Text Ten

Kümnes värss

Devanagari

कर्मिभ्यः परितो हरेः प्रियतया व्यक्तिं ययुर्ज्ञानिनस्तेभ्यो ज्ञानविमुक्तभक्तिपरमाः प्रेमैकनिष्ठास्ततः ।
तेभ्यस्ताः पशुपालपङ्कजदृशस्ताभ्योऽपि सा राधिका प्रेष्ठा तद्वदियं तदीयसरसी तां नाश्रयेत्कः कृती ॥ १० ॥

Text

Tekst

karmibhyaḥ parito hareḥ priyatayā vyaktiṁ yayur jñāninas
tebhyo jñāna-vimukta-bhakti-paramāḥ premaika-niṣṭhās tataḥ
tebhyas tāḥ paśu-pāla-paṅkaja-dṛśas tābhyo ’pi sā rādhikā
preṣṭhā tadvad iyaṁ tadīya-sarasī tāṁ nāśrayet kaḥ kṛtī

Synonyms

karmibhyaḥ — than all fruitive workers; paritaḥ — in all respects; hareḥ — by the Supreme Personality of Godhead; priyatayā — because of being favored; vyaktim yayuḥ — it is said in the śāstra; jñāninaḥ — those advanced in knowledge; tebhyaḥ — superior to them; jñāna-vimukta — liberated by knowledge; bhakti-paramāḥ — those engaged in devotional service; prema-eka-niṣṭhāḥ — those who have attained pure love of God; tataḥ — superior to them; tebhyaḥ — better than them; tāḥ — they; paśu-pāla-paṅkaja-dṛśaḥ — the gopīs who are always dependent on Kṛṣṇa, the cowherd boy; tābhyaḥ — above all of them; api — certainly; sā — She; rādhikā — Śrīmatī Rādhikā; preṣṭhā — very dear; tadvat — similarly; iyam — this; tadīya-sarasī — Her lake, Śrī Rādhā-kuṇḍa; tām — Rādhā-kuṇḍa; na — not; āśrayet — would take shelter of; kaḥ — who; kṛtī — most fortunate.

karmibhyaḥ — kui kõik karmīd; paritaḥ — igas suhtes; hareḥ — Jumala Kõrgeima Isiksuse poolt; priyatayā — kuna nad on pälvinud soosingu; vyaktim yayuḥ — śāstrates öeldakse; jñāninaḥ — need, kes on omandanud põhjalikud teadmised; tebhyaḥ — neist kõrgemal; jñāna-vimukta — teadmiste läbi vabanenud; bhakti-paramāḥ — need, kes tegelevad pühendunud teenimisega; prema-eka-niṣṭhāḥ — need, kes on saavutanud puhta armastuse Jumala vastu; tataḥ — neist kõrgemal; tebhyaḥ — neist paremad; tāḥ — nemad; paśu-pāla-paṅkaja-dṛśaḥ — gopīd, kes sõltuvad alati karjuspoisist – Kṛṣṇast; tābhyaḥ — neist kõigist kõrgemal; api — kindlasti; sā — Tema; rādhikā — Śrīmatī Rādhikā; preṣṭhā — väga kallis; tadvat — samamoodi; iyam — see; tadīya-sarasī — Tema järv, Śrī Rādhā- kuṇḍa; tām — Rādhā-kuṇḍa äärde; na — ei; āśrayet — leiaks varjupaiga; kaḥ — kes; kṛtī — kõige õnnelikum.

