Skip to main content

Introduction

Sissejuhatus

oṁ ajñāna-timirāndhasya
jñānāñjana-śalākayā
cakṣur unmīlitaṁ yena
tasmai śrī-gurave namaḥ
oṁ ajñāna-timirāndhasya
jñānāñjana-śalākayā
cakṣur unmīlitaṁ yena
tasmai śrī-gurave namaḥ
śrī-caitanya-mano-’bhīṣṭaṁ
sthāpitaṁ yena bhū-tale
svayaṁ rūpaḥ kadā mahyaṁ
dadāti sva-padāntikam
śrī-caitanya-mano-’bhīṣṭaṁ
sthāpitaṁ yena bhū-tale
svayaṁ rūpaḥ kadā mahyaṁ
dadāti sva-padāntikam

I was born in the darkest ignorance, and my spiritual master opened my eyes with the torch of knowledge. I offer my respectful obeisances unto him.

Ma sündisin sügavaimas teadmatuses, kuid minu vaimne õpetaja avas mu silmad teadmiste tõrviku valgusel. Ma kummardan tema ees ja avaldan oma suurimat lugupidamist.

When will Śrīla Rūpa Gosvāmī Prabhupāda, who has established within this material world the mission to fulfill the desire of Lord Caitanya, give me shelter under his lotus feet?

Täitmaks Jumal Caitanya soovi, algatas Śrīla Rūpa Gosvāmī Prabhupāda misjonitegevuse selles materiaalses maailmas. Millal küll leian ma varjupaiga Tema lootosjalgade juures?

vande ’haṁ śrī-guroḥ śrī-yuta-pada-
kamalaṁ śrī-gurūn vaiṣṇavāṁś ca
śrī-rūpaṁ sāgrajātaṁ saha-gaṇa-
raghunāthānvitaṁ taṁ sa-jīvam
sādvaitaṁ sāvadhūtaṁ parijana-
sahitaṁ kṛṣṇa-caitanya-devaṁ
śrī-rādhā-kṛṣṇa-pādān saha-gaṇa-
lalitā-śrī-viśākhānvitāṁś ca
vande ’haṁ śrī-guroḥ śrī-yuta-pada-
kamalaṁ śrī-gurūn vaiṣṇavāṁś ca
śrī-rūpaṁ sāgrajātaṁ saha-gaṇa-
raghunāthānvitaṁ taṁ sa-jīvam
sādvaitaṁ sāvadhūtaṁ parijana-
sahitaṁ kṛṣṇa-caitanya-devaṁ
śrī-rādhā-kṛṣṇa-pādān saha-gaṇa-
lalitā-śrī-viśākhānvitāṁś ca

I offer my respectful obeisances unto the lotus feet of my spiritual master and unto the feet of all Vaiṣṇavas. I offer my respectful obeisances unto the lotus feet of Śrīla Rūpa Gosvāmī along with his elder brother Sanātana Gosvāmī, as well as Raghunātha Dāsa and Raghunātha Bhaṭṭa, Gopāla Bhaṭṭa and Śrīla Jīva Gosvāmī. I offer my respectful obeisances to Lord Kṛṣṇa Caitanya and Lord Nityānanda along with Advaita Ācārya, Gadādhara, Śrīvāsa and other associates. I offer my respectful obeisances to Śrīmatī Rādhārāṇī and Śrī Kṛṣṇa along with Their associates Śrī Lalitā and Viśākhā.

Ma kummardan aupaklikult oma vaimse õpetaja ja kõikide vaiṣṇavate lootosjalge ees. Minu aupaklikud kummardused Śrīla Rūpa Gosvāmī ja tema vanema venna Sanātana Gosvāmī, samuti Raghunātha Dāsa ja Raghunātha Bhaṭṭa, Gopāla Bhaṭṭa ja Śrīla Jīva Gosvāmī lootosjalge ees. Minu aupaklikud kummardused Śrī Kṛṣṇa Caitanya ja Jumal Nityānanda ning kõikide nende kaaslaste, nagu Advaita Ācārya, Gadādhara ja Śrīvāsa ees. Minu aupaklikud kummardused Jumal Śrī Kṛṣṇa ja Śrīmatī Rādhārāṇi lootosjalge ees ning kõikide gopīde, eeskätt Śrī Lalitā ja Viśākhā, ees.

he kṛṣṇa karuṇā-sindho
dīna-bandho jagat-pate
gopeśa gopikā-kānta
rādhā-kānta namo ’stu te
he kṛṣṇa karuṇā-sindho
dīna-bandho jagat-pate
gopeśa gopikā-kānta
rādhā-kānta namo ’stu te

O my dear Kṛṣṇa, You are the friend of the distressed and the source of creation. You are the master of the gopīs and the lover of Rādhārāṇī. I offer my respectful obeisances unto You.

Oo, mu kallis Kṛṣṇa, Sa oled kõigi muresolijate sõber ja kogu loome allikas. Sa oled gopīde valitseja ja Rādhārāṇī armastatu. Ma kummardan Sinu ees sügavas austuses.

tapta-kāñcana-gaurāṅgi
rādhe vṛndāvaneśvari
vṛṣabhānu-sute devi
praṇamāmi hari-priye
tapta-kāñcana-gaurāṅgi
rādhe vṛndāvaneśvari
vṛṣabhānu-sute devi
praṇamāmi hari-priye

I offer my respects to Rādhārāṇī, whose bodily complexion is like molten gold and who is the Queen of Vṛndāvana. You are the daughter of King Vṛṣabhānu, and You are very dear to Lord Kṛṣṇa.

Ma avaldan oma lugupidamist Rādhārāṇīle, kes on Vṛndāvana kuninganna ning kelle nahk on sulakulla värvi. Sa oled kuningas Vṛṣabhānu tütar ning väga kallis Jumal Kṛṣṇale.

vāñchā-kalpa-tarubhyaś ca
kṛpā-sindhubhya eva ca
patitānāṁ pāvanebhyo
vaiṣṇavebhyo namo namaḥ
vāñchā-kalpa-tarubhyaś ca
kṛpā-sindhubhya eva ca
patitānāṁ pāvanebhyo
vaiṣṇavebhyo namo namaḥ

I offer my respectful obeisances unto all the Vaiṣṇava devotees of the Lord. They can fulfill the desires of everyone, just like desire trees, and they are full of compassion for the fallen souls.

Minu aupaklikud kummardused kõikide vaiṣṇavatest pühendunute ees, kelle südamed on tulvil kaastunnet kõikide langenud hingede vastu ning kes, sarnaselt soovide puule, on võimelised täitma igaühe soove.

śrī-kṛṣṇa-caitanya prabhu-nityānanda
śrī-advaita gadādhara śrīvāsādi-gaura-bhakta-vṛnda
śrī-kṛṣṇa-caitanya prabhu-nityānanda
śrī-advaita gadādhara śrīvāsādi-gaura-bhakta-vṛnda

I offer my obeisances to Śrī Kṛṣṇa Caitanya, Prabhu Nityānanda, Śrī Advaita, Gadādhara, Śrīvāsa and all others in the line of devotion.

Minu aupaklikud kummardused Śrī Kṛṣṇa Caitanya, Prabhu Nityānanda, Śrī Advaita, Gadādhara, Śrīvāsa ja teiste pühendumusahelas viibijate ees.

hare kṛṣṇa hare kṛṣṇa kṛṣṇa kṛṣṇa hare hare
hare rāma hare rāma rāma rāma hare hare
hare kṛṣṇa hare kṛṣṇa kṛṣṇa kṛṣṇa hare hare
hare rāma hare rāma rāma rāma hare hare

Bhagavad-gītā is also known as Gītopaniṣad. It is the essence of Vedic knowledge and one of the most important Upaniṣads in Vedic literature. Of course there are many commentaries in English on the Bhagavad-gītā, and one may question the necessity for another one. This present edition can be explained in the following way. Recently an American lady asked me to recommend an English translation of Bhagavad-gītā. Of course in America there are so many editions of Bhagavad-gītā available in English, but as far as I have seen, not only in America but also in India, none of them can be strictly said to be authoritative because in almost every one of them the commentator has expressed his own opinions without touching the spirit of Bhagavad-gītā as it is.

„Bhagavad-gītā" on tuntud ka nime „Gītopaniṣad" all. Selles teoses sisaldub kogu vedateaduse tuum ning see on üks olulisemaid „Upaniṣade" vedakirjanduses. Muidugi leidub inglise keeles „Bhagavad-gītāle" mitmeid kommentaare ning võib tekkida kahtlus veel ühe vajalikkuses. Käesoleva väljaande vajalikkust võib selgitada järgnevalt. Hiljuti küsis üks ameeriklanna minu käest, millist „Bhagavad-gītā" tõlget ma talle soovitaksin. Ühendriikides võib müügilt leida väga mitmeid „Bhagavad-gītā" ingliskeelseid tõlkeid, kuid seni pole ma ei Ameerikas ega ka Indias näinud ühtegi autoriteetset väljaannet. Peaaegu kõigis neis on kommentaaride jagaja väljendanud omaenese arvamust, puudutamata „Bhagavad-gītā" vaimu nii nagu see tegelikult on.

The spirit of Bhagavad-gītā is mentioned in Bhagavad-gītā itself. It is just like this: If we want to take a particular medicine, then we have to follow the directions written on the label. We cannot take the medicine according to our own whim or the direction of a friend. It must be taken according to the directions on the label or the directions given by a physician. Similarly, Bhagavad-gītā should be taken or accepted as it is directed by the speaker Himself. The speaker of Bhagavad-gītā is Lord Śrī Kṛṣṇa. He is mentioned on every page of Bhagavad-gītā as the Supreme Personality of Godhead, Bhagavān. Of course the word bhagavān sometimes refers to any powerful person or any powerful demigod, and certainly here bhagavān designates Lord Śrī Kṛṣṇa as a great personality, but at the same time we should know that Lord Śrī Kṛṣṇa is the Supreme Personality of Godhead, as is confirmed by all great ācāryas (spiritual masters) like Śaṅkarācārya, Rāmānujācārya, Madhvācārya, Nimbārka Svāmī, Śrī Caitanya Mahāprabhu and many other authorities of Vedic knowledge in India. The Lord Himself also establishes Himself as the Supreme Personality of Godhead in the Bhagavad-gītā, and He is accepted as such in the Brahma-saṁhitā and all the Purāṇas, especially the Śrīmad-Bhāgavatam, known as the Bhāgavata Purāṇa (kṛṣṇas tu bhagavān svayam). Therefore we should take Bhagavad-gītā as it is directed by the Personality of Godhead Himself. In the Fourth Chapter of the Gītā (4.1–3) the Lord says:

Teose tegelikust vaimust räägitakse „Bhagavad-gītās" endas. Me võime tuua näite: kui me soovime tarvitada teatud ravimit, siis tuleb meil täpselt järgida sellega kaasa antud juhendit. Me ei tohi tarvitada ravimit iseenese äranägemise või sõbra soovituse kohaselt. Me peame juhendist või arsti ettekirjutusest täpselt kinni pidama. Analoogselt tuleb suhtuda ka „Bhagavad-gītāsse". Meil tuleb juhinduda teose kõneleja näpunäidetest. „Bhagavad-gītā" kõnelejaks on Jumal Śri Kṛṣṇa. Teda mainitakse „Bhagavad-gītā" igal leheküljel kui Jumala Kõrgeimat Isiksust – Bhagavāni. Loomulikult võib sõna bhagavān viidata vahel mõnele mõjuvõimsale isikule või pooljumalale ja kahtlemata tähistab see sõna siin Jumal Śrī Kṛṣṇat kui suurt isiksust. Kuid samal ajal peame me teadma, et Śrī Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus. Seda kinnitavad meile kõik suured ācāryad (vaimsed õpetajad) nagu Śaṅkarācārya, Rāmānujācārya, Madhvācārya, Nimbārka Svāmī, Śrī Caitanya Mahāprabhu ja paljud teised vedateaduse autoriteedid Indias. Jumal Ise kinnitab samuti „Bhagavad-gītās," et Ta on Jumala Kõrgeim Isiksus ning selliselt käsitletakse Teda ka „Brahma-saṁhitās" ja „Purāṇades"; eriti „Śrīmad-Bhāgavatamis," mida tuntakse ka „Bhāgavata Purāṇa" nime all (kṛṣṇas tu bhagavān svayam). Seetõttu tulebki meil suhtuda „Bhagavad-gītāsse" Jumala Isiksuse Enda juhenduste kohaselt.

„Gītā" neljandas peatükis (4.1 – 3) lausub Jumal:

imaṁ vivasvate yogaṁ
proktavān aham avyayam
vivasvān manave prāha
manur ikṣvākave ’bravīt
imaṁ vivasvate yogaṁ
proktavān aham avyayam
vivasvān manave prāha
manur ikṣvākave ’bravīt
evaṁ paramparā-prāptam
imaṁ rājarṣayo viduḥ
sa kāleneha mahatā
yogo naṣṭaḥ paran-tapa
evaṁ paramparā-prāptam
imaṁ rājarṣayo viduḥ
sa kāleneha mahatā
yogo naṣṭaḥ paran-tapa
sa evāyaṁ mayā te ’dya
yogaḥ proktaḥ purātanaḥ
bhakto ’si me sakhā ceti
rahasyaṁ hy etad uttamam
sa evāyaṁ mayā te ’dya
yogaḥ proktaḥ purātanaḥ
bhakto ’si me sakhā ceti
rahasyaṁ hy etad uttamam

Here the Lord informs Arjuna that this system of yoga, the Bhagavad-gītā, was first spoken to the sun-god, and the sun-god explained it to Manu, and Manu explained it to Ikṣvāku, and in that way, by disciplic succession, one speaker after another, this yoga system has been coming down. But in the course of time it has become lost. Consequently the Lord has to speak it again, this time to Arjuna on the Battlefield of Kurukṣetra.

Nendes värssides teatab Jumal Arjunale, et teadmised nimetatud joogasüsteemist, „Bhagavad-gītāst," anti esmalt Päikesejumalale, kes andis need teadmised omakorda edasi Manule. Manu rääkis sellest Ikṣvākule ning sellise õpilasjärgnevusahela kaudu, kus teadmisi antakse otseselt ühelt isikult teisele, on seda õpetust ajast aega edasi antud. Pika aja jooksul läks see õpetus aga kaotsi ja Jumalal tuli need teadmised uuesti anda, sedapuhku Arjunale Kurukṣetra lahinguväljal.

He tells Arjuna that He is relating this supreme secret to him because Arjuna is His devotee and His friend. The purport of this is that Bhagavad-gītā is a treatise which is especially meant for the devotee of the Lord. There are three classes of transcendentalists, namely the jñānī, the yogī and the bhakta, or the impersonalist, the meditator and the devotee. Here the Lord clearly tells Arjuna that He is making him the first receiver of a new paramparā (disciplic succession) because the old succession was broken. It was the Lord’s wish, therefore, to establish another paramparā in the same line of thought that was coming down from the sun-god to others, and it was His wish that His teaching be distributed anew by Arjuna. He wanted Arjuna to become the authority in understanding the Bhagavad-gītā. So we see that Bhagavad-gītā is instructed to Arjuna especially because Arjuna was a devotee of the Lord, a direct student of Kṛṣṇa, and His intimate friend. Therefore Bhagavad-gītā is best understood by a person who has qualities similar to Arjuna’s. That is to say he must be a devotee in a direct relationship with the Lord. As soon as one becomes a devotee of the Lord, he also has a direct relationship with the Lord. That is a very elaborate subject matter, but briefly it can be stated that a devotee is in a relationship with the Supreme Personality of Godhead in one of five different ways:

Ta lausub Arjunale, et Ta usaldab selle ülima saladuse talle, sest Arjuna on Tema pühendunu ja Tema sõber. Sellisel moel annab Jumal mõista, et „Bhagavad-gītā" on teos, mis on mõeldud eeskätt Tema pühendunutele. Transtsendentaliste on kolme liiki: jñānī, yogī ja bhakta ehk impersonalistid, mediteerijad ja pühendunud. „Bhagavad-gītās" ütleb Jumal Arjunale selgelt, et eelmise õpilasjärgnevusahela katkemise tõttu saab Arjunast uue paramparā (õpilasjärgnevusahela) esimene lüli. Järelikult oli see Jumala tahe – luua uus paramparā, mis annaks teadmisi edasi täpselt sellisel kujul nagu neid levitas Päikesejumal. Samuti oli Tema soov, et Arjuna paneks Tema õpetuste levikule uue alguse. Ta tahtis, et Arjunast saaks autoriteet „Bhagavad-gītā" mõistmises. Me võime seega tõdeda, et „Bhagavad- gītā" õpetus anti edasi Arjunale nimelt sel põhjusel, et Arjuna oli Jumala pühendunu, Kṛṣṇa otsene õpilane ja Tema lähedane sõber. Seetõttu mõistab „Bhagavad-gītāt" kõige paremini inimene, kel on Arjunaga sarnased omadused. Ta peab olema Jumalaga vahetutes suhetes viibiv pühendunu. Jumala pühendunuks saades omab inimene koheselt vahetuid suhteid Jumalaga. Sel teemal võiks rääkida väga üksikasjalikult, kuid üldjoontes võib öelda, et pühendunu suhtleb Jumala Kõrgeima Isiksusega ühel viisil viiest võimalikust:

1. One may be a devotee in a passive state;

1. Pühendunu võidakse olla passiivsel moel.

2. One may be a devotee in an active state;

2. Pühendunu võidakse olla aktiivsel moel.

3. One may be a devotee as a friend;

3. Pühendunu võidakse olla kui sõber.

4. One may be a devotee as a parent;

4. Pühendunu võidakse olla kui vanem, s.o. isa või ema.

5. One may be a devotee as a conjugal lover.

5. Pühendunu võidakse olla kui armastav abikaasa.

Arjuna was in a relationship with the Lord as friend. Of course there is a gulf of difference between this friendship and the friendship found in the material world. This is transcendental friendship, which cannot be had by everyone. Of course everyone has a particular relationship with the Lord, and that relationship is evoked by the perfection of devotional service. But in the present status of our life, not only have we forgotten the Supreme Lord, but we have forgotten our eternal relationship with the Lord. Every living being, out of the many, many billions and trillions of living beings, has a particular relationship with the Lord eternally. That is called svarūpa. By the process of devotional service, one can revive that svarūpa, and that stage is called svarūpa-siddhi – perfection of one’s constitutional position. So Arjuna was a devotee, and he was in touch with the Supreme Lord in friendship.

Arjuna suhtles Jumalaga kui sõber. Loomulikult on selle sõpruse ja materiaalses maailmas leiduva sõpruse vahel tohutu erinevus. See on transtsendentaalne sõprus, mis ei saa osaks igaühele. Igaühel on Jumalaga omalaadsed suhted ning need suhted elustuvad kui me jõuame pühendunud teenimise täiuslikkuseni. Oma praeguses seisundis oleme me unustanud nii Kõigekõrgema Jumala kui ka oma igavesed suhted Temaga. Eranditult kõik miljarditest elusolenditest on igavesti Jumalaga teatud suhetes ning neid suhteid nimetatakse svarūpaks. Pühendunud teenimise läbi saab igaüks oma svarūpa uuesti ellu äratada. See tasand kannab nimetust svarūpa- siddhi – elusolendi algolemusliku positsiooni täiuslikkus. Arjuna oli seega pühendunu ning suhtles Kõrgeima Jumalaga kui sõber.

