Skip to main content

Mantra Seventeen

Seitsmeteistkümnes Mantra

Text

Tekst

vāyur anilam amṛtam
athedaṁ bhasmāntaṁ śarīram
oṁ krato smara kṛtaṁ smara
krato smara kṛtaṁ smara
vāyur anilam amṛtam
athedaṁ bhasmāntaṁ śarīram
oṁ krato smara kṛtaṁ smara
krato smara kṛtaṁ smara

Synonyms

Synonyms

vāyuḥ — air of life; anilam — total reservoir of air; amṛtam — indestructible; atha — now; idam — this; bhasmāntam — after being turned to ashes; śarīram — body; oṁ — O Lord; krato — O enjoyer of all sacrifices; smara — please remember; kṛtam — all that has been done by me; smara — please remember; krato — O supreme beneficiary; smara — please remember; kṛtam — all that I have done for You; smara — please remember.

vāyuḥ — eluõhk; anilam — kogu õhu mahuti; amṛtam — hävimatu; atha — nüüd; idam — see; bhasmāntam — peale tuhaks põletamist; śariram — keha; oṁ — O Jumal; kratah — ohverduste nautija; smara — palun mäleta; kṛtam — kõike, mida ma olen teinud; smara — palun mäleta; kṛtaḥ — Kõrgeim osasaaja; smara — palun mäleta; kṛtam — kõike, mida ma olen teinud Sinu heaks; smara — palun mäleta.

Translation

Translation

Let this temporary body be burnt to ashes, and let the air of life be merged with the totality of air. Now, O my Lord, please remember all my sacrifices, and because You are the ultimate beneficiary, please remember all that I have done for You.

Las see kõdunev keha põleb tuhaks, las eluõhk seguneb kogu ülejäänud õhuga. O, mu Jumal nüüd palun sind, tuleta meelde kõik mu ohvrid ja kuna Sina oled see, kellele on kõik ohvrid määratud, palun Sind, meenuta, mida ma olen Sinu heaks teinud.

Purport

Purport

The temporary material body is certainly a foreign dress. The Bhagavad-gītā (2.20) clearly says that after the destruction of the material body the living entity is not annihilated, nor does he lose his identity. The identity of the living entity is never impersonal or formless; on the contrary, it is the material dress that is formless and that takes a shape according to the form of the indestructible person. No living entity is originally formless, as is wrongly thought by those with a poor fund of knowledge. This mantra verifies the fact that the living entity exists after the annihilation of the material body.

See ajutine materiaalne keha on kindlalt võõras riietus. "Bhagavad-gītās" (2.13, 18.30) on selgelt öeldud, et peale materiaalse keha hävingut elusolend ei hävine ega kaota ka oma identiteeti. Seetõttu pole elusolend kunagi isikusetu ega vormitu, vastupidi — vormitu on too materiaalne kest, mis võtab enesele hävimatu isiksuse kuju. Ükski elusolend ei ole vormitu, millisena kujutavad teda enesele ette väheste teadmistega inimesed. Sellist arvamust kinnitab ka "Śrī Īśopaniṣadi" seitsmeteistkümnes mantra, kus on öeldud, et elusolend eksisteerib ka peale materiaalse keha olematuks muutumist.

In the material world, material nature displays wonderful workmanship by creating varieties of bodies for the living beings according to their propensities for sense gratification. The living entity who wants to taste stool is given a material body that is quite suitable for eating stool – that of a hog. Similarly, one who wants to eat the flesh and blood of other animals may be given a tiger’s body equipped with suitable teeth and claws. But the human being is not meant for eating flesh, nor does he have any desire to taste stool, even in the most aboriginal state. Human teeth are so made that they can chew and cut fruit and vegetables, although there are two canine teeth so that primitive humans can eat flesh if they so desire.