Translation

In the śāstra it is said that of all types of fruitive workers, he who is advanced in knowledge of the higher values of life is favored by the Supreme Lord Hari. Out of many such people who are advanced in knowledge [jñānīs], one who is practically liberated by virtue of his knowledge may take to devotional service. He is superior to the others. However, one who has actually attained prema, pure love of Kṛṣṇa, is superior to him. The gopīs are exalted above all the advanced devotees because they are always totally dependent upon Śrī Kṛṣṇa, the transcendental cowherd boy. Among the gopīs, Śrīmatī Rādhārāṇī is the most dear to Kṛṣṇa. Her kuṇḍa [lake] is as profoundly dear to Lord Kṛṣṇa as this most beloved of the gopīs. Who, then, will not reside at Rādhā-kuṇḍa and, in a spiritual body surcharged with ecstatic devotional feelings [aprākṛta-bhāva], render loving service to the Divine Couple Śrī Śrī Rādhā-Govinda, who perform Their aṣṭa-kālīya-līlā, Their eternal eightfold daily pastimes. Indeed, those who execute devotional service on the banks of Rādhā-kuṇḍa are the most fortunate people in the universe.

Śāstrates öeldakse, et kõikidest karmīdest osutab Kõigekõrgem Jumal Hari soosingut neile, kes omavad põhjalikke teadmisi elu kõrgematest väärtustest. Paljudest sellistest inimestest, kes on jõudnud põhjalike teadmisteni [jñānīdest], on pühendunud teenimise poole pöördumine võimalik nende jaoks, kes on oma teadmiste jõul ka praktiliselt vabanenud. Selline isiksus asub teistest kõrgemas positsioonis. Temast kõrgemale jääb aga see, kes on tõepoolest saavutanud prema ehk puhta armastuse Kṛṣṇa vastu. Kõikidest edasijõudnud pühendunutest veelgi kõrgemateks peetakse gopīsid, kuna nemad on alati täielikus sõltuvuses Śrī Kṛṣṇast, transtsendentaalsest karjuspoisist, ning kõikidest gopīdest on Kṛṣṇale kõige kallim Śrīmatī Rādhārāṇī. Tema kuṇḍa [järv] on Jumal Kṛṣṇale niisama lõputult kallis kui see Tema poolt enim armastatud gopī. Kes küll loobuks siis võimalusest asuda elama Rādhā-kuṇḍa äärde, et ekstaatilistest pühendumuslikest tunnetest [aprākṛta-bhāvast] vallatud vaimses kehas teenida sügavas armastuses jumalikku paari Śri Śrī Rādhā-Govindat, kes lahutavad meelt Oma aṣṭakālīya-līlāga, Nende igaveste igapäevaste kaheksat liiki mängudega. Need, kes tegelevad pühendunud teenimisega Śrī Rādhā- kuṇḍa kallastel, on tõepoolest kõige õnnelikumad inimesed kogu universumis.

Purport

At the present moment almost everyone is engaged in some kind of fruitive activity. Those who are desirous of gaining material profits by working are called karmīs, or fruitive workers. All living entities within this material world have come under the spell of māyā. This is described in the Viṣṇu Purāṇa (6.7.61):

Käesoleval ajal on peaaegu kõik inimesed hõivatud ühe või teise karmalise tegevusega. Neid, kes ihaldavad oma tööst materiaalset kasumit, nimetatakse karmīdeks ehk oma töö viljade nimel tegutsevateks inimesteks. Kõik elusolendid selles materiaalses maailmas on langenud māyā nõiduse kütkesse. Seda kirjeldatakse „Viṣṇu Purāṇas" (6.7.61):

viṣṇu-śaktiḥ parā proktā
kṣetrajñākhyā tathā parā
avidyā-karma-saṁjñānyā
tṛtīyā śaktir iṣyate

Sages have divided the energies of the Supreme Personality of Godhead into three categories – namely, the spiritual energy, marginal energy and material energy. The material energy is considered to be the third-class energy (tṛtīyā śaktiḥ). Those living beings within the jurisdiction of the material energy sometimes engage themselves like dogs and hogs in working very hard simply for sense gratification. However, in this life, or, after executing pious activities, in the next life, some karmīs become strongly attracted to performing various kinds of sacrifices mentioned in the Vedas. Thus on the strength of their pious merit, they are elevated to heavenly planets. Actually those who perform sacrifices strictly according to Vedic injunctions are elevated to the moon and planets above the moon. As mentioned in Bhagavad-gītā (9.21), kṣīṇe puṇye martya-lokaṁ viśanti: after exhausting the results of their so-called pious activities, they again return to the earth, which is called martya-loka, the place of death. Although such persons may be elevated to the heavenly planets by their pious activities and although they may enjoy life there for many thousands of years, they nonetheless must return to this planet when the results of their pious activities are exhausted.

