Skip to main content

TEXT 26

TEXT 26

Devanagari

Devanagari

पत्रं पुष्पं फलं तोयं यो मे भक्त्य‍ा प्रयच्छति ।
तदहं भक्त्य‍ुपहृतमश्न‍ामि प्रयतात्मन: ॥ २६ ॥

Text

Tekst

patraṁ puṣpaṁ phalaṁ toyaṁ
yo me bhaktyā prayacchati
tad ahaṁ bhakty-upahṛtam
aśnāmi prayatātmanaḥ
patraṁ puṣpaṁ phalaṁ toyaṁ
yo me bhaktyā prayacchati
tad ahaṁ bhakty-upahṛtam
aśnāmi prayatātmanaḥ

Synonyms

Synonyms

patram — a leaf; puṣpam — a flower; phalam — a fruit; toyam — water; yaḥ — whoever; me — unto Me; bhaktyā — with devotion; prayacchati — offers; tat — that; aham — I; bhakti-upahṛtam — offered in devotion; aśnāmi — accept; prayata-ātmanaḥ — from one in pure consciousness.

patram — lehte; puṣpam — lille; phalam — puuvilja; toyam — vett; yaḥ — igaüks; me — Mulle; bhaktyā — pühendumusega; prayacchati — pakub; tat — seda; aham — Mina; bhakti-upahṛtam — pühendumusega pakutud; aśnāmi — võtan vastu; prayata-ātmanaḥ — sellelt, kelle teadvus on puhas.

Translation

Translation

If one offers Me with love and devotion a leaf, a flower, a fruit or water, I will accept it.

Kui keegi pakub Mulle armastuse ja pühendumusega lehte, lilleõiet, puuvilja või vett, siis võtan Ma selle vastu.

Purport

Purport

For the intelligent person, it is essential to be in Kṛṣṇa consciousness, engaged in the transcendental loving service of the Lord, in order to achieve a permanent, blissful abode for eternal happiness. The process of achieving such a marvelous result is very easy and can be attempted even by the poorest of the poor, without any kind of qualification. The only qualification required in this connection is to be a pure devotee of the Lord. It does not matter what one is or where one is situated. The process is so easy that even a leaf or a little water or fruit can be offered to the Supreme Lord in genuine love and the Lord will be pleased to accept it. No one, therefore, can be barred from Kṛṣṇa consciousness, because it is so easy and universal. Who is such a fool that he does not want to be Kṛṣṇa conscious by this simple method and thus attain the highest perfectional life of eternity, bliss and knowledge? Kṛṣṇa wants only loving service and nothing more. Kṛṣṇa accepts even a little flower from His pure devotee. He does not want any kind of offering from a nondevotee. He is not in need of anything from anyone, because He is self-sufficient, and yet He accepts the offering of His devotee in an exchange of love and affection. To develop Kṛṣṇa consciousness is the highest perfection of life. Bhakti is mentioned twice in this verse in order to declare more emphatically that bhakti, or devotional service, is the only means to approach Kṛṣṇa. No other condition, such as becoming a brāhmaṇa, a learned scholar, a very rich man or a great philosopher, can induce Kṛṣṇa to accept some offering. Without the basic principle of bhakti, nothing can induce the Lord to agree to accept anything from anyone. Bhakti is never causal. The process is eternal. It is direct action in service to the absolute whole.