Materiaalses maailmas on materiaalse looduse suurepärane töökoda, milles luuakse kõige erinevamaid elusolendite kehi vastavalt nende meelte rahuldamise kalduvustele. See, kes tahtis proovida väljaheidete maitset, saab keha, mis vastab taolisele kalduvusele, sea keha. Tiigril on selline keha, et ta saab elada teiste loomade verd nautides ja nende liha süües. Inimolend pole määratud sööma ei väljaheiteid ega liha, sest tema hammaste kuju on teistsugune. Ka puudub tal vähemgi tahtmine väljaheidete maitsmiseks, seda ka isegi kõige algelisema eluviisi juures. Inimeste hammaste ehitus on selline, et nad saavad närida puu-ja juurvilju. Neil on kaks silmahammast nii, et nad saavad süüa ka liha.

But in any case, the material bodies of all animals and men are foreign to the living entity. They change according to the living entity’s desire for sense gratification. In the cycle of evolution, the living entity changes bodies one after another. When the world was full of water, the living entity took an aquatic form. Then he passed to vegetable life, from vegetable life to worm life, from worm life to bird life, from bird life to animal life, and from animal life to the human form. The highest developed form is this human form when it is possessed of a full sense of spiritual knowledge. The highest development of one’s spiritual sense is described in this mantra: One should give up the material body, which will be turned to ashes, and allow the air of life to merge into the eternal reservoir of air. The living being’s activities are performed within the body through the movements of different kinds of air, known in summary as prāṇa-vāyu. The yogīs generally study how to control the airs of the body. The soul is supposed to rise from one circle of air to another until it rises to the brahma-randhra, the highest circle. From that point the perfect yogī can transfer himself to any planet he likes. The process is to give up one material body and then enter into another. But the highest perfection of such changes occurs only when the living entity is able to give up the material body altogether, as suggested in this mantra, and enter into the spiritual atmosphere, where he can develop a completely different type of body – a spiritual body, which never has to meet death or change.

Loomade ja inimeste kehad on elusolendeile mitteomased ja vahetuvad vastavalt olendi meelte rahuldamise soovile. Tolles evolutsiooni tsüklis vahetatakse neid kehi üksteise järel: vees elunevast olendist, ajal kui maailm on kaetud veega kuni taime eluni, taimest ussini, ussist linnuni, linnust loomani, ja loomast inimeseni. Elu kõrgeim arenguaste on inimese kujul, kus see omab kogu vaimse tarkuse teadvust. Kõrgeimat vaimset arenguastet on kirjeldatud antud mantras: inimene peab loobuma sellest kehast, mis saab tuhaks ja laskma hingeõhul seguneda õhu igavese reservuaariga. Elusolendi tegusid viib ellu mitmesugune õhu liikumine ning kokkuvõtlikult nimetatakse seda prāṇa-vāyuks. Yogīd õpivad kontrollima keha õhku ning hing on mõeldud tõusma ühest õhuringist teiseni, kuni ta jõuab brahma-randhrani, ehk kõrgeima õhuringini. Siis võib täiuslik yogī kanda end üle sellele planeedile, millisele ta soovib minna. Protsess seisneb ühe keha loobumisest ja teise üleminekus ning selliste kehade vahetamise kõrgeim täiuslikkus on võimalik, kui elusolend on võimeline materiaalsest kehast üldse loobuma, nagu on viidatud antud mantras. Sel juhul võib ta siseneda vaimsesse atmosfääri, kus ta arendab välja täielikult erineva, vaimse keha, mis ei pea kunagi läbi tegema surma ega muundamisi.

Here in the material world, material nature forces the living entity to change his body due to his different desires for sense gratification. These desires are represented in the various species of life, from germs to the most perfected material bodies, those of Brahmā and the demigods. All of these living entities have bodies composed of matter in different shapes. The intelligent man sees oneness not in the variety of the bodies but in the spiritual identity. The spiritual spark, which is part and parcel of the Supreme Lord, is the same whether he is in a body of a hog or in the body of a demigod. The living entity takes on different bodies according to his pious and vicious activities. The human body is highly developed and has full consciousness. According to the Bhagavad-gītā (7.19), the most perfect man surrenders unto the Lord after many, many lifetimes of culturing knowledge. The culture of knowledge reaches perfection only when the knower comes to the point of surrendering unto the Supreme Lord, Vāsudeva. Otherwise, even after attaining knowledge of one’s spiritual identity, if one does not come to the point of knowing that the living entities are eternal parts and parcels of the whole and can never become the whole, one has to fall down again into the material atmosphere. Indeed, one must fall down even if he has become one with the brahma-jyotir.

