Skip to main content

Mantra Fourteen

Neljateistkümnes Mantra

Text

Tekst

sambhūtiṁ ca vināśaṁ ca
yas tad vedobhayaḿ saha
vināśena mṛtyuṁ tīrtvā
sambhūtyāmṛtam aśnute
sambhūtiṁ ca vināśaṁ ca
yas tad vedobhayaḿ saha
vināśena mṛtyuṁ tīrtvā
sambhūtyāmṛtam aśnute

Synonyms

Synonyms

sambhūtim — the eternal Personality of Godhead, His transcendental name, form, pastimes, qualities and paraphernalia, the variegatedness of His abode, etc.; ca — and; vināśam — the temporary material manifestation of demigods, men, animals, etc., with their false names, fame, etc.; ca — also; yaḥ — one who; tat — that; veda — knows; ubhayam — both; saha — along with; vināśena — with everything liable to be vanquished; mṛtyum — death; tīrtvā — surpassing; sambhūtyā — in the eternal kingdom of God; amṛtam — deathlessness; aśnute — enjoys.

sambhūtim — igavene Jumala Isiksus, Tema transtsendentaalne nimi, kuju, omadused, ajaviited ja asupaik; ca — ja; vināśam — pooljumalate materiaalne avaldus, inimesed, loomad, jne, koos nende valelike nimedega ja uhkusega; ca — samuti; yaḥ — see, kes; tat — see; veda — teab; ubhayam — mõlemat; saha — koos; vināśena — kõigega, mis on hukule määratud; mṛtyum — surm; tīrtvā — ületab; sambhūtyā — Jumala igavene kuningriik; amṛtam — surematus; aśnute — naudib.

Translation

Translation

One should know perfectly the Personality of Godhead Śrī Kṛṣṇa and His transcendental name, form, qualities and pastimes, as well as the temporary material creation with its temporary demigods, men and animals. When one knows these, he surpasses death and the ephemeral cosmic manifestation with it, and in the eternal kingdom of God he enjoys his eternal life of bliss and knowledge.

Inimene peaks teadma täiuslikult Jumala Kõrgemat Isiksust ja Tema transtsendentaalset nime, nagu ka seda ajutist materiaalset teost tema surelike pooljumalatega, inimestega ja loomadega. Saavutades need teadmised ületab inimene surma ja efemeerse kosmilise avalduse ning naudib igaveses Jumala kuningriigis igavest elu, täis õndsust ja teadmisi.

Purport

Purport

By its so-called advancement of knowledge, human civilization has created many material things, including spaceships and atomic energy. Yet it has failed to create a situation in which people need not die, take birth again, become old or suffer from disease. Whenever an intelligent man raises the question of these miseries before a so-called scientist, the scientist very cleverly replies that material science is progressing and that ultimately it will be possible to render man deathless, ageless and diseaseless. Such answers prove the scientists’ gross ignorance of material nature. In material nature, everyone is under the stringent laws of matter and must pass through six stages of existence: birth, growth, maintenance, production of by-products, deterioration and finally death. No one in contact with material nature can be beyond these six laws of transformation; therefore no one – whether demigod, man, animal or plant – can survive forever in the material world.

Tsivilisatsioon on oma nn. teadmiste arenguga loonud palju materiaalseid asju, kaasa arvatud kosmoselaevad ja aatomienergia. Kuid ta pole suutnud luua situatsiooni, milles inimene ei peaks surema, uuesti sündima, vananema või kannatama haiguste all. Kui intelligentne inimene tõstab need küsimused mõne teadlase ees, siis väidab too väga targalt, et materiaalse teaduse progress jätkub ning lõpuks on võimalik muuta inimene eatuks ja surematuks. Materialistidest teadlaste sellised vastused tõestavad nende materiaalse looduse täielikku mittetundmist. Materiaalses looduses allub kõik mateeria karmidele seadustele ning peab läbi tegema tema eksistentsi kuus etappi: sünd, kasvamine, elu kestvus, muundumine, allakäik ning lõpuks surm. Kõik, mis puutub kokku materiaalse loodusega, peab alluma neile kuuele astmele ning seetõttu ei saa keegi, ei inimene, puu, pooljumal ega loom jääda sellesse maailma igavesti elama.