Arukate inimeste jaoks on äärmiselt oluline viibida Kṛṣṇa teadvuses ning teenida Jumalat transtsendentaalses armastuses, et jõuda püsivasse, õndsust täis elupaika ja elada seal igavesti ja õnnelikult. Meetod sellise imepärase tulemuse saavutamiseks on väga lihtne ning selleni jõudmist võivad üritada isegi vaesemad vaeseimatest, kellel pole mingisuguseid erilisi võimeid. Ainsaks eelduseks on Jumala puhtaks pühendunuks saamine. Ei oma mingit tähtsust, milline on inimese positsioon või millises olukorras ta viibib. See protsess on sedavõrd lihtne, et kui seda järgida siira armastusega, võib Kõigekõrgemale Jumalale pakkuda kasvõi lehte või pisut vett või puuvilja ning Jumal võtab selle rõõmuga vastu. Seega ei saa midagi takistada ükskõik kellel Kṛṣṇa teadvust arendamast, sest see protsess on sedavõrd lihtne ning universaalne. Kes oleks nii rumal, et ei tahaks jõuda Kṛṣṇa teadvuseni, järgides seda lihtsat meetodit, saavutades sedasi kõige täiuslikuma ja igavese elu täis õndsust ja teadmisi? Kṛṣṇa soovib vaid, et Teda armastusega teenitaks ja ei midagi muud. Kṛṣṇa võtab Oma puhtalt pühendunult vastu kasvõi väikese lilleõie. Mittepühendunutelt ei taha Ta ühtegi ohvrit. Kuna Ta on Iseenesest täiuslik, ei vaja Ta kelleltki midagi, kuid ometigi võtab Ta vastu ohverduse Oma pühendunult vastastikuse armastuse ja kiindumuse märgina. Kṛṣṇa teadvuse arendamine on elu ülim täiuslikkus. Selles värsis esineb sõna bhakti kahel korral, rõhutamaks, et bhakti ehk pühendunud teenimine on ainus viis Kṛṣṇale läheneda. Brāhmaṇaks, haritud õpetlaseks, äärmiselt rikkaks või suureks filosoofiks saamine ei pane Kṛṣṇat ohverdust vastu võtma. Ilma seda keskset bhakti põhimõtet järgimata pole võimalik Kṛṣṇat panna midagi vastu võtma. Bhakti ei kanna kunagi mingit tagamõtet. Bhakti protsess on igavene. See on otsene tegevus absoluutse terviku teenimiseks.

Here Lord Kṛṣṇa, having established that He is the only enjoyer, the primeval Lord and the real object of all sacrificial offerings, reveals what types of sacrifices He desires to be offered. If one wishes to engage in devotional service to the Supreme in order to be purified and to reach the goal of life – the transcendental loving service of God – then one should find out what the Lord desires of him. One who loves Kṛṣṇa will give Him whatever He wants, and he avoids offering anything which is undesirable or unasked. Thus meat, fish and eggs should not be offered to Kṛṣṇa. If He desired such things as offerings, He would have said so. Instead He clearly requests that a leaf, fruit, flowers and water be given to Him, and He says of this offering, “I will accept it.” Therefore, we should understand that He will not accept meat, fish and eggs. Vegetables, grains, fruits, milk and water are the proper foods for human beings and are prescribed by Lord Kṛṣṇa Himself. Whatever else we eat cannot be offered to Him, since He will not accept it. Thus we cannot be acting on the level of loving devotion if we offer such foods.

Olles esmalt selgitanud, et Tema on kõige ainus nautija, algallikaline Jumal ning kõikide ohverduste tegelik objekt, paljastab Kṛṣṇa käesolevas värsis, milliseid ohvreid tuleb Talle tuua. Kui keegi soovib rakendada end Kõigekõrgema pühendunud teenimisse, et puhastuda ja jõuda elu eesmärgini – Jumala teenimiseni transtsendentaalses armastuses – peab ta selgeks tegema, mida Jumal temalt soovib. See, kes armastab Kṛṣṇat, annab Talle kõik, mida Kṛṣṇa tahab ning väldib millegi soovimatu või ebavajaliku ohverdamist. Seetõttu liha, kala või muna Kṛṣṇale ohverdada ei tohi. Kui Ta oleks soovinud selliseid ohverdusi, oleks Ta seda ka öelnud. Kuid Kṛṣṇa ütleb selgelt, et Ta soovib, et Talle pakutaks lehte, puuvilja, lilli ja vett, ning sellise ohvri kohta ütleb Ta: „Ma võtan selle vastu." Seetõttu peame me mõistma, et liha, kala ega mune Ta vastu ei võta. Juur-, tera-, puuviljad, piim ja vesi on inimesele sobiv toit. Jumal Kṛṣṇa on Ise inimesele sellise toitumise ette kirjutanud. Kõike muud, mida me sööme, Kṛṣṇale pakkuda ei saa, sest Ta ei võta seda vastu. Teisi toite pakkudes ei saa me seetõttu toimida armastuse ja pühendumuse tasandil.

In the Third Chapter, verse 13, Śrī Kṛṣṇa explains that only the remains of sacrifice are purified and fit for consumption by those who are seeking advancement in life and release from the clutches of the material entanglement. Those who do not make an offering of their food, He says in the same verse, are eating only sin. In other words, their every mouthful is simply deepening their involvement in the complexities of material nature. But preparing nice, simple vegetable dishes, offering them before the picture or Deity of Lord Kṛṣṇa and bowing down and praying for Him to accept such a humble offering enable one to advance steadily in life, to purify the body, and to create fine brain tissues which will lead to clear thinking. Above all, the offering should be made with an attitude of love. Kṛṣṇa has no need of food, since He already possesses everything that be, yet He will accept the offering of one who desires to please Him in that way. The important element, in preparation, in serving and in offering, is to act with love for Kṛṣṇa.