Selles materiaalses maailmas peab inimene vahetama materiaalse looduse sunnil oma keha vastavalt meelte rahuldamise soovile. Selliste soovide väljenduseks on elu väljendus erinevate liikide kujul, alates eosest kuni kõige täiuslikumate materiaalsete kehadeni, nagu Brahmā ja pooljumalad. Neil kõigil on materiaalsed kehad, millel on erinev vorm ja erinev intelligents. Tark isik näeb ühtsust mitte kehade erinevuses, vaid vaimses ühtsuses. Vaimne säde, mis on Kõigekõrgema Jumala osake, on sama nii sea kui pooljumala kehas. Kehad on erinevad vastavalt elusolendite jumalakartlikele või siis pahelistele tegudele. Inimkeha on hästi arenenud ja teadlik iseenese ehitusest ning kõige täiuslikum inimene alistub peale mitmeid arenenud ümbersünde Jumalale, Vedade õpetust järgides. Teadmise kultuur jõuab täiuslikkuseni alles siis, kui ta jõuab punktini, kus ta alistub Kõigekõrgemale Jumalale, keda hüütakse Vāsudevaks. Kuid siis, kui teadvustatakse oma vaimset identsusest ja sellega ei kaasne teadmine, et elusolendid on terviku identsed osad, millest kunagi ei saa tervikut, langeb too olend uuesti alla materiaalsesse atmosfääri, isegi peale seda kui ta on saanud üheks brahmajyotiga.

As we have learned from previous mantras, the brahma-jyotir emanating from the transcendental body of the Lord is full of spiritual sparks that are individual entities with the full sense of existence. Sometimes these living entities want to enjoy their senses, and therefore they are placed in the material world to become false lords under the dictation of the senses. The desire for lordship is the material disease of the living being, for under the spell of sense enjoyment he transmigrates through the various bodies manifested in the material world. Becoming one with the brahma-jyotir does not represent mature knowledge. Only by surrendering unto the Lord completely and developing one’s sense of spiritual service does one reach the highest perfectional stage.

Brahmajyoti, mida kiirgab Jumala transtsendentaalne keha, on tulvil sädemeid. Vaimsed sädemed, indiviidid, kes tajuvad oma eksistentsi täielikult, soovivad vahel saada meelte nautijateks ning nii saavad nad koha materiaalses maailmas, muutudes valekäskijateks, kes alluvad tegelikult soovide sunnile. Too ülemvõimu ihaldamine on elusolendi materiaalne haigus ning taolise meelte rahuldamise tungi tõttu rändab ta selles materiaalses maailmas läbi erinevate kehade. Seetõttu ei ole brahmajyotiga üheks saamine veel küps tarkus. Täiuslikkuse kõrgeim aste on Täielik Jumalale alistumine ning vaimse teenimise arendamine.

In this mantra the living entity prays to enter the spiritual kingdom of God after relinquishing his material body and material air. The devotee prays to the Lord to remember his activities and the sacrifices he has performed before his material body is turned into ashes. He makes this prayer at the time of death, with full consciousness of his past deeds and of the ultimate goal. One who is completely under the rule of material nature remembers the heinous activities he performed during the existence of his material body, and consequently he gets another material body after death. The Bhagavad-gītā (8.6) confirms this truth:

Selles mantras palub inimolend, et ta peale seda, kui on loobunud oma materiaalsest kehast ja materiaalsest õhust, pääseks vaimsesse kuningriiki. Pühendunu palub, et Jumal mäletaks tema tegusid ja tema ohvreid, nüüd, enne, kui ta keha tuhastub. Selline palve on esitatud surma hetkel, tehtud tegudest ja lõppsihist täiesti teadlik olles. Too, kes alistub täielikult materiaalsetele seadustele, mäletab oma materiaalse eksisteerimise ajal korda saadetud nurjatusi ning saab seetõttu peale surma teise materiaalse keha. "Bhagavad-gītās" (8.6) kinnitatakse seda tõde:

yaṁ yaṁ vāpi smaran bhāvaṁ
tyajaty ante kalevaram
taṁ tam evaiti kaunteya
sadā tad-bhāva-bhāvitaḥ
yaṁ yaṁ vāpi smaran bhāvaṁ
tyajaty ante kalevaram
taṁ tam evaiti kaunteya
sadā tad-bhāva-bhāvitaḥ

“Whatever state of being one remembers when he quits his body, O son of Kuntī, that state he will attain without fail.” Thus the mind carries the living entity’s propensities into the next life.

