Skip to main content

TEXT 5

TEXT 5

Devanagari

Devanagari

श्रीभगवानुवाच
बहूनि मे व्यतीतानि जन्मानि तव चार्जुन ।
तान्यहं वेद सर्वाणि न त्वं वेत्थ परन्तप ॥ ५ ॥

Text

Tekst

śrī-bhagavān uvāca
bahūni me vyatītāni
janmāni tava cārjuna
tāny ahaṁ veda sarvāṇi
na tvaṁ vettha paran-tapa
śrī-bhagavān uvāca
bahūni me vyatītāni
janmāni tava cārjuna
tāny ahaṁ veda sarvāṇi
na tvaṁ vettha paran-tapa

Synonyms

Synonyms

śrī-bhagavān uvāca — the Personality of Godhead said; bahūni — many; me — of Mine; vyatītāni — have passed; janmāni — births; tava — of yours; ca — and also; arjuna — O Arjuna; tāni — those; aham — I; veda — do know; sarvāṇi — all; na — not; tvam — you; vettha — know; param-tapa — O subduer of the enemy.

śrī-bhagavān uvāca — Jumala Isiksus ütles; bahūni — paljud; me — Minu; vyatītāni — on möödunud; janmāni — sünnid; tava — sinu; ca — ja samuti; arjuna — oo, Arjuna; tāni — neid; aham — Mina; veda — tean; sarvāṇi — kõiki; na — ei; tvam — sina; vettha — tead; parantapa — oo, vaenlaste alistaja.

Translation

Translation

The Personality of Godhead said: Many, many births both you and I have passed. I can remember all of them, but you cannot, O subduer of the enemy!

Jumala Isiksus ütles: Me mõlemad oleme läbi teinud mitmeid, mitmeid sünde. Mina mäletan neid kõiki, kuid sina, oo, vaenlaste alistaja, neid mäletada ei suuda.

Purport

Purport

In the Brahma-saṁhitā (5.33) we have information of many, many incarnations of the Lord. It is stated there:

„Brahma-saṁhitāst" (5.33) saame me teada paljudest Jumala kehastustest. Seal öeldakse:

advaitam acyutam anādim ananta-rūpam
ādyaṁ purāṇa-puruṣaṁ nava-yauvanaṁ ca
vedeṣu durlabham adurlabham ātma-bhaktau
govindam ādi-puruṣaṁ tam ahaṁ bhajāmi
advaitam acyutam anādim ananta-rūpam
ādyaṁ purāṇa-puruṣaṁ nava-yauvanaṁ ca
vedeṣu durlabham adurlabham ātma-bhaktau
govindam ādi-puruṣaṁ tam ahaṁ bhajāmi

“I worship the Supreme Personality of Godhead, Govinda [Kṛṣṇa], who is the original person – absolute, infallible, without beginning. Although expanded into unlimited forms, He is still the same original, the oldest, and the person always appearing as a fresh youth. Such eternal, blissful, all-knowing forms of the Lord are usually not understood by even the best Vedic scholars, but they are always manifest to pure, unalloyed devotees.”

„Ma kummardan Jumala Kõrgeima Isiksuse Govinda [Kṛṣṇa] ees, kes on algne isiksus – absoluutne, eksimatu, alguseta. Ehkki Ta on laiendanud End lõpmatutesse vormidesse, on Ta endiselt seesama algne, vanim ja ometi alati noorusliku välimusega. Selliseid igavesi, õndsust täis ja kõiketeadvaid Jumala kehastusi mõistavad tavaliselt vaid parimad vedalikud õpetlased, kuid puhtad pühendunud näevad neid alati."

It is also stated in Brahma-saṁhitā (5.39):

Samuti öeldakse „Brahma-saṁhitās" (5.39):

rāmādi-mūrtiṣu kalā-niyamena tiṣṭhan
nānāvatāram akarod bhuvaneṣu kintu
kṛṣṇaḥ svayaṁ samabhavat paramaḥ pumān yo
govindam ādi-puruṣaṁ tam ahaṁ bhajāmi
rāmādi-mūrtiṣu kalā-niyamena tiṣṭhan
nānāvatāram akarod bhuvaneṣu kintu
kṛṣṇaḥ svayaṁ samabhavat paramaḥ pumān yo
govindam ādi-puruṣaṁ tam ahaṁ bhajāmi

“I worship the Supreme Personality of Godhead, Govinda [Kṛṣṇa], who is always situated in various incarnations such as Rāma, Nṛsiṁha and many subincarnations as well, but who is the original Personality of Godhead known as Kṛṣṇa, and who incarnates personally also.”

„Ma kummardan Jumala Kõrgeima Isiksuse Govinda [Kṛṣṇa] ees, kes ilmub alati erinevate kehastustena, nagu Rāma, Nṛsiṁha, ja paljude teistena, kuid kes jääb ikkagi alati algseks Jumala Isiksuseks Kṛṣṇaks ning kes kehastub ka Oma isiklikul kujul."