How Arjuna accepted this Bhagavad-gītā should be noted. His manner of acceptance is given in the Tenth Chapter (10.12–14):

Tasuks tähele panna, mil viisil Arjuna „Bhagavad-gītā" vastu võttis. Kümnendas peatükis (10.12 – 14) kirjeldatakse seda järgmiselt:

arjuna uvāca
arjuna uvāca
paraṁ brahma paraṁ dhāma
pavitraṁ paramaṁ bhavān
puruṣaṁ śāśvataṁ divyam
ādi-devam ajaṁ vibhum
paraṁ brahma paraṁ dhāma
pavitraṁ paramaṁ bhavān
puruṣaṁ śāśvataṁ divyam
ādi-devam ajaṁ vibhum
āhus tvām ṛṣayaḥ sarve
devarṣir nāradas tathā
asito devalo vyāsaḥ
svayaṁ caiva bravīṣi me
āhus tvām ṛṣayaḥ sarve
devarṣir nāradas tathā
asito devalo vyāsaḥ
svayaṁ caiva bravīṣi me
sarvam etad ṛtaṁ manye
yan māṁ vadasi keśava
na hi te bhagavan vyaktiṁ
vidur devā na dānavāḥ
sarvam etad ṛtaṁ manye
yan māṁ vadasi keśava
na hi te bhagavan vyaktiṁ
vidur devā na dānavāḥ

“Arjuna said: You are the Supreme Personality of Godhead, the ultimate abode, the purest, the Absolute Truth. You are the eternal, transcendental, original person, the unborn, the greatest. All the great sages such as Nārada, Asita, Devala and Vyāsa confirm this truth about You, and now You Yourself are declaring it to me. O Kṛṣṇa, I totally accept as truth all that You have told me. Neither the demigods nor the demons, O Lord, can understand Your personality.”

Arjuna ütles: „Sina oled Jumala Kõrgeim Isiksus, kõige lõplik elupaik, puhtaim, Absoluutne Tõde. Sa oled igavene, transtsendentaalne, võimsaim, algne isiksus; see, kes pole eales sündinud. Kõik suured targad nagu Nārada, Asita, Devala ja Vyāsa kinnitavad seda tõde Sinu kohta ning nüüd kuulutad Sa seda mulle Ise. Oo, Kṛṣṇa, ma tunnistan kõike, mida Sa mulle räägid, kui tõde. Ei pooljumalad ega deemonid, mu Jumal, suuda mõista Sinu isiksust."

After hearing Bhagavad-gītā from the Supreme Personality of Godhead, Arjuna accepted Kṛṣṇa as paraṁ brahma, the Supreme Brahman. Every living being is Brahman, but the supreme living being, or the Supreme Personality of Godhead, is the Supreme Brahman. Paraṁ dhāma means that He is the supreme rest or abode of everything; pavitram means that He is pure, untainted by material contamination; puruṣam means that He is the supreme enjoyer; śāśvatam, eternal; divyam, transcendental; ādi-devam, the original Supreme Personality of Godhead; ajam, the unborn; and vibhum, the greatest.

Olles kuulnud „Bhagavad-gītāt" Jumala Kõrgeimalt Isiksuselt, aktsepteeris Arjuna Kṛṣṇat kui paraṁ brahmat, Kõrgeimat Brahmanit. Iga elusolend on Brahman, kuid kõrgeim elusolend, Jumala Kõrgeim Isiksus, on Kõrgeim Brahman. Paraṁ dhāma tähendab, et Ta on ülim rahupaik, elupaik kõigele; pavitram tähendab, et Ta on puhas, materiaalsest saastast puutumata; puruṣam tähendab, et Ta on kõrgeim nautija; śāśvatam, et Ta on algne; divyam, et Ta on transtsendentaalne; ādi-devam tähendab, et Ta on Jumala Kõrgeim Isiksus; ajam, et Ta pole eales sündinud; ning vibhum tähendab, et Ta on võimsaim.

Now one may think that because Kṛṣṇa was the friend of Arjuna, Arjuna was telling Him all this by way of flattery, but Arjuna, just to drive out this kind of doubt from the minds of the readers of Bhagavad-gītā, substantiates these praises in the next verse when he says that Kṛṣṇa is accepted as the Supreme Personality of Godhead not only by himself but by authorities like Nārada, Asita, Devala and Vyāsadeva. These are great personalities who distribute the Vedic knowledge as it is accepted by all ācāryas. Therefore Arjuna tells Kṛṣṇa that he accepts whatever He says to be completely perfect. Sarvam etad ṛtaṁ manye: “I accept everything You say to be true.” Arjuna also says that the personality of the Lord is very difficult to understand and that He cannot be known even by the great demigods. This means that the Lord cannot even be known by personalities greater than human beings. So how can a human being understand Lord Śrī Kṛṣṇa without becoming His devotee?

Nüüd võidakse mõelda, et kuna Kṛṣṇa oli Arjuna sõber, rääkis Arjuna Talle seda kõike meelituseks, kuid kõrvaldamaks kõik sellised kahtlused „Bhagavad-gītā" lugejate mõtetest, kinnitab Arjuna järgnevas värsis oma kiidusõnu, lausudes, et ta ei ole ainus, kes aktsepteerib Kṛṣṇat Jumala Kõrgeima Isiksusena, vaid et seda teevad ka sellised autoriteedid nagu Nārada, Asita, Devala ja Vyāsadeva. Need suured isiksused levitavad vedalikke teadmisi nii nagu neid aktsepteerivad kõik ācāryad. Seepärast ütlebki Arjuna Kṛṣṇale, et ta tunnistab kõike, mida Kṛṣṇa ütleb, lõpliku ja täiuslikuna. Sarvam etad ṛtaṁ manye: „Ma tunnistan kõike, mida Sa räägid, kui tõde." Samuti lausub Arjuna, et Jumala isiksust on väga raske mõista – see pole jõukohane isegi mitte võimsatele pooljumalatele. Seega ei suuda Jumalat mõista isegi inimestest võimsamad olendid. Kuidas võiks siis inimene mõista Jumal Śrī Kṛṣṇat, saamata Tema pühendunuks?

Therefore Bhagavad-gītā should be taken up in a spirit of devotion. One should not think that he is equal to Kṛṣṇa, nor should he think that Kṛṣṇa is an ordinary personality or even a very great personality. Lord Śrī Kṛṣṇa is the Supreme Personality of Godhead. So according to the statements of Bhagavad-gītā or the statements of Arjuna, the person who is trying to understand the Bhagavad-gītā, we should at least theoretically accept Śrī Kṛṣṇa as the Supreme Personality of Godhead, and with that submissive spirit we can understand the Bhagavad-gītā. Unless one reads the Bhagavad-gītā in a submissive spirit, it is very difficult to understand Bhagavad-gītā, because it is a great mystery.

Seetõttu tuleb „Bhagavad-gītāt" uurida pühendumuse vaimus. Keegi ei tohiks mõelda, et ta on Kṛṣṇaga võrdväärne või et Kṛṣṇa on tavaline isiksus ega isegi mitte seda, et Kṛṣṇa on väga erakordne isiksus. Śrī Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus. Seega peaks „Bhagavad-gītā" ja Arjuna kinnituste kohaselt inimene, kes püüab mõista „Bhagavad-gītāt", vähemalt teoreetiliselt aktsepteerima Śrī Kṛṣṇat kui Jumala Kõrgeimat Isiksust. Vaid sellises alandlikus vaimus oleme me suutelised „Bhagavad-gītāt" mõistma. Kui „Bhagavad-gītāt" ei loeta alandlikus vaimus, on selle mõistmine ülimalt raske, kuna see teos on üks suur mõistatus.

Just what is the Bhagavad-gītā? The purpose of Bhagavad-gītā is to deliver mankind from the nescience of material existence. Every man is in difficulty in so many ways, as Arjuna also was in difficulty in having to fight the Battle of Kurukṣetra. Arjuna surrendered unto Śrī Kṛṣṇa, and consequently this Bhagavad-gītā was spoken. Not only Arjuna, but every one of us is full of anxieties because of this material existence. Our very existence is in the atmosphere of nonexistence. Actually we are not meant to be threatened by nonexistence. Our existence is eternal. But somehow or other we are put into asat. Asat refers to that which does not exist.

Mis on siis „Bhagavad-gītā"? „Bhagavad-gītā" eesmärgiks on päästa inimkond materiaalse eksistentsi pimedusest. Kõikidel inimestel on palju erinevaid probleeme, just nagu Arjunalgi, kes pidi Kurukṣetra lahinguväljal võitlema. Arjuna alistus aga Śrī Kṛṣṇale, misjärel talle jutustati „Bhagavad- gītā". Materiaalsest eksistentsist tulenevad mured ei vaevanud mitte ainult Arjunat, vaid need vaevavad meid kõiki. Meie niinimetatud eksistents on õigupoolest eksistentsi kaotamine. Tegelikult ei saa eksistentsi kaotamine meid ähvardada. Me eksisteerime igavesti. Kuid ühel või teisel viisil oleme me sattunud keskkonda, mis on asat. Asat tähendab „see, mida ei ole olemas".

Out of so many human beings who are suffering, there are a few who are actually inquiring about their position, as to what they are, why they are put into this awkward position and so on. Unless one is awakened to this position of questioning his suffering, unless he realizes that he doesn’t want suffering but rather wants to make a solution to all suffering, then one is not to be considered a perfect human being. Humanity begins when this sort of inquiry is awakened in one’s mind. In the Brahma-sūtra this inquiry is called brahma-jijñāsā. Athāto brahma-jijñāsā. Every activity of the human being is to be considered a failure unless he inquires about the nature of the Absolute. Therefore those who begin to question why they are suffering or where they came from and where they shall go after death are proper students for understanding Bhagavad-gītā. The sincere student should also have a firm respect for the Supreme Personality of Godhead. Such a student was Arjuna.

Paljude kannatavate inimeste hulgast esitavad aga õigupoolest vaid väga vähesed küsimuse oma olemuse kohta – selle kohta, kes nad on; miks on nad sattunud sellesse kannatusterohkesse olukorda jne. Seni, kuni inimene ei hakka otsima oma kannatuste põhjuseid, kuni ta ei teadvusta, et ta ei soovi kannatada, vaid soovib hoopis leida lahenduse kõikidele oma probleemidele, ei saa teda veel päriselt inimeseks pidada. Inimeseks olemine algab siis, kui mõistuses tekivad taolised küsimused. „Brahma-sūtras" viidatakse sellistele küsimustele sõnaga brahma-jijñāsā. Athāto brahma-jijñāsā. Seni, kuni inimene ei esita küsimusi Absoluudi olemuse kohta, tuleb kõiki tema tegusid pidada ebaõnnestunuteks. Seepärast on neil, kes on hakanud otsima oma kannatuste põhjuseid ning esitama küsimusi selle kohta, kust nad tulevad ja kuhu lähevad pärast surma, parimad eeldused „Bhagavad- gītā" mõistmiseks. Siiras õpilane peab tundma ka sügavat lugupidamist Jumala Kõrgeima Isiksuse vastu. Arjuna oli selline õpilane.

Lord Kṛṣṇa descends specifically to reestablish the real purpose of life when man forgets that purpose. Even then, out of many, many human beings who awaken, there may be one who actually enters the spirit of understanding his position, and for him this Bhagavad-gītā is spoken. Actually we are all swallowed by the tigress of nescience, but the Lord is very merciful upon living entities, especially human beings. To this end He spoke the Bhagavad-gītā, making His friend Arjuna His student.

Jumal Kṛṣṇa laskub Maale selleks, et inimestele, kes on elu tegeliku eesmärgi unustanud, seda jälle meelde tuletada. Kuid isegi siis mõistab ehk vaid üks paljudest ärganud inimolenditest oma tegelikku olemust ning just tema jaoks ongi käesolev „Bhagavad-gītā" jutustatud. Me kõik oleme pimedusega löödud, kuid Jumal on elusolendite, eriti inimeste suhtes ülimalt armulik. Seepärast jutustas Ta „Bhagavad-gītā," tehes Oma sõbrast Arjunast Oma õpilase.

Being an associate of Lord Kṛṣṇa, Arjuna was above all ignorance, but Arjuna was put into ignorance on the Battlefield of Kurukṣetra just to question Lord Kṛṣṇa about the problems of life so that the Lord could explain them for the benefit of future generations of human beings and chalk out the plan of life. Then man could act accordingly and perfect the mission of human life.

Jumal Kṛṣṇa kaaslasena viibis Arjuna teadmatuse tasandist kõrgemal. Vaid selleks, et ta saaks Jumal Kṛṣṇale elu probleeme puudutavaid küsimusi esitada, asetati ta Kurukṣetra lahinguväljal teadmatuse mõju alla. Nii avanes Jumalal võimalus tulevaste inimpõlvede hüvanguks küsimustele vastata ja selgitada elu tegelikku mõtet. Tänu sellele saavad inimesed toimida neile juhendeile vastavalt ja täita inimelu missiooni.

The subject of the Bhagavad-gītā entails the comprehension of five basic truths. First of all the science of God is explained, and then the constitutional position of the living entities, jīvas. There is īśvara, which means the controller, and there are jīvas, the living entities which are controlled. If a living entity says that he is not controlled but that he is free, then he is insane. The living being is controlled in every respect, at least in his conditioned life. So in the Bhagavad-gītā the subject matter deals with the īśvara, the supreme controller, and the jīvas, the controlled living entities. Prakṛti (material nature) and time (the duration of existence of the whole universe or the manifestation of material nature) and karma (activity) are also discussed. The cosmic manifestation is full of different activities. All living entities are engaged in different activities. From Bhagavad-gītā we must learn what God is, what the living entities are, what prakṛti is, what the cosmic manifestation is, how it is controlled by time, and what the activities of the living entities are.

„Bhagavad-gītā" hõlmab viit põhitõde. Esiteks selgitatakse teadust Jumalast ja seejärel elusolendite, jīvade, algolemuslikku positsiooni. Eksisteerivad īśvara ehk kontrollija ning jīvad ehk kontrollile alluvad elusolendid. Kui elusolend väidab, et ta asub väljaspool kontrolli, et ta on vaba, siis on ta hullumeelne. Elusolend viibib täielikult kontrolli all, vähemasti tingimustest sõltuvas elus. „Bhagavad-gītā" käsitleb nii īśvarat, kõrgeimat kontrollijat kui ka jīvasid, kontrollile alluvaid elusolendeid. Samuti räägitakse prakṛtist (materiaalsest loodusest), ajast (kogu universumi ehk materiaalse looduse avaldumise kestvusest) ja karmast (tegevustest). Kosmiline avaldumine on täidetud mitmesuguste tegevustega. Kõik elusolendid on hõivatud erinevate tegevustega. „Bhagavad-gītāst" peame me teada saama, kes on Jumal, kes on elusolendid, mis on prakṛti, mis on kosmiline avaldumine, kuidas seda kontrollib aeg ning millised on elusolendite tegevused.

Out of these five basic subject matters in Bhagavad-gītā it is established that the Supreme Godhead, or Kṛṣṇa, or Brahman, or the supreme controller, or Paramātmā – you may use whatever name you like – is the greatest of all. The living beings are in quality like the supreme controller. For instance, the Lord has control over the universal affairs of material nature, as will be explained in the later chapters of Bhagavad-gītā. Material nature is not independent. She is acting under the directions of the Supreme Lord. As Lord Kṛṣṇa says, mayādhyakṣeṇa prakṛtiḥ sūyate sa-carācaram: “This material nature is working under My direction.” When we see wonderful things happening in the cosmic nature, we should know that behind this cosmic manifestation there is a controller. Nothing could be manifested without being controlled. It is childish not to consider the controller. For instance, a child may think that an automobile is quite wonderful to be able to run without a horse or other animal pulling it, but a sane man knows the nature of the automobile’s engineering arrangement. He always knows that behind the machinery there is a man, a driver. Similarly, the Supreme Lord is the driver under whose direction everything is working. Now the jīvas, or the living entities, have been accepted by the Lord, as we will note in the later chapters, as His parts and parcels. A particle of gold is also gold, a drop of water from the ocean is also salty, and similarly we the living entities, being part and parcel of the supreme controller, īśvara, or Bhagavān, Lord Śrī Kṛṣṇa, have all the qualities of the Supreme Lord in minute quantity because we are minute īśvaras, subordinate īśvaras. We are trying to control nature, as presently we are trying to control space or planets, and this tendency to control is there because it is in Kṛṣṇa. But although we have a tendency to lord it over material nature, we should know that we are not the supreme controller. This is explained in Bhagavad-gītā.

Nendest viiest „Bhagavad-gītās" käsitletavast teemast selgub, et Kõigekõrgem Jumal ehk Kṛṣṇa ehk Brahman ehk Kõrgeim Kontrollija või Paramātmā – ükskõik, millist nime me kasutame – on kõigist võimsaim. Elusolendid on oma omadustelt Kõrgeima Kontrollijaga sarnased. Jumal omab kontrolli kõikide maailma asjade üle. Sellest räägitakse lähemalt „Bhagavad-gītā" viimastes peatükkides. Materiaalne loodus ei ole sõltumatu, see toimib Kõigekõrgema Jumala juhtimise kohaselt. Jumal Kṛṣṇa ütleb: mayādhyakṣeṇa prakṛtiḥ sūyate sa-carācaram – „See materiaalne loodus toimib Minu juhtimise all." Kui me näeme maailmas toimumas imelisi asju, peame me meeles pidama, et iga nähtuse taga on selle kontrollija. Mitte miski ei saa avalduda ilma kontrollijata. Lapsik oleks kontrollija olemasolu mitte eeldada. Näiteks võib laps mõelda, et auto on imeline asi, kuna ta liigub ilma, et hobune või mõni muu loom seda veaks, kuid arukas inimene tunneb auto ülesehitust. Ta teab, et iga masina taga on alati inimene, juht.

Samamoodi on Kõigekõrgem Jumal juht, kelle järelevalve all kõik toimib. Jīvad ehk elusolendid on Jumala jaoks Tema lahutamatud osakesed, nagu seda kinnitatakse „Bhagavad-gītā" viieteistkümnendas peatükis. Killuke kullakamakast on samuti kuld, ka üks veetilk ookeanist on soolane ning samamoodi ka meie, elusolendid, olles kõrgeima kontrollija, īśvara ehk Bhagavāni, Jumal Śrī Kṛṣṇa lahutamatud osakesed, omame väga vähesel määral Kõigekõrgema Jumala omadusi, sest me oleme imeväikesed īśvarad, alluvad īśvarad. Me üritame loodust enesele allutada, näiteks praegu püüame me kosmose ja planeetide üle kontrolli saavutada. Soov kontrolli saavutada on meis põhjusel, et see on omane Kṛṣṇale. Kuid ehkki meil on kalduvus materiaalse looduse üle valitseda, peaksime me meeles pidama, et me ei ole kõrgeimad kontrollijad. Nii räägitakse „Bhagavad- gītās".

What is material nature? This is also explained in the Gītā as inferior prakṛti, inferior nature. The living entity is explained as the superior prakṛti. Prakṛti is always under control, whether inferior or superior. Prakṛti is female, and she is controlled by the Lord just as the activities of a wife are controlled by the husband. Prakṛti is always subordinate, predominated by the Lord, who is the predominator. The living entities and material nature are both predominated, controlled by the Supreme Lord. According to the Gītā, the living entities, although parts and parcels of the Supreme Lord, are to be considered prakṛti. This is clearly mentioned in the Seventh Chapter of Bhagavad-gītā. Apareyam itas tv anyāṁ prakṛtiṁ viddhi me parām/ jīva-bhūtām: “This material nature is My inferior prakṛti, but beyond this is another prakṛti – jīva-bhūtām, the living entities.”