"Selles on öeldud, et surma hetkel võtab mälu enesega kaasa sureva olendi kalduvused ning järgmine elu saavutatakse selle mõtlemise tasandil."

Unlike the simple animals, who have no developed mind, the dying human being can remember the activities of his life like dreams at night; therefore his mind remains surcharged with material desires, and consequently he cannot enter into the spiritual kingdom with a spiritual body. The devotees, however, develop a sense of love for Godhead by practicing devotional service to the Lord. Even if at the time of death a devotee does not remember his service to the Lord, the Lord does not forget him. This prayer is given to remind the Lord of the devotee’s sacrifices, but even if there is no such reminder, the Lord does not forget the service rendered by His pure devotee.

Erinevalt lihtsatest loomadest, kellel puudub arenenud mälu, võib inimolend oma möödunud elu tegusid mäletada justkui öiseid unenägusid ja seetõttu on mälu koormatud materiaalsetest ihadest ega saa siseneda vaimse kehana kuningriiki. Pühendunud arendavad aga kõigest hoolimata armastustunnet Jumala vastu usuteenistuse abil. Ning isegi kui pühendunu ei mäleta surma hetkel oma jumalateenistust, ei unusta Jumal teda. See palve on mõeldud Jumalale pühendunu poolt toodud ohvrite meenutamiseks, kuid Jumal ei unusta puhastunud pühendunu pühendunud teenimist ka ilma meeldetuletuseta.

The Lord clearly describes His intimate relationship with His devotees in the Bhagavad-gītā (9.30–34): “Even if one commits the most abominable action, if he is engaged in devotional service he is to be considered saintly because he is properly situated in his determination. He quickly becomes righteous and attains lasting peace. O son of Kuntī, declare it boldly that My devotee never perishes. O son of Pṛthā, those who take shelter in Me, though they be of lower birth – women, vaiśyas [merchants] as well as śūdras [workers] – can attain the supreme destination. How much more this is so of the righteous brāhmaṇas, the devotees and the saintly kings. Therefore, having come to this temporary, miserable world, engage in loving service unto Me. Engage your mind always in thinking of Me, become My devotee, offer obeisances to Me and worship Me. Being completely absorbed in Me, surely you will come to Me.”

Ja "Gītās" (9.30-34) ütleb Kṛṣṇa Ise: "Seda, kes on hõivatud pühendunud teenimisega tuleb pühaks pidada hoolimata kõige vastikumatest tegudest, sest ta on õiges seisundis. Õige pea muutub ta õiglaseks ning saavutab kestva rahu. Oo, Kuntī poeg, Ma luban, et Minule pühendunu ei hukku iial. Oo, Pṛthā poeg, kõik, kes tulevad minu kaitse alla, olgu see siis naisterahvas, kaupmees või madalas perekonnas sündinud, kõik jõuavad Kõrgeima Sihtpunktini. Kuivõrd palju kõrgemad on sel juhul brāhmanid, õiglased pühendunud ja pühakutest kuningad. Selles armetus maailmas on nad määratud teenima pühendunult Jumalat. Asu Minu teenistusse ning alistu mulle. Kui sa oled Minusse täielikult süvenenud, tuled sa kindlasti Minu juurde."

Śrīla Bhaktivinoda Ṭhākura explains these verses in this way: “One should regard a devotee of Kṛṣṇa to be on the right path of the saints, even though such a devotee may seem to be su-durācāra, ‘a person of loose character.’ One should try to understand the real purport of the word su-durācāra. A conditioned soul has to act for double functions – namely for the maintenance of the body and again for self-realization. Social status, mental development, cleanliness, austerity, nourishment and the struggle for existence are all for the maintenance of the body. The self-realization part of one’s activities is executed in one’s occupation as a devotee of the Lord, and one performs actions in that connection also. One must perform these two different functions along parallel lines, because a conditioned soul cannot give up the maintenance of his body. The proportion of activities for maintenance of the body decreases, however, in proportion to the increase in devotional service. As long as the proportion of devotional service does not come to the right point, there is a chance for an occasional exhibition of worldliness. But it should be noted that such worldliness cannot continue for long because, by the grace of the Lord, such imperfections will come to an end very shortly. Therefore the path of devotional service is the only right path. If one is on the right path, even an occasional occurrence of worldliness does not hamper one in the advancement of self-realization.”

