TEXT 42

Devanagari

तस्मादज्ञानसम्भूतं हृत्स्थं ज्ञानासिनात्मनः ।
छित्त्वैनं संशयं योगमातिष्ठोत्तिष्ठ भारत ॥ ४२ ॥

Text

Tekst

tasmād ajñāna-sambhūtaṁ
hṛt-sthaṁ jñānāsinātmanaḥ
chittvainaṁ saṁśayaṁ yogam
ātiṣṭhottiṣṭha bhārata

Synonyms

tasmāt — therefore; ajñāna-sambhūtam — born of ignorance; hṛt-stham — situated in the heart; jñāna — of knowledge; asinā — by the weapon; ātmanaḥ — of the self; chittvā — cutting off; enam — this; saṁśayam — doubt; yogam — in yoga; ātiṣṭha — be situated; uttiṣṭha — stand up to fight; bhārata — O descendant of Bharata.

tasmāt — seepärast; ajñāna-sambhūtam — teadmatusest sündinud; hṛt- stham — südames asetsev; jñāna — teadmiste; asinā — relvaga; ātmanaḥ — enese; chittvā — lõigates ära; enam — seda; saṁśayam — kahtlust; yogam — joogas; ātiṣṭha — asetse; uttiṣṭha — tõuse võitlemaks; bhārata — oo, Bharata järglane.

Translation

Therefore the doubts which have arisen in your heart out of ignorance should be slashed by the weapon of knowledge. Armed with yoga, O Bhārata, stand and fight.

Seepärast tuleb kahtlused, mis on sündinud teadmatusest su südames, teadmiste relvaga purustada. Relvastatud joogaga, oo, Bhārata, tõuse ja võitle.

Purport

The yoga system instructed in this chapter is called sanātana-yoga, or eternal activities performed by the living entity. This yoga has two divisions of sacrificial actions: one is called sacrifice of one’s material possessions, and the other is called knowledge of self, which is pure spiritual activity. If sacrifice of one’s material possessions is not dovetailed for spiritual realization, then such sacrifice becomes material. But one who performs such sacrifices with a spiritual objective, or in devotional service, makes a perfect sacrifice. When we come to spiritual activities, we find that these are also divided into two: namely, understanding of one’s own self (or one’s constitutional position), and the truth regarding the Supreme Personality of Godhead. One who follows the path of Bhagavad-gītā as it is can very easily understand these two important divisions of spiritual knowledge. For him there is no difficulty in obtaining perfect knowledge of the self as part and parcel of the Lord. And such understanding is beneficial, for such a person can easily understand the transcendental activities of the Lord. In the beginning of this chapter, the transcendental activities of the Lord were discussed by the Supreme Lord Himself. One who does not understand the instructions of the Gītā is faithless, and is to be considered to be misusing the fragmental independence awarded to him by the Lord. In spite of such instructions, one who does not understand the real nature of the Lord as the eternal, blissful, all-knowing Personality of Godhead is certainly fool number one. Ignorance can be removed by gradual acceptance of the principles of Kṛṣṇa consciousness. Kṛṣṇa consciousness is awakened by different types of sacrifices to the demigods, sacrifice to Brahman, sacrifice in celibacy, in household life, in controlling the senses, in practicing mystic yoga, in penance, in forgoing material possessions, in studying the Vedas and in partaking of the social institution called varṇāśrama-dharma. All of these are known as sacrifice, and all of them are based on regulated action. But within all these activities, the important factor is self-realization. One who seeks that objective is the real student of Bhagavad-gītā, but one who doubts the authority of Kṛṣṇa falls back. One is therefore advised to study Bhagavad-gītā, or any other scripture, under a bona fide spiritual master, with service and surrender. A bona fide spiritual master is in the disciplic succession from time eternal, and he does not deviate at all from the instructions of the Supreme Lord as they were imparted millions of years ago to the sun-god, from whom the instructions of Bhagavad-gītā have come down to the earthly kingdom. One should, therefore, follow the path of Bhagavad-gītā as it is expressed in the Gītā itself and beware of self-interested people after personal aggrandizement who deviate others from the actual path. The Lord is definitely the supreme person, and His activities are transcendental. One who understands this is a liberated person from the very beginning of his study of Bhagavad-gītā.