Targad on liigitanud Jumala Kõrgeima Isiksuse energiad kolme kategooriasse: vaimseks, marginaalseks ja materiaalseks energiaks. Materiaalset energiat peetakse kolmanda klassi energiaks (tṛtīyā śaktiḥ). Elusolendid, kes viibivad materiaalse energia alluvuses, rügavad vahel tööd teha vaid meeleliste naudingute nimel, mida kogevad ka koerad ja sead. On aga ka karmīsid, kelles kas selle elu jooksul või, pärast jumalakartlike tegude sooritamist, järgmises elus tekib tugev huvi erinevate „Vedades" kirjeldatud ohvritalituste läbiviimise vastu. Sedasi avaneb neile tänu nende poolt sooritatud jumalakartlikele tegudele võimalus tõusta paradiisiplaneetidele. Need, kes sooritavad ohverdusi täpses kooskõlas vedalike juhendustega, tõusevad Kuule ning Kuust kõrgematele planeetidele. Nagu kinnitatakse „Bhagavad-gītās" (9.21) – kṣīṇe puṇye martya-lokaṁ viśanti – pärast seda, kui nende niinimetatud jumalakartlike tegude viljad on ammendunud, pöörduvad nad taas tagasi Maale, mida nimetatakse martya-lokaks ehk surma asupaigaks. Ehkki sellised inimesed võivad tänu oma jumalakartlikele tegudele tõusta paradiisiplaneetidele ja ehkki nad võivad seal nautida elu tuhandete aastate jooksul, on nad jumalakartlike tegude viljade ammendudes ikkagi sunnitud tagasi pöörduma sellele planeedile.

This is the position of all karmīs, including those who act piously and those who act impiously. On this planet we find many businessmen, politicians and others who are simply interested in material happiness. They attempt to earn money by all means, not considering whether such means are pious or impious. Such people are called karmīs, or gross materialists. Among the karmīs are some vikarmīs, people who act without the guidance of Vedic knowledge. Those who act on the basis of Vedic knowledge perform sacrifices for the satisfaction of Lord Viṣṇu and to receive benedictions from Him. In this way they are elevated to higher planetary systems. Such karmīs are superior to the vikarmīs, for they are faithful to the directions of the Vedas and are certainly dear to Kṛṣṇa. In Bhagavad-gītā (4.11), Kṛṣṇa says: ye yathā māṁ prapadyante tāṁs tathaiva bhajāmy aham. “In whatever way one surrenders unto Me, I reward him accordingly.” Kṛṣṇa is so kind that He fulfills the desires of the karmīs and jñānīs, not to speak of the bhaktas. Although the karmīs are sometimes elevated to higher planetary systems, as long as they remain attached to fruitive activities they must accept new material bodies after death. If one acts piously, he can attain a new body among the demigods in the higher planetary systems, or he may attain some other position in which he can enjoy a higher standard of material happiness. On the other hand, those who are engaged in impious activities are degraded and take birth as animals, trees and plants. Thus those fruitive actors who do not care for the Vedic directions (vikarmīs) are not appreciated by learned saintly persons. As stated in Śrīmad-Bhāgavatam (5.5.4):