"Bhagavad-gītās" (9.30-34) kirjeldab Jumal oma lähedasi suhteid pühendunutega. Śrīla Bhaktivinoda Ṭhākura seletab "Gītā" värsse järgmiselt: "Peab vastu võtma pühendunu, kes on õigel pühakute teel, isegi kui tollel tundub olevat lõtv iseloom. Peab aru saama sõnade lõtv iseloom tegelikust tähendusest. Tingimustest sõltuval vaimul tuleb tegutseda kahes funktsioonis, ühelt poolt peab ta hoolitsema oma keha säiitamise eest, teiselt poolt aga jõudma eneseteostuseni. Ühiskondlik staatus, vaimne areng, puhtus, lihtsus, toitumine ja võitlus eksistentsi eest — seda kõike peab ta tegema keha alalhoiu huvides. Eneseteostuslikku osasse kuuluvad teod Jumalale pühendununa, mida ta samuti korda saadab. Need kaks erinevat funktsiooni kulgevad paralleelselt, sest tingimustest sõltuv hing ei saa loobuda keha alalhoiust. Keha alalhoiuks tehtavate tegude osakaal väheneb vastavalt usulise tegevuse tõusule. Ning senikaua, kuni pühendumuse teenistus ei jõua õige eesmärgini, võib juhtuda, et isik satub juhuslikku maailmatusse. Kuid tuleb märkida, et taoline maailmatus ei saa kaua kesta, sest tänu Jumala armulikusele lõpetatakse selline ebatäiuslikkus väga ruttu. Seetõttu on pühendumise tee ainuõige tee. Õigel teel olles ei takista isegi juhuslik ilmalik ilming isikut tegemast edusamme eneseteostuse alal."

The facilities of devotional service are denied the impersonalists because they are attached to the brahma-jyotir feature of the Lord. As suggested in the previous mantras, they cannot penetrate the brahma-jyotir because they do not believe in the Personality of Godhead. Their business is mostly word jugglery and mental speculation. Consequently the impersonalists pursue a fruitless labor, as confirmed in the twelfth chapter of the Bhagavad-gītā (12.5).

Impersonalistliku suuna esindajad eitavad neid pühendunud teenimise eeliseid, sest nad on haaratud Jumala brahmajyotist. Nad ei ole võimelised brahmajyotit läbima nagu paneb ette eelmine mantra, ega usu nad ka Jumaluse Isiksusse. Nende tegevus piirdub põhiliselt semantikaga, mõtlemise poolt loodud sõnadega zqongleerimisega. Selliselt jätkavad nad viljatut tööd, mida kinnitab ka "Bhagavad-gītā" kaheteistkümnes peatükk.

All the facilities suggested in this mantra can be easily obtained by constant contact with the personal feature of the Absolute Truth. Devotional service to the Lord consists essentially of nine transcendental activities: (1) hearing about the Lord, (2) glorifying the Lord, (3) remembering the Lord, (4) serving the lotus feet of the Lord, (5) worshiping the Lord, (6) offering prayers to the Lord, (7) serving the Lord, (8) enjoying friendly association with the Lord, and (9) surrendering everything unto the Lord. These nine principles of devotional service – taken all together or one by one – help a devotee remain constantly in touch with God. In this way, at the end of life it is easy for the devotee to remember the Lord. By adopting only one of these nine principles, the following renowned devotees of the Lord were able to achieve the highest perfection: (1) By hearing of the Lord, Mahārāja Parīkṣit, the hero of Śrīmad-Bhāgavatam, attained the desired result. (2) Just by glorifying the Lord, Śukadeva Gosvāmī, the speaker of Śrīmad-Bhāgavatam, attained his perfection. (3) By praying to the Lord, Akrūra attained the desired result. (4) By remembering the Lord, Prahlāda Mahārāja attained the desired result. (5) By worshiping the Lord, Pṛthu Mahārāja attained perfection. (6) By serving the lotus feet of the Lord, the goddess of fortune, Lakṣmī, attained perfection. (7) By rendering personal service to the Lord, Hanumān attained the desired result. (8) Through his friendship with the Lord, Arjuna attained the desired result. (9) By surrendering everything he had to the Lord, Mahārāja Bali attained the desired result.