Mis on materiaalne loodus? „Gītās" kirjeldatakse seda kui madalamat prakṛtit, madalamat loodust. Elusolendit kirjeldatakse kui kõrgemat prakṛtit. Prakṛti on alati kontrollitav, olenemata sellest, kas ta on madalam või kõrgem. Prakṛti on naissoost ning ta on Jumala kontrolli all täpselt samuti nagu abielunaise tegevused on tema mehe kontrolli all. Prakṛti on alati alluv, Jumala poolt kontrollitav. Nii elusolendid kui materiaalne loodus on alluvad, kontrollitavad Kõigekõrgema Jumala poolt. „Gītā" kinnituste kohaselt kuuluvad elusolendid vaatamata sellele, et nad on Kõigekõrgema Jumala lahutamatud osad, prakṛti hulka. Sedasi öeldakse selgelt „Bhagavad-gītā" seitsmendas peatükis. Apareyam itas tv anyāṁ prakṛtiṁ viddhi me parām / jīva-bhūtām – „See materiaalne loodus on Minu madalam prakṛti, kuid sellest kõrgemal asetseb teine prakṛti – jīva-bhūtām, elusolendid."

Material nature itself is constituted by three qualities: the mode of goodness, the mode of passion and the mode of ignorance. Above these modes there is eternal time, and by a combination of these modes of nature and under the control and purview of eternal time there are activities, which are called karma. These activities are being carried out from time immemorial, and we are suffering or enjoying the fruits of our activities. For instance, suppose I am a businessman and have worked very hard with intelligence and have amassed a great bank balance. Then I am an enjoyer. But then say I have lost all my money in business; then I am a sufferer. Similarly, in every field of life we enjoy the results of our work, or we suffer the results. This is called karma.

Materiaalne loodus koosneb kolmest omadusest: voorusest, kirest ja teadmatusest. Neist kõrgemal asetseb igavene aeg. Nende omaduste kombineerumisel ja igavese aja kontrolli all sünnivad tegevused, mida nimetatakse karmaks. Neid tegevusi sooritatakse mäletamatutest aegadest alates ning nende viljad toovad meile kas kannatusi või naudinguid. Oletame näiteks, et ma olen ärimees ning olen arukust tarvitades kõvasti tööd teinud ja suure hulga raha kokku ajanud. Nüüd olen ma oma töö tulemuste nautija. Ent kui ma olen kogu oma raha äri ajades kaotanud, tuleb mul kannatada. Samamoodi me kas naudime oma tegevuste vilju või kannatame nende tagajärjel igas eluvaldkonnas. Seda nimetataksegi karmaks.

Īśvara (the Supreme Lord), jīva (the living entity), prakṛti (nature), kāla (eternal time) and karma (activity) are all explained in the Bhagavad-gītā. Out of these five, the Lord, the living entities, material nature and time are eternal. The manifestation of prakṛti may be temporary, but it is not false. Some philosophers say that the manifestation of material nature is false, but according to the philosophy of Bhagavad-gītā or according to the philosophy of the Vaiṣṇavas, this is not so. The manifestation of the world is not accepted as false; it is accepted as real, but temporary. It is likened unto a cloud which moves across the sky, or the coming of the rainy season, which nourishes grains. As soon as the rainy season is over and as soon as the cloud goes away, all the crops which were nourished by the rain dry up. Similarly, this material manifestation takes place at a certain interval, stays for a while and then disappears. Such are the workings of prakṛti. But this cycle is working eternally. Therefore prakṛti is eternal; it is not false. The Lord refers to this as “My prakṛti.” This material nature is the separated energy of the Supreme Lord, and similarly the living entities are also the energy of the Supreme Lord, although they are not separated but eternally related. So the Lord, the living entity, material nature and time are all interrelated and are all eternal. However, the other item, karma, is not eternal. The effects of karma may be very old indeed. We are suffering or enjoying the results of our activities from time immemorial, but we can change the results of our karma, or our activity, and this change depends on the perfection of our knowledge. We are engaged in various activities. Undoubtedly we do not know what sort of activities we should adopt to gain relief from the actions and reactions of all these activities, but this is also explained in the Bhagavad-gītā.

Nii īśvara (Kõigekõrgem Jumal), jīva (elusolend), prakṛti (loodus), kāla (igavene aeg) kui karma (tegevused) on „Bhagavad-gītās" käsitletavad teemad. Igavesed nendest viiest on Jumal, elusolendid, materiaalne loodus ja aeg. Prakṛti avaldumine on küll ajutine, kuid reaalne. Mõned filosoofid väidavad, et materiaalse looduse avaldumine on illusioon, kuid „Bhagavad- gītā" filosoofia või vaiṣṇavate filosoofia kohaselt see nii ei ole. Maailma avaldumist ei peeta illusoorseks, see on reaalne, ehkki ajutine. Materiaalse maailma avaldumine on sarnane pilvega, mis rändab üle taeva või vihmahooaja saabumisega, mis paneb vilja hoogsalt kasvama. Niipea kui vihmahooaeg on möödas või pilv taevakaarelt lahkunud, kannatab vahepeal vohama löönud vili taas põua käes. Samamoodi avaldub materiaalne maailm kindla ajavahemiku järel, kestab mõne aja ning kaob taas. Sedasi toimib prakṛti. See tsükkel kordub igavesti ning seetõttu on prakṛti igavene ega saa olla illusoorne. Jumal ütleb selle kohta: „Minu prakṛti." Materiaalne loodus on Kõigekõrgema Jumala eraldiseisev energia ning samamoodi on ka elusolendid Kõigekõrgema Jumala energiad, ehkki mitte eraldiseisvad, vaid Jumalaga igavestes suhetes viibivad. Seega on nii Jumal, elusolendid, materiaalne loodus kui ka aeg igavesed ning omavahel seotud. Viies käsitletav, karma, seevastu ei ole igavene. Sellegipoolest võib karma toime olla väga kaugeleulatuv. Meie kannatused ja naudingud tulenevad tegudest, mida me oleme sooritanud kauges minevikus, kuid me saame nende tegude ehk karma tagajärgi ise muuta. Need muutused aga sõltuvad meie teadmiste täiuslikkusest. Me oleme pidevalt hõivatud mitmesuguste tegevustega. Kahtlemata ei tea me, mida peaksime kõigi nende tegevuste järel- ja kõrvalmõjudest vabanemiseks tegema, kuid ka sellele küsimusele annab vastuse „Bhagavad-gītā".

The position of īśvara, the Supreme Lord, is that of supreme consciousness. The jīvas, or the living entities, being parts and parcels of the Supreme Lord, are also conscious. Both the living entity and material nature are explained as prakṛti, the energy of the Supreme Lord, but one of the two, the jīva, is conscious. The other prakṛti is not conscious. That is the difference. Therefore the jīva-prakṛti is called superior because the jīva has consciousness which is similar to the Lord’s. The Lord’s is supreme consciousness, however, and one should not claim that the jīva, the living entity, is also supremely conscious. The living being cannot be supremely conscious at any stage of his perfection, and the theory that he can be so is a misleading theory. Conscious he may be, but he is not perfectly or supremely conscious.

Kõigekõrgem Jumal, īśvara, omab kõrgeimat teadvust. Jīvad, elusolendid, olles Kõigekõrgema Jumala lahutamatud osakesed, omavad samuti teadvust. Nii elusolend kui ka materiaalne loodus kuuluvad Kõigekõrgema Jumala energia, prakṛti, hulka, kuid ainult üks neist – jīva – omab teadvust. Teine prakṛti teadvust ei oma. Selles seisnebki nende erinevus. Kuna jīva omab Jumala teadvusega sarnast teadvust, nimetataksegi jīva-prakṛtit kõrgemalseisvaks. Jumala teadvus on siiski kõrgeim teadvus ning keegi ei tohiks väita, et jīva, elusolend, omab samuti kõrgeimat teadvust. Elusolend ei saa ka kõrgeima täiuslikkuse tasandile jõudnuna omada kõrgeimat teadvust ning teooriad, mis väidavad vastupidist, on ekslikud. Elusolend omab teadvust, kuid see ei saa kunagi olla kõrgeim või täiuslik.

The distinction between the jīva and the īśvara will be explained in the Thirteenth Chapter of Bhagavad-gītā. The Lord is kṣetra-jña, conscious, as is the living being, but the living being is conscious of his particular body, whereas the Lord is conscious of all bodies. Because He lives in the heart of every living being, He is conscious of the psychic movements of the particular jīvas. We should not forget this. It is also explained that the Paramātmā, the Supreme Personality of Godhead, is living in everyone’s heart as īśvara, as the controller, and that He is giving directions for the living entity to act as he desires. The living entity forgets what to do. First of all he makes a determination to act in a certain way, and then he is entangled in the actions and reactions of his own karma. After giving up one type of body, he enters another type of body, as we take off and put on clothes. As the soul thus migrates, he suffers the actions and reactions of his past activities. These activities can be changed when the living being is in the mode of goodness, in sanity, and understands what sort of activities he should adopt. If he does so, then all the actions and reactions of his past activities can be changed. Consequently, karma is not eternal. Therefore we stated that of the five items (īśvara, jīva, prakṛti, time and karma) four are eternal, whereas karma is not eternal.

Erinevusi jīva ja īśvara vahel selgitatakse „Bhagavad-gītā" kolmeteistkümnendas peatükis. Jumal on kṣetra-jña, ehk teadvust omav ning sama kehtib ka elusolendi kohta, kuid elusolend omab teadvust ainult oma isikliku keha piirides, Jumal aga omab teadvust kõikides kehades. Kuna Jumal viibib iga elusolendi südames, on Ta teadlik iga jīva psüühilisest seisundist. Me ei tohiks seda unustada. Samuti selgitatakse, et Paramātmā, Jumala Kõrgeim Isiksus, viibib iga elusolendi südames kui īśvara, kontrollija ning et Ta juhendab elusolendit tema soovide täitmisel. Elusolend on oma soovid unustanud. Esmalt otsustab ta toimida mingil kindlal viisil, seejärel langeb ta aga oma karma järelmõjude köidikuisse. Lahkudes ühest kehast omandab ta teise, nii nagu me vahetame riideid. Sedasi ringi rännates kannatab hing oma varasemate tegude tagajärgede käes. Neid reaktsioone saab aga peatada, kui elusolend viibib vooruse guṇa tasandil, on täie mõistuse juures ning mõistab, millised tegevused on talle kohased. Kui ta seda mõistab, muutuvad kõikide tema poolt minevikus sooritatud tegude tagajärjed. Järelikult ei ole karma igavene. Seepärast me kinnitasimegi, et „Bhagavad- gītās" käsitletavatest teemadest (īśvara, jīva, prakṛti, aeg ja karma) neli on igavesed, karma aga on ajutine.

The supreme conscious īśvara is similar to the living entity in this way: both the consciousness of the Lord and that of the living entity are transcendental. It is not that consciousness is generated by the association of matter. That is a mistaken idea. The theory that consciousness develops under certain circumstances of material combination is not accepted in the Bhagavad-gītā. Consciousness may be pervertedly reflected by the covering of material circumstances, just as light reflected through colored glass may appear to be a certain color, but the consciousness of the Lord is not materially affected. Lord Kṛṣṇa says, mayādhyakṣeṇa prakṛtiḥ. When He descends into the material universe, His consciousness is not materially affected. If He were so affected, He would be unfit to speak on transcendental matters as He does in the Bhagavad-gītā. One cannot say anything about the transcendental world without being free from materially contaminated consciousness. So the Lord is not materially contaminated. Our consciousness, at the present moment, however, is materially contaminated. The Bhagavad-gītā teaches that we have to purify this materially contaminated consciousness. In pure consciousness, our actions will be dovetailed to the will of the īśvara, and that will make us happy. It is not that we have to cease all activities. Rather, our activities are to be purified, and purified activities are called bhakti. Activities in bhakti appear to be like ordinary activities, but they are not contaminated. An ignorant person may see that a devotee is acting or working like an ordinary man, but such a person with a poor fund of knowledge does not know that the activities of the devotee or of the Lord are not contaminated by impure consciousness or matter. They are transcendental to the three modes of nature. We should know, however, that at this point our consciousness is contaminated.

Kõrgeima teadvusega īśvara ning elusolendi sarnasus seisneb selles, et nende mõlema teadvus on transtsendentaalne. Teadvus ei teki kokkupuutest mateeriaga. Selline arvamus on ekslik. Teooria, mille kohaselt teadvus areneb teatud materiaalsete elementide kombinatsioonist ja kindlates tingimustes, „Bhagavad-gītās" kinnitust ei leia. Teadvus võib materiaalsetes tingimustes peegelduda mingil moondunud kujul, samuti nagu valgus omandab läbi värvilise klaasi paistes mingi kindla värvi, kuid Jumala teadvust mateeria ei mõjuta. Jumal Kṛṣṇa ütleb: mayādhyakṣeṇa prakṛtiḥ. Laskudes materiaalsesse maailma, jääb Tema teadvus mateeriast puutumata. Kui see oleks teisiti, ei suudaks Ta transtsendentaalsetel teemadel kõneleda nagu Ta seda teeb „Bhagavad-gītās". See, kelle teadvus ei ole puhas materiaalsest saastatusest, ei suuda transtsendentaalse maailma kohta ühtegi sõna öelda. Seega pole Jumal mateeriaga saastunud. Meie teadvus aga on praegusel hetkel mateeriaga saastunud. „Bhagavad-gītās" õpetatakse, et me peame puhastama oma mateeriaga saastunud teadvuse. Puhta teadvuse tasandil on meie teod kooskõlas īśvara tahtega ning see teeb meid õnnelikuks. See ei tähenda, et me peaksime tegevustest loobuma. Pigem peame me oma tegevused puhastama ning siis kannavad need nimetust bhakti. Bhakti vaimus sooritatud tegevused sarnanevad pealtnäha tavaliste tegevustega, kuid need tegevused ei ole saastunud. Ebakompetentsele inimesele võib tunduda, et pühendunu tegutseb justkui tavaline inimene, kuid selline, väheste teadmistega inimene ei mõista, et ei pühendunu ega Jumala toimingud ole mõjutatud ebapuhtast teadvusest ega mateeriast. Nad on materiaalse looduse kolme guṇa suhtes transtsendentaalsed. Meil aga tuleb teada, et praegusel hetkel on meie teadvus veel saastunud.

When we are materially contaminated, we are called conditioned. False consciousness is exhibited under the impression that I am a product of material nature. This is called false ego. One who is absorbed in the thought of bodily conceptions cannot understand his situation. Bhagavad-gītā was spoken to liberate one from the bodily conception of life, and Arjuna put himself in this position in order to receive this information from the Lord. One must become free from the bodily conception of life; that is the preliminary activity for the transcendentalist. One who wants to become free, who wants to become liberated, must first of all learn that he is not this material body. Mukti, or liberation, means freedom from material consciousness. In the Śrīmad-Bhāgavatam also the definition of liberation is given. Muktir hitvānyathā-rūpaṁ svarūpeṇa vyavasthitiḥ: mukti means liberation from the contaminated consciousness of this material world and situation in pure consciousness. All the instructions of Bhagavad-gītā are intended to awaken this pure consciousness, and therefore we find at the last stage of the Gītā’s instructions that Kṛṣṇa is asking Arjuna whether he is now in purified consciousness. Purified consciousness means acting in accordance with the instructions of the Lord. This is the whole sum and substance of purified consciousness. Consciousness is already there because we are part and parcel of the Lord, but for us there is the affinity of being affected by the inferior modes. But the Lord, being the Supreme, is never affected. That is the difference between the Supreme Lord and the small individual souls.

Kui me oleme mateeriaga saastunud, nimetatakse meid tingimustest sõltuvateks. Vale teadvus avaldub ettekujutuses, et „mina olen materiaalse looduse looming". Seda nimetatakse valeks egoks. See, kes mõtleb kehalistes määratlustes, ei suuda oma tegelikku olukorda mõista. „Bhagavad-gītā" jutustati selleks, et vabastada meid kehalisest elukäsitlusest ning Arjuna pani ennast taolisesse olukorda selleks, et saada Jumalalt vastavat informatsiooni. Inimene peab vabanema kehalisest elukäsitlusest – see on transtsendentalistile esmatähtis ülesanne. See, kes tahab jõuda vabanemiseni, peab esmalt teadvustama, et ta ei ole materiaalne keha. Mukti ehk vabanemine tähendab materiaalsest teadvusest vabanemist. Ka „Śrīmad-Bhāgavatamis" antakse vabanemise definitsioon. Muktir hitvānyathā-rūpaṁ svarūpeṇa vyavasthitiḥ: mukti tähendab vabanemist materiaalses maailmas saastunud teadvusest ja jõudmist puhta teadvuse tasandile. Kõik „Bhagavad-gītās" antud juhtnöörid on mõeldud puhta teadvuse äratamiseks. „Gītā" lõpus küsibki Kṛṣṇa Arjunalt, kas viimane on nüüd puhta teadvuse tasandile jõudnud. Puhastunud teadvus tähendab toimimist vastavalt Jumala ettekirjutustele. Selline on puhastunud teadvuse põhiolemus. Jumala lahutamatute osakestena on meil teadvus juba olemas, kuid meil on kalduvus sattuda materiaalse looduse madalamate guṇade mõju alla. Jumal kui Kõrgeim, seevastu, ei ole neist kunagi mõjutatud. Selline on erinevus Kõigekõrgema Jumala ja väikeste individuaalsete hingede vahel.

What is this consciousness? This consciousness is “I am.” Then what am I? In contaminated consciousness “I am” means “I am the lord of all I survey. I am the enjoyer.” The world revolves because every living being thinks that he is the lord and creator of the material world. Material consciousness has two psychic divisions. One is that I am the creator, and the other is that I am the enjoyer. But actually the Supreme Lord is both the creator and the enjoyer, and the living entity, being part and parcel of the Supreme Lord, is neither the creator nor the enjoyer, but a cooperator. He is the created and the enjoyed. For instance, a part of a machine cooperates with the whole machine; a part of the body cooperates with the whole body. The hands, legs, eyes and so on are all parts of the body, but they are not actually the enjoyers. The stomach is the enjoyer. The legs move, the hands supply food, the teeth chew, and all parts of the body are engaged in satisfying the stomach because the stomach is the principal factor that nourishes the body’s organization. Therefore everything is given to the stomach. One nourishes the tree by watering its root, and one nourishes the body by feeding the stomach, for if the body is to be kept in a healthy state, then the parts of the body must cooperate to feed the stomach. Similarly, the Supreme Lord is the enjoyer and the creator, and we, as subordinate living beings, are meant to cooperate to satisfy Him. This cooperation will actually help us, just as food taken by the stomach will help all other parts of the body. If the fingers of the hand think that they should take the food themselves instead of giving it to the stomach, then they will be frustrated. The central figure of creation and of enjoyment is the Supreme Lord, and the living entities are cooperators. By cooperation they enjoy. The relation is also like that of the master and the servant. If the master is fully satisfied, then the servant is satisfied. Similarly, the Supreme Lord should be satisfied, although the tendency to become the creator and the tendency to enjoy the material world are there also in the living entities because these tendencies are there in the Supreme Lord who has created the manifested cosmic world.

Milles seisneb teadvus? Teadvus tähendab „mina olen". Ja kes ma olen? Saastunud teadvuse puhul tähendab „mina olen", et „mina olen kõige nähtava valitseja, mina olen nautija". Maailm pöörleb, kuna kõik elusolendid mõtlevad, et nad on materiaalse maailma loojad ja valitsejad. Materiaalne teadvus omab kahte psüühilist alajaotust. Ühel juhul arvab elusolend, et ta on looja, teisel, et nautija. Kuid tegelikult on nii looja kui nautija Kõigekõrgem Jumal. Elusolend, olles Kõigekõrgema Jumala lahutamatu osake, pole ei looja ega nautija, vaid kaasatoimija – loodu ja nauditav. Näiteks toimib üks masinaosa kooskõlas kogu masinaga, üks kehaosa kooskõlas kogu kehaga. Käed, jalad, silmad jne on kõik kehaosad, kuid ükski neist ei suuda tegelikult nautida. Magu aga suudab. Jalad aitavad edasi liikuda, käed varustavad toiduga, hambad närivad; kõik kehaosad rahuldavad magu, sest magu on keskne ja keha toitev organ. Seetõttu ongi kõik tegevused suunatud maole. Puud saab kasvama ergutada juurt kastes ning keha kasvab, kui toidetakse magu. Seetõttu ongi keha tervena hoidmiseks vajalik, et kõik kehaosad üksmeelselt magu toidaksid. Samamoodi on Kõigekõrgem Jumal nautija ja looja ning meie kui alluvate elusolendite ülesanne on Teda üheskoos rahuldada. Selline koostöö on tegelikult abiks meile enestele, samamoodi nagu mao toitmine aitab teisigi kehaosi. Kui sõrmed järsku otsustaksid, et nad söövad toidu kõhule andmise asemel parem ise ära, lõpeks see neile suure pettumusega. Kogu loome ja naudingute keskmeks on Kõigekõrgem Jumal. Elusolendid on kaasatoimijad, kuid koostöö läbi naudivad nemadki. See suhe sarnaneb isanda ja teenri suhtele. Kui isand on täiesti rahuldatud, on ka teener rahuldatud. Samamoodi tuleb ka Kõigekõrgemat Jumalat rahuldada, ehkki soov olla looja ja nautida materiaalset maailma on olemas ka elusolendites ja seda sellepärast, et see soov on olemas Kõigekõrgemas Jumalas, kes on loonud avaldunud kosmilise maailma.