Selline on karmīde positsioon, sõltumata sellest, kas nad elavad jumalakartlikku või patust elu. Sellel planeedil võime me leida palju ärimehi, poliitikuid ja teisi inimesi, kes on huvitatud üksnes materiaalsest õnnest. Nad püüavad kõikvõimalike vahenditega raha teenida, pööramata tähelepanu, kas nende teguviis on jumalakartlik või patune. Selliseid inimesi nimetatakse karmīdeks ehk veendunud materialistideks. Mõningaid karmīsid nimetatakse ka vikarmīdeks – need on inimesed, kes tegutsevad vedalikest teadmistest juhendumata. Need, kes toetuvad oma tegevuses vedalikele teadmistele, sooritavad ohverdusi Jumal Viṣṇu rahuldamiseks ja Temalt õnnistuste saamiseks. Sel moel on neil võimalik tõusta kõrgematesse planetaarsüsteemidesse. Sellised karmīd asuvad vikarmīdest kõrgemal tasandil, sest nad peavad kinni „Vedade" juhendustest ja on kindlasti kallid Kṛṣṇale. Kṛṣṇa ütleb „Bhagavad- gītās" (4.11): ye yathā māṁ prapadyante tāṁs tathaiva bhajāmy aham. „Ma tasun igaühele just niivõrd, kuivõrd ta Mulle alistub." Kṛṣṇa on sedavõrd lahke, et Ta täidab isegi karmīde ja jñānīde soovid, rääkimata bhaktade soovidest. Ehkki karmīd tõusevad vahel kõrgematesse planetaarsüsteemidesse, peavad nad pärast surma omandama uue materiaalse keha nii kaua, kuni nad ei vabane kiindumusest karmalistesse tegevustesse. Kui inimene tegutseb jumalakartlikult, võib ta omandada uue keha pooljumalate keskel kõrgemates planetaarsüsteemides või mõne teise positsiooni, milles tal on suuremad võimalused nautida materiaalset õnne. Seevastu need, kes sooritavad jumalakartmatuid tegevusi, degradeeruvad ning sünnivad loomade, puude ja taimedena. Seepärast ei tunnusta targad pühad isiksused karmīsid, kes ei hooli vedalikest juhendustest (s.t. kes on vikarmīd). „Śrīmad-Bhāgavatamis" (5.5.4) kinnitatakse:

nūnaṁ pramattaḥ kurute vikarma
yad indriya-prītaya āpṛṇoti
na sādhu manye yata ātmano ’yam
asann api kleśada āsa dehaḥ

“Materialists who work hard like dogs and hogs simply for sense gratification are actually mad. They simply perform all kinds of abominable activities simply for sense gratification. Materialistic activities are not at all worthy of an intelligent man, for as a result of such activities, one gets a material body, which is full of misery.” The purpose of human life is to get out of the threefold miserable conditions, which are concomitant with material existence. Unfortunately, fruitive workers are mad to earn money and acquire temporary material comforts by all means; therefore they risk being degraded to lower species of life. Materialists foolishly make many plans to become happy in this material world. They do not stop to consider that they will live only for a certain number of years, out of which they must spend the major portion acquiring money for sense gratification. Ultimately such activities end in death. Materialists do not consider that after giving up the body they may become embodied as lower animals, plants or trees. Thus all their activities simply defeat the purpose of life. Not only are they born ignorant, but they act on the platform of ignorance, thinking that they are getting material benefits in the shape of skyscraper buildings, big cars, honorable positions and so on. The materialists do not know that in the next life they will be degraded and that all their activities simply serve as parābhava, their defeat. This is the verdict of Śrīmad-Bhāgavatam (5.5.5): parābhavas tāvad abodha jātaḥ.