Kõiki selles "Śrī Īśopaniṣadi" mantras mainitud soodustusi võib pälvida kerge vaevaga, kui olla pidevas kokkupuutes Absoluutse Tõe Isikulise suunaga. Jumala pühendunud teenimine seisneb pühendunu jaoks põhiliselt üheksast transtsendentaalsest tegevusest: 1. Jumalasse puutuva kuulamine; 2. Jumala kiitmine; 3. Jumala meelespidamine; 4. Jumala lootosjalgade teenimine; 5. Jumala kummardamine; 6. Jumala poole palvetamine; 7. Jumala teenimine; 8. sõbralik ühendus Jumalaga; 9. Jumalale kõige loovutamine. Need üheksa põhimõtet koos või ükshaaval võetuna aitavad pühendunul olla pidevas kokkupuutes Jumalaga ning seetõttu on pühendunul elu lõpus kerge Jumalat meeles pidada. Ainult ühe antud põhimõtte omaksvõtmine aitas kõrgeima täiuslikkuseni jõuda järgmistel kuulsatel Jumalale pühendunutel. 1. Ainult kuulamise läbi jõudis soovitud tulemuseni Mahārāja Parīkṣit, "Śrīmad-Bhāgavatami" kangelane. 2. "Śrīmad-Bhāgavatami" kõneleja, Śukadeva Gosvāmī jõudis täiuslikkuseni Jumalat kiites. 3. Akrūra jõudis soovitud tulemuseni palvetades. 4. Prahlāda Mahārāja saavutas soovitud tulemuse meelespidamisega. 5. Pṛthu Mahārāja saavutas täiuslikkuse kummardamisega. 6. Õnnejumalanna Lakṣmī saavutas täiuslikkuse Jumala lootusjalgade teenimisega. 7. Hanumān saavutas soovitud tulemuse Jumalale kasu tuues. 8. Arjuna saavutas tulemuse sõpruse kaudu. 9. Mahārāja Bali saavutas tulemuse loovutades kõik, mis tal oli.

Actually, the explanation of this mantra and of practically all the mantras of the Vedic hymns is summarized in the Vedānta-sūtra and properly explained in Śrīmad-Bhāgavatam. Śrīmad-Bhāgavatam is the mature fruit of the Vedic tree of wisdom. In Śrīmad-Bhāgavatam this particular mantra is explained in the questions and answers between Mahārāja Parīkṣit and Śukadeva Gosvāmī at the very beginning of their meeting. Hearing and chanting of the science of God is the basic principle of devotional life. The complete Bhāgavatam was heard by Mahārāja Parīkṣit and chanted by Śukadeva Gosvāmī. Mahārāja Parīkṣit inquired from Śukadeva because Śukadeva was a greater spiritual master than any great yogī or transcendentalist of his time.

Antud mantra selgituse ja praktiliselt kõigi Vedalike hümnide selgitused võib leida kokkuvõetuna "Vedānta-sūtras" ning samuti on neid hästi seletatud "Śrīmad-Bhāgavatamis". "Śrīmad-Bhāgavatam" on Vedaliku puu küpsenud vili. Antud mantra selgitus on "Śrīmad-Bhāgavatamis" olemas Mahārāja Parīkṣiti ja Śukadeva Gosvāmī kohtumise alguses esitatud küsimuste ja vastuste näol. Kuulamine ja Jumala teadusest laulmine on pühendumise teenistuses olija elu peamine põhimõte ning nii kuulas Mahārāja Parīkṣit kogu "Bhāgavatami" ning Śukadeva Gosvāmī laulis seda. Mahārāja Parikṣit küsitles Śukadevat, sest Śukadeva oli suurem vaimne õpetaja, kui ükskõik milline tolleaegne kuulus yogī või transtsendentalist.

