TEXT 26

Devanagari

वेदाहं समतीतानि वर्तमानानि चार्जुन ।
भविष्याणि च भूतानि मां तु वेद न कश्चन ॥ २६ ॥

Text

Tekst

vedāhaṁ samatītāni
vartamānāni cārjuna
bhaviṣyāṇi ca bhūtāni
māṁ tu veda na kaścana

Synonyms

veda — know; aham — I; samatītāni — completely past; vartamānāni — present; ca — and; arjuna — O Arjuna; bhaviṣyāṇi — future; ca — also; bhūtāni — all living entities; mām — Me; tu — but; veda — knows; na — not; kaścana — anyone.

veda — tean; aham — Mina; samatītāni — täielikult minevikku; vartamānāni — olevikku; ca — ja; arjuna — oo, Arjuna; bhaviṣyāṇi — tulevikku; ca — samuti; bhūtāni — kõiki elusolendeid; mām — Mind; tu — aga; veda — teab; na — ei; kaścana — keegi.

Translation

O Arjuna, as the Supreme Personality of Godhead, I know everything that has happened in the past, all that is happening in the present, and all things that are yet to come. I also know all living entities; but Me no one knows.

Oo, Arjuna, Jumala Kõrgeima Isiksusena tean Ma kõike, mis on toimunud minevikus, mis toimub olevikus, ning mis saab toimuma tulevikus. Ma tunnen ka kõiki elusolendeid, kuid Mind ei tunne keegi.

Purport

Here the question of personality and impersonality is clearly stated. If Kṛṣṇa, the form of the Supreme Personality of Godhead, were māyā, material, as the impersonalists consider Him to be, then like the living entity He would change His body and forget everything about His past life. Anyone with a material body cannot remember his past life, nor can he foretell his future life, nor can he predict the outcome of his present life; therefore he cannot know what is happening in past, present and future. Unless one is liberated from material contamination, he cannot know past, present and future.

Siin antakse selge vastus küsimusele kas Jumal on personaalne või impersonaalne. Kui Kṛṣṇa, Jumala Kõrgeima Isiksuse keha, oleks olnud māyā, materiaalne, nagu seda usuvad impersonalistid, siis oleks pidanud Ta tavalise elusolendi kombel ka vahetama Oma keha ning unustama kõik Oma varasemad elud. Ükski materiaalses kehas olev elusolend ei suuda oma varasemaid elusid mäletada ning samuti ei suuda ta ette öelda, mis juhtub tema järgnevates eludes või sellegi elu jooksul. Seega ei tea ta, mis on toimunud minevikus, mis toimub olevikus ning mis saab toimuma tulevikus. Vabanemata materiaalsest saastast pole minevikku, olevikku ja tulevikku võimalik teada.

Unlike the ordinary human being, Lord Kṛṣṇa clearly says that He completely knows what happened in the past, what is happening in the present, and what will happen in the future. In the Fourth Chapter we have seen that Lord Kṛṣṇa remembers instructing Vivasvān, the sun-god, millions of years ago. Kṛṣṇa knows every living entity because He is situated in every living being’s heart as the Supersoul. But despite His presence in every living entity as Supersoul and His presence as the Supreme Personality of Godhead, the less intelligent, even if able to realize the impersonal Brahman, cannot realize Śrī Kṛṣṇa as the Supreme Person. Certainly the transcendental body of Śrī Kṛṣṇa is not perishable. He is just like the sun, and māyā is like a cloud. In the material world we can see that there is the sun and that there are clouds and different stars and planets. The clouds may cover all these in the sky temporarily, but this covering is only apparent to our limited vision. The sun, moon and stars are not actually covered. Similarly, māyā cannot cover the Supreme Lord. By His internal potency He is not manifest to the less intelligent class of men. As it is stated in the third verse of this chapter, out of millions and millions of men, some try to become perfect in this human form of life, and out of thousands and thousands of such perfected men, hardly one can understand what Lord Kṛṣṇa is. Even if one is perfected by realization of impersonal Brahman or localized Paramātmā, he cannot possibly understand the Supreme Personality of Godhead, Śrī Kṛṣṇa, without being in Kṛṣṇa consciousness.

Erinevalt tavalisest elusolendist ütleb Kṛṣṇa aga käesolevas värsis, et Ta teab kõike, mis on toimunud minevikus, mis toimub olevikus ning mis saab toimuma tulevikus. Neljandas peatükis veendusime, et Jumal Kṛṣṇa mäletab, kuidas Ta miljoneid aastaid tagasi andis õpetusi päikesejumal Vivasvānile. Kṛṣṇa tunneb igat elusolendit, kuna Ülihingena asub Ta igaühe südames. Kuid vaatamata tõsiasjale, et Kṛṣṇa viibib igas elusolendis ning seda Jumala Kõrgeima Isiksusena, ei suuda vähese arukusega inimesed, isegi kui nad on suutelised teadvustama impersonaalset Brahmanit, teadvustada Śrī Kṛṣṇat kui Kõrgeimat Isiksust. Śrī Kṛṣṇa transtsendentaalne keha pole kindlasti mitte häviv. Ta on nagu Päike ning māyā on nagu pilv. Materiaalses maailmas võime näha, et eksisteerib Päike, eksisteerivad pilved ning erinevad tähed ja planeedid. Teatud ajaks võivad pilved kogu taeva kinni katta, kuid see, et me sel hetkel taevast ei näe, johtub üksnes meie piiratud nägemisvõimest. Päike, Kuu ja tähed pole tegelikult kaetud. Samamoodi ei saa māyā kunagi Kõigekõrgemat Jumalat kinni katta. Oma sisemise energia abil ei ole Ta nähtav vaid vähese arukusega inimestele. Nagu öeldud käesoleva peatüki kolmandas värsis, üritavad selles inimelus täiuslikkuseni jõuda vaid üksikud inimesed miljonitest, ning tuhandetest sellistest täiuslikkuseni jõudnutest suudab ehk ainult üks mõista, kes on Jumal Kṛṣṇa. Jumala Kõrgeimat Isiksust, Śrī Kṛṣṇat, pole võimalik mõista Kṛṣṇa teadvuses viibimata, isegi siis, kui inimene on jõudnud impersonaalse Brahmani või iga elusolendi südames asetseva Paramātmā teadvustamise täiuslikkuseni.