TEXT 2

Devanagari

श्रीभगवानुवाच
सन्न्यास: कर्मयोगश्च नि:श्रेयसकरावुभौ ।
तयोस्तु कर्मसन्न्यासात्कर्मयोगो विशिष्यते ॥ २ ॥

Text

Tekst

śrī-bhagavān uvāca
sannyāsaḥ karma-yogaś ca
niḥśreyasa-karāv ubhau
tayos tu karma-sannyāsāt
karma-yogo viśiṣyate

Synonyms

śrī-bhagavān uvāca — the Personality of Godhead said; sannyāsaḥ — renunciation of work; karma-yogaḥ — work in devotion; ca — also; niḥśreyasa-karau — leading to the path of liberation; ubhau — both; tayoḥ — of the two; tu — but; karma-sannyāsāt — in comparison to the renunciation of fruitive work; karma-yogaḥ — work in devotion; viśiṣyate — is better.

śrī-bhagavān uvāca — Jumala Isiksus ütles; sannyāsaḥ — tööst loobumine; karma-yogaḥ — pühendumuslik töö; ca — samuti; niḥśreyasa-karau — vabanemise teele juhtivad; ubhau — mõlemad; tayoḥ — kahest; tu — aga; karma-sannyāsāt — võrreldes loobumisega karmalisest tööst; karma- yogaḥ — pühendumuslik töö; viśiṣyate — on parem.

Translation

The Personality of Godhead replied: The renunciation of work and work in devotion are both good for liberation. But, of the two, work in devotional service is better than renunciation of work.

Jumala Isiksus vastas: Nii tööst loobumine kui ka pühendumuslik töö juhivad vabanemise teele, kuid neist kahest toimimisviisist on pühendunud teenimine parem kui tööst loobumine.

Purport

Fruitive activities (seeking sense gratification) are cause for material bondage. As long as one is engaged in activities aimed at improving the standard of bodily comfort, one is sure to transmigrate to different types of bodies, thereby continuing material bondage perpetually. Śrīmad-Bhāgavatam (5.5.4–6) confirms this as follows:

Karmalised tegevused (millega püüeldakse meeleliste naudingute poole) on materiaalsete köidikute põhjustajaks. Seni, kuni inimene on hõivatud kehaliste mugavuste suurendamisele suunatud tegevustega, rändab ta kindlasti edasi ühest kehast teise, viibides sedasi lõputult materiaalseis köidikuis. „Śrīmad-Bhāgavatam" (5.5.4 – 6) kinnitab seda järgmiselt:

nūnaṁ pramattaḥ kurute vikarma
yad indriya-prītaya āpṛṇoti
na sādhu manye yata ātmano ’yam
asann api kleśa-da āsa dehaḥ

parābhavas tāvad abodha-jāto
yāvan na jijñāsata ātma-tattvam
yāvat kriyās tāvad idaṁ mano vai
karmātmakaṁ yena śarīra-bandhaḥ

evaṁ manaḥ karma-vaśaṁ prayuṅkte
avidyayātmany upadhīyamāne
prītir na yāvan mayi vāsudeve
na mucyate deha-yogena tāvat

“People are mad after sense gratification, and they do not know that this present body, which is full of miseries, is a result of one’s fruitive activities in the past. Although this body is temporary, it is always giving one trouble in many ways. Therefore, to act for sense gratification is not good. One is considered to be a failure in life as long as he makes no inquiry about his real identity. As long as he does not know his real identity, he has to work for fruitive results for sense gratification, and as long as one is engrossed in the consciousness of sense gratification one has to transmigrate from one body to another. Although the mind may be engrossed in fruitive activities and influenced by ignorance, one must develop a love for devotional service to Vāsudeva. Only then can one have the opportunity to get out of the bondage of material existence.”

„Inimesed on hullunud meeleliste naudingute järele ning nad ei tea, et nende praegune hädadest tulvil keha on varasemate karmaliste tegevuste tagajärg. Ehkki keha on ajalik, valmistab see alati mitmesuguseid probleeme. Seepärast pole meeleliste naudingute nimel tegutsemine hea. Elu tuleb pidada ebaedukaks seni, kuni inimene ei esita küsimust oma tegelikust olemusest. Nii kaua kui ta ei tea oma tegelikku olemust, on ta sunnitud töötama meeleliste naudingute ja resultaatide nimel ning nii kaua kui tema teadvus viibib meelte rahuldamise tasandil, on elusolend sunnitud rändama ühest kehast teise. Ehkki inimese mõistus võib olla seotud karmaliste tegevustega ja mõjutatud teadmatusest, peab ta arendama endas armastust Vāsudeva pühendunud teenimise vastu. Ainult siis võib saada võimalikuks materiaalse eksistentsi köidikuist vabanemine."