The duration of life varies according to species. Lord Brahmā, the chief living being within this material universe, lives for millions and millions of years, while a minute germ lives for some hours only. But no one in the material world can survive eternally. Things are born or created under certain conditions, they stay for some time, and, if they continue to live, they grow, procreate, gradually dwindle and finally vanish. According to these laws, even the Brahmās, of which there are millions in different universes, are all liable to death either today or tomorrow. Therefore the entire material universe is called Martyaloka, the place of death.

Erinevate liikide elu pikkus võib olla erinev. Jumal Brahmā, selle materiaalse maailma tähtsaim elusolend võib elada miljoneid ja miljoneid aastaid, samal ajal kui mõni väike pisik elab vaid mõne tunni, kuid sellel ei ole tähtsust. Mitte keegi selles materiaalses maailmas ei saa elada igavesti. Asjad sünnivad või neid luuakse teatud tingimustes, nad jäävad mõneks ajaks püsima ning kui neis on elu, siis nad kasvavad, loovad põlvkondi, vähenevad siis pikapeale ning lõpuks nad hävitatakse. Selle seaduse järgi peavad, kui mitte täna siis homme surema isegi Brahmād (erinevates universumites on miljoneid Brahmāsi, kusjuures iga järgnev on eelmisest suurem). Seetõttu nimetatakse kogu materiaalset maailma Mṛtyulokaks, surma asupaigaks.

Material scientists and politicians are trying to make this place deathless because they have no information of the deathless spiritual nature. This is due to their ignorance of the Vedic literature, which contains full knowledge confirmed by mature transcendental experience. Unfortunately, modern man is averse to receiving knowledge from the Vedas, Purāṇas and other scriptures.

Materiaalsed teadlased ja poliitikud püüavad seda kohta muuta surematuks, kuna nad ei tea midagi surematust vaimsest loodusest, sest nad ei tunne Vedalikku kirjandust. Vedalik kirjandus on tulvil tarkust, mis on küpseks saanud kogemuse läbi. Kuid kaasaegsetel inimestel on vastumeelne omandada Vedadest teadmisi.

From the Viṣṇu Purāṇa (6.7.61) we receive the following information:

viṣṇu-śaktiḥ parā proktā
kṣetrajñākhyā tathā parā
avidyā-karma-saṁjñānyā
tṛtīyā śaktir iṣyate

Lord Viṣṇu, the Personality of Godhead, possesses different energies, known as parā (superior) and aparā (inferior). The living entities belong to the superior energy. The material energy, in which we are presently entangled, is the inferior energy. The material creation is made possible by this energy, which covers the living entities with ignorance (avidyā) and induces them to perform fruitive activities. Yet there is another part of the Lord’s superior energy that is different from both this material, inferior energy and the living entities. That superior energy constitutes the eternal, deathless abode of the Lord. This is confirmed in the Bhagavad-gītā (8.20):

"Viṣṇu Purāṇast" (6.7.61) teame me, et Jumal Viṣṇul, Jumal Isiksusel, on erinevaid energiaid, mida tuntakse parā-ülema ja aparā-alama energiana. Materiaalne energia, milles me praegu asetseme, on avidyā- alam energia ning tänu sellele energiale on võimalik materiaalne loomine. Kuid on olemas teine, kõrgem energia, mida nimetatakse parā śaktiks, kus kõik erineb sellest alamast materiaalsest loodusest. Too loodus on igavene ehk Jumala surematu looming (Bg 8.20).

paras tasmāt tu bhāvo ’nyo
’vyakto ’vyaktāt sanātanaḥ
yaḥ sa sarveṣu bhūteṣu
naśyatsu na vinaśyati

All the material planets – upper, lower and intermediate, including the sun, moon and Venus – are scattered throughout the universe. These planets exist only during the lifetime of Brahmā. Some lower planets, however, are vanquished after the end of one day of Brahmā and are again created during the next day of Brahmā. On the upper planets, time is calculated differently. One of our years is equal to only twenty-four hours, or one day and night, on many of the upper planets. The four ages of earth (Satya, Tretā, Dvāpara and Kali) last only twelve thousand years according to the time scale of the upper planets. Such a length of time multiplied by one thousand constitutes one day of Brahmā, and one night of Brahmā is the same. Such days and nights accumulate into months and years, and Brahmā lives for one hundred such years. At the end of Brahmā’s life, the complete universal manifestation is vanquished.

