism jne – ,sest inimühiskond, kus puudub religioon, ei ole kõrgem loomaühiskonnast.

Nagu eespool öeldud (dharmasya hy āpavargyasya nārtho 'rthāyopakalpate), ei ole religiooni eesmärgiks mitte leiva andmine, vaid inimese juhtimine vabanemisele. Mõningad inimühiskonnad loovad niinimetatud religioosse süsteemi, et saavutada materiaalset arengut, kuid selline eesmärk on kaugel tõelise dharma otstarbest. Religioon peab juhtima inimese Jumala seaduste mõistmise juurde, sest nende seaduste täpne järgimine võimaldab tal vabaneda materiaalseist köidikuist. See on religiooni tegelik eesmärk. Kahjuks võtavad inimesed atyāhāra ehk materiaalse õitsengu liigse ihaldamise tõttu religiooni vastu vaid sellise sihi saavutamiseks. Ometigi, tõeline religioon juhendab inimest, kuidas tunda rahuldust, omades vaid hädavajalikku miinimumi ja arendades samal ajal Kṛṣṇa teadvust. Ehkki me vajame majanduslikku arengut, lubab tõeline religioon seda üksnes materiaalse eksistentsi möödapääsmatute vajaduste rahuldamiseks. Jīvasya tattva jijñāsā: elu tõeline eesmärk on esitada küsimusi Absoluutse Tõe kohta. Kui meie jõupingutused (prayāsa) ei ole suunatud Absoluutse Tõe kohta küsimuste esitamisele, siis me teeme üha suuremaid jõupingutusi üksnes oma kunstlike vajaduste rahuldamiseks. Vaimset teed käiv inimene ei tohi kulutada oma jõuvarusid ilmalike eesmärkide saavutamisele.

Veel üheks takistuseks vaimse arengu teel on prajalpa ehk asjatu kõnelemine. Kui me kohtume mõne oma sõbraga, hakkame otsekohe asjatult ajama juttu, mis pole tähtsam konnade krooksumisest. Kui meil on vaja rääkida, peame me kõnelema Kṛṣṇa teadvuse liikumisest. Need, kes ei kuulu Kṛṣṇa teadvuse liikumisse, loevad huviga läbi kuhjade viisi ajalehti, ajakirju ja romaane, lahendavad ristsõnu ja tegelevad paljude teiste mõttetute asjadega. Sel moel inimesed vaid raiskavad oma väärtuslikku aega ja energiat. Läänemaailmas tegelevad eakad inimesed, kes on aktiivsest elust tagasi tõmbunud, kaardimängu, kalapüüdmise, teleri vaatamise ja kasutute aruteludega ühiskondlik-poliitilistel teemadel. Kõik need ja teised samalaadsed tähtsusetud tegevused kuuluvad prajalpa kategooriasse. Arukad inimesed, kes tunnevad huvi Kṛṣṇa teadvuse vastu, ei tohiks kunagi osaleda sellistes tegevustes.

Väljend jana-saṅga viitab suhtlemisele inimestega, kes ei ole huvitatud Kṛṣṇa teadvusest. Selliste isiksustega suhtlemisest tuleb rangelt hoiduda. Śrīla Narottama dāsa Ṭhākura soovitas meile seetõttu elada üksnes Kṛṣṇa teadvust praktiseerivate pühendunute keskel (bhakta-sane vāsa). Inimene peab alati olema hõivatud Jumala teenimisega Jumala pühendunute keskel. Suhtlemine nendega, kes tegelevad samade asjadega, on inimesele suureks abiks oma alal arenemises. Sel põhjusel loovad materialistlikud inimesed oma ettevõtmiste edendamiseks erinevaid ühinguid ja klubisid. Ärimaailmas eksisteerivad näiteks sellised institutsioonid nagu fondibörs ja kaubanduskoda. Samamoodi oleme meie asutanud Rahvusvahelise Kṛṣṇa Teadvuse Ühingu, et anda inimestele võimalus suhelda nendega, kes ei ole Kṛṣṇat unustanud. Vaimne suhtlemine, mida meie liikumine – ISKCON – pakub, suureneb iga päevaga. Paljud inimesed maailma erinevaist paigust liituvad selle ühinguga, et äratada eneses uinunud Kṛṣṇa teadvus.

Śrīla Bhaktisiddhanta Sarasvatī Ṭhākura liigitab oma kommentaaris, mis kannab nime „Anuvṛtti", mõistuse tasandil spekuleerijate ning impersonalistidest filosoofide tohutud jõupingutused teadmisi omandada samuti atyāhāra ehk liigse kogumise kategooriasse. Vastavalt „Śrīmad-Bhāgavatami" kinnitustele on filosoofidest spekulantide püüdlused kirjutada suurel hulgal raamatuid täiesti kasutud, sest nende teosed on täis kuiva filosoofiat, milles puudub Kṛṣṇa teadvus. Atyāhāra kategooriasse kuulub ka karmīde tegevus, kes kirjutavad köidete kaupa raamatuid majanduslikust arengust. Atyāhārast juhinduvad kõik, kellel puudub soov arendada Kṛṣṇa teadvust ja kelle ainsaks huviks on koguda üha rohkem ja rohkem materiaalset omandit, olgu siis teaduslike teadmiste või raha kujul.