Therefore, jñāna (or knowledge that one is not this material body but spirit soul) is not sufficient for liberation. One has to act in the status of spirit soul, otherwise there is no escape from material bondage. Action in Kṛṣṇa consciousness is not, however, action on the fruitive platform. Activities performed in full knowledge strengthen one’s advancement in real knowledge. Without Kṛṣṇa consciousness, mere renunciation of fruitive activities does not actually purify the heart of a conditioned soul. As long as the heart is not purified, one has to work on the fruitive platform. But action in Kṛṣṇa consciousness automatically helps one escape the result of fruitive action so that one need not descend to the material platform. Therefore action in Kṛṣṇa consciousness is always superior to renunciation, which always entails a risk of falling. Renunciation without Kṛṣṇa consciousness is incomplete, as is confirmed by Śrīla Rūpa Gosvāmī in his Bhakti-rasāmṛta-sindhu (1.2.258):

Seega jñānast (ehk teadmisest, et elusolend ei ole mitte see materiaalne keha, vaid vaimne hing) vabanemise saavutamiseks ei piisa. Inimene peab tegutsema vastavalt vaimse hinge positsioonile, vastasel juhul pole materiaalseist köidikuist võimalik pääseda. Tegevus Kṛṣṇa teadvuses pole tegevus karmalisel tasandil. Tegevus, mis on sooritatud täielikele teadmistele toetudes, aitab kaasa inimese arengule tegelike teadmiste suunas. Ilma Kṛṣṇa teadvuseta ei suuda tingimustest sõltuv hing, lihtsalt karmalistest tegevustest loobudes, oma südant tegelikult puhastada. Ent nii kaua kui süda pole puhastunud, on inimene sunnitud töötama karmalisel tasandil. Kuid tegevus Kṛṣṇa teadvuses aitab elusolendil automaatselt pääseda karmaliste tegevuste järelmõjudest ning sellise tegevuse sooritamiseks ei ole elusolend sunnitud materiaalsele tasandile laskuma. Seepärast seisab tegevus Kṛṣṇa teadvuses alati kõrgemal loobumusest, mille puhul säilib alati oht langeda. Loobumus ilma Kṛṣṇa teadvuseta pole täiuslik, nagu seda kinnitab Śrīla Rūpa Gosvāmī oma raamatus „Bhakti-rasāmṛta-sindhu" (1.2.258):

prāpañcikatayā buddhyā
hari-sambandhi-vastunaḥ
mumukṣubhiḥ parityāgo
vairāgyaṁ phalgu kathyate

“When persons eager to achieve liberation renounce things related to the Supreme Personality of Godhead, thinking them to be material, their renunciation is called incomplete.” Renunciation is complete when it is in the knowledge that everything in existence belongs to the Lord and that no one should claim proprietorship over anything. One should understand that, factually, nothing belongs to anyone. Then where is the question of renunciation? One who knows that everything is Kṛṣṇa’s property is always situated in renunciation. Since everything belongs to Kṛṣṇa, everything should be employed in the service of Kṛṣṇa. This perfect form of action in Kṛṣṇa consciousness is far better than any amount of artificial renunciation by a sannyāsī of the Māyāvādī school.

„Kui vabanemise poole püüdlevad inimesed ütlevad lahti sellest, mis on seotud Jumala Kõrgeima Isiksusega, tuleb nende loobumust pidada ebatäiuslikuks." Loobumus on täiuslik siis, kui see põhineb teadmisel, et kõik eksisteeriv kuulub Jumalale ning et keegi ei tohiks kuulutada end millegi omanikuks. Tuleb mõista, et tegelikult ei kuulu kellelegi mitte midagi. Sel juhul ei tekigi küsimust loobumusest, sest inimene, kes teab, et kõik kuulub Kṛṣṇale, elab alati loobumuses. Kuna kõik kuulub Kṛṣṇale, tuleb see rakendada Kṛṣṇa teenimisse. Selline täiuslik tegevus – tegevus Kṛṣṇa teadvuses – on märksa parem kui ükskõik kuivõrd põhjalik māyāvāda koolkonna sannyāsī kunstlik loobumus.