Kõik materiaalsed planeedid (kõrgemalseisvad, alumised ja vahepealsed), sealhulgas ka Päike ja Kuu ja Veenus on universumis laiali puistatud. Need planeedid eksisteerivad vaid Brahmā eluajal. Mõned planeedid kaotatakse Brahmā päeva lõpus ning luuakse Brahmā järgmise päeva jooksul uuesti. Ülemistel planeetidel kehtib meist erinev ajaaarvestus. Paljudel ülemistel planeetidel võrdub üks meie aasta nende kahekümne nelja tunniga. Maa neli ajastut (Satya, Tretā, Dvāpara ja Kali) kestavad ülemistel planeetidel kakskümmend kaks tuhat aastat ja viis kuud. Kui sellist ajapikkust korrutada tuhandega, siis saame Brahmā ühe päeva pikkuse. Brahmā öö on tema päevaga ühepikkune. Kui sellised päevad ja ööd panna kokku kuudeks ja aastateks siis Brahmā eluea pikkus on sada sellist aastat, tema elu lõpus hukkub ka universum.

Those living beings who reside on higher planets like the sun and the moon, as well as those on Martyaloka, this earth planet, and also those who live on lower planets – all are merged into the waters of devastation during the night of Brahmā. During this time no living beings or species remain manifest, although spiritually they continue to exist. This unmanifested stage is called avyakta. Again, when the entire universe is vanquished at the end of Brahmā’s lifetime, there is another avyakta state. But beyond these two unmanifested states is another unmanifested state, the spiritual atmosphere, or nature. There are a great number of spiritual planets in this atmosphere, and these planets exist eternally, even when all the planets within this material universe are vanquished at the end of Brahmā’s life. There are many material universes, each under the jurisdiction of a Brahmā, and this cosmic manifestation within the jurisdiction of the various Brahmās is but a display of one fourth of the energy of the Lord (ekapād-vibhūti). This is the inferior energy. Beyond the jurisdiction of Brahmā is the spiritual nature, which is called tripād-vibhūti, three fourths of the Lord’s energy. This is the superior energy, or parā-prakṛti.

Elusolendid, kes elutsevad Päikesel ja Kuul ning samuti need, kes asuvad Martyaloka süsteemis, mille hulka kuulub ka Maa ja paljud planeedid, mis asuvad Maast allpool, ujutatakse Brahmā öö ajal üle. Sel ajal eluavaldused puuduvad, ehkki nende eksisteerimine jätkub vaimselt. Sellist mitteavaldumise staadiumit nimetatakse avyaktaks. Sama avyakta staadium tuleb Brahmā elu lõpul, kui hävineb kogu universum. Peale nende mitteavaldumiste staadiumite on olemas veel teine, vaimne atmosfäär ehk loodus, milles on tohutu arv vaimseid planeete, mis eksisteerivad igavesti, ka siis kui selle materiaalse universumi planeedid on hävinud. Kosmiline avaldus erinevate Brahmāde jurisdiktsioonides on Jumala energia ühe neljandiku osa näitamine ning seda energiat nimetatakse alamaks. Väljaspool Brahma võimu olevat vaimset loodust nimetatakse tri-pād-vibhūtiks, Jumala energia kolmeks neljandikuks ja see on kõrgem energia, ehk parā prakṛti.