Selles peatükis õpetatud joogasüsteemi nimetatakse sanātana-joogaks ehk elusolendi igavesteks tegevusteks. See jooga sisaldab kahte jaotusse jagunevaid ohverdusi: üks neist seisneb oma materiaalse omandi ohverdamises, teine aga oma tegelikust olemusest teadmiste omandamises, mis on puhas vaimne tegevus. Kui materiaalse omandi ohverdamist ei ühendata vaimse eneseteadvustamisega, siis jääb see tegevus materiaalsele tasandile. See, kes sooritab seda vaimsetel eesmärkidel või pühendunud teenimisena, sooritab täiusliku ohverduse. Kui me räägime vaimsetest tegevustest, siis jagunevad needki kaheks: nimelt oma tõelise olemuse mõistmiseks (s.t. oma algolemusliku positsiooni mõistmiseks) ning Jumala Kõrgeimat Isiksust puudutava tõe mõistmiseks. See, kes järgib „Bhagavad-gītā" teed sellisena nagu see on, võib väga kiiresti mõista neid kahte olulist vaimsete teadmiste jaotust. Talle ei valmista mingit raskust täiuslike teadmiste omandamine enese positsioonist kui Jumala lahutamatust osakesest. Oma tegeliku positsiooni mõistmine toob inimesele suurt kasu, sest seejärel ei ole Jumala transtsendentaalsete tegude mõistmine tema jaoks enam raske. Selle peatüki alguses rääkis Jumala transtsendentaalsetest tegudest Kõigekõrgem Jumal Ise. Sellel, kes ei mõista „Gītā" juhendusi, puudub usk ning teda tuleb pidada talle Jumala poolt antud mõningast iseseisvust vääriti kasutavaks. Inimene, kes hoolimata sellistest juhendustest ei mõista Jumala tegelikku loodust igavese, õndsust täis ja kõiketeadva Jumala Isiksusena, on kindlasti suurim lollpea. Teadmatust saab kõrvaldada Kṛṣṇa teadvuse põhimõtete järk-järgulise aktsepteerimise läbi. Kṛṣṇa teadvust saab eneses äratada erinevate ohverdustega pooljumalatele, Brahmanile, tsölibaadi järgimises, perekondlikus elus, meelte kontrollimises, müstilise jooga praktiseerimises, materiaalse omandi loovutamisel, „Vedade" uurimises ning varṇāśrama-dharma ühiskonnakorralduse järgimises. Kõiki neid tegevusi tuntakse ohverdustena ning kõik need põhinevad reguleeritud tegevusel. Kuid kõikides nendes tegevustes on oluliseks faktoriks eneseteadvustamine. See, kes töötab sellise eesmärgiga, on „Bhagavad-gītā" tõeline õppija, samas kui see, kes kahtleb Kṛṣṇa autoriteetsuses, langeb. Seepärast soovitatakse uurida „Bhagavad-gītāt", või ükskõik millist teist pühakirja autoriteetse vaimse õpetaja juhenduse all, teda alandlikult teenides. Autoriteetne vaimne õpetaja asub mäletamatutest aegadest alguse saanud õpilasjärgnevusahelas ning ta ei kaldu vähimalgi määral kõrvale Kõigekõrgema Jumala juhendustest, mida Jumal andis päikesejumalale juba miljoneid aastaid tagasi, ning kellest alates on „Bhagavad-gītā" teadmised jõudnud ka siia maisesse kuningriiki. Seepärast tuleb „Bhagavad-gītā" teed järgida sellisena, nagu seda esitatakse „Gītās" endas, ning olla ettevaatlik omakasust huvitatud inimeste suhtes, kes juhivad inimesi kõrvale tegelikust teerajast. Jumal on kahtlematult kõrgeim isiksus, ning Tema teod on transtsendentaalsed. See, kes mõistab seda, on vabanemiseni jõudnud isiksus juba „Bhagavad-gītā" uurimise algusest peale.

Thus end the Bhaktivedanta Purports to the Fourth Chapter of the Śrīmad Bhagavad-gītā in the matter of Transcendental Knowledge.

Selliselt lõpevad Bhaktivedanta selgitused „Śrīmad Bhagavad-gītā" neljandale peatükile, mis käsitlesid transtsendentaalseid teadmisi.