„Materialistid, kes rügavad tööd teha vaid meeleliste naudingute nimel, mida kogevad ka koerad ja sead, on tegelikult hullud. Üksnes meelte rahuldamise nimel sooritavad nad kõikvõimalikke jälestusväärseid tegusid. Arukale inimesele ei ole üldsegi kohane sooritada materialistlikke tegevusi, sest selliste tegevuste tulemusena peab elusolend taas vastu võtma uue materiaalse keha, mis on täis kannatusi." Inimelu eesmärk on pääseda välja tingimustest, milles elusolend on sunnitud kannatama kolme laadi hädade käes, mis materiaalse eksistentsiga kaasas käivad. Kahjuks on aga karmīd hullud raha teenimise järele ja püüavad iga hinnaga omandada ajutisi materiaalseid mugavusi, riskides seeläbi degradeeruda elu madalamatesse liikidesse. Oma rumalusest teevad materialistid hulganisti plaane, kuidas selles materiaalses maailmas õnnelikuks saada. Nad ei peatu järele mõtlema, et nad elavad vaid mõned aastad, millest on sunnitud kulutama suurema osa raha teenimisele, mille abil meeli rahuldada. Lõpuks saabub aga surm, mis katkestab kõik nende tegevused. Materialistid ei mõtle selle peale, et pärast sellest kehast lahkumist võivad nad sündida madalamate loomade, taimede või puude kehades. Kõik nende tegevused vaid tõkestavad seetõttu elu eesmärgi saavutamist. Nad mitte üksnes ei sünni teadmatuses, vaid ka tegutsevad teadmatuses, arvates, et pilvelõhkujate, suurte autode, auväärsete positsioonide jms näol langevad neile osaks materiaalsed hüved. Materialistid ei tea, et järgmises elus on nad sunnitud degradeeruma ning kõik nende tegevused ei too neile midagi muud peale parābhava ehk kaotuse. Selline on „Śrīmad-Bhāgavatami" (5.5.5) seisukoht: parābhavas tāvad abodha-jātaḥ.

One should therefore be eager to understand the science of the soul (ātma-tattva). Unless one comes to the platform of ātma-tattva, by which one understands that the soul and not the body is oneself, one remains on the platform of ignorance. Out of thousands and even millions of ignorant people who are wasting their time simply gratifying their senses, one may come to the platform of knowledge and understand higher values of life. Such a person is called a jñānī. The jñānī knows that fruitive activities will bind him to material existence and cause him to transmigrate from one kind of body to another. As indicated in Śrīmad-Bhāgavatam by the term śarīra-bandha (bound to bodily existence), as long as one maintains any conception of sense enjoyment, his mind will be absorbed in karma, fruitive activity, and this will oblige him to transmigrate from one body to another.

Inimene peaks seepärast lausa põlema soovist mõista ātma-tattvat – teadust hingest. Nii kaua kui inimene ei omanda teadmisi ātma-tattvast, mille läbi ta mõistab, et tema olemuseks on hing ja mitte keha, jääb ta teadmatusse. Tuhandetest ja isegi miljonitest teadmatuses viibivatest inimestest, kes raiskavad oma aega üksnes meelte rahuldamisele, tõuseb ehk ainult üks teadmiste tasandile, kus mõistab elu kõrgemaid väärtusi. Sellist inimest nimetatakse jñānīks. Jñānī teab, et karmalised tegevused seovad teda materiaalse eksistentsiga ja sunnivad teda rändama ühest kehast teise. Nagu „Śrīmad-Bhāgavatamis" osutatakse terminiga śarīra- bandha (seotud kehalise eksistentsiga), on inimese mõistus nii kaua, kuni ta ei loobu kõikidest meeleliste naudingute kontseptsioonidest, alati süvenenud karmasse ehk viljadele suunatud tegevusse ning see asjaolu sunnib teda vastu võtma üha uusi ja uusi kehasid.

Thus a jñānī is considered superior to a karmī because he at least refrains from the blind activities of sense enjoyment. This is the verdict of the Supreme Personality of Godhead. However, although a jñānī may be liberated from the ignorance of the karmīs, unless he comes to the platform of devotional service he is still considered to be in ignorance (avidyā). Although one may be accepted as a jñānī, or one advanced in knowledge, his knowledge is considered impure because he has no information of devotional service and thus neglects the direct worship of the lotus feet of the Supreme Personality of Godhead.

Kuna jñānī on loobunud vähemalt pimedast meelte nautimisest, peetakse teda karmīst kõrgemal tasandil asuvaks. Selline on Jumala Kõrgeima Isiksuse seisukoht. Ent kuigi jñānī võib olla vabanenud karmīde teadmatusest, peetakse teda ikkagi teadmatuses (avidyās) viibivaks, kui ta pole jõudnud pühendunud teenimise tasandile. Ehkki inimest võidakse pidada jñānīks ehk sügavaid teadmisi omavaks isiksuseks, tuleb tema teadmisi pidada ebapuhtaks, kuna tal puudub teave pühendunud teenimisest ning ta ei tegele seetõttu Jumala Kõrgeima Isiksuse lootosjalgade otsese kummardamisega.