In the Vedas also it is said that the Lord, although one without a second, manifests Himself in innumerable forms. He is like the vaidūrya stone, which changes color yet still remains one. All those multiforms are understood by the pure, unalloyed devotees, but not by a simple study of the Vedas (vedeṣu durlabham adurlabham ātma-bhaktau). Devotees like Arjuna are constant companions of the Lord, and whenever the Lord incarnates, the associate devotees also incarnate in order to serve the Lord in different capacities. Arjuna is one of these devotees, and in this verse it is understood that some millions of years ago when Lord Kṛṣṇa spoke the Bhagavad-gītā to the sun-god Vivasvān, Arjuna, in a different capacity, was also present. But the difference between the Lord and Arjuna is that the Lord remembered the incident whereas Arjuna could not remember. That is the difference between the part-and-parcel living entity and the Supreme Lord. Although Arjuna is addressed herein as the mighty hero who could subdue the enemies, he is unable to recall what had happened in his various past births. Therefore, a living entity, however great he may be in the material estimation, can never equal the Supreme Lord. Anyone who is a constant companion of the Lord is certainly a liberated person, but he cannot be equal to the Lord. The Lord is described in the Brahma-saṁhitā as infallible (acyuta), which means that He never forgets Himself, even though He is in material contact. Therefore, the Lord and the living entity can never be equal in all respects, even if the living entity is as liberated as Arjuna. Although Arjuna is a devotee of the Lord, he sometimes forgets the nature of the Lord, but by the divine grace a devotee can at once understand the infallible condition of the Lord, whereas a nondevotee or a demon cannot understand this transcendental nature. Consequently these descriptions in the Gītā cannot be understood by demonic brains. Kṛṣṇa remembered acts which were performed by Him millions of years before, but Arjuna could not, despite the fact that both Kṛṣṇa and Arjuna are eternal in nature. We may also note herein that a living entity forgets everything due to his change of body, but the Lord remembers because He does not change His sac-cid-ānanda body. He is advaita, which means there is no distinction between His body and Himself. Everything in relation to Him is spirit – whereas the conditioned soul is different from his material body. And because the Lord’s body and self are identical, His position is always different from that of the ordinary living entity, even when He descends to the material platform. The demons cannot adjust themselves to this transcendental nature of the Lord, which the Lord Himself explains in the following verse.

„Vedades" öeldakse, et ehkki Jumal on üks ja ainus, avaldab Ta End paljudes erinevates vormides. Ta on nagu vaidūrya kivi, mis muudab värvi, jäädes samal ajal ikkagi endiseks. Puhtad pühendunud mõistavad kõiki neid erinevaid avaldumisi, kuid ainult „Vedade" uurimise läbi ei ole võimalik neid mõista (vedeṣu durlabham adurlabham ātma-bhaktau). Pühendunud, nagu Arjuna, saadavad Jumalat alati, ning iga kord, kui Jumal kehastub, kehastuvad nad koos Temaga kui Tema alalised kaaslased, et teenida Jumalat erinevatel viisidel. Üks Jumala alalistest kaaslastest on Arjuna ning selles värsis antakse mõista, et kui Jumal Kṛṣṇa jutustas miljoneid aastaid tagasi „Bhagavad-gītāt" päikesejumal Vivasvānile, oli ka Arjuna teatud moel kohal. Kuid erinevus Jumala ja Arjuna vahel on selles, et Jumal mäletab seda, Arjuna aga mitte. Selles seisneb erinevus Kõigekõrgema Jumala ja Tema lahutamatu osakese, elusolendi vahel. Ehkki Arjuna poole pöördutakse siin kui võimsa kangelase poole, kes suudab alistada vaenlasi, ei suuda ta meenutada, mida ta tegi oma paljude eelnevate sündide jooksul. Seetõttu ei ole ükski elusolend, ükskõik kui võimas ta materiaalses mõttes ka oleks, Kõigekõrgema Jumalaga võrdväärne. Kõik Jumala alatised kaaslased on kahtlemata vabanenud isiksused, kuid ka nemad pole Jumalaga võrdsed. „Brahma-saṁhitās" nimetatakse Jumalat eksimatuks (acyuta), mis tähendab, et Jumal ei unusta kunagi Enda olemust, ka mitte mateeriaga kokku puutudes. Jumal ja elusolend ei saa seega kunagi olla igas mõttes võrdväärsed, isegi mitte siis, kui elusolend on jõudnud vabanemiseni, nagu seda on Arjuna. Ehkki Arjuna on Jumala pühendunu, unustab ta vahel Tema olemuse, kuid jumaliku armulikkuse läbi suudab pühendunu kohe mõista Jumala kui eksimatu positsiooni, samas kui mittepühendunu ehk deemon ei suuda aru saada, milles seisneb Jumala transtsendentaalne olemus. Seepärast pole neid „Bhagavad-gītā" kirjeldusi võimalik mõista deemonlikult meelestatud ajude abil. Kṛṣṇa mäletab tegusid, mida Ta on sooritanud miljoneid aastaid tagasi, kuid Arjuna ei mäleta oma varasemaid tegusid, ehkki nii Kṛṣṇa kui Arjuna on mõlemad oma looduse poolest igavesed. Elusolend unustab kehavahetusega kõik eelnevalt sooritatu, samas kui Jumal mäletab kõike, mida Ta on teinud, sest Tema sac-cid-ānanda keha ei muutu kunagi. Jumal on advaita, s.t. Jumala ja Tema keha vahel pole mingit erinevust. Kõik Temaga seotu on vaimne, samas kui tingimustest sõltuv hing on oma materiaalsest kehast erinev. Ning kuna Jumala keha ja Jumal Ise on samased, on Tema positsioon tavalise elusolendi positsioonist alati erinev, seda isegi siis, kui Ta laskub materiaalsele tasandile. Deemonid ei suuda tunnistada endale Jumala transtsendentaalset loodust, mida Jumal Ise meile järgmises värsis selgitab.