We shall find, therefore, in this Bhagavad-gītā that the complete whole is comprised of the supreme controller, the controlled living entities, the cosmic manifestation, eternal time and karma, or activities, and all of these are explained in this text. All of these taken completely form the complete whole, and the complete whole is called the Supreme Absolute Truth. The complete whole and the complete Absolute Truth are the complete Personality of Godhead, Śrī Kṛṣṇa. All manifestations are due to His different energies. He is the complete whole.

Seetõttu leiamegi me käesolevast „Bhagavad-gītāst", et täiuslik tervik hõlmab kõrgeimat kontrollijat, kontrollitavaid elusolendeid, kosmilist avaldumist, igavest aega ja karmat ehk tegevusi ning kõiki neid teemasid selles teoses ka seletatakse. Kõik need tervikuna moodustavad täiusliku terviku, mida nimetatakse Kõrgeimaks Absoluutseks Tõeks. Täiuslik tervik ning täiuslik Absoluutne Tõde kokku on täiuslik Jumala Isiksus Śrī Kṛṣṇa. Kõik avaldumised tulenevad Tema erinevatest energiatest. Tema on täiuslik tervik.

It is also explained in the Gītā that impersonal Brahman is also subordinate to the complete Supreme Person (brahmaṇo hi pratiṣṭhāham). Brahman is more explicitly explained in the Brahma-sūtra to be like the rays of the sunshine. The impersonal Brahman is the shining rays of the Supreme Personality of Godhead. Impersonal Brahman is incomplete realization of the absolute whole, and so also is the conception of Paramātmā. In the Fifteenth Chapter it shall be seen that the Supreme Personality of Godhead, Puruṣottama, is above both impersonal Brahman and the partial realization of Paramātmā. The Supreme Personality of Godhead is called sac-cid-ānanda-vigraha. The Brahma-saṁhitā begins in this way: īśvaraḥ paramaḥ kṛṣṇaḥ sac-cid-ānanda-vigrahaḥ/ anādir ādir govindaḥ sarva-kāraṇa-kāraṇam. “Govinda, Kṛṣṇa, is the cause of all causes. He is the primal cause, and He is the very form of eternity, knowledge and bliss.” Impersonal Brahman realization is the realization of His sat (eternity) feature. Paramātmā realization is the realization of sat-cit (eternal knowledge). But realization of the Personality of Godhead, Kṛṣṇa, is realization of all the transcendental features: sat, cit and ānanda (eternity, knowledge and bliss) in complete vigraha (form).

Samuti selgitatakse „Gītās", et ka impersonaalne Brahman allub täiuslikule Kõrgeimale Isiksusele (brahmaṇo hi pratiṣṭhāham). Täpsemalt selgitatakse Brahmani olemust „Brahma-sūtras", kus seda võrreldakse päikesekiirtega. Impersonaalne Brahman on Jumala Kõrgeimast Isiksusest lähtuv sära. Impersonaalse Brahmani teadvustamine on absoluutse terviku osaline teadvustamine ning sama kehtib ka Paramātmā kohta. Viieteistkümnendas peatükis näeme me, et Jumala Kõrgeima Isiksuse, Puruṣottama teadvustamine on kõrgem nii impersonaalse Brahmani kui Paramātmā teadvustamisest, mis on vaid osaline. Jumala Kõrgeim Isiksus kannab nime Sac- cid-ānanda-vigraha. „Brahma-saṁhitā" algab järgmiste sõnadega: īśvaraḥ paramaḥ kṛṣṇaḥ sac-cid-ānanda-vigrahaḥ / anādir ādir govindaḥ sarva- kāraṇa-kāraṇam. „Govinda, Kṛṣṇa, on kõikide põhjuste põhjus. Ta on algne põhjus, Ta on igavikulisuse, teadmiste ja õndsuse kehastus." Impersonaalse Brahmani teadvustamine on Tema sat (igavikulisuse) omaduse teadvustamine. Paramātmā teadvustamine on sac-cit (igavikulisuse ja teadmiste) teadvustamine. Kuid Jumala Isiksuse, Kṛṣṇa teadvustamine on kõikide transtsendentaalsete omaduste, nii sat (igavikulisuse), cit (teadmiste) kui ānanda (õndsuse) teadvustamine täiuslikus vigrahas (täiuslikus kehas).

People with less intelligence consider the Supreme Truth to be impersonal, but He is a transcendental person, and this is confirmed in all Vedic literatures. Nityo nityānāṁ cetanaś cetanānām (Kaṭha Upaniṣad 2.2.13). As we are all individual living beings and have our individuality, the Supreme Absolute Truth is also, in the ultimate issue, a person, and realization of the Personality of Godhead is realization of all of the transcendental features in His complete form. The complete whole is not formless. If He is formless, or if He is less than any other thing, then He cannot be the complete whole. The complete whole must have everything within our experience and beyond our experience, otherwise it cannot be complete.

Inimesed, kelle teadmised on vähesed, peavad Kõrgeimat Tõde impersonaalseks, kuid tegelikult on Ta transtsendentaalne isiksus, nagu meile kogu vedakirjanduses kinnitatakse. Nityo nityānāṁ cetanaś cetanānām. („Kaṭha Upaniṣad" 2.2.13) Nii nagu meie kõik oleme isiksused ja omame isikupära, on ka Kõrgeim Absoluutne Tõde lõppkokkuvõttes isiksus. Jumala Isiksuse teadvustamine tähendab Tema täiusliku keha kõikide transtsendentaalsete omaduste teadvustamist. Täiuslik tervik ei ole kehatu ega vormitu. Kui Tal puuduks keha või midagi, mis on olemas Tema loomingus, siis ei saaks Ta ju olla täiuslik tervik. Täiuslik tervik peab endasse haarama nii kõik meie kogemisvõime raamesse kui ka sellest väljapoole jääva, vastasel juhul ei saaks see olla täiuslik.

The complete whole, the Personality of Godhead, has immense potencies (parāsya śaktir vividhaiva śrūyate). How Kṛṣṇa is acting in different potencies is also explained in Bhagavad-gītā. This phenomenal world or material world in which we are placed is also complete in itself because the twenty-four elements of which this material universe is a temporary manifestation, according to Sāṅkhya philosophy, are completely adjusted to produce complete resources which are necessary for the maintenance and subsistence of this universe. There is nothing extraneous, nor is there anything needed. This manifestation has its own time fixed by the energy of the supreme whole, and when its time is complete, these temporary manifestations will be annihilated by the complete arrangement of the complete. There is complete facility for the small complete units, namely the living entities, to realize the complete, and all sorts of incompleteness are experienced due to incomplete knowledge of the complete. So Bhagavad-gītā contains the complete knowledge of Vedic wisdom.

Täiuslik tervik, Jumala Isiksus, omab lõputult energiaid (parāsya śaktir vividhaiva śrūyate). Seda, kuidas Kṛṣṇa Oma erinevaid energiaid kasutab, kirjeldatakse samuti „Bhagavad-gītās". See harukordne maailm ehk materiaalne maailm, kus me praegu viibime, on iseenesest samuti täiuslik, sest kakskümmend neli elementi, mille ajutine avaldumine see materiaalne universum vastavalt sāṇkhya filosoofiale on, on täiuslikult kohandatud tootma täiuslikke varusid, mis on vajalikud selle maailma eksistentsiks ja alalhoiuks. Siin pole midagi üleliigset ning samuti ei ole siin midagi puudu. Sellel avaldumisel on kestvusaeg, mis on kõrgeima terviku poolt määratud ning kui see aeg lõpeb, hävivad need ajalikud avaldumised terviku täiuslike seaduste kohaselt. Väiksematele täiuslikele osakestele, nimelt elusolenditele, eksisteerivad siin kõik vahendid täiusliku teadvustamiseks. Me kogeme igasuguseid ebatäiuseid, sest meie teadmised täiuslikust on ebatäiuslikud. „Bhagavad-gītā" sisaldab täielikke teadmisi „Vedade" tarkustest.

All Vedic knowledge is infallible, and Hindus accept Vedic knowledge to be complete and infallible. For example, cow dung is the stool of an animal, and according to smṛti, or Vedic injunction, if one touches the stool of an animal he has to take a bath to purify himself. But in the Vedic scriptures cow dung is considered to be a purifying agent. One might consider this to be contradictory, but it is accepted because it is Vedic injunction, and indeed by accepting this, one will not commit a mistake; subsequently it has been proved by modern science that cow dung contains all antiseptic properties. So Vedic knowledge is complete because it is above all doubts and mistakes, and Bhagavad-gītā is the essence of all Vedic knowledge.

Kõik „Vedades" antud teadmised on eksimatud. Hindud aktsepteerivadki „Vedasid" täiuslike ja eksimatutena. Näiteks on smṛtis ehk vedakirjanduses ettekirjutus, et puudutades looma väljaheidet, peab inimene end puhastamiseks üleni pesema. Ka lehma sõnnik on looma väljaheide, kuid vedakirjanduse kinnituste kohaselt on lehma sõnnikul puhastav toime. See võib tunduda vastuolulisena, kuid tuleb siiski omaks võtta, kuna tegu on vedaliku ettekirjutusega. Sedasi toimides ei ole võimalik kunagi eksida. Tänapäevaks on teadlased leidnud nimetatud väitele kinnitust ja avastanud, et lehma sõnnikul on tõepoolest antiseptilised omadused. „Vedades" antud teadmised on täiuslikud, väljaspool kahtlust ja veatud. „Bhagavad-gītāsse" on aga koondatud kõikide vedalike tarkuste olulisim osa.

Vedic knowledge is not a question of research. Our research work is imperfect because we are researching things with imperfect senses. We have to accept perfect knowledge which comes down, as is stated in Bhagavad-gītā, by the paramparā (disciplic succession). We have to receive knowledge from the proper source in disciplic succession beginning with the supreme spiritual master, the Lord Himself, and handed down to a succession of spiritual masters. Arjuna, the student who took lessons from Lord Śrī Kṛṣṇa, accepts everything that He says without contradicting Him. One is not allowed to accept one portion of Bhagavad-gītā and not another. No. We must accept Bhagavad-gītā without interpretation, without deletion and without our own whimsical participation in the matter. The Gītā should be taken as the most perfect presentation of Vedic knowledge. Vedic knowledge is received from transcendental sources, and the first words were spoken by the Lord Himself. The words spoken by the Lord are called apauruṣeya, meaning that they are different from words spoken by a person of the mundane world who is infected with four defects. A mundaner (1) is sure to commit mistakes, (2) is invariably illusioned, (3) has the tendency to cheat others and (4) is limited by imperfect senses. With these four imperfections, one cannot deliver perfect information of all-pervading knowledge.

Vedatarkus ei ole uurimustöö tulemus. Meie uurimustöö on ebatäiuslik, kuna meeled, millega me seda uurimust sooritame, on ebatäiuslikud. Me peame paramparā ehk õpilasjärgnevusahela kaudu meieni jõudnud täiuslikud teadmised omaks võtma. Sedasi soovitab „Bhagavad-gītā". Me peame ammutama teadmisi õigest allikast õpilasjärgnevusahela kaudu, mis algab kõrgeima vaimse õpetaja, Jumala Endaga, ning milles Tema sõnumit kannavad edasi vaimsed õpetajad. Arjuna, õpilane, kes sai õpetuse otseselt Jumal Śrī Kṛṣṇalt, aktsepteerib kõike Jumala poolt öeldut ilma ühegi vastuväiteta. Pole lubatud üht „Bhagavad-gītā" osa aktsepteerida ja teist mitte. Sedasi toimida ei tohi. Me peame võtma „Bhagavad-gītā" vastu ilma igasuguste interpretatsioonideta. Me ei tohi omavoliliselt midagi kõrvale heita ega lisada. „Gītāsse" tuleb suhtuda kui täiuslikeimasse „Vedade" tarkusest kõnelevasse teosesse. Vedalikud teadmised on saadud transtsendentaalsetest allikatest ning selle esimesed sõnad ütles Jumal Ise. Sõnu, mida lausus Jumal, nimetatakse apauruṣeyaks, mis tähendab, et need sõnad erinevad sõnadest, mida võib lausuda ilmalik inimene, kes on mõjutatud neljast puudusest: ta sooritab vältimatult vigu, on pidevalt mõjutatud illusioonist, omab kalduvust teisi petta ning on piiratud ebatäiuslike meelte poolt. Omades selliseid puudusi, ei saa inimene anda täiuslikku informatsiooni kõikeläbivatest teadmistest.

Vedic knowledge is not imparted by such defective living entities. It was imparted unto the heart of Brahmā, the first created living being, and Brahmā in his turn disseminated this knowledge to his sons and disciples, as he originally received it from the Lord. The Lord is pūrṇam, all-perfect, and there is no possibility of His becoming subjected to the laws of material nature. One should therefore be intelligent enough to know that the Lord is the only proprietor of everything in the universe and that He is the original creator, the creator of Brahmā. In the Eleventh Chapter the Lord is addressed as prapitāmaha because Brahmā is addressed as pitāmaha, the grandfather, and He is the creator of the grandfather. So no one should claim to be the proprietor of anything; one should accept only things set aside for him by the Lord as his quota for his maintenance.

Vedatarkuste edastajateks aga ei ole selliste puudustega elusolendid. Kõigepealt anti need esimesena loodud elusolendi, Brahmā, südamesse. Brahmā andis need omakorda edasi oma poegadele ja õpilastele sellisel kujul nagu ta need Jumalalt sai. Jumal on pūrṇam, läbinisti täiuslik, ning pole võimalik, et Ta alluks materiaalse looduse seadustele. Seepärast tuleb olla piisavalt arukas ja mõista, et Jumal on kogu universumis leiduva ainus omanik ning kõige algne looja, ka Brahmā looja. Brahmā poole pöördutakse nimega Pitāmaha, mis tähendab „vanaisa". Kuna Jumal on Brahmā, vanaisa looja, siis pöördutakse üheteistkümnendas peatükis Tema poole nimega Prapitāmaha. Seega ei tohi keegi end millegi omanikuks kuulutada, vaid peab rahulduma selle osaga, mis Jumal on talle enese alalhoiuks andnud.

There are many examples given of how we are to utilize those things which are set aside for us by the Lord. This is also explained in Bhagavad-gītā. In the beginning, Arjuna decided that he should not fight in the Battle of Kurukṣetra. This was his own decision. Arjuna told the Lord that it was not possible for him to enjoy the kingdom after killing his own kinsmen. This decision was based on the body because he was thinking that the body was himself and that his bodily relations or expansions were his brothers, nephews, brothers-in-law, grandfathers and so on. Therefore he wanted to satisfy his bodily demands. Bhagavad-gītā was spoken by the Lord just to change this view, and at the end Arjuna decides to fight under the directions of the Lord when he says, kariṣye vacanaṁ tava: “I shall act according to Your word.”

On palju võimalusi kasutada Jumala poolt meile eraldatut. Ka seda selgitatakse „Bhagavad-gītās". Esmalt otsustas Arjuna, et ta ei peaks Kurukṣetra lahingus võitlema. See oli tema isiklik otsus. Arjuna ütles Jumalale, et kui ta tapaks oma sugulased, ei suudaks ta enam kuningriiki nautida. See otsus lähtus kehalisest elukäsitlusest, sest Arjuna pidas end oma kehaks ning arvas, et tema kehalised sugulased on tema vennad, vennapojad, naisevennad, vanaisad jne. Seetõttu soovis ta rahuldada oma kehalisi vajadusi. Jumal jutustas Arjunale „Bhagavad-gītā" vaid selleks, et muuta tema seisukohti ning lõppude lõpuks otsustaski Arjuna võidelda Jumala juhtnööride kohaselt, öeldes: kariṣye vacanaṁ tava – „Ma teen nii nagu Sa ütled."

In this world men are not meant for quarreling like cats and dogs. Men must be intelligent to realize the importance of human life and refuse to act like ordinary animals. A human being should realize the aim of his life, and this direction is given in all Vedic literatures, and the essence is given in Bhagavad-gītā. Vedic literature is meant for human beings, not for animals. Animals can kill other living animals, and there is no question of sin on their part, but if a man kills an animal for the satisfaction of his uncontrolled taste, he must be responsible for breaking the laws of nature. In the Bhagavad-gītā it is clearly explained that there are three kinds of activities according to the different modes of nature: the activities of goodness, of passion and of ignorance. Similarly, there are three kinds of eatables also: eatables in goodness, passion and ignorance. All of this is clearly described, and if we properly utilize the instructions of Bhagavad-gītā, then our whole life will become purified, and ultimately we will be able to reach the destination which is beyond this material sky.

Inimesed ei pea selles maailmas kasside ja koerte kombel tülitsema. Nad peavad olema küllalt arukad mõistmaks inimelu väärtust ning keeldumaks elamast loomade kombel. Inimene peab mõistma, mis on tema elu eesmärk. Juhtnöörid selleks on antud kõigis vedakirjanduse hulka kuuluvates teostes, mille olulisim osa on ära toodud „Bhagavad-gītās". Vedakirjandus on mõeldud inimeste, mitte loomade jaoks. Loomad võivad üksteist tappa ning me ei saa sel puhul kõnelda patust, ent kui inimene tapab looma, rahuldamaks oma kontrollimata isu, siis vastutab ta loodusseaduste rikkumise eest. „Bhagavad-gītās" selgitatakse, et vastavalt looduse kolmele erinevale guṇale on olemas kolme liiki tegevusi: vooruslikud tegevused, kirest ajendatud tegevused ning teadmatusest korda saadetud tegevused. Samamoodi saab ka toidu jagada kolme klassi: vooruslik toit, kire guṇa mõju all olev toit ja teadmatuse guṇale alluv toit. See kõik on selgelt kirja pandud ning kui me järgime täpselt „Bhagavad-gītā" ettekirjutusi, puhastame me kogu oma elu ning oleme lõpptulemusena võimelised jõudma sihtpunktini, mis asub väljaspool seda materiaalset taevast (yad gatvā na nivartante tad dhāma paramaṁ mama).

That destination is called the sanātana sky, the eternal, spiritual sky (yad gatvā na nivartante tad dhāma paramaṁ mama). In this material world we find that everything is temporary. It comes into being, stays for some time, produces some by-products, dwindles and then vanishes. That is the law of the material world, whether we use as an example this body, or a piece of fruit or anything. But beyond this temporary world there is another world of which we have information. That world consists of another nature, which is sanātana, eternal. The jīva is also described as sanātana, eternal, and the Lord is also described as sanātana in the Eleventh Chapter. We have an intimate relationship with the Lord, and because we are all qualitatively one – the sanātana-dhāma, or sky, the sanātana Supreme Personality and the sanātana living entities – the whole purpose of Bhagavad-gītā is to revive our sanātana occupation, or sanātana-dharma, which is the eternal occupation of the living entity. We are temporarily engaged in different activities, but all of these activities can be purified when we give up all these temporary activities and take up the activities which are prescribed by the Supreme Lord. That is called our pure life.