When a jñānī takes to devotional service, he rapidly becomes superior to an ordinary jñānī. Such an advanced person is described as jñāna-vimukta-bhakti-parama. How a jñānī takes to devotional service is mentioned in Bhagavad-gītā (7.19), wherein Kṛṣṇa says:

Kui jñānī pöördub pühendunud teenimise juurde, tõuseb ta kiiresti tavalisest jñānīst kõrgemale tasandile. Sellist kõrgelt arenenud isiksust kirjeldatakse sõnadega jñāna-vimukta-bhakti-parama. Sellest, kuidas jñānī pöördub pühendunud teenimise juurde, räägitakse „Bhagavad- gītās" (7.19), kus Kṛṣṇa ütleb:

bahūnāṁ janmanām ante
jñānavān māṁ prapadyate
vāsudevaḥ sarvam iti
sa mahātmā sudurlabhaḥ

“After many births and deaths, he who is actually in knowledge surrenders unto Me, knowing Me to be the cause of all causes and all that is. Such a great soul is very rare.” Actually a person is wise when he surrenders unto the lotus feet of Kṛṣṇa, but such a mahātmā, great soul, is very rare.

„Pärast paljusid sünde ja surmasid alistub see, kes tõepoolest omab teadmisi, Minule, teades, et Mina olen kõikide põhjuste põhjus ja kõik eksisteeriv. Selline suur hing on väga haruldane." Inimene on tõeliselt tark, kui ta alistub Kṛṣṇa lootosjalgadele, kuid sellist mahātmāt ehk suurt hinge on võimalik kohata äärmiselt harva.

After taking to devotional service under the regulative principles, a person may come to the platform of spontaneous love of Godhead, following in the footsteps of great devotees like Nārada and Sanaka and Sanātana. The Supreme Personality of Godhead then recognizes him to be superior. The devotees who have developed love of Godhead are certainly in an exalted position.

Asudes tegelema pühendunud teenimisega vastavalt reguleerivatele printsiipidele, võib inimene selliste suurte pühendunute nagu Nārada, Sanaka ja Sanātana eeskuju järgides saavutada Jumala spontaanse armastamise tasandi. Seejärel tunnistab Jumala Kõrgeim Isiksus teda teistest kõrgemal tasandil asuva isiksusena. Pühendunud, kes on arendanud endas välja armastuse Jumala vastu, asuvad kahtlematult väga ülevas positsioonis.

Of all these devotees, the gopīs are recognized as superior because they do not know anything other than satisfying Kṛṣṇa. Nor do the gopīs expect any return from Kṛṣṇa. Indeed, sometimes Kṛṣṇa puts them into extreme suffering by separating Himself from them. Nonetheless, they cannot forget Kṛṣṇa. When Kṛṣṇa left Vṛndāvana for Mathurā, the gopīs became most dejected and spent the rest of their lives simply crying in separation from Kṛṣṇa. This means that in one sense they were never actually separated from Kṛṣṇa. There is no difference between thinking of Kṛṣṇa and associating with Him. Rather, vipralambha-sevā, thinking of Kṛṣṇa in separation, as Śrī Caitanya Mahāprabhu did, is far better than serving Kṛṣṇa directly. Thus of all the devotees who have developed unalloyed devotional love for Kṛṣṇa, the gopīs are most exalted, and out of all these exalted gopīs, Śrīmatī Rādhārāṇī is the highest. No one can excel the devotional service of Śrīmatī Rādhārāṇī. Indeed, even Kṛṣṇa cannot understand the attitude of Śrīmatī Rādhārāṇī; therefore He took Her position and appeared as Śrī Caitanya Mahāprabhu, just to understand Her transcendental feelings.