The predominating Supreme Person residing within the spiritual nature is Lord Śrī Kṛṣṇa. As confirmed in the Bhagavad-gītā (8.22), He can be approached only by unalloyed devotional service and not by the processes of jñāna (philosophy), yoga (mysticism) or karma (fruitive work). The karmīs, or fruitive workers, can elevate themselves to the Svargaloka planets, which include the sun and the moon. Jñānīs and yogīs can attain still higher planets, such as Maharloka, Tapoloka and Brahmaloka, and when they become still more qualified through devotional service they can enter into the spiritual nature, either the illuminating cosmic atmosphere of the spiritual sky (Brahman) or the Vaikuṇṭha planets, according to their qualification. It is certain, however, that no one can enter into the spiritual Vaikuṇṭha planets without being trained in devotional service.

Valitsev Kõrgem Isik vaimses looduses on Jumal Śrī Kṛṣṇa. Temani võib jõuda vaid tingimusteta pühendunud teenimisega ja ei millegi muuga. Selles ei aita jñāna (filosoofia) protsess ega yoga (müstitsism) ning veel vähem toob tulemusi karma (viljakandev töö). Karmīd, ehk viljakad töötajad, võivad end viia ülesse Svargaloka planeetideni, kaasa arvatud Päikese ja Kuuni. Jñānīnid ning yogaga tegelejad võivad jõuda veelgi kõrgemale, näiteks Brahmalokani; ning, kui nad muutuvad pühendunud teenimise läbi veelgi võimekamateks, siis lastakse neil siseneda vaimsesse loodusesse, kas siis vaimse taeva valgustatud kosmilisse sfääri (Brahman) või nende omadustele vastavatele planeetidele. Kõigest hoolimata on aga kindel, et ilma väljaõppeta pühendunud teenimiseks ei saa keegi jõuda vaimsetele planeetidele, mida nimetatakse Vaikuṇṭhadeks.

On the material planets, everyone from Brahmā down to the ant is trying to lord it over material nature, and this is the material disease. As long as this material disease continues, the living entity has to undergo the process of bodily change. Whether he takes the form of a man, demigod or animal, he ultimately has to endure an unmanifested condition during the two devastations – the devastation during the night of Brahmā and the devastation at the end of Brahmā’s life. If we want to put an end to this process of repeated birth and death, as well as the concomitant factors of old age and disease, we must try to enter the spiritual planets, where we can live eternally in the association of Lord Kṛṣṇa or His plenary expansions, His Nārāyaṇa forms. Lord Kṛṣṇa or His plenary expansions dominate every one of these innumerable planets, a fact confirmed in the śruti mantras: eko vaśī sarva-gaḥ kṛṣṇa īḍyaḥ/ eko ’pi san bahudhā yo ’vabhāti. (Gopāla-tāpanī Upaniṣad 1.21)

Materiaalsetel planeetidel püüavad kõik alates Brahmāst kuni sipelgani peremehetseda materiaalse looduse üle. Seda nimetatakse materiaalseks haiguseks. Seni kuni kestab see materiaalne haigus, tuleb elusolendil kas pooljumala, inimese, või looma kujul jätkata kehade vahetamise protsessi ning kannatada lõpuks välja mitteavaldumise tingimused kaht liiki katastroofide ajal: Brahmā öö ajal ja Brahmā elu lõpus. Kui me tahame lõpetada korduva sünni ja surma protsessi ning sellega kaasneva vanaduse ja haigused, siis peame me püüdma jõuda vaimsetele planeetidele, kus kõigil ja igal neist on valitsevaks Kujuks Jumal Kṛṣṇa Tema täieliku pikenduse abil.

No one can dominate Kṛṣṇa. It is the conditioned soul who tries to dominate material nature and is instead subjected to the laws of material nature and the sufferings of repeated birth and death. The Lord comes here to reestablish the principles of religion, and the basic principle is the development of an attitude of surrender to Him. This is the Lord’s last instruction in the Bhagavad-gītā (18.66): sarva-dharmān parityajya mām ekaṁ śaraṇaṁ vraja. “Give up all other processes and just surrender unto Me alone.” Unfortunately, foolish men have misinterpreted this prime teaching and misled the masses of people in diverse ways. People have been urged to open hospitals but not to educate themselves to enter into the spiritual kingdom by devotional service. They have been taught to take interest only in temporary relief work, which can never bring real happiness to the living entity. They start varieties of public and semi-governmental institutions to tackle the devastating power of nature, but they don’t know how to pacify insurmountable nature. Many men are advertised as great scholars of the Bhagavad-gītā, but they overlook the Gītā’s message, by which material nature can be pacified. Powerful nature can be pacified only by the awakening of God consciousness, as clearly pointed out in the Bhagavad-gītā (7.14).