Seda eesmärki nimetatakse sanātana taevaks ehk igaveseks või vaimseks taevaks. Siin materiaalses maailmas võime me näha, et kõik on ajutine. Kõik saab alguse, püsib mõnda aega, loob teatud kõrvalsaadusi või järeltulijaid, siis kärbub ja lõpuks kaob. Selline on materiaalse looduse seadus ning me võime seda kinnitada näidetega kas elusolendi keha, puuvilja või ükskõik, mille muu kohta. Kuid nagu me teame, asub väljaspool seda ajalikku maailma veel teinegi maailm. Sellel maailmal on teistsugune loodus – see on sanātana, igavene. Ka jīvat kirjeldatakse kui sanātanat, igavest ning üheteistkümnendas peatükis kirjeldatakse ka Jumalat kui sanātanat. Me viibime Jumalaga lähedastes suhetes ning kuna me kõik – sanātana-dhāma ehk taevas, sanātana Kõrgeim Isiksus ja sanātana elusolendid – oleme omaduste poolest samased, on kogu „Bhagavad-gītā" ülesandeks meie sanātana-dharma ehk iga elusolendi igavese tegevuse taasäratamine. Me oleme hõivatud erinevate tegevustega, mis on kõik ajutised ja ebapuhtad. Neid tegevusi saab aga puhastada, loobudes neist nende ajutisel kujul ning võttes need omaks sellistena nagu Jumala Kõrgeim Isiksus on neid ette kirjutanud. Selline on puhas elu.

The Supreme Lord and His transcendental abode are both sanātana, as are the living entities, and the combined association of the Supreme Lord and the living entities in the sanātana abode is the perfection of human life. The Lord is very kind to the living entities because they are His sons. Lord Kṛṣṇa declares in Bhagavad-gītā, sarva-yoniṣu … ahaṁ bīja-pradaḥ pitā: “I am the father of all.” Of course there are all types of living entities according to their various karmas, but here the Lord claims that He is the father of all of them. Therefore the Lord descends to reclaim all of these fallen, conditioned souls, to call them back to the sanātana eternal sky so that the sanātana living entities may regain their eternal sanātana positions in eternal association with the Lord. The Lord comes Himself in different incarnations, or He sends His confidential servants as sons or His associates or ācāryas to reclaim the conditioned souls.

Nii Kõigekõrgem Jumal kui ka Tema transtsendentaalne elupaik on sanātanad, nii nagu elusolendidki ning elusolendite suhtlemine Kõigekõrgema Jumalaga Tema sanātana elupaigas ongi inimelu täiuslikkus. Jumal on elusolendite vastu väga armulik, sest nad on Tema pojad. Jumal Kṛṣṇa kuulutab „Bhagavad-gītās": sarva-yoniṣu... ahaṁ bīja-pradaḥ pitā. „Mina olen kõikide elusolendite isa." Vastavalt erinevatele karmadele eksisteerib loomulikult suur hulk erinevaid elusolendeid, kuid Jumal kinnitab, et Tema on isaks neile kõigile. Seetõttu laskub Jumal päästma kõiki langenuid, tingimustest sõltuvaid hingi, kutsudes neid tagasi igavesse sanātana taevasse, kus sanātana elusolendid saaks taastada oma igavese sanātana positsiooni igavestes suhetes Jumalaga. Jumal tuleb Ise Oma erinevates inkarnatsioonides või läkitab mõne usaldusväärse teenri Oma pojana, saadab mõne Oma kaaslastest või mõne ācārya, selleks, et vabastada tingimustest sõltuvaid hingi.

Therefore, sanātana-dharma does not refer to any sectarian process of religion. It is the eternal function of the eternal living entities in relationship with the eternal Supreme Lord. Sanātana-dharma refers, as stated previously, to the eternal occupation of the living entity. Śrīpāda Rāmānujācārya has explained the word sanātana as “that which has neither beginning nor end,” so when we speak of sanātana-dharma, we must take it for granted on the authority of Śrīpāda Rāmānujācārya that it has neither beginning nor end.

Seega ei ole sanātana-dharma sektantlik religioosne suundumus. See on igaveste elusolendite igavene funktsioon suhetes igavese Kõigekõrgema Jumalaga. Sanātana-dharma tähistab, nagu juba eespool öeldud, elusolendi igavest tegevust. Śrīpāda Rāmānujācārya on selgitanud sõna sanātana kui „see, millel pole ei algust ega lõppu". Niisiis, tuleb meil sanātana-dharmast rääkides, toetuda Śrīpāda Rāmānujācārya autoriteedile ning mõista seda kui algusetut ja lõputut.

The English word religion is a little different from sanātana-dharma. Religion conveys the idea of faith, and faith may change. One may have faith in a particular process, and he may change this faith and adopt another, but sanātana-dharma refers to that activity which cannot be changed. For instance, liquidity cannot be taken from water, nor can heat be taken from fire. Similarly, the eternal function of the eternal living entity cannot be taken from the living entity. Sanātana-dharma is eternally integral with the living entity. When we speak of sanātana-dharma, therefore, we must take it for granted on the authority of Śrīpāda Rāmānujācārya that it has neither beginning nor end. That which has neither end nor beginning must not be sectarian, for it cannot be limited by any boundaries. Those belonging to some sectarian faith will wrongly consider that sanātana-dharma is also sectarian, but if we go deeply into the matter and consider it in the light of modern science, it is possible for us to see that sanātana-dharma is the business of all the people of the world – nay, of all the living entities of the universe.

Ingliskeelne sõna religion, „religioon", omab sanātana-dharmast veidi erinevat tähendust. „Religioon" kannab mõtet usust, usk aga võib muutuda. Inimene võib uskuda mõnda teatud protsessi, kuid tema usk võib muutuda ning ta võib võtta omaks mõne teise protsessi. Sanātana-dharma viitab aga tegevusele, mida ei saa muuta. Näiteks ei saa veelt võtta vedelust või tulelt soojust. Samuti ei saa igaveselt elusolendilt võtta tema igavest funktsiooni. Sanātana-dharma kuulub igavesti elusolendi juurde. Seetõttu, rääkides sanātana-dharmast, peame me Śrīpādā Rāmānujācārya autoriteedile toetudes tunnistama, et sellel pole ei algust ega ka lõppu. See, mil pole algust ega lõppu, ei saa olla sektantlik, kuna seda ei saa mingitesse raamidesse suruda. Mõnda ususekti kuuluvad inimesed võivad sanātana- dharmat ekslikult samuti sektantlikuks pidada, ent kui me süveneme sellesse teemasse ja vaatleme seda nüüdisaegse teaduse valgusel, siis näeme, et sanātana-dharma on kõikide maailma inimeste – ei, kõikide universumi elusolendite tegevus.

Non-sanātana religious faith may have some beginning in the annals of human history, but there is no beginning to the history of sanātana-dharma, because it remains eternally with the living entities. Insofar as the living entities are concerned, the authoritative śāstras state that the living entity has neither birth nor death. In the Gītā it is stated that the living entity is never born and he never dies. He is eternal and indestructible, and he continues to live after the destruction of his temporary material body. In reference to the concept of sanātana-dharma, we must try to understand the concept of religion from the Sanskrit root meaning of the word. Dharma refers to that which is constantly existing with a particular object. We conclude that there is heat and light along with the fire; without heat and light, there is no meaning to the word fire. Similarly, we must discover the essential part of the living being, that part which is his constant companion. That constant companion is his eternal quality, and that eternal quality is his eternal religion.

Mitte-sanātana religioonide kohta võime leida ajaloo annaalides kindla algusaja, kuid sanātana-dharma alguse kohta ei leia me mingit märget, sest see käib elusolenditega igavesti kaasas. Ja mis puutub elusolenditesse, siis kinnitavad autoriteetsed śāstrad, et elusolendi jaoks ei eksisteeri sündi ega surma. „Gītās" kinnitatakse, et elusolend pole kunagi sündinud ning samuti ei sure ta kunagi. Ta on igavene ja hävitamatu ning elab oma ajutise keha hävides edasi. Me peaksime üritama mõista religiooni olemust sanskritikeelse sõna sanātana-dharma põhitähendusest lähtudes. Dharma viitab sellele, mis eksisteerib pidevalt koos mingi kindla objektiga. Tulest rääkides eeldame me, et sellega kaasnevad soojus ja valgus. Ilma soojuse ja valguseta kaotaks sõna „tuli" oma mõtte. Samamoodi tuleb meil avastada elusolendi algolemuslik osa, mis on tema lahutamatuks kaaslaseks. See lahutamatu kaaslane on tema igavene omadus ning see igavene omadus on tema igavene religioon.

When Sanātana Gosvāmī asked Śrī Caitanya Mahāprabhu about the svarūpa of every living being, the Lord replied that the svarūpa, or constitutional position, of the living being is the rendering of service to the Supreme Personality of Godhead. If we analyze this statement of Lord Caitanya’s, we can easily see that every living being is constantly engaged in rendering service to another living being. A living being serves other living beings in various capacities. By doing so, the living entity enjoys life. The lower animals serve human beings as servants serve their master. A serves B master, B serves C master, and C serves D master and so on. Under these circumstances, we can see that one friend serves another friend, the mother serves the son, the wife serves the husband, the husband serves the wife and so on. If we go on searching in this spirit, it will be seen that there is no exception in the society of living beings to the activity of service. The politician presents his manifesto for the public to convince them of his capacity for service. The voters therefore give the politician their valuable votes, thinking that he will render valuable service to society. The shopkeeper serves the customer, and the artisan serves the capitalist. The capitalist serves the family, and the family serves the state in the terms of the eternal capacity of the eternal living being. In this way we can see that no living being is exempt from rendering service to other living beings, and therefore we can safely conclude that service is the constant companion of the living being and that the rendering of service is the eternal religion of the living being.

Kui Sanātana Gosvāmī küsis Śrī Caitanya Mahāprabhult, mis on iga elusolendi svarūpa, vastas Jumal, et iga elusolendi svarūpa ehk algolemuslik positsioon on Jumala Kõrgeima Isiksuse teenimine. Kui me Jumal Caitanya vastust analüüsime, siis võime kergelt mõista, et iga elusolend teenib pidevalt teist elusolendit. Üks elusolend teenib erinevatel viisidel teisi elusolendeid ning naudib sedasi elu. Madalamal tasandil viibivad loomad teenivad inimesi, nii nagu teenrid teenivad oma isandat. A teenib isandat B, B teenib isandat C, C teenib isandat D jne. Me võime näha, et sõber teenib sõpra, ema teenib poega, naine meest, mees naist jne. Selles vaimus vaatlemist jätkates võime peagi veenduda, et kõik elusolendid teenivad kedagi. Poliitik esitab rahvale oma manifesti, veenmaks neid oma võimekuses rahvast teenida. Valijad annavad seejärel poliitikule oma kaalukad toetushääled, uskudes, et too teeb ühiskonnale kindlasti suure teene. Poemüüja teenib ostjat ning tööline töösturit. Tööstur teenib oma perekonda ning perekond teenib, vastavalt igavese elusolendi igavesele kalduvusele, riiki. Sellisel moel võime me näha, et kõik elusolendid teenivad teisi elusolendeid ning seega võime me ka täies rahus järeldada, et teenimine on elusolendi lahutamatu kaaslane ning et teenimine on iga elusolendi igavene religioon.

Yet man professes to belong to a particular type of faith with reference to particular time and circumstance and thus claims to be a Hindu, Muslim, Christian, Buddhist or an adherent of any other sect. Such designations are non–sanātana-dharma. A Hindu may change his faith to become a Muslim, or a Muslim may change his faith to become a Hindu, or a Christian may change his faith and so on. But in all circumstances the change of religious faith does not affect the eternal occupation of rendering service to others. The Hindu, Muslim or Christian in all circumstances is a servant of someone. Thus, to profess a particular type of faith is not to profess one’s sanātana-dharma. The rendering of service is sanātana-dharma.

Ometigi väidab inimene end kuuluvat mingile kindlale ajale ja tingimustele viitavasse usku, tunnistades end sedasi olevat kas hindu, muhameedlane, kristlane, budist või mõne teise sekti ideede toetaja. Sellised määratlused ei ole sanātana-dharma. Hindu võib muuta oma usku ja saada muhameedlaseks, muhameedlane võib muuta oma usku ja saada hinduks, samamoodi võib kristlane muuta oma usku ja nii edasi. Kuid ühelgi juhul ei mõjuta usu vahetus elusolendi igavest tegevust – teiste teenimist. Nii hindu, muhameedlane kui ka kristlane on alati kellegi teenrid. Seega ei tähenda mõnda usulahku kuulumine veel oma sanātana-dharma tunnistamist. Sanātana-dharma tähendab teenimist.

Factually we are related to the Supreme Lord in service. The Supreme Lord is the supreme enjoyer, and we living entities are His servitors. We are created for His enjoyment, and if we participate in that eternal enjoyment with the Supreme Personality of Godhead, we become happy. We cannot become happy otherwise. It is not possible to be happy independently, just as no one part of the body can be happy without cooperating with the stomach. It is not possible for the living entity to be happy without rendering transcendental loving service unto the Supreme Lord.

Õigupoolest oleme me Kõigekõrgema Jumalaga seotud teenimise läbi. Kõrgeim Jumal on kõrgeim nautija ning elusolendid on Tema teenijad. Meid on loodud selleks, et Temale naudingut pakkuda ning osaledes igaveses Jumala Kõrgeima Isiksuse naudingus, saame me õnnelikuks. Ühelgi teisel viisil me õnnelikuks ei saa. Pole võimalik sõltumatult õnnelikuks saada, täpselt nii nagu üks kehaosa ei saa olla õnnelik, kui ta ei toimi kooskõlas maoga. Elusolend ei saa olla õnnelik, kui ta ei teeni Kõigekõrgemat Jumalat transtsendentaalses armastuses.

In the Bhagavad-gītā, worship of different demigods or rendering service to them is not approved. It is stated in the Seventh Chapter, twentieth verse:

„Bhagavad-gītās" ei kiideta heaks erinevate pooljumalate kummardamist ega teenimist. Seitsmendas peatükis, kahekümnendas värsis kinnitatakse:

kāmais tais tair hṛta-jñānāḥ
prapadyante ’nya-devatāḥ
taṁ taṁ niyamam āsthāya
prakṛtyā niyatāḥ svayā
kāmais tais tair hṛta-jñānāḥ
prapadyante ’nya-devatāḥ
taṁ taṁ niyamam āsthāya
prakṛtyā niyatāḥ svayā

“Those whose intelligence has been stolen by material desires surrender unto demigods and follow the particular rules and regulations of worship according to their own natures.” Here it is plainly said that those who are directed by lust worship the demigods and not the Supreme Lord Kṛṣṇa. When we mention the name Kṛṣṇa, we do not refer to any sectarian name. Kṛṣṇa means the highest pleasure, and it is confirmed that the Supreme Lord is the reservoir or storehouse of all pleasure. We are all hankering after pleasure. Ānanda-mayo ’bhyāsāt (Vedānta-sūtra 1.1.12). The living entities, like the Lord, are full of consciousness, and they are after happiness. The Lord is perpetually happy, and if the living entities associate with the Lord, cooperate with Him and take part in His association, then they also become happy.

„Need, kelle arukuse on röövinud materiaalsed soovid, alistuvad pooljumalatele ning järgivad nende teenimise reegleid vastavalt oma loodusele." Siin on lihtsalt ja selgelt öeldud, et need, kes on juhitud ihast, kummardavad pooljumalaid, mitte Kõigekõrgemat Jumalat, Kṛṣṇat. Kṛṣṇa pole sektantlik nimi. Kṛṣṇa tähendab „kõrgeim nauding" ning pole kahtlust, et Kõigekõrgem Jumal on kogu naudingu varamu. Kõik me januneme naudingute järele. Ānanda-mayo 'bhyāsāt. („Vedānta-sūtra" 1.1.12) Elusolendid omavad nagu Jumalgi täit teadvust ning seetõttu janunevad nad naudingute järele. Jumal on alati õnnelik ning kui elusolendid suhtlevad Jumalaga, tegutsevad koos Temaga ja viibivad Tema juures, saavad nemadki õnnelikuks.

The Lord descends to this mortal world to show His pastimes in Vṛndāvana, which are full of happiness. When Lord Śrī Kṛṣṇa was in Vṛndāvana, His activities with His cowherd boyfriends, with His damsel friends, with the other inhabitants of Vṛndāvana and with the cows were all full of happiness. The total population of Vṛndāvana knew nothing but Kṛṣṇa. But Lord Kṛṣṇa even discouraged His father Nanda Mahārāja from worshiping the demigod Indra, because He wanted to establish the fact that people need not worship any demigod. They need only worship the Supreme Lord, because their ultimate goal is to return to His abode.

Jumal laskub siia surelikku maailma, et näidata Vṛndāvanas Oma mänge, mis on täis naudinguid. Kui Jumal Śrī Kṛṣṇa viibis Vṛndāvanas, olid kõik Tema suhted Tema lehmakarjustest sõprade, Vṛndāvana neidude, lehmade ning teiste Vṛndāvana asustajatega täis õnne. Kogu Vṛndāvana elanikkond ei mõelnud mitte millestki muust peale Kṛṣṇa. Jumal Kṛṣṇa aga palus isegi Oma isa Nanda Mahārājat, et too ei kummardaks pooljumal Indrat, soovides inimestele tõestada, et neil pole vaja teenida ühtegi pooljumalat. Nad peavad teenima üksnes Kõigekõrgemat Jumalat, kuna nende lõplikuks eesmärgiks on jõuda tagasi Jumala elupaika.

The abode of Lord Śrī Kṛṣṇa is described in the Bhagavad-gītā, Fifteenth Chapter, sixth verse:

„Bhagavad-gītās" viieteistkümnenda peatüki kuuendas värsis kirjeldatakse meile Jumal Śrī Kṛṣṇa elupaika:

na tad bhāsayate sūryo
na śaśāṅko na pāvakaḥ
yad gatvā na nivartante
tad dhāma paramaṁ mama
na tad bhāsayate sūryo
na śaśāṅko na pāvakaḥ
yad gatvā na nivartante
tad dhāma paramaṁ mama

“That supreme abode of Mine is not illumined by the sun or moon, nor by fire or electricity. Those who reach it never return to this material world.”

„Minu kõrgeimat elupaika ei valgusta ei Päike ega Kuu, ei tuli ega elekter. Need, kes sinna jõuavad, ei pöördu enam kunagi tagasi siia materiaalsesse maailma."

This verse gives a description of that eternal sky. Of course we have a material conception of the sky, and we think of it in relationship to the sun, moon, stars and so on, but in this verse the Lord states that in the eternal sky there is no need for the sun nor for the moon nor electricity or fire of any kind because the spiritual sky is already illuminated by the brahma-jyotir, the rays emanating from the Supreme Lord. We are trying with difficulty to reach other planets, but it is not difficult to understand the abode of the Supreme Lord. This abode is referred to as Goloka. In the Brahma-saṁhitā (5.37) it is beautifully described: goloka eva nivasaty akhilātma-bhūtaḥ. The Lord resides eternally in His abode Goloka, yet He can be approached from this world, and to this end the Lord comes to manifest His real form, sac-cid-ānanda-vigraha. When He manifests this form, there is no need for our imagining what He looks like. To discourage such imaginative speculation, He descends and exhibits Himself as He is, as Śyāmasundara. Unfortunately, the less intelligent deride Him because He comes as one of us and plays with us as a human being. But because of this we should not consider the Lord one of us. It is by His omnipotency that He presents Himself in His real form before us and displays His pastimes, which are replicas of those pastimes found in His abode.