Kõikidest sellistest pühendunutest peetakse kõrgeimateks gopīsid, sest nad ei mõtle millelegi muule peale Kṛṣṇa rahuldamise. Seejuures ei oota nad Kṛṣṇalt mitte mingeid vastuteeneid. Vahel põhjustab Kṛṣṇa neile tohutuid kannatusi, lahkudes nende juurest, ent sellegipoolest ei suuda nad Kṛṣṇat unustada. Kui Kṛṣṇa lahkus Vṛndāvanast Mathurāsse, sattusid gopīd äärmiselt suurde masendusse ja kogu nende ülejäänud elu möödus lihtsalt Kṛṣṇast lahus viibimise pärast pisaraid valades. See tähendab, et teatud mõttes ei lahkunud nad kunagi Kṛṣṇa juurest, sest Kṛṣṇast mõtlemise ja Temaga suhtlemise vahel ei ole mitte mingit erinevust. Õigupoolest on vipralambha-sevā – Kṛṣṇast mõtlemine Temast lahus viibides, nii nagu seda tegi Śrī Caitanya Mahāprabhu – märksa ülevam Kṛṣṇa vahetust teenimisest. Kõikidest pühendunutest, kes on arendanud endas välja pühendumusliku armastuse Kṛṣṇa vastu, on niisiis kõige kõrgemas positsioonis gopīd ning kõikidest gopīdest on kõige kõrgem Śrīmatī Rādhārāṇī. Mitte keegi ei suuda Teda pühendunud teenimises ületada. Isegi Kṛṣṇa ei suuda mõista Tema meeleolu. Sel põhjusel omandaski Jumal Kṛṣṇa Śrīmatī Rādhārāṇī positsiooni ja ilmus Śrī Caitanya Mahāprabhuna, püüdes mõista Tema transtsendentaalseid tundeid.

In this way Śrīla Rūpa Gosvāmī gradually concludes that Śrīmatī Rādhārāṇī is the most exalted devotee of Kṛṣṇa and that Her kuṇḍa (lake), Śrī Rādhā-kuṇḍa, is the most exalted place. This is verified in a quotation from Laghu-bhāgavatāmṛta (Uttara-khaṇḍa 45), as quoted in Caitanya-caritāmṛta:

Sel moel jõuab Śrīla Rūpa Gosvāmī järkhaaval järelduseni, et Śrīmatī Rādhārāṇī on Kṛṣṇa ülevaim pühendunu ning Tema kuṇḍa (järv), Śrī Rādhā-kuṇḍa, on kõige ülevam paik. Seda seisukohta toetab ka tsitaat „Laghu-bhāgavatāmṛtast" (Uttara-khaṇḍa 45), mis on ära toodud „Śrī Caitanya-caritāmṛtas":

yathā rādhā priyā viṣṇos
tasyāḥ kuṇḍaṁ priyaṁ tathā
sarva-gopīṣu saivaikā
viṣṇor atyanta-vallabhā

“Just as Śrīmatī Rādhārāṇī is dear to the Supreme Lord Kṛṣṇa [Viṣṇu], so Her bathing place [Rādhā-kuṇḍa] is equally dear to Kṛṣṇa. Among all the gopīs, She alone stands supreme as the Lord’s most beloved.”

„Paik, kus Śrīmatī Rādhārāṇi käib ujumas [Rādhā-kuṇḍa], on Kõigekõrgemale Jumalale, Kṛṣṇale [Viṣṇule] sama kallis kui Śrīmatī Rādhārāṇī Ise. Ta on kõrgeim gopī kõikide gopīde hulgast, sest just Tema vastu tunneb Jumal suurimat armastust."

Therefore everyone interested in Kṛṣṇa consciousness should ultimately take shelter of Rādhā-kuṇḍa and execute devotional service there throughout one’s life. This is the conclusion of Rūpa Gosvāmī in the tenth verse of Upadeśāmṛta.

Seetõttu peab igaüks, kes on huvitatud Kṛṣṇa teadvusest, leidma varjupaiga Rādhā-kuṇḍa ääres ja praktiseerima selles paigas pühendunud teenimist kogu elu. Sellise järelduseni jõuab Rūpa Gosvāmī käesolevas „Upadeśāmṛta" värsis.