Mahārāja Parīkṣit’s main question was: “What is the duty of every man, specifically at the time of death?” Śukadeva Gosvāmī answered:

Mahārāja Parīkṣiti küsimus oli: "Milline on iga inimese kohustus, eriti surma hetkel?" Śukadeva Gosvāmī vastas:

tasmād bhārata sarvātmā
bhagavān īśvaro hariḥ
śrotavyaḥ kīrtitavyaś ca
smartavyaś cecchatābhayam
tasmād bhārata sarvātmā
bhagavān īśvaro hariḥ
śrotavyaḥ kīrtitavyaś ca
smartavyaś cecchatābhayam

“Everyone who desires to be free from all anxieties should always hear about, glorify and remember the Personality of Godhead, who is the supreme director of everything, the extinguisher of all difficulties, and the Supersoul of all living entities.” (Bhāgavatam 2.1.5)

"Iga inimene, kes soovib kõigist muredest vabaneda, peaks alati kuulama ja kiitma Jumalat, Kes on kõige Kõrgeim Juhtija, kõigi raskuste Kustutaja ja kõigi elusolendite Ülihing." (Bhāg. 2.1.5)

So-called human society is generally engaged at night in sleeping and having sex and during the daytime in earning as much money as possible or else in shopping for family maintenance. People have very little time to talk about the Personality of Godhead or to inquire about Him. They have dismissed God’s existence in so many ways, primarily by declaring Him to be impersonal, that is, without sense perception. But in the Vedic literature – whether the Upaniṣads, Vedānta-sūtra, Bhagavad-gītā or Śrīmad-Bhāgavatam – it is declared that the Lord is a sentient being and is supreme over all other living entities. His glorious activities are identical with Himself. One should therefore not indulge in hearing and speaking of the rubbish activities of worldly politicians and so-called big men in society but should mold his life in such a way that he can engage in godly activities without wasting a second. Śrī Īśopaniṣad directs us toward such godly activities.

Niinimetatud inimühiskond on öösel hõivatud magamisega või seksuaalsete vajaduste rahuldamisega. Päeval püüavad mehed teenida nii palju raha, kui vähegi võimalik või tegelevad kokkuostude tegemisega perekonna säilitamise huvides. Inimestel on väga vähe aega Jumalast rääkimiseks või Tema kohta teadmiste kogumiseks. Nad on Jumala eksisteerimise küsimuse mitmes mõttes kõrvale heitnud, seda eriti väites, et Ta olevat ebaisikuline, s. t. ilma meeleliste tunnetuseta. Kuid Vedalikus kirjanduses, olgu see siis Upaniṣadid, "Vedānta-sūtra", "Bhagavad-gītā" või "Śrīmad- Bhāgavatam" — kõigis neis pühakirjades on öeldud, et Jumal on aistmisvõimeline Olend ja Ta on üle kõigist teistest elusolenditest. Ning Tema kuulsusrikkad teod on identsed Tema Enesega. Seetõttu ei tohiks rahulduda ainult maailma poliitikutest ja ühiskonna nn. suurtest meestest rääkimisega, vaid oma elu tuleks korraldada nii, et ei mööduks isegi sekundit, ilma et see ei oleks seotud Jumalaga ühenduses oleva tegevusega. "Śrī Īśopaniṣad" suunab meid just sellise elu poole.

Unless one is accustomed to devotional practice, what will he remember at the time of death, when the body is dislocated, and how can he pray to the almighty Lord to remember his sacrifices? Sacrifice means denying the interest of the senses. One has to learn this art by employing the senses in the service of the Lord during one’s lifetime. One can utilize the results of such practice at the time of death.

Mida võib inimene mäletada hetkel, kui ta sureb ja keha on paigast nihkunud ning kuidas saab ta paluda Kõikvõimast Jumalat, et Too meenutaks tema ohvreid? Ohverdamine tähendab meeleliste huvide ohverdamist. Inimene peab õppima oma meeli kasutama Jumala teenimiseks eluajal, nii et ta võiks tulemust kasutada surma hetkel.