See värss kirjeldab meile vaimset taevast. Loomulikult oleme me oma arusaamades taevast kinni materialistlikes kontseptsioonides. Me seostame taevast Päikese, Kuu, tähtede ja muu sellisega, kuid siin kinnitab Jumal, et igaveses taevas pole vajadust ei Päikese, Kuu, elektri ega ka tule järele, sest vaimset taevast valgustab brahmajyoti, Kõigekõrgemast Jumalast lähtuv sära. Me teeme suuri jõupingutusi teistele planeetidele jõudmiseks, kuid Kõigekõrgema Jumala elupaiga teadvustamine pole sugugi raske. Seda elupaika nimetatakse Golokaks. Seda kirjeldatakse väga ilusalt „Brahma- saṁhitās" (5.37): goloka eva nivasaty akhilātma-bhūtaḥ. Jumal viibib igavesti Oma elupaigas Golokal, kuid ometigi saab Tema poole pöörduda ka selles maailmas. Selle kinnitamiseks laskubki Jumal siia maailma, ilmutades End Oma tõelisel kujul, milleks on sac-cid-ānanda-vigraha. Kui Ta ilmub Oma tõelisel kujul, pole meil enam vaja kujutleda, milline Ta võiks olla. Et meid asjatuist kujutlusist vabastada, ilmutab Ta End Śyāmasundarana, sellisena nagu Ta on. Kahjuks heidavad aga väheste teadmistega inimesed Tema üle vaid nalja, kuna Jumal tuleb siia ja mängib meiega nagu üks meie hulgast. Vaatamata sellele, et Jumal ilmub meie keskele inimesena, ei tohiks me arvata, et Ta on üks meie hulgast. Jumal on kõikvõimas ning seetõttu võib Ta ilmutada End meile Oma tõelisel kujul ning mängida koos meiega mänge, mis ei erine mängudest, mida mängitakse Tema igaveses elupaigas.

In the effulgent rays of the spiritual sky there are innumerable planets floating. The brahma-jyotir emanates from the supreme abode, Kṛṣṇaloka, and the ānanda-maya, cin-maya planets, which are not material, float in those rays. The Lord says, na tad bhāsayate sūryo na śaśāṅko na pāvakaḥ/ yad gatvā na nivartante tad dhāma paramaṁ mama. One who can approach that spiritual sky is not required to descend again to the material sky. In the material sky, even if we approach the highest planet (Brahmaloka), what to speak of the moon, we will find the same conditions of life, namely birth, death, disease and old age. No planet in the material universe is free from these four principles of material existence.

Vaimse taeva säravates kiirtes hõljub suur hulk planeete. Brahmajyoti saab alguse kõrgeimast elupaigast, Kṛṣṇalokast ning ānanda-maya, cin- maya planeedid, mis pole materiaalsed, hõljuvad nendes kiirtes. Jumal lausub: na tad bhāsayate sūryo na śaśāṅko na pāvakaḥ / yad gatvā na nivartante tad dhāma paramaṁ mama. See, kes jõuab vaimse taevani, ei pea enam materiaalsesse maailma tagasi pöörduma. Materiaalses taevas võime aga tõusta kasvõi kõrgeimale planeedile, Brahmalokale, rääkimata siis Kuust, jäädes ikkagi sõltuvusse samadest tingimustest, millest me sõltume sellel planeedil, s.t. sünnist, surmast, haigustest ja vananemisest. Materiaalses maailmas pole neist materiaalse eksistentsi neljast põhimõttest vaba ükski planeet.

The living entities are traveling from one planet to another, but it is not that we can go to any planet we like merely by a mechanical arrangement. If we desire to go to other planets, there is a process for going there. This is also mentioned: yānti deva-vratā devān pitṝn yānti pitṛ-vratāḥ. No mechanical arrangement is necessary if we want interplanetary travel. The Gītā instructs: yānti deva-vratā devān. The moon, the sun and higher planets are called Svargaloka. There are three different statuses of planets: higher, middle and lower planetary systems. The earth belongs to the middle planetary system. Bhagavad-gītā informs us how to travel to the higher planetary systems (Devaloka) with a very simple formula: yānti deva-vratā devān. One need only worship the particular demigod of that particular planet and in that way go to the moon, the sun or any of the higher planetary systems.

Elusolendid rändavad ühelt planeedilt teisele, kuid see ei tähenda, et me võiks mehaaniliste vahendite abil suvalisele planeedile jõuda. Teistele planeetidele jõudmiseks on olemas teatud protsess. Ka sellest räägitakse „Bhagavad-gītās": yānti deva-vratā devān pitṝn yānti pitṛ-vratāḥ. Planeetidevaheliseks reisimiseks pole vaja mitte mingeid mehaanilisi vahendeid. „Gītā" juhendab: yānti deva-vratā devān. Kuu, Päike ja kõrgemad planeedid kannavad nime Svargaloka. Planeedid jagatakse kolme erinevasse gruppi: kõrgemad, keskmised ja madalamad planetaarsüsteemid. Maa kuulub keskmisse planetaarsüsteemi. „Bhagavad-gītā" teatab meile, kuidas on võimalik tõusta kõrgematele planetaarsüsteemidele (Devalokale) väga lihtsa valemi abil: yānti deva-vratā devān. Tarvis on vaid soovitava planeedi pooljumalat kummardada ning sel viisil minna kas Kuule, Päikesele või ükskõik, millisele kõrgema planetaarsüsteemi planeedile.

Yet Bhagavad-gītā does not advise us to go to any of the planets in this material world, because even if we go to Brahmaloka, the highest planet, through some sort of mechanical contrivance by maybe traveling for forty thousand years (and who would live that long?), we will still find the material inconveniences of birth, death, disease and old age. But one who wants to approach the supreme planet, Kṛṣṇaloka, or any other planet within the spiritual sky, will not meet with these material inconveniences. Amongst all of the planets in the spiritual sky there is one supreme planet called Goloka Vṛndāvana, the original planet in the abode of the original Personality of Godhead Śrī Kṛṣṇa. All of this information is given in Bhagavad-gītā, and we are given through its instruction information how to leave the material world and begin a truly blissful life in the spiritual sky.

Ometigi ei soovitata „Bhagavad-gītās" meile rändamist ühelegi materiaalse maailma planeedile, isegi mitte materiaalse maailma kõrgeimale planeedile Brahmalokale. Kui me lõpuks sinna ka jõuaksime, olles mõne mehaanilise leiutise abil nelikümmend tuhat aastat rännanud (ja kes suudaks nii kaua elada?!), ootaksid meid ikkagi ees materiaalsed ebamugavused: sünd, surm, haigused ja vananemine. Kuid see, kes soovib jõuda kõige kõrgemale planeedile, Kṛṣṇalokale, või ükskõik, millisele vaimse taeva planeedile, ei pea nende probleemide pärast enam muretsema. Kõrgeim planeet vaimses taevas on Goloka Vṛndāvana, mis on algse Jumala Isiksuse, Śrī Kṛṣṇa algne asupaik. Kõigest sellest räägitakse „Bhagavad- gītās". Lisaks antakse meile juhised, kuidas lahkuda materiaalsest maailmast ja alustada tõelist õndsust tulvil elu vaimses taevas.

In the Fifteenth Chapter of the Bhagavad-gītā, the real picture of the material world is given. It is said there:

„Bhagavad-gītā" viieteistkümnendas peatükis antakse meile pilt materiaalse maailma tegelikust olemusest. Seal öeldakse:

ūrdhva-mūlam adhaḥ-śākham
aśvatthaṁ prāhur avyayam
chandāṁsi yasya parṇāni
yas taṁ veda sa veda-vit
ūrdhva-mūlam adhaḥ-śākham
aśvatthaṁ prāhur avyayam
chandāṁsi yasya parṇāni
yas taṁ veda sa veda-vit

Here the material world is described as a tree whose roots are upwards and branches are below. We have experience of a tree whose roots are upward: if one stands on the bank of a river or any reservoir of water, he can see that the trees reflected in the water are upside down. The branches go downward and the roots upward. Similarly, this material world is a reflection of the spiritual world. The material world is but a shadow of reality. In the shadow there is no reality or substantiality, but from the shadow we can understand that there are substance and reality. In the desert there is no water, but the mirage suggests that there is such a thing as water. In the material world there is no water, there is no happiness, but the real water of actual happiness is there in the spiritual world.

Siin kirjeldatakse materiaalset maailma kui puud, mis kasvab juured üles- ja oksad allapoole. Me oleme arvatavasti kõik näinud puud, mille juured on ülespoole – jõekaldal või muu veekogu ääres seistes ja veepinnalt peegeldusi vaadates näeme me puid „tagurpidi". Oksad on alla- ja juured ülespoole. Samamoodi on materiaalne maailm vaid peegeldus vaimsest maailmast. Materiaalne maailm on vaid tegelikkuse vari. Vari ise ei ole reaalsus, kuid selle olemasolust mõistame, et tõelisus on olemas. Kõrbes ei ole vett, kuid miraaz̆ meenutab meile vee olemasolu. Materiaalses maailmas pole vett ega õnne, kuid tõelise õnne tõeliselt janukustutav vesi voolab vaimses maailmas.

The Lord suggests that we attain the spiritual world in the following manner (Bg. 15.5):

Jumal annab meile „Bhagavad-gītās" vaimsesse taevasse jõudmiseks järgmise juhise (15.5):

nirmāna-mohā jita-saṅga-doṣā
adhyātma-nityā vinivṛtta-kāmāḥ
dvandvair vimuktāḥ sukha-duḥkha-saṁjñair
gacchanty amūḍhāḥ padam avyayaṁ tat
nirmāna-mohā jita-saṅga-doṣā
adhyātma-nityā vinivṛtta-kāmāḥ
dvandvair vimuktāḥ sukha-duḥkha-saṁjñair
gacchanty amūḍhāḥ padam avyayaṁ tat

That padam avyayam, or eternal kingdom, can be reached by one who is nirmāna-moha. What does this mean? We are after designations. Someone wants to become “sir,” someone wants to become “lord,” someone wants to become the president or a rich man or a king or something else. As long as we are attached to these designations, we are attached to the body, because designations belong to the body. But we are not these bodies, and realizing this is the first stage in spiritual realization. We are associated with the three modes of material nature, but we must become detached through devotional service to the Lord. If we are not attached to devotional service to the Lord, then we cannot become detached from the modes of material nature. Designations and attachments are due to our lust and desire, our wanting to lord it over the material nature. As long as we do not give up this propensity of lording it over material nature, there is no possibility of returning to the kingdom of the Supreme, the sanātana-dhāma. That eternal kingdom, which is never destroyed, can be approached by one who is not bewildered by the attractions of false material enjoyments, who is situated in the service of the Supreme Lord. One so situated can easily approach that supreme abode.

See padam avyayam ehk igavene kuningriik on saavutatav inimese poolt, kes on nirmāna-moha. Mida see tähendab? Me kõik ihaldame tiitleid. Mõni tahab olla „sir", mõni „isand", mõni tahab saada presidendiks, rikkuriks, kuningaks või veel kellekski. Need on kehalised määratlused. Seni, kuni me oleme kiindunud neisse määratlustesse, oleme me sunnitud omama ka keha, kuna määratlused kuuluvad keha juurde. Kuid me ei ole kehad. Selle mõistmine on esimene samm vaimse eneseteadvustamise teel. Me viibime materiaalse looduse kolme guṇa mõju all, kuid Jumala pühendunud teenimise läbi peame me nende mõju alt vabanema. Kui me ei ole kiindunud Jumala pühendunud teenimisse, ei saa me ka vabaneda materiaalse looduse guṇade mõju alt. Tiitlid ja kiindumused tulenevad ihast ja kirgedest, soovist materiaalse looduse üle valitseda. Kuni me ei loobu soovist materiaalse looduse üle valitseda, ei ole meil vähimatki lootust jõuda tagasi Kõigekõrgema kuningriiki, sanātana-dhāmasse. Selle igavese kuningriigini, mis eales ei hävi, on suutelised jõudma vaid need, keda ei aja segadusse materiaalse maailma võltsnaudingute meelitused; need, kes teenivad alati Kõigekõrgemat Jumalat. Sellisele inimesele pole ülimasse elupaika jõudmine sugugi raske.

Elsewhere in the Gītā (8.21) it is stated:

Ühes teises „Gītā" värsis (8.21) öeldakse:

avyakto ’kṣara ity uktas
tam āhuḥ paramāṁ gatim
yaṁ prāpya na nivartante
tad dhāma paramaṁ mama
avyakto ’kṣara ity uktas
tam āhuḥ paramāṁ gatim
yaṁ prāpya na nivartante
tad dhāma paramaṁ mama

Avyakta means unmanifested. Not even all of the material world is manifested before us. Our senses are so imperfect that we cannot even see all of the stars within this material universe. In the Vedic literature we can receive much information about all the planets, and we can believe it or not believe it. All of the important planets are described in the Vedic literatures, especially Śrīmad-Bhāgavatam, and the spiritual world, which is beyond this material sky, is described as avyakta, unmanifested. One should desire and hanker after that supreme kingdom, for when one attains that kingdom, he does not have to return to this material world.

Avyakta tähendab „avaldumatu". Isegi selles materiaalses maailmas pole kõik meile nähtav. Meie meeled on sedavõrd ebatäiuslikud, et me ei suuda näha isegi mitte kõiki materiaalse universumi tähti. Vedakirjandusest võime me aga leida palju infot kõikide planeetide kohta ning me võime seda uskuda või mitte. Vedakirjanduses, eriti „Śrīmad-Bhāgavatamis," kirjeldatakse kõiki olulisi planeete. Vaimset maailma, mis asub väljaspool siinset materiaalset taevast, kirjeldatakse kui avyaktat, avaldumatut. Igaüks peaks ihaldama jõuda sinna ülimasse kuningriiki, sest see, kes sinna jõuab, ei pea enam kunagi materiaalsesse maailma tagasi pöörduma.

Next, one may raise the question of how one goes about approaching that abode of the Supreme Lord. Information of this is given in the Eighth Chapter. It is said there:

Järgnevalt võib tekkida küsimus: kuidas Kõrgeima Jumala elupaika jõuda? Sellest räägitakse kaheksandas peatükis, kus öeldakse:

anta-kāle ca mām eva
smaran muktvā kalevaram
yaḥ prayāti sa mad-bhāvaṁ
yāti nāsty atra saṁśayaḥ
anta-kāle ca mām eva
smaran muktvā kalevaram
yaḥ prayāti sa mad-bhāvaṁ
yāti nāsty atra saṁśayaḥ

“And whoever, at the end of his life, quits his body remembering Me alone at once attains My nature. Of this there is no doubt.” (Bg. 8.5) One who thinks of Kṛṣṇa at the time of his death goes to Kṛṣṇa. One must remember the form of Kṛṣṇa; if he quits his body thinking of this form, he surely approaches the spiritual kingdom. Mad-bhāvam refers to the supreme nature of the Supreme Being. The Supreme Being is sac-cid-ānanda-vigraha – that is, His form is eternal, full of knowledge and bliss. Our present body is not sac-cid-ānanda. It is asat, not sat. It is not eternal; it is perishable. It is not cit, full of knowledge, but it is full of ignorance. We have no knowledge of the spiritual kingdom, nor do we even have perfect knowledge of this material world, where there are so many things unknown to us. The body is also nirānanda; instead of being full of bliss it is full of misery. All of the miseries we experience in the material world arise from the body, but one who leaves this body thinking of Lord Kṛṣṇa, the Supreme Personality of Godhead, at once attains a sac-cid-ānanda body.

„Ja igaüks, kes elu lõpul oma kehast lahkudes mäletab üksnes Mind, saavutab kohe Minu looduse. Selles pole vähimatki kahtlust." (Bg. 8.5) See, kes mõtleb surmahetkel Kṛṣṇast, läheb Kṛṣṇa juurde. Inimene peaks Kṛṣṇat alati meeles pidama. Kui ta kehast lahkudes mõtleb Kṛṣṇa kehast, jõuab ta kahtluseta vaimsesse kuningriiki. Mad-bhāvam tähistab Kõrgeima Olendi ülimat loodust. Kõigekõrgem Olend on sac-cid-ānanda-vigraha – Tema keha on igavene, täis teadmisi ja õndsust. Meie praegune keha ei ole sac- cid-ānanda. See on asat, mitte sat. See pole igavene, vaid häviv. See pole cit, täis teadmisi, vaid täis teadmatust. Me ei tea midagi vaimsest kuningriigist, me ei tea isegi kõike materiaalsest maailmast. Siin on veel palju sellist, mida me ei tea. See keha on ka nirānanda, täis hädasid, mitte õndsust. Kõik hädad, mida me selles materiaalses maailmas kohtame, tulenevad meie kehast, kuid see, kes kehast lahkudes mõtleb Jumala Kõrgeimast Isiksusest, Śrī Kṛṣṇast, omandab koheselt sac-cid-ānanda keha.

The process of quitting this body and getting another body in the material world is also organized. A man dies after it has been decided what form of body he will have in the next life. Higher authorities, not the living entity himself, make this decision. According to our activities in this life, we either rise or sink. This life is a preparation for the next life. If we can prepare, therefore, in this life to get promotion to the kingdom of God, then surely, after quitting this material body, we will attain a spiritual body just like the Lord’s.

Vanast kehast lahkumine ja uue saamine materiaalses maailmas ei toimu juhuslikult. Inimene ei sure enne, kui on otsustatud, millise keha omandab ta järgmises elus. Seda otsustavad kõrgemad autoriteedid, mitte elusolend ise. Vastavalt oma tegudele selles elus me kas tõuseme või langeme. Praegune elu on ettevalmistus järgmiseks eluks. Seega saame me juba praegu muuta end Jumala kuningriiki tõusmise vääriliseks. Nii toimides omandame me oma praegusest kehast lahkudes kahtluseta samasuguse vaimse keha nagu on Jumalal.

As explained before, there are different kinds of transcendentalists – the brahma-vādī, paramātma-vādī and the devotee – and, as mentioned, in the brahma-jyotir (spiritual sky) there are innumerable spiritual planets. The number of these planets is far, far greater than all of the planets of this material world. This material world has been approximated as only one quarter of the creation (ekāṁśena sthito jagat). In this material segment there are millions and billions of universes with trillions of planets and suns, stars and moons. But this whole material creation is only a fragment of the total creation. Most of the creation is in the spiritual sky. One who desires to merge into the existence of the Supreme Brahman is at once transferred to the brahma-jyotir of the Supreme Lord and thus attains the spiritual sky. The devotee, who wants to enjoy the association of the Lord, enters into the Vaikuṇṭha planets, which are innumerable, and the Supreme Lord by His plenary expansions as Nārāyaṇa with four hands and with different names like Pradyumna, Aniruddha and Govinda associates with him there. Therefore at the end of life the transcendentalists think either of the brahma-jyotir, the Paramātmā or the Supreme Personality of Godhead Śrī Kṛṣṇa. In all cases they enter into the spiritual sky, but only the devotee, or he who is in personal touch with the Supreme Lord, enters into the Vaikuṇṭha planets or the Goloka Vṛndāvana planet. The Lord further adds that of this “there is no doubt.” This must be believed firmly. We should not reject that which does not tally with our imagination; our attitude should be that of Arjuna: “I believe everything that You have said.” Therefore when the Lord says that at the time of death whoever thinks of Him as Brahman or Paramātmā or as the Personality of Godhead certainly enters into the spiritual sky, there is no doubt about it. There is no question of disbelieving it.

