Skip to main content

TEXT 12

TEXT 12

Devanagari

Devanagari

मोघाशा मोघकर्माणो मोघज्ञाना विचेतस: ।
राक्षसीमासुरीं चैव प्रकृतिं मोहिनीं श्रिता: ॥ १२ ॥

Text

Tekst

moghāśā mogha-karmāṇo
mogha-jñānā vicetasaḥ
rākṣasīm āsurīṁ caiva
prakṛtiṁ mohinīṁ śritāḥ
moghāśā mogha-karmāṇo
mogha-jñānā vicetasaḥ
rākṣasīm āsurīṁ caiva
prakṛtiṁ mohinīṁ śritāḥ

Synonyms

Synonyms

mogha-āśāḥ — baffled in their hopes; mogha-karmāṇaḥ — baffled in fruitive activities; mogha-jñānāḥ — baffled in knowledge; vicetasaḥ — bewildered; rākṣasīm — demonic; āsurīm — atheistic; ca — and; eva — certainly; prakṛtim — nature; mohinīm — bewildering; śritāḥ — taking shelter of.

mogha-āśāḥ — nurjunud lootused; mogha-karmāṇaḥ — edutus karmalistes tegevustes; mogha-jñānāḥ — väärtusetuks muutunud teadmised; vicetasaḥ — segaduses; rākṣasīm — deemonlikku; āsurīm — ateistlikku; ca — ja; eva — kindlasti; prakṛtim — loodust; mohinīm — segadusse ajav; śritāḥ — otsides kaitset.

Translation

Translation

Those who are thus bewildered are attracted by demonic and atheistic views. In that deluded condition, their hopes for liberation, their fruitive activities, and their culture of knowledge are all defeated.

Sel viisil segadusse aetud inimesi kütkestavad deemonlikud ja ateistlikud vaated. Selliselt eksitusse viiduna nurjuvad kõik nende lootused vabanemisele, karmalised tegevused ning teadmistekultuur.

Purport

Purport

There are many devotees who assume themselves to be in Kṛṣṇa consciousness and devotional service but at heart do not accept the Supreme Personality of Godhead, Kṛṣṇa, as the Absolute Truth. For them, the fruit of devotional service – going back to Godhead – will never be tasted. Similarly, those who are engaged in fruitive pious activities and who are ultimately hoping to be liberated from this material entanglement will never be successful either, because they deride the Supreme Personality of Godhead, Kṛṣṇa. In other words, persons who mock Kṛṣṇa are to be understood to be demonic or atheistic. As described in the Seventh Chapter of Bhagavad-gītā, such demonic miscreants never surrender to Kṛṣṇa. Therefore their mental speculations to arrive at the Absolute Truth bring them to the false conclusion that the ordinary living entity and Kṛṣṇa are one and the same. With such a false conviction, they think that the body of any human being is now simply covered by material nature and that as soon as one is liberated from this material body there is no difference between God and himself. This attempt to become one with Kṛṣṇa will be baffled because of delusion. Such atheistic and demoniac cultivation of spiritual knowledge is always futile. That is the indication of this verse. For such persons, cultivation of the knowledge in the Vedic literature, like the Vedānta-sūtra and the Upaniṣads, is always baffled.

On palju pühendunuid, kes peavad end Kṛṣṇa teadvuses viibivaiks, pühendunud teenimist praktiseerivaiks inimesteks, kuid kes oma südames ei tunnista Jumala Kõrgeimat Isiksust Kṛṣṇat kui Absoluutset Tõde. Nemad ei saa kunagi maitsta pühendunud teenimise vilja – Jumala juurde tagasijõudmist. Samuti ei saada edu neid, kes pilkavad Jumala Kõrgeimat Isiksust Kṛṣṇat, ehkki nad on hõivatud karmaliste jumalakartlike tegudega ning loodavad lõpptulemusena vabaneda materiaalsetest köidikutest. Teisisõnu öeldes on Kṛṣṇat pilkavad inimesed deemonlikud ehk ateistlikud. „Bhagavad- gītā" seitsmendas peatükis selgitatakse, et sellised uskmatud inimesed ei alistu kunagi Kṛṣṇale. Seetõttu jõuavad nad oma mõttespekulatsioonides Absoluutsest Tõest eksliku järelduseni, et tavaline elusolend ja Kṛṣṇa on üks ja seesama. Sellisest valest järeldusest lähtudes arvavad nad, et iga inimese keha on hetkel lihtsalt materiaalse loodusega kaetud ning et niipea kui inimene vabaneb sellest materiaalsest kehast, pole tema ja Jumala vahel enam mingit erinevust. Selline üritus Kṛṣṇaga üheks saada on aga määratud nurjuma, sest nimetatud järeldus on ekslik. Selline vaimsete teadmiste ateistlik ja deemonlik ärakasutamine on alati asjatu. Selline on selle värsi mõte. Sellistel inimestel pole mingit kasu omandada teadmisi vedakirjanduse erinevatest teostest, nagu „Vedānta-sūtrast" ja „Upaniṣadidest".

It is a great offense, therefore, to consider Kṛṣṇa, the Supreme Personality of Godhead, to be an ordinary man. Those who do so are certainly deluded because they cannot understand the eternal form of Kṛṣṇa. The Bṛhad-viṣṇu-smṛti clearly states:

On suur solvang pidada Kṛṣṇat, Jumala Kõrgeimat Isiksust, tavaliseks inimeseks. Need, kes seda teevad, on kindlasti eksiteel, sest nad ei suuda mõista Kṛṣṇa igavest kuju. „Bṛhad-viṣṇu-smṛti" ütleb selgelt:

yo vetti bhautikaṁ dehaṁ
kṛṣṇasya paramātmanaḥ
sa sarvasmād bahiṣ-kāryaḥ
śrauta-smārta-vidhānataḥ
mukhaṁ tasyāvalokyāpi
sa-celaṁ snānam ācaret
yo vetti bhautikaṁ dehaṁ
kṛṣṇasya paramātmanaḥ
sa sarvasmād bahiṣ-kāryaḥ
śrauta-smārta-vidhānataḥ
mukhaṁ tasyāvalokyāpi
sa-celaṁ snānam ācaret

“One who considers the body of Kṛṣṇa to be material should be driven out from all rituals and activities of the śruti and the smṛti. And if one by chance sees his face, one should at once take bath in the Ganges to rid himself of infection.” People jeer at Kṛṣṇa because they are envious of the Supreme Personality of Godhead. Their destiny is certainly to take birth after birth in the species of atheistic and demoniac life. Perpetually, their real knowledge will remain under delusion, and gradually they will regress to the darkest region of creation.

„See, kes peab Śrī Kṛṣṇa keha materiaalseks, tuleb ajada eemale śruti ja smṛti rituaalide ja toimingute juurest. Kui keegi juhuslikult juhtub nägema sellise inimese nägu, peab ta viivitamatult kastma end Gangesesse, puhastumaks saastavast nakkusest." Inimesed mõnitavad Kṛṣṇat, kuna nad kadestavad Jumala Kõrgeimat Isiksust. Nende saatuseks on kindlasti sündida korduvalt ateistlikku ja deemonlikku elu elavate liikide hulgas. Nende pettekujutelmad saavad lakkamatult võimust nende tõeliste teadmiste üle ning aja jooksul taanduvad nad loome kõige pimedamatesse regioonidesse.