Mitte keegi ei saa valitseda Kṛṣṇa üle. Kõik, kes püüavad domineerida materiaalse looduse üle, on tingimustest sõltuvad hinged, kes alluvad materiaalse looduse seadustele ning kannatavad korduva sünni ja surma hoope. Jumal tuleb uuesti taastama religiooni põhimõtteid, kus peamiseks on Temale alistumise arendamine. Jumal räägib sellest "Gītās" (18.66), kuid rumalad inimesed on seda õpetust valesti tõlgendanud ning eksitanud inimesi valele teele. Nad kiirustavad haiglate avamisega, kuid ei ole huvitatud enese harimisest vaimsesse kuningriiki jõudmiseks. Neid on õpetatud huvi tundma vaid tööde vastu, mis toovad ajutist kergendust, kuid ei saa elusolendit tegelikult mitte kunagi õnnelikuks teha. Nad avavad mitmesuguseid ühiskondlikke ja poolriiklikke institutsioone, et lahendada looduse hävitava jõu probleemi. Kuid nad ei tea kuidas rahustada ületamatut loodust. Paljud inimesed kuulutavad ennast suurteks "Bhagavad-gītā" tundjateks, kuid nad jätavad tähele panemata seal äramärgitud võimaluse materiaalse looduse rahustamiseks. "Gītās" on selgelt öeldud, et võimast loodust on võimalik rahustada vaid Jumalast teadlikuks saamise äratamisega (Bg. 7.14).

In this mantra, Śrī Īśopaniṣad teaches that one must perfectly know both sambhūti (the Personality of Godhead) and vināśa (the temporary material manifestation), side by side. By knowing the material manifestation alone, one cannot be saved, for in the course of nature there is devastation at every moment (ahany ahani bhūtāni gacchantīha yamā-layam). Nor can one be saved from these devastations by the opening of hospitals. One can be saved only by complete knowledge of the eternal life of bliss and awareness. The whole Vedic scheme is meant to educate men in this art of attaining eternal life. People are often misguided by temporary attractive things based on sense gratification, but service rendered to the sense objects is both misleading and degrading.

"Śrī Īśopaniṣad" õpetab selles mantras, et on vaja täielikult tunda nii sambhūtit kui vināśat — mõlemaid. Teades vaid vināśat, ajutist materiaalset avaldust, pole võimalik mitte midagi päästa: looduses valitseb pidevalt häving. Haiglate avamisega pole võimalik päästa sellest hävingust mitte kedagi, ükskõik kui suuri pingutusi ka ei tehtaks. Inimesi on võimalik päästa vaid igavese õndsuse ja tarkuse tundmisega. Kogu Vedalik skeem on mõeldud inimestele igavese elu saavutamise kunsti õpetamiseks. Inimesi meelitavad valele teele tihti teistsugused ajutiselt ligitõmbavad asjad, mis põhinevad meelelisel rahuldusel, kui selliste asjade teenimine, mis juhib neid kõrvale põhilisest, on kõige alandavam.

We must therefore save ourselves and our fellow man in the right way. There is no question of liking or disliking the truth. It is there. If we want to be saved from repeated birth and death, we must take to the devotional service of the Lord. There can be no compromise, for this is a matter of necessity.

Seepärast peame me päästma oma kaasinimesi õigel kombel. Kas inimest tuleb päästa õiges mõttes? Ei ole olemas tõe armastamist ja mitte armastamise küsimust. Tõde eksisteerib. Kui me tahame pääseda korduvatest sündidest ja surmadest, siis peame me alustama Jumala pühendunud teenimisega. Sellise vajaduse juures pole võimalik teha mitte mingisuguseid kompromisse.