Karmīd töötavad tulevaste põlvkondade jaoks üha suurema ja suurema rahasumma kogumise nimel üksnes seetõttu, et ei tea, milline positsioon neid tulevikus ees ootab. Omamata vähimatki ettekujutust, millisesse olukorda nad satuvad järgmises elus, on nende ainsaks huviks oma poegade ja pojapoegade jaoks üha suurema rahasumma kogumine. Selle kohta on teada mitmeid näitlikke lugusid. Kord kogus üks väljapaistev karmī oma poegadele ja pojapoegadele tohutu varanduse, kuid seejärel sündis ta vastavalt oma karmale ühe saapaparandaja majas, mis asus lähestikku majaga, mille ta oli eelmises elus oma lastele püstitanud. Juhtus nii, et kui see saapaparandaja astus sisse oma kunagisse majja, peksid tema endised pojad ja pojapojad teda saabastega. Juhul, kui karmīdes ja jñānīdes ei teki huvi Kṛṣṇa teadvuse vastu, jätkavad nad lihtsalt oma elu raiskamist viljatute tegevuste peale.

Kui inimene võtab vastu pühakirjade mõningad reeglid vahetu kasu nimel – tegevusviis, mida toetavad utilitaristid – nimetatakse tema tegevust niyama-āgrahaks, ning kui ta eirab śāstrate antud reegleid, mille otstarbeks on vaimse arengu saavutamine, nimetatakse tema tegevust niyama-agrahaks. Sõna āgraha tähendab „innukus vastu võtta" ja agraha tähendab „kõrvale hoidumine". Lisades kummagi nendest sõnadest sõnale niyama („reeglid"), moodustub sõna niyamāgraha. Seega on sõna niyamāgraha kahemõtteline ja selle tähendus sõltub kontekstist. Neile, kes on huvitatud Kṛṣṇa teadvusest, ei soovitata järgida pühakirjades antud reegleid majandusliku arengu nimel. Nad peavad väga hoolikalt järgima neid reegleid eesmärgiga areneda Kṛṣṇa teadvuses ja rangelt kinni pidama reguleerivatest printsiipidest, astumata ebaseaduslikku seksuaalellu, tarvitamata toiduks liha ning hoidudes hasartmängudes osalemisest ja uimastavate ainete tarbimisest.

Kṛṣṇa teadvusest huvitatud inimesed peavad vältima suhtlemist māyāvādīdega, kes vaid teotavad vaiṣṇavaid ehk pühendunuid. Bhukti- kāmīd, kes on huvitatud materiaalsest õnnest; mukti-kāmīd, kes ihaldavad ühtesulamist kujutu Absoluudiga (Brahmaniga) ja siddhi-kāmīd, kes ihaldavad täiuslikkuse saavutamist müstilises joogas kuuluvad kõik atyāhārīde hulka. Selliste inimestega suhtlemine on äärmiselt ebasoovitatav.

Soov avardada oma mõistust müstilises joogas täiuslikkuse saavutamise läbi, soov sulada Brahmani eksistentsi ja soov saavutada materiaalne õitseng, mis lubaks rahuldada kõiki meile pähe tulevaid ideid, on ahnuse (laulya) erinevad avaldumised. Kõik katsed saavutada sellist materiaalset edu või niinimetatud vaimset arengut on takistuseks Kṛṣṇa teadvuses arenemise teel.