Kolmanda peatüki kolmeteistkümnendas värsis selgitab Śrī Kṛṣṇa, et ainult ohvrijäänused on puhastatud ning kui inimene soovib elus areneda ning vabaneda materiaalse maailma küüniste vahelt, siis on vaid see toit söömiseks kõlbulik. Samas värsis ütleb Kṛṣṇa ka seda, et need, kes toitu eelnevalt Talle ei paku, söövad üksnes pattu. Teisisõnu öeldes seob iga nende suutäis neid vaid üha tugevamalt materiaalse maailma võrku. Kuid valmistades lihtsaid ja häid taimseid toite, pakkudes neid esmalt Jumal Kṛṣṇa pildi või altari ees Kõigekõrgemale, kummardades Tema ees ja paludes Tal see tagasihoidlik ohverdus vastu võtta, areneb inimene pidevalt edasi, puhastades sedasi oma keha ning tootes aju peenkudesid, mis juhivad teda selgele mõtlemisele. Olulisim on see, et ohverdus tuleb teha armastusega. Kṛṣṇa ei vaja meie toitu, kuna kõik eksisteeriv kuulub niigi Talle, kuid ometigi võtab Ta vastu ohverduse sellelt, kes soovib Talle oma ohverdusega rõõmu valmistada. Olulisim toidu valmistamise, serveerimise ja ohverdamise juures on teha seda kõike armastusega Kṛṣṇa vastu.

The impersonalist philosophers, who wish to maintain that the Absolute Truth is without senses, cannot comprehend this verse of Bhagavad-gītā. To them, it is either a metaphor or proof of the mundane character of Kṛṣṇa, the speaker of the Bhagavad-gītā. But, in actuality, Kṛṣṇa, the Supreme Godhead, has senses, and it is stated that His senses are interchangeable; in other words, one sense can perform the function of any other. This is what it means to say that Kṛṣṇa is absolute. Lacking senses, He could hardly be considered full in all opulences. In the Seventh Chapter, Kṛṣṇa has explained that He impregnates the living entities into material nature. This is done by His looking upon material nature. And so in this instance, Kṛṣṇa’s hearing the devotee’s words of love in offering foodstuffs is wholly identical with His eating and actually tasting. This point should be emphasized: because of His absolute position, His hearing is wholly identical with His eating and tasting. Only the devotee, who accepts Kṛṣṇa as He describes Himself, without interpretation, can understand that the Supreme Absolute Truth can eat food and enjoy it.

Impersonalistidest filosoofid, kes püüavad väita, et Absoluutne Tõde on ilma meelteta, ei suuda seda „Bhagavad-gītā" värssi mõista. Nende jaoks on see kõik vaid kas metafoor või tõendus „Bhagavad-gītā" jutustaja, Kṛṣṇa, ilmalikust loomusest. Kuid tegelikult on ka Kṛṣṇal, Kõigekõrgemal Jumalal, meeled, ning kinnitatakse, et Tema meeled võivad oma funktsioone omavahel vahetada, ehk teisisõnu öeldes võib iga Tema meeleorgan täita ükskõik millise teise meeleorgani funktsiooni. Seda tähendab Kṛṣṇa absoluutsus. Kui Ta ei omaks meeli, oleks väga raske väita, et Ta omab täielikult kõiki jumalikke omadusi. Seitsmendas peatükis selgitab Kṛṣṇa, et Tema viljastab materiaalse maailma elusolenditega ning Ta teeb seda lihtsalt materiaalse maailma peale vaadates. Ning kui Kṛṣṇa kuuleb pühendunu armastusest lausutud ohverduspalvet, on see samamoodi täiesti võrdne sellega, kui Ta tõepoolest maitseks ja sööks pakutavat toitu. Seda seika tuleb eriti rõhutada: kui Jumala positsioon on absoluutne, siis on see, kui Ta kuuleb ohverduspalvet, täiesti samaväärne sellega kui Ta maitseks ja sööks toitu. Ainult pühendunu, kes aktsepteerib Kṛṣṇat sellisena nagu Kṛṣṇa Ise End kirjeldab, ilma igasuguste omapoolsete tõlgendusteta, suudab mõista, et Kõrgeim Absoluutne Tõde võib toitu süüa ning seda nautida.