TEXT 37

Devanagari

अर्जुन उवाच
अयति: श्रद्धयोपेतो योगाच्च‍‍लितमानस: ।
अप्राप्य योगसंसिद्धिं कां गतिं कृष्ण गच्छति ॥ ३७ ॥

Text

Tekst

arjuna uvāca
ayatiḥ śraddhayopeto
yogāc calita-mānasaḥ
aprāpya yoga-saṁsiddhiṁ
kāṁ gatiṁ kṛṣṇa gacchati

Synonyms

arjunaḥ uvāca — Arjuna said; ayatiḥ — the unsuccessful transcendentalist; śraddhayā — with faith; upetaḥ — engaged; yogāt — from the mystic link; calita — deviated; mānasaḥ — who has such a mind; aprāpya — failing to attain; yoga-saṁsiddhim — the highest perfection in mysticism; kām — which; gatim — destination; kṛṣṇa — O Kṛṣṇa; gacchati — achieves.

arjunaḥ uvāca — Arjuna ütles; ayatiḥ — ebaedukas transtsendentalist; śraddhayā — usuga; upetaḥ — hõivatud; yogāt — müstilist ühendust; calita — kõrvale kaldunud; mānasaḥ — kellel on selline mõistus; aprāpya — saavutamata; yoga-saṁsiddhim — müstitsismi kõrgeimat täiuslikkust; kām — millist; gatim — sihti; kṛṣṇa — oo, Kṛṣṇa; gacchati — saavutab.

Translation

Arjuna said: O Kṛṣṇa, what is the destination of the unsuccessful transcendentalist, who in the beginning takes to the process of self-realization with faith but who later desists due to worldly-mindedness and thus does not attain perfection in mysticism?

Arjuna küsis: Oo, Kṛṣṇa, mis ootab ees sellist ebaedukat transtsendentalisti, kes küll alustab vaimse eneseteadvustamise protsessi, sellesse uskudes, kuid kes hiljem sellest ilmaliku meelestatuse tõttu loobub, saavutamata sedasi täiuslikkust müstitsismis?

Purport

The path of self-realization or mysticism is described in the Bhagavad-gītā. The basic principle of self-realization is knowledge that the living entity is not this material body but that he is different from it and that his happiness is in eternal life, bliss and knowledge. These are transcendental, beyond both body and mind. Self-realization is sought by the path of knowledge, by the practice of the eightfold system or by bhakti-yoga. In each of these processes one has to realize the constitutional position of the living entity, his relationship with God, and the activities whereby he can reestablish the lost link and achieve the highest perfectional stage of Kṛṣṇa consciousness. Following any of the above-mentioned three methods, one is sure to reach the supreme goal sooner or later. This was asserted by the Lord in the Second Chapter: even a little endeavor on the transcendental path offers a great hope for deliverance. Out of these three methods, the path of bhakti-yoga is especially suitable for this age because it is the most direct method of God realization. To be doubly assured, Arjuna is asking Lord Kṛṣṇa to confirm His former statement. One may sincerely accept the path of self-realization, but the process of cultivation of knowledge and the practice of the eightfold yoga system are generally very difficult for this age. Therefore, despite constant endeavor one may fail, for many reasons. First of all, one may not be sufficiently serious about following the process. To pursue the transcendental path is more or less to declare war on the illusory energy. Consequently, whenever a person tries to escape the clutches of the illusory energy, she tries to defeat the practitioner by various allurements. A conditioned soul is already allured by the modes of material energy, and there is every chance of being allured again, even while performing transcendental disciplines. This is called yogāc calita-mānasaḥ: deviation from the transcendental path. Arjuna is inquisitive to know the results of deviation from the path of self-realization.

Eneseteadvustamise või müsitsismi teed kirjeldatakse „Bhagavad-gītās". Eneseteadvustamise olulisim põhimõte seisneb mõistmises, et elusolend pole mitte materiaalne keha, vaid et ta on sellest erinev, ning et tema õnn peitub igaveses elus, mis on täis õndsust ja teadmisi. Need teadmised ja õndsus on transtsendentaalsed, nii kehast kui ka mõistusest väljapoole jäävad. Eneseteadvustamise poole püüeldakse kas teadmiste omandamise, kaheksaastmelise joogasüsteemi või bhakti-jooga praktiseerimise läbi. Igas neist protsessidest peab inimene teadvustama elusolendi algolemuslikku positsiooni, tema suhteid Jumalaga, ning rakendama end tegevustesse, mis aitavad tal taastada katkenud lüli enda ja Jumala vahel, jõudes sedasi Kṛṣṇa teadvuse kõrgeima täiuslikkuse tasandile. Järgides ühte eespool nimetatud kolmest protsessist, saavutab inimene varem või hiljem lõpliku eesmärgi. Seda kinnitab Jumal teises peatükis: väikseimgi areng transtsendentaalsel teel annab inimesele suure lootuse vabanemiseks. Käesoleval ajastul on neist kolmest meetodist sobivaim bhakti-jooga, kuna see on otseseim tee Jumala teadvustamiseks. Et olla selles kahekordselt kindel, palub Arjuna Jumalat oma eelnevat ütlust veel kord kinnitada. Inimene võib siiralt asuda eneseteadvustamise teele, kuid selleni püüdlemine teadmiste arendamise ja kaheksaastmelise joogasüsteemi läbi on käesoleval ajal üldiselt äärmiselt raske. Seepärast võib inimene neid protsesse järgides, suurtest jõupingutustest hoolimata, erinevatel põhjustel edu mitte saavutada. Esiteks võib inimesel jääda vajaka tõsidusest valitud protsessi järgimisel. Asuda transtsendentaalsele teele tähendab nii või teisiti illusoorsele energiale sõja kuulutamist. Seega kui inimene püüab illusoorse energia küüniste vahelt vabaks pääseda, heidab illusoorne energia ta teele erinevaid ahvatlusi. Materiaalse looduse guṇad juba niigi ahvatlevad tingimustest sõltuvat hinge ning oht nendele ahvatlustele järele anda jääb ka transtsendentaalseid põhimõtteid järgides. Selle kohta öeldakse yogāc calita-mānaṣaḥ – transtsendentaalselt teelt kõrvalekaldumine. Arjuna esitab küsimuse eneseteadvustamise teelt kõrvalekaldumise tagajärgede kohta.