Sõjad, mis tänapäeval kapitalistide ja kommunistide vahel toimuvad, on põhjustatud nende soovimatusest tunnistada Śrīla Rūpa Gosvāmī nõuannet atyāhārast hoidumise kohta. Tänapäeva kapitalistid koguvad rohkem varandust kui vajavad, samas kui kommunistid, kes kadestavad nende õitsengut, püüavad kõiki rikkusi ja omandit riigistada. Kahjuks ei tea aga kommunistid, kuidas rikkuse probleemi lahendada ja vara laiali jagada. Seetõttu juhul, kui kapitalistide varandus langeb kommunistide kätesse, jäävad probleemid ikkagi lahenduseta. Vastupidiselt nendele kahele filosoofiale väidetakse Kṛṣṇa teadvuse ideoloogias, et kogu rikkus kuulub Kṛṣṇale ning seepärast pole nii kaua, kuni seda ei anta Kṛṣṇa käsutusse, võimalik inimkonna majanduslikke probleeme lahendada. Rikkuse andmine kommunistide või kapitalistide kätesse ei lahenda mitte midagi. Kui viiekümne kroonine rahasedel vedeleb tänaval, võib keegi selle üles korjata ja endale taskusse panna. Selline inimene ei ole aus. Teine inimene võib seda rahatähte nähes otsustada see sinnapaika jätta, mõeldes, et ta ei tohi puutuda seda, mis kuulub kellelegi teisele. Ehkki ta ei varasta raha isiklike huvide rahuldamiseks, ei ole ta siiski teadlik ka selle õigest kasutusest. Kolmas inimene, kes seda viiekümne kroonist rahatähte näeb, võib selle üles korjata, otsida üles inimese, kes selle kaotas ning raha tagasi viia. Selline inimene ei varasta raha isiklikuks kulutamiseks ega jäta seda ka hooletult tänavale vedelema. Korjates raha üles ja viies selle tagasi inimesele, kes oli selle kaotanud, on ta ühtaegu nii aus kui ka tark.

Raha ülekandmine kapitalistidelt kommunistidele ei lahenda tänapäeva poliitilisi probleeme, sest kogemus kinnitab, et kui raha satub kommunistide kätte, kasutavad nad seda enese meeleliseks rahuldamiseks. Maailma rikkused kuuluvad tegelikult Kṛṣṇale ning igal elusolendil, nii inimesel kui ka loomal, on sünnikohane õigus kasutada Jumala omandit enese ülalpidamiseks. Kui keegi võtab rohkem, kui ta enda ülalpidamiseks vajab – olgu ta kapitalist või kommunist – siis on ta varas ning peab kandma karistust vastavalt loodusseadustele.

Maailma rikkusi tuleks kasutada kõikide elusolendite heaoluks, sest selline on Emakese Maa plaan. Kõigil on õigus elada, kasutades Jumala rikkust. Kui inimestele saab selgeks kunst, kuidas teaduslikult kasutada Jumala omandit, ei tungi nad enam teiste õiguste kallale. Siis on võimalik luua ideaalne ühiskond. Sellise vaimse ühiskonna peamine printsiip on kirja pandud „Śrī Īśopaniṣadi" esimeses mantras:

„Kõik elav ja elutu selles universumis kuulub Jumalale ja on Tema poolt juhitav. Seepärast peab igaüks võtma ainult seda hädavajalikku, mis on temale eraldatud nagu tema osa ja hoiduma ülejäänust, hästi teades, kellele kõik kuulub."

Kṛṣṇa teadvuses viibivad pühendunud teavad väga hästi, et see materiaalne maailm on loodud vastavalt Jumala täiuslikule plaanile, mille kohaselt on kõigil elusolendeil võimalik rahuldada oma elulised vajadused ilma, et nad peaksid tungima kellegi teise elu või õiguste kallale. Sellise täiusliku plaani kohaselt on kõigile antud võimalus saada oma osa materiaalseid rikkusi vastavalt oma tegelikule vajadusele. Sel moel saavad kõik elada rahus, järgides põhimõtet „Lihtne eluviis ja ülev mõtlemine". Kahjuks kasutavad aga materialistid, kes ei oma usku Jumala plaani ega ka vähimat soovi vaimselt areneda, neile Jumala poolt antud arukust üksnes materiaalse omandi suurendamiseks. Oma materiaalse positsiooni parandamiseks leiutavad nad mitmeid sotsiaalseid süsteeme nagu kapitalism ja materialistlik kommunism. Nad ei ole huvitatud Jumala seadustest või kõrgemast eesmärgist. Ihaldades alati täita oma lõputuid soove meeli rahuldada, paistavad nad silma oskusega ekspluateerida oma kaaslasi – teisi elusolendeid.

Kui inimühiskond vabaneb nendest elementaarsetest puudustest, mida Śrīla Rūpa Gosvāmī käesolevas värsis loetleb (atyāhāra jne), jõuab lõpule igasugune vaenulikkus inimeste ning loomade, kapitalistide ning kommunistide ja kõikide teiste vahel. Lisaks sellele lahenevad kõik majanduslikust ja poliitilisest väärkorraldusest ja ebastabiilsusest tulenevad probleemid. Sellise puhta teadvuse äratamiseks on vaja omandada korralik vaimne haridus ja järgida praktikat, mida Kṛṣṇa teadvuse liikumine teaduslikult meile pakub.

See Kṛṣṇa teadvuse liikumine pakub võimaluse rajada vaimne ühiskond, tänu millele on võimalik saavutada ülemaailmne rahu. Iga arukas inimene peab puhastama oma teadvuse ning vabanema ülalmainitud kuuest takistusest pühendunud teenimise teel, pöördudes varjupaiga leidmiseks täie siirusega Kṛṣṇa teadvuse liikumise poole.