Nagu eespool selgitatud, eksisteerib kolme erinevat laadi transtsendentaliste – brahma-vādīd, paramātmā-vādīd ja pühendunud – ning, nagu öeldud, on brahmajyotis (vaimses taevas) lugematu hulk vaimseid planeete. Neid planeete on palju rohkem kui materiaalse maailma planeete. Materiaalset maailma on hinnatud kui ligikaudu neljandikku kogu loomest (ekāṁśena sthito jagat). Üksnes loome materiaalses osas on miljardeid universumeid triljonite planeetide, päikeste ja kuudega, ent ikkagi on materiaalne loome vaid väike osa kogu loomest. Suurem osa loomest asub vaimses taevas. See, kes soovib ühineda Kõrgeima Brahmaniga, kantakse koheselt Kõigekõrgema Jumala brahmajyotisse vaimses taevas. Pühendunu, kes soovib aga nautida suhtlemist Jumalaga, tõuseb ühele lugematutest Vaikuṇṭha planeetidest. Seal saab ta suhelda neljakäelise Nārāyaṇa või Kõrgeima Jumala teiste täielike ekspansioonidega, kes kannavad nimesid Pradyumna, Aniruddha, Govinda jne. Seega keskendavad transtsendentalistid oma mõtted surmahetkel kas brahmajyotile, Paramātmāle või Jumala Kõrgeimale Isiksusele Śrī Kṛṣṇale. Kõik nad jõuavad vaimsesse taevasse, kuid ainult pühendunu, ehk inimene, kes omab Kõigekõrgema Jumalaga isiklikke suhteid, jõuab Vaikuṇṭha planeetidele või Goloka Vṛndāvanale. Jumal lisab, et „selles pole vähimatki kahtlust" ning seda tuleb sügavalt uskuda. Me ei tohi seda, mis ei ole vastavuses meie arusaamadega, kõrvale lükata, meie suhtumine peab olema samasugune nagu Arjunal: „Ma usun kõike, mida Sa oled öelnud." Kui Jumal ütleb, et see, kes mõtleb surmahetkel Temast kui Brahmanist, Paramātmāst või Jumala Isiksusest, jõuab kindlasti vaimsesse taevasse, siis pole selles vähimatki kahtlust. Ei tule kõne allagi selles kahelda.

The Bhagavad-gītā (8.6) also explains the general principle that makes it possible to enter the spiritual kingdom simply by thinking of the Supreme at the time of death:

„Bhagavad-gītā" (8.6) selgitab samuti põhiprintsiipi, mis võimaldab surmahetkel Jumalast mõeldes vaimsesse kuningriiki jõuda. Seal öeldakse:

yaṁ yaṁ vāpi smaran bhāvaṁ
tyajaty ante kalevaram
taṁ tam evaiti kaunteya
sadā tad-bhāva-bhāvitaḥ
yaṁ yaṁ vāpi smaran bhāvaṁ
tyajaty ante kalevaram
taṁ tam evaiti kaunteya
sadā tad-bhāva-bhāvitaḥ

“Whatever state of being one remembers when he quits his present body, in his next life he will attain to that state without fail.” Now, first we must understand that material nature is a display of one of the energies of the Supreme Lord. In the Viṣṇu Purāṇa (6.7.61) the total energies of the Supreme Lord are delineated:

„Ükskõik, millist eksistentsi seisundit inimene kehast lahkudes mäletab, selle seisundini ta kahtlemata ka jõuab." Esiteks peame me mõistma, et materiaalne loodus on Kõigekõrgema Jumala ühe energia avaldumine. „Viṣṇu Purāṇas" (6.7.61) kirjeldatakse kõiki Kõigekõrgema Jumala energiaid:

viṣṇu-śaktiḥ parā proktā
kṣetra-jñākhyā tathā parā
avidyā-karma-saṁjñānyā
tṛtīyā śaktir iṣyate
viṣṇu-śaktiḥ parā proktā
kṣetra-jñākhyā tathā parā
avidyā-karma-saṁjñānyā
tṛtīyā śaktir iṣyate

The Supreme Lord has diverse and innumerable energies which are beyond our conception; however, great learned sages or liberated souls have studied these energies and have analyzed them into three parts. All of the energies are of viṣṇu-śakti, that is to say they are different potencies of Lord Viṣṇu. The first energy is parā, transcendental. Living entities also belong to the superior energy, as has already been explained. The other energies, or material energies, are in the mode of ignorance. At the time of death either we can remain in the inferior energy of this material world, or we can transfer to the energy of the spiritual world. So the Bhagavad-gītā (8.6) says:

Kõigekõrgem Jumal omab loendamatul hulgal mitmesuguseid energiaid, mis ei mahu meie arusaamade raamesse. Ometigi on aga suured targad ja vabanenud hinged neid energiaid uurinud ja jaotanud need kolme ossa. Kõik Jumala energiad on viṣṇu-śaktid, s.t. Jumal Viṣṇu erinevate potentsiaalide avaldumised. Esimest energiat nimetatakse parā, mis tähendab transtsendentaalne. Elusolendid kuuluvad samuti selle kõrgema energia hulka, nagu eespool juba selgitatud. Teised energiad ehk materiaalsed energiad avalduvad teadmatuse guṇas. Surmahetkel võime me tõusta vaimse maailma energiasse, või jääda materiaalse maailma madalama energia mõju alla. Seepärast lausutaksegi „Bhagavad-gītās" (8.6):

yaṁ yaṁ vāpi smaran bhāvaṁ
tyajaty ante kalevaram
taṁ tam evaiti kaunteya
sadā tad-bhāva-bhāvitaḥ
yaṁ yaṁ vāpi smaran bhāvaṁ
tyajaty ante kalevaram
taṁ tam evaiti kaunteya
sadā tad-bhāva-bhāvitaḥ

“Whatever state of being one remembers when he quits his present body, in his next life he will attain to that state without fail.”

„Ükskõik, millist eksistentsi seisundit inimene kehast lahkudes mäletab, selle seisundini ta kahtlemata ka jõuab."

In life we are accustomed to thinking either of the material or of the spiritual energy. Now, how can we transfer our thoughts from the material energy to the spiritual energy? There are so many literatures which fill our thoughts with the material energy – newspapers, magazines, novels, etc. Our thinking, which is now absorbed in these literatures, must be transferred to the Vedic literatures. The great sages, therefore, have written so many Vedic literatures, such as the Purāṇas. The Purāṇas are not imaginative; they are historical records. In the Caitanya-caritāmṛta (Madhya 20.122) there is the following verse:

Oma elus oleme me harjunud mõtlema kas materiaalsest või vaimsest energiast. Kuidas saaksime aga kanda oma mõtted materiaalselt energialt vaimsele? Meie ümber on väga palju kirjandust, näiteks ajalehed, ajakirjad ja romaanid, mis täidavad meie mõtteid materiaalse energiaga. Me peame kasutama oma mõistust, mis on praegu hõivatud ilmaliku kirjandusega, vedakirjanduse lugemiseks. Suured targad on sel eesmärgil kirjutanud palju vedalikke teoseid, nagu näiteks „Purāṇad". Need pole väljamõeldised, vaid ajaloolised ürikud. „Caitanya-caritāmṛtas" (Madhya 20.122) on järgnev värss:

māyā-mugdha jīvera nāhi svataḥ kṛṣṇa-jñāna
jīvere kṛpāya kailā kṛṣṇa veda-purāṇa
māyā-mugdha jīvera nāhi svataḥ kṛṣṇa-jñāna
jīvere kṛpāya kailā kṛṣṇa veda-purāṇa

The forgetful living entities or conditioned souls have forgotten their relationship with the Supreme Lord, and they are engrossed in thinking of material activities. Just to transfer their thinking power to the spiritual sky, Kṛṣṇa-dvaipāyana Vyāsa has given a great number of Vedic literatures. First he divided the Vedas into four, then he explained them in the Purāṇas, and for less capable people he wrote the Mahābhārata. In the Mahābhārata there is given the Bhagavad-gītā. Then all Vedic literature is summarized in the Vedānta-sūtra, and for future guidance he gave a natural commentation on the Vedānta-sūtra, called Śrīmad-Bhāgavatam. We must always engage our minds in reading these Vedic literatures. Just as materialists engage their minds in reading newspapers, magazines and so many materialistic literatures, we must transfer our reading to these literatures which are given to us by Vyāsadeva; in that way it will be possible for us to remember the Supreme Lord at the time of death. That is the only way suggested by the Lord, and He guarantees the result: “There is no doubt.”

Unustavad elusolendid ehk tingimustest sõltuvad hinged on unustanud oma suhted Kõigekõrgema Jumalaga, ning on süvenenud mõtteisse materiaalsetest tegevustest. Et aidata neil oma mõttejõud vaimsele taevale kanda, on Kṛṣṇa-dvaipāyana Vyāsa kirjutanud suure hulga vedalikke teoseid. Esmalt jagas ta „Veda" neljaks, seejärel selgitas ta neid „Purāṇades" ja vähem võimekatele inimestele kirjutas ta „Mahābhārata". Ning „Mahābhāratast" leiame me „Bhagavad-gītā". Lisaks sellele on vedakirjanduse olulisim osa kokku võetud „Vedānta-sūtras" ning järgnevate põlvede jaoks kirjutas ta sellele ka algupärased kommentaarid, mida tuntakse „Śrīmad- Bhāgavatami" nime all. Me peame oma mõistust pidevalt nende teoste lugemisse hõivama. Nii nagu materialistid loevad ajalehti, ajakirju ja muid materialistlikke kirjutisi, nii peame meie lugema teoseid, mille andis meile Vyāsadeva; sel viisil suudame me surmahetkel mäletada Kõigekõrgemat Jumalat. See on ainus tee, mida soovitab Jumal ning mille puhul Ta garanteerib meile edu: „Selles pole vähimatki kahtlust."

tasmāt sarveṣu kāleṣu
mām anusmara yudhya ca
mayy arpita-mano-buddhir
mām evaiṣyasy asaṁśayaḥ
tasmāt sarveṣu kāleṣu
mām anusmara yudhya ca
mayy arpita-mano-buddhir
mām evaiṣyasy asaṁśayaḥ

“Therefore, Arjuna, you should always think of Me in the form of Kṛṣṇa and at the same time continue your prescribed duty of fighting. With your activities dedicated to Me and your mind and intelligence fixed on Me, you will attain Me without doubt.” (Bg. 8.7)

„Seepärast, oo, Arjuna, pead sa alati mõtlema Minust kui Kṛṣṇast ning täitma samal ajal sinule määratud võitlemise kohust. Kui sa oled pühendanud oma tegevused Mulle ja kinnitanud oma mõistuse ning arukuse Minule, jõuad sa kindlasti Minuni." (Bg. 8.7)

He does not advise Arjuna simply to remember Him and give up his occupation. No, the Lord never suggests anything impractical. In this material world, in order to maintain the body one has to work. Human society is divided, according to work, into four divisions of social order – brāhmaṇa, kṣatriya, vaiśya and śūdra. The brāhmaṇa class or intelligent class is working in one way, the kṣatriya or administrative class is working in another way, and the mercantile class and the laborers are all tending to their specific duties. In the human society, whether one is a laborer, merchant, administrator or farmer, or even if one belongs to the highest class and is a literary man, a scientist or a theologian, he has to work in order to maintain his existence. The Lord therefore tells Arjuna that he need not give up his occupation, but while he is engaged in his occupation he should remember Kṛṣṇa (mām anusmara). If he doesn’t practice remembering Kṛṣṇa while he is struggling for existence, then it will not be possible for him to remember Kṛṣṇa at the time of death. Lord Caitanya also advises this. He says, kīrtanīyaḥ sadā hariḥ: one should practice chanting the names of the Lord always. The names of the Lord and the Lord are nondifferent. So Lord Kṛṣṇa’s instructions to Arjuna to “remember Me” and Lord Caitanya’s injunction to “always chant the names of Lord Kṛṣṇa” are the same instruction. There is no difference, because Kṛṣṇa and Kṛṣṇa’s name are nondifferent. In the absolute status there is no difference between reference and referrent. Therefore we have to practice remembering the Lord always, twenty-four hours a day, by chanting His names and molding our life’s activities in such a way that we can remember Him always.

Kṛṣṇa ei soovita Arjunal oma kohustustest lahti öelda ning lihtsalt Teda meenutada. Ei, Jumal ei soovita kunagi midagi ebapraktilist. Selles materiaalses maailmas tuleb oma keha alalhoidmiseks nii või teisiti tööd teha. Inimühiskond jaotub, vastavalt tegevustele, nelja ühiskondliku seisuse järgsesse kategooriasse – nimelt brāhmaṇateks, kṣatriyateks, vaiśyadeks ning śūdrateks. Brāhmanad ehk intelligendid töötavad ühel viisil, kṣatriyad ehk valitsejad teisel viisil ning kaupmehed ja töölised täidavad kõik oma ametikohustusi. Inimühiskonnas peab igaüks enese alalhoiuks paratamatult töötama, olenemata sellest, kas ta on tööline, kaupmees, valitseja või talupidaja, või kuulub ühiskonna kõrgemaisse klassi ning on kirjaoskaja, teadlane või kasvõi teoloog. Seetõttu lausubki Jumal Arjunale, et tal ei tule oma ametikohustustest lahti öelda, kuid neid täites tuleb tal alati Kṛṣṇat meeles pidada (mām anusmara). Kui inimene ei mõtle Kṛṣṇast ajal, mil ta oma eksistentsi eest võitleb, ei suuda ta Kṛṣṇat ka surmahetkel meenutada. Seda kinnitab ka Jumal Caitanya. Ta lausub: kīrtanīyaḥ sadā hariḥ – Jumala nimesid tuleb korrata pidevalt. Jumala nimed ja Jumal Ise ei erine teineteisest mitte millegi poolest. Seega on Jumal Kṛṣṇa juhendus Arjunale: „Pea Mind meeles," ja Jumal Caitanya korraldus: „Korrake alati Jumal Kṛṣṇa nimesid," sisuliselt üks ja seesama. Nende vahel pole erinevust, sest Kṛṣṇa ja Tema nimi ei erine teineteisest. Absoluutsel tasandil pole nime ja nime omaniku vahel mingisugust erinevust. Seetõttu peame me Jumalat meeles pidama kakskümmend neli tundi ööpäevas, korrates Tema nimesid ja korraldades oma elu nii, et me Teda hetkeksi ei unustaks.

How is this possible? The ācāryas give the following example. If a married woman is attached to another man, or if a man has an attachment for a woman other than his wife, then the attachment is to be considered very strong. One with such an attachment is always thinking of the loved one. The wife who is thinking of her lover is always thinking of meeting him, even while she is carrying out her household chores. In fact, she carries out her household work even more carefully so her husband will not suspect her attachment. Similarly, we should always remember the supreme lover, Śrī Kṛṣṇa, and at the same time perform our material duties very nicely. A strong sense of love is required here. If we have a strong sense of love for the Supreme Lord, then we can discharge our duty and at the same time remember Him. But we have to develop that sense of love. Arjuna, for instance, was always thinking of Kṛṣṇa; he was the constant companion of Kṛṣṇa, and at the same time he was a warrior. Kṛṣṇa did not advise him to give up fighting and go to the forest to meditate. When Lord Kṛṣṇa delineates the yoga system to Arjuna, Arjuna says that the practice of this system is not possible for him.

Kuidas on see võimalik? Ācāryad annavad meile järgmise näite. Kui abielus naine on kiindunud võõrasse mehesse või kui abielus mees tunneb kiindumust teise naise vastu, siis peetakse seda kiindumust väga tugevaks. Sellise kiindumusega inimene mõtleb pidevalt oma armastatust. Abielus naine, kes mõtleb oma armukesest, unistab pidevalt temaga kohtumisest, seda ka oma koduseid ülesandeid täites. Tegelikult teeb ta oma koduseid toimetusi hoolikamaltki kui tavaliselt, selleks, et ta mees midagi ei aimaks. Samamoodi tuleb meil alati meeles pidada oma ülimat armastajat, Śrī Kṛṣṇat ning täita oma materiaalseid kohustusi väga hoolikalt. Selleks on vaja tugevat armastust. Kui me omame tugevat armastust Kõigekõrgema Jumala vastu, siis oleme me võimelised täitma oma kohust, samal ajal Teda meeles pidades. Kuid see armastus tuleb meil endas välja arendada. Arjuna näiteks mõtles kogu aeg Kṛṣṇast, sest ta oli Kṛṣṇa igavene kaaslane, kuid samal ajal oli ta ka sõdalane. Kṛṣṇa ei soovitanud Arjunal võitlemisest loobuda ja metsa mediteerima minna. Kui Jumal Kṛṣṇa kirjeldas Arjunale joogasüsteemi, lausus Arjuna, et selline süsteem pole tema jaoks praktikas rakendatav.

arjuna uvāca
arjuna uvāca
yo ’yaṁ yogas tvayā proktaḥ
sāmyena madhusūdana
etasyāhaṁ na paśyāmi
cañcalatvāt sthitiṁ sthirām
yo ’yaṁ yogas tvayā proktaḥ
sāmyena madhusūdana
etasyāhaṁ na paśyāmi
cañcalatvāt sthitiṁ sthirām

“Arjuna said: O Madhusūdana, the system of yoga which You have summarized appears impractical and unendurable to me, for the mind is restless and unsteady.” (Bg. 6.33)

„Arjuna ütles: „Oo, Madhusūdana, joogasüsteem, mida Sa kirjeldasid, pole minu jaoks rakendatav ega talutav, sest mu mõistus on rahutu ja muutlik." (Bg. 6.33)

But the Lord says:

Kuid Jumal vastas:

yoginām api sarveṣāṁ
mad-gatenāntar-ātmanā
śraddhāvān bhajate yo māṁ
sa me yukta-tamo mataḥ
yoginām api sarveṣāṁ
mad-gatenāntar-ātmanā
śraddhāvān bhajate yo māṁ
sa me yukta-tamo mataḥ

“Of all yogīs, the one with great faith who always abides in Me, thinks of Me within himself, and renders transcendental loving service to Me is the most intimately united with Me in yoga and is the highest of all. That is My opinion.” (Bg. 6.47) So one who thinks of the Supreme Lord always is the greatest yogī, the supermost jñānī, and the greatest devotee at the same time. The Lord further tells Arjuna that as a kṣatriya he cannot give up his fighting, but if Arjuna fights remembering Kṛṣṇa, then he will be able to remember Kṛṣṇa at the time of death. But one must be completely surrendered in the transcendental loving service of the Lord.

„Ning kõikidest joogidest on kõrgeimal astmel asetsev ning Minuga jooga läbi kõige lähedasemalt ühenduses see, kes on alati Minusse süvenenud, mõtleb Minust eneses ning teenib Mind transtsendentaalselt ja armastusega. Selline on Minu seisukoht." (Bg. 6.47) Järelikult on see, kes mõtleb alati Kõigekõrgemast Jumalast, samaaegselt nii kõrgeim joogi, suurim jñānī kui ka parim pühendunu. Seejärel lausub Jumal Arjunale, et kṣatriyana ei saa ta loobuda võitlemast, ent kui Arjuna võitleb Kṛṣṇat meeles pidades, siis suudab ta Kṛṣṇat ka oma surmahetkel meenutada. Inimene peab täielikult alistuma Jumala teenimisele transtsendentaalses armastuses.

We work not with our body, actually, but with our mind and intelligence. So if the intelligence and the mind are always engaged in the thought of the Supreme Lord, then naturally the senses are also engaged in His service. Superficially, at least, the activities of the senses remain the same, but the consciousness is changed. The Bhagavad-gītā teaches one how to absorb the mind and intelligence in the thought of the Lord. Such absorption will enable one to transfer himself to the kingdom of the Lord. If the mind is engaged in Kṛṣṇa’s service, then the senses are automatically engaged in His service. This is the art, and this is also the secret of Bhagavad-gītā: total absorption in the thought of Śrī Kṛṣṇa.

