TEXT 20

Devanagari

कामैस्तैस्तैर्हृतज्ञाना: प्रपद्यन्तेऽन्यदेवता: ।
तं तं नियममास्थाय प्रकृत्या नियता: स्वया ॥ २० ॥

Text

Tekst

kāmais tais tair hṛta-jñānāḥ
prapadyante ’nya-devatāḥ
taṁ taṁ niyamam āsthāya
prakṛtyā niyatāḥ svayā

Synonyms

kāmaiḥ — by desires; taiḥ taiḥ — various; hṛta — deprived of; jñānāḥ — knowledge; prapadyante — surrender; anya — to other; devatāḥ — demigods; tam tam — corresponding; niyamam — regulations; āsthāya — following; prakṛtyā — by nature; niyatāḥ — controlled; svayā — by their own.

kāmaiḥ — soovide poolt; taiḥ taiḥ — erinevate; hṛta — ära võetud; jñānāḥ — teadmised; prapadyante — alistuvad; anya — teistele; devatāḥ — pooljumalatele; tam tam — vastavaid; niyamam — regulatsioone; āsthāya — järgides; prakṛtyā — looduse poolt; niyatāḥ — kontrollile alluvad; svayā — nende endi poolt.

Translation

Those whose intelligence has been stolen by material desires surrender unto demigods and follow the particular rules and regulations of worship according to their own natures.

Need, kelle arukuse on röövinud materiaalsed ihad, alistuvad pooljumalatele ning järgivad nende teenimise reegleid vastavalt oma loodusele.

Purport

Those who are freed from all material contaminations surrender unto the Supreme Lord and engage in His devotional service. As long as the material contamination is not completely washed off, they are by nature nondevotees. But even those who have material desires and who resort to the Supreme Lord are not so much attracted by external nature; because of approaching the right goal, they soon become free from all material lust. In the Śrīmad-Bhāgavatam it is recommended that whether one is a pure devotee and is free from all material desires, or is full of material desires, or desires liberation from material contamination, he should in all cases surrender to Vāsudeva and worship Him. As stated in the Bhāgavatam (2.3.10):

Need, kes on vabanenud kogu materiaalsest saastast, alistuvad Kõigekõrgemale Jumalale ja asuvad Teda pühendunult teenima. Kuni inimene ei ole materiaalsest saastast täielikult puhastunud, on ta loomult mittepühendunu. Kuid isegi need, kes omavad materiaalseid soove ning kes otsivad kaitset Kõigekõrgema Jumala juures, ei ole enam täielikult välise looduse mõju all. Kuna nad püüdlevad õige eesmärgi poole, vabanevad nad aja jooksul peagi materiaalse iha mõju alt. „Śrīmad-Bhāgavatamis" soovitatakse, et olenemata sellest, kas inimene on puhas pühendunu ja vaba kõikidest materiaalsetest ihadest või on ta täis materiaalseid ihasid või ihaldab vabanemist materiaalsest saastast, peaks ta alati alistuma Vāsudevale ja teenima Teda. „Bhāgavatamis" (2.3.10) öeldakse:

akāmaḥ sarva-kāmo vā
mokṣa-kāma udāra-dhīḥ
tīvreṇa bhakti-yogena
yajeta puruṣaṁ param

Less intelligent people who have lost their spiritual sense take shelter of demigods for immediate fulfillment of material desires. Generally, such people do not go to the Supreme Personality of Godhead, because they are in the lower modes of nature (ignorance and passion) and therefore worship various demigods. Following the rules and regulations of worship, they are satisfied. The worshipers of demigods are motivated by small desires and do not know how to reach the supreme goal, but a devotee of the Supreme Lord is not misguided. Because in Vedic literature there are recommendations for worshiping different gods for different purposes (e.g., a diseased man is recommended to worship the sun), those who are not devotees of the Lord think that for certain purposes demigods are better than the Supreme Lord. But a pure devotee knows that the Supreme Lord Kṛṣṇa is the master of all. In the Caitanya-caritāmṛta (Ādi 5.142) it is said, ekale īśvara kṛṣṇa, āra saba bhṛtya: only the Supreme Personality of Godhead, Kṛṣṇa, is master, and all others are servants. Therefore a pure devotee never goes to demigods for satisfaction of his material needs. He depends on the Supreme Lord. And the pure devotee is satisfied with whatever He gives.

Vähem arukad inimesed, kes on kaotanud vaimse mõistmise ning kes ihaldavad oma materiaalsete soovide kohest täitumist, pöörduvad pooljumalate poole. Tavaliselt ei pöördu sellised inimesed Jumala Kõrgeima Isiksuse poole, sest nad viibivad looduse madalamate guṇade (teadmatuse ja kire) mõju all ning kummardavad seetõttu erinevaid pooljumalaid. Järgides selleks ette nähtud reegleid, on nad rahuldatud. Pooljumalate kummardamise ajendiks on inimeste väiklased soovid. Pooljumalate kummardajad ei tea, kuidas jõuda kõrgeima eesmärgini, kuid Kõigekõrgema Jumala pühendunut ei tõuka miski teelt kõrvale. Kuna vedakirjanduses on antud soovitused erinevate jumalate kummardamiseks erinevatel eesmärkidel (näiteks haigel inimesel soovitatakse kummardada Päikest), siis need, kes ei ole Jumala pühendunud, arvavad, et teatud eesmärkidel on pooljumalaid kummardada kasulikum kui Kõigekõrgemat Jumalat. Kuid puhas pühendunu teab, et Kõigekõrgem Jumal Kṛṣṇa on kõige valitseja. „Caitanya-caritāmṛtas" (Ādi 5.142) öeldakse: ekale īśvara kṛṣṇa, āra saba bhṛtya. See tähendab, et ainult Jumala Kõrgeim Isiksus Kṛṣṇa on isand ning kõik teised on Tema teenrid. Seepärast ei pöördu puhas pühendunu oma materiaalsete vajaduste rahuldamiseks kunagi pooljumalate poole, vaid annab end täielikult Kõigekõrgema Jumala kätesse, olles rahul kõigega, mis talle Jumala poolt osaks langeb.