Tegelikult ei tööta me oma kehaga, vaid oma mõistuse ja arukuse abil. Kui viimased on pidevalt hõivatud mõtetega Kõigekõrgemast Jumalast, siis on loomulikult ka meie meeled hõivatud Kõigekõrgema Jumala teenimisega. Ehkki tegevused jäävad vähemasti pealtnäha samadeks, on teadvuses toimunud muutus. „Bhagavad-gītās" õpetatakse, kuidas rakendada oma mõistus ja arukus mõtetesse Jumalast. Selline mõistuse hõivamine Jumala teenimisse võimaldab meil Jumala kuningriiki jõuda. Kui mõistus on hõivatud Kṛṣṇa teenimisse, siis teevad seda automaatselt ka meeled. Selles seisnebki „Bhagavad-gītā" saladus: kunst olla täielikult süvenenud mõtetesse Śrī Kṛṣṇast.

Modern man has struggled very hard to reach the moon, but he has not tried very hard to elevate himself spiritually. If one has fifty years of life ahead of him, he should engage that brief time in cultivating this practice of remembering the Supreme Personality of Godhead. This practice is the devotional process:

Kaasaja inimene on teinud suuri jõupingutusi Kuule jõudmiseks, kuid enda vaimse arengu nimel ei ole ta vaeva näinud. Kui inimesel on jäänud veel viiskümmend aastat elada, peaks ta vähemalt selle lühikese aja jooksul pidevalt praktiseerima Jumala Kõrgeimast Isiksusest mõtlemist. „Śrīmad- Bhāgavatami" (7.5.23) kohaselt seisneb see praktika pühendumise protsessis:

śravaṇaṁ kīrtanaṁ viṣṇoḥ
smaraṇaṁ pāda-sevanam
arcanaṁ vandanaṁ dāsyaṁ
sakhyam ātma-nivedanam
śravaṇaṁ kīrtanaṁ viṣṇoḥ
smaraṇaṁ pāda-sevanam
arcanaṁ vandanaṁ dāsyaṁ
sakhyam ātma-nivedanam

(Śrīmad-Bhāgavatam 7.5.23)

(Śrīmad-Bhāgavatam 7.5.23)

These nine processes, of which the easiest is śravaṇam, hearing the Bhagavad-gītā from the realized person, will turn one to the thought of the Supreme Being. This will lead to remembering the Supreme Lord and will enable one, upon leaving the body, to attain a spiritual body which is just fit for association with the Supreme Lord.

Need üheksa protsessi, millest lihtsaim on śravaṇam, „Bhagavad-gītā" kuulamine eneseteadvustamiseni jõudnud isiksuselt, aitavad inimesel kanda oma mõtted Kõigekõrgemale Olendile. See aitab inimesel mäletada Kõigekõrgemat Jumalat ja võimaldab tal oma praegusest kehast lahkudes omandada vaimse keha, mis sobib Kõigekõrgema Jumalaga suhtlemiseks.

The Lord further says:

Jumal kinnitab:

abhyāsa-yoga-yuktena
cetasā nānya-gāminā
paramaṁ puruṣaṁ divyaṁ
yāti pārthānucintayan
abhyāsa-yoga-yuktena
cetasā nānya-gāminā
paramaṁ puruṣaṁ divyaṁ
yāti pārthānucintayan

“He who meditates on Me as the Supreme Personality of Godhead, his mind constantly engaged in remembering Me, undeviated from the path, he, O Arjuna, is sure to reach Me.” (Bg. 8.8)

„Oo, Pārtha, see, kes mediteerib Minule kui Jumala Kõrgeimale Isiksusele, kelle mõistus on pidevalt hõivatud Minu mäletamisega ega kaldu sellelt teelt kõrvale, jõuab kindlasti Minuni." (Bg. 8.8)

This is not a very difficult process. However, one must learn it from an experienced person. Tad-vijñānārthaṁ sa gurum evābhigacchet: one must approach a person who is already in the practice. The mind is always flying to this and that, but one must practice concentrating the mind always on the form of the Supreme Lord, Śrī Kṛṣṇa, or on the sound of His name. The mind is naturally restless, going hither and thither, but it can rest in the sound vibration of Kṛṣṇa. One must thus meditate on paramaṁ puruṣam, the Supreme Personality of Godhead in the spiritual kingdom, the spiritual sky, and thus attain Him. The ways and the means for ultimate realization, ultimate attainment, are stated in the Bhagavad-gītā, and the doors of this knowledge are open for everyone. No one is barred out. All classes of men can approach Lord Kṛṣṇa by thinking of Him, for hearing and thinking of Him are possible for everyone.

See pole väga raske protsess. Siiski tuleb seda õppida kogemustega inimeselt. Tad vijñānārthaṁ sa gurum evābhigacchet: tuleb minna inimese juurde, kes seda meetodit juba praktiseerib. Mõistus eksleb pidevalt ühelt teemalt teisele ning tuleb õppida seda pidevalt Kõigekõrgema Jumala, Śrī Kṛṣṇa kujule või Tema nime helile keskendama. Mõistus on oma olemuselt püsimatu, ekseldes siia-sinna, kuid seda saab rahustada Kṛṣṇa nime helivibratsiooni abil. Seepärast tuleb meditatsiooni objektiks valida paramaṁ puruṣam, Jumala Kõrgeim Isiksus vaimse taeva kuningriigis ja jõuda sel viisil Temani. „Bhagavad-gītās" on kirjas lõpliku eneseteadvustamise ning lõpliku eesmärgi saavutamise viisid ja vahendid ning nende teadmiste uksed on avatud igaühele. Kellegi ees ei panda ust kinni. Kõik inimesed, olenemata ühiskonnaklassist, võivad jõuda Śri Kṛṣṇani Temast mõeldes, sest Temast mõelda ja kuulata on igaühel võimalik.

The Lord further says (Bg. 9.32–33):

Jumal jätkab (Bg. 9.32 – 33):

māṁ hi pārtha vyapāśritya
ye ’pi syuḥ pāpa-yonayaḥ
striyo vaiśyās tathā śūdrās
te ’pi yānti parāṁ gatim
māṁ hi pārtha vyapāśritya
ye ’pi syuḥ pāpa-yonayaḥ
striyo vaiśyās tathā śūdrās
te ’pi yānti parāṁ gatim
kiṁ punar brāhmaṇāḥ puṇyā
bhaktā rājarṣayas tathā
anityam asukhaṁ lokam
imaṁ prāpya bhajasva mām
kiṁ punar brāhmaṇāḥ puṇyā
bhaktā rājarṣayas tathā
anityam asukhaṁ lokam
imaṁ prāpya bhajasva mām

Thus the Lord says that even a merchant, a fallen woman or a laborer or even human beings in the lowest status of life can attain the Supreme. One does not need highly developed intelligence. The point is that anyone who accepts the principle of bhakti-yoga and accepts the Supreme Lord as the summum bonum of life, as the highest target, the ultimate goal, can approach the Lord in the spiritual sky. If one adopts the principles enunciated in Bhagavad-gītā, he can make his life perfect and make a permanent solution to all the problems of life. This is the sum and substance of the entire Bhagavad-gītā.

Nendes värssides ütleb Jumal, et ka kaupmees, langenud naine, lihttööline ja kasvõi madalaimasse klassi kuuluv inimene võivad jõuda Kõrgeimani. Pole oluline omada hästi arenenud arukust. Oluline on võtta omaks bhakti- jooga printsiibid ja teha Kõigekõrgemast Jumalast oma elu summum bonum, kõrgeim siht, lõplik eesmärk. Igaüks, kes seda teeb, võib jõuda vaimsesse maailma Jumala juurde. Kui inimene võtab vastu „Bhagavad- gītās" avaldatud põhimõtted, suudab ta muuta oma elu täiuslikuks ja leiab kõikidele elu probleemidele lõpliku lahenduse. Selline ongi kogu „Bhagavad-gītā" sõnum.

In conclusion, Bhagavad-gītā is a transcendental literature which one should read very carefully. Gītā-śāstram idaṁ puṇyaṁ yaḥ paṭhet prayataḥ pumān: if one properly follows the instructions of Bhagavad-gītā, one can be freed from all the miseries and anxieties of life. Bhaya-śokādi-varjitaḥ. One will be freed from all fears in this life, and one’s next life will be spiritual (Gītā-māhātmya 1).

Kokkuvõtteks võib öelda, et „Bhagavad-gītā" on transtsendentaalne kirjandus, mida tuleb väga tähelepanelikult lugeda. Gītā-śāstram idaṁ puṇyaṁ yaḥ paṭhet prayataḥ pumān: see, kes järgib täpselt „Bhagavad-gītā" juhendusi, vabaneb kõikidest elu hädadest ja muredest. Bhaya-śokādi-varjitaḥ. Inimene vabaneb kõikidest hirmudest selles elus ning tema järgmisest elust saab vaimne. („Gītā-māhātmya" 1)

There is also a further advantage:

Kasu on veel suuremgi:

gītādhyāyana-śīlasya
prāṇāyāma-parasya ca
naiva santi hi pāpāni
pūrva-janma-kṛtāni ca
gītādhyāyana-śīlasya
prāṇāyāma-parasya ca
naiva santi hi pāpāni
pūrva-janma-kṛtāni ca

“If one reads Bhagavad-gītā very sincerely and with all seriousness, then by the grace of the Lord the reactions of his past misdeeds will not act upon him.” (Gītā-māhātmya 2) The Lord says very loudly in the last portion of Bhagavad-gītā (18.66):

„Kui inimene loeb „Bhagavad-gītāt" väga suure siirusega ja süvenenult, siis vabaneb ta Jumala armu läbi oma varasemate väärtegude järelmõjudest." („Gītā-māhātmya" 2) Jumal ütleb „Bhagavad-gītā" lõpus (18.66) väga otseselt ja selgelt:

sarva-dharmān parityajya
mām ekaṁ śaraṇaṁ vraja
ahaṁ tvāṁ sarva-pāpebhyo
mokṣayiṣyāmi mā śucaḥ
sarva-dharmān parityajya
mām ekaṁ śaraṇaṁ vraja
ahaṁ tvāṁ sarva-pāpebhyo
mokṣayiṣyāmi mā śucaḥ

“Abandon all varieties of religion and just surrender unto Me. I shall deliver you from all sinful reactions. Do not fear.” Thus the Lord takes all responsibility for one who surrenders unto Him, and He indemnifies such a person against all reactions of sins.

„Hülga kõik religioonid ning lihtsalt alistu Minule. Mina vabastan sind kõikidest patuste tegude järelmõjudest. Ära karda midagi." Niisiis võtab Jumal Temale alistunu eest kogu vastutuse Enda peale ning kaitseb teda tema pattude järelmõjude eest.

mala-nirmocanaṁ puṁsāṁ
jala-snānaṁ dine dine
sakṛd gītāmṛta-snānaṁ
saṁsāra-mala-nāśanam
mala-nirmocanaṁ puṁsāṁ
jala-snānaṁ dine dine
sakṛd gītāmṛta-snānaṁ
saṁsāra-mala-nāśanam

“One may cleanse himself daily by taking a bath in water, but if one takes a bath even once in the sacred Ganges water of Bhagavad-gītā, for him the dirt of material life is altogether vanquished.” (Gītā-māhātmya 3)

„Inimene võib end iga päev veega pestes puhastada, ent kui ta kordki peseb end „Bhagavad-gītās" nagu püha Gangese vees, puhastub ta kogu materiaalse elu saastast." („Gītā-māhātmya" 3)

gītā su-gītā kartavyā
kim anyaiḥ śāstra-vistaraiḥ
yā svayaṁ padmanābhasya
mukha-padmād viniḥsṛtā
gītā su-gītā kartavyā
kim anyaiḥ śāstra-vistaraiḥ
yā svayaṁ padmanābhasya
mukha-padmād viniḥsṛtā

Because Bhagavad-gītā is spoken by the Supreme Personality of Godhead, one need not read any other Vedic literature. One need only attentively and regularly hear and read Bhagavad-gītā. In the present age, people are so absorbed in mundane activities that it is not possible for them to read all the Vedic literatures. But this is not necessary. This one book, Bhagavad-gītā, will suffice, because it is the essence of all Vedic literatures and especially because it is spoken by the Supreme Personality of Godhead. (Gītā-māhātmya 4)

Kuna „Bhagavad-gītā" jutustajaks on Jumala Kõrgeim Isiksus Ise, pole ülejäänud vedakirjanduse lugemine oluline. Piisab, kui kuulata ja lugeda tähelepanelikult ja regulaarselt „Bhagavad-gītāt". Käesoleval ajastul on inimesed sedavõrd hõivatud kõikvõimalike ilmalike tegevustega, et nad pole võimelised kõiki vedalikke teoseid lugema. Ent see polegi vajalik. Piisab ka üksnes „Bhagavad-gītā" lugemisest, sest siin sisaldub kogu vedakirjanduse tuum ning mis peaasi, selle jutustajaks on Jumala Kõrgeim Isiksus Ise. („Gītā-māhātmya" 4)

As it is said:

Meile öeldakse:

bhāratāmṛta-sarvasvaṁ
viṣṇu-vaktrād viniḥsṛtam
gītā-gaṅgodakaṁ pītvā
punar janma na vidyate
bhāratāmṛta-sarvasvaṁ
viṣṇu-vaktrād viniḥsṛtam
gītā-gaṅgodakaṁ pītvā
punar janma na vidyate

“One who drinks the water of the Ganges attains salvation, so what to speak of one who drinks the nectar of Bhagavad-gītā? Bhagavad-gītā is the essential nectar of the Mahābhārata, and it is spoken by Lord Kṛṣṇa Himself, the original Viṣṇu.” (Gītā-māhātmya 5) Bhagavad-gītā comes from the mouth of the Supreme Personality of Godhead, and the Ganges is said to emanate from the lotus feet of the Lord. Of course, there is no difference between the mouth and the feet of the Supreme Lord, but from an impartial study we can appreciate that Bhagavad-gītā is even more important than the water of the Ganges.

„Kui see, kes joob Gangese vett, saab lunastuse, mida rääkida siis veel sellest, kes joob „Bhagavad-gītā" nektarit? „Bhagavad-gītā" on „Mahābhārata" olulisim osa, nektar, ning see on jutustatud Jumal Kṛṣṇa Enda, algse Viṣṇu poolt." („Gītā-māhātmya" 5)

„Bhagavad-gītā" tuleb Jumala Kõrgeima Isiksuse Enda suust ning samuti on öeldud, et Ganges saab alguse Jumala lootosjalgade juurest. Kõigekõrgema Jumala suu ja jalgade vahel pole muidugi erinevust, ent kui me loeme „Bhagavad-gītāt" eelarvamusteta, siis näeme, et see on siiski veel olulisem kui Gangese vesi.

sarvopaniṣado gāvo
dogdhā gopāla-nandanaḥ
pārtho vatsaḥ su-dhīr bhoktā
dugdhaṁ gītāmṛtaṁ mahat
sarvopaniṣado gāvo
dogdhā gopāla-nandanaḥ
pārtho vatsaḥ su-dhīr bhoktā
dugdhaṁ gītāmṛtaṁ mahat

“This Gītopaniṣad, Bhagavad-gītā, the essence of all the Upaniṣads, is just like a cow, and Lord Kṛṣṇa, who is famous as a cowherd boy, is milking this cow. Arjuna is just like a calf, and learned scholars and pure devotees are to drink the nectarean milk of Bhagavad-gītā.” (Gītā-māhātmya 6)

„See „Gītopaniṣad" ehk „Bhagavad-gītā", mis sisaldab kõikide „Upaniṣadide" tuuma, on justkui lehm ning Jumal Kṛṣṇa, kuulus Oma lehmakarjuse ameti poolest, on just parajasti seda lehma lüpsmas. Arjunat võrreldakse vasikaga ning õpetatud teadlastele ja puhastele pühendunutele pakutakse juua seda „Bhagavad-gītā" nektarilist piima." („Gītā- māhātmya" 6)

ekaṁ śāstraṁ devakī-putra-gītam
eko devo devakī-putra eva
eko mantras tasya nāmāni yāni
karmāpy ekaṁ tasya devasya sevā
ekaṁ śāstraṁ devakī-putra-gītam
eko devo devakī-putra eva
eko mantras tasya nāmāni yāni
karmāpy ekaṁ tasya devasya sevā

(Gītā-māhātmya 7)

(Gītā-māhātmya 7)

In this present day, people are very much eager to have one scripture, one God, one religion and one occupation. Therefore, ekaṁ śāstraṁ devakī-putra-gītam: let there be one scripture only, one common scripture for the whole world – Bhagavad-gītā. Eko devo devakī-putra eva: let there be one God for the whole world – Śrī Kṛṣṇa. Eko mantras tasya nāmāni: and one hymn, one mantra, one prayer – the chanting of His name: Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Karmāpy ekaṁ tasya devasya sevā: and let there be one work only – the service of the Supreme Personality of Godhead.

Käesoleval ajal tahavad inimesed omada üht kindlat pühakirja, üht kindlat Jumalat, üht kindlat religiooni ning üht kindlat tööd. Seepärast, ekaṁ śāstraṁ devakī-putra-gītam: olgu siis ainult üks kindel pühakiri, üks ühine pühakiri kogu maailma jaoks – „Bhagavad-gītā". Eko devo devakī-putra eva: olgu üks kindel Jumal kogu maailma jaoks – Śrī Kṛṣṇa. Eko mantras tasya nāmāni: ja üks kindel hümn, mantra, palve – Jumala nimede kordamine: Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare / Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Karmāpy ekaṁ tasya devasya sevā: ja olgu ainult üks kindel töö – Jumala Kõrgeima Isiksuse teenimine.

The Disciplic Succession

ÕPILASJÄRGNEVUSAHEL

Evaṁ paramparā-prāptam imaṁ rājarṣayo viduḥ (Bhagavad-gītā 4.2). This Bhagavad-gītā As It Is is received through this disciplic succession:

Evaṁ paramparā-prāptam imaṁ rājarṣayo viduḥ. „Bhagavad-gītā nii nagu see on" on edasi antud järgmise õpilasjärgnevusahela kaudu:

1. Kṛṣṇa
2. Brahmā
3. Nārada
4. Vyāsa
5. Madhva
6. Padmanābha
7. Nṛhari
8. Mādhava
9. Akṣobhya
10. Jaya Tīrtha
11. Jñānasindhu
12. Dayānidhi
13. Vidyānidhi
14. Rājendra
15. Jayadharma
16. Puruṣottama
17. Brahmaṇya Tīrtha
18. Vyāsa Tīrtha
19. Lakṣmīpati
20. Mādhavendra Purī
21. Īśvara Purī, (Nityānanda, Advaita)
22. Lord Caitanya
23. Rūpa, (Svarūpa, Sanātana)
24. Raghunātha, Jīva
25. Kṛṣṇadāsa
26. Narottama
27. Viśvanātha
28. (Baladeva), Jagannātha
29. Bhaktivinoda
30. Gaurakiśora
31. Bhaktisiddhānta Sarasvatī
32. A. C. Bhaktivedanta Swami Prabhupāda

1. Kṛṣṇa
2. Brahmā
3. Nārada
4. Vyāsa
5. Madhva
6. Padmanābha
7. Nṛhari
8. Mādhava
9. Akṣobhya
10. Jaya Tīrtha
11. Jñānasindhu
12. Dayānidhi
13. Vidyānidhi
14. Rājendra
15. Jayadharma
16. Puruṣottama
17. Brahmaṇya Tīrtha
18. Vyāsa Tīrtha
19. Lakṣmīpati
20. Mādhavendra Purī
21. Īśvara Purī, (Nityānanda, Advaita)
22. Lord Caitanya
23. Rūpa, (Svarūpa, Sanātana)
24. Raghunātha, Jīva
25. Kṛṣṇadāsa
26. Narottama
27. Viśvanātha
28. (Baladeva), Jagannātha
29. Bhaktivinoda
30. Gaurakiśora
31. Bhaktisiddhānta Sarasvatī
32. A. C. Bhaktivedanta Swami Prabhupāda