TEXT 3

Devanagari

श्रीभगवानुवाच
लोकेऽस्मिन्द्विविधा निष्ठा पुरा प्रोक्ता मयानघ ।
ज्ञानयोगेन सांख्यानां कर्मयोगेन योगिनाम् ॥ ३ ॥

Text

Tekst

śrī-bhagavān uvāca
loke ’smin dvi-vidhā niṣṭhā
purā proktā mayānagha
jñāna-yogena sāṅkhyānāṁ
karma-yogena yoginām

Synonyms

śrī-bhagavān uvāca — the Supreme Personality of Godhead said; loke — in the world; asmin — this; dvi-vidhā — two kinds of; niṣṭhā — faith; purā — formerly; proktā — were said; mayā — by Me; anagha — O sinless one; jñāna-yogena — by the linking process of knowledge; sāṅkhyānām — of the empiric philosophers; karma-yogena — by the linking process of devotion; yoginām — of the devotees.

śrī-bhagavān uvāca — Jumala Kõrgeim Isiksus ütles; loke — maailmas; asmin — selles; dvi-vidhā — kahte tüüpi; niṣṭhā — usk; purā — varemalt; proktā — oli öeldud; mayā — Minu poolt; anagha — oo, pattudest vaba; jñāna-yogena — teadmiste ühendusprotsessi läbi; sāṅkhyānām — empiiriliste filosoofide; karma-yogena — pühendumuse ühendusprotsessi läbi; yoginām — pühendunute.

Translation

The Supreme Personality of Godhead said: O sinless Arjuna, I have already explained that there are two classes of men who try to realize the self. Some are inclined to understand it by empirical, philosophical speculation, and others by devotional service.

Jumala Kõrgeim Isiksus ütles: Oo, pattudest vaba Arjuna, Ma olen juba selgitanud, et eksisteerib kahte liiki inimesi, kes püüavad teadvustada oma vaimset „mina". Ühed püüavad seda mõista empiirilistele filosoofilistele spekulatsioonidele toetudes, teised aga pühendunud teenimise läbi.

Purport

In the Second Chapter, verse 39, the Lord explained two kinds of procedures – namely sāṅkhya-yoga and karma-yoga, or buddhi-yoga. In this verse, the Lord explains the same more clearly. Sāṅkhya-yoga, or the analytical study of the nature of spirit and matter, is the subject matter for persons who are inclined to speculate and understand things by experimental knowledge and philosophy. The other class of men work in Kṛṣṇa consciousness, as it is explained in the sixty-first verse of the Second Chapter. The Lord has explained, also in the thirty-ninth verse, that by working by the principles of buddhi-yoga, or Kṛṣṇa consciousness, one can be relieved from the bonds of action; and, furthermore, there is no flaw in the process. The same principle is more clearly explained in the sixty-first verse – that this buddhi-yoga is to depend entirely on the Supreme (or more specifically, on Kṛṣṇa), and in this way all the senses can be brought under control very easily. Therefore, both the yogas are interdependent, as religion and philosophy. Religion without philosophy is sentiment, or sometimes fanaticism, while philosophy without religion is mental speculation. The ultimate goal is Kṛṣṇa, because the philosophers who are also sincerely searching after the Absolute Truth come in the end to Kṛṣṇa consciousness. This is also stated in the Bhagavad-gītā. The whole process is to understand the real position of the self in relation to the Superself. The indirect process is philosophical speculation, by which, gradually, one may come to the point of Kṛṣṇa consciousness; and the other process is directly connecting everything with Kṛṣṇa in Kṛṣṇa consciousness. Of these two, the path of Kṛṣṇa consciousness is better because it does not depend on purifying the senses by a philosophical process. Kṛṣṇa consciousness is itself the purifying process, and by the direct method of devotional service it is simultaneously easy and sublime.

Teise peatüki kolmekümne üheksandas värsis selgitas Jumal kahte liiki protsesse – sāṅkhya-joogat ja karma-joogat ehk buddhi-joogat. Antud värsis selgitab Jumal sedasama täpsemalt. Sāṅkhya-jooga ehk vaimu ja mateeria olemuse analüütiline uurimine pakub huvi inimestele, kes on altid spekulatsioonidele ning kes püüavad mõista maailma empiiriliste teadmiste ja filosoofia abil. Teine kategooria inimesi töötab aga Kṛṣṇa teadvuses, nagu seda selgitati teise peatüki kuuekümne esimeses värsis. Kolmekümne üheksandas värsis selgitas Jumal ka seda, et buddhi-jooga ehk Kṛṣṇa teadvuse põhimõtete kohaselt töötades vabastab elusolend end oma tegevuste järelmõjude köidikuist ning et see protsess on täiuslik. Sama printsiipi selgitatakse üksikasjalikumalt kuuekümne esimeses värsis, kus öeldakse, et buddhi-jooga tähendab sõltumist ainult Kõigekõrgemast (või täpsemalt väljendudes Kṛṣṇast), ning et sel viisil toimides on võimalik kergesti kõikide oma meelte üle kontroll saavutada. Seega on mõlemad joogad teineteisest vastastikuses sõltuvuses nagu religioon ja filosoofia. Religioon ilma filosoofiata on vaid sentimentalism, või ka fanatism, ning filosoofia ilma religioonita on omakorda vaid mõistuse spekulatsioon. Lõplik eesmärk on Kṛṣṇa, sest filosoofid, kes püüavad siiralt leida Absoluutset Tõde, jõuavad lõpuks Kṛṣṇa teadvuse juurde. Ka seda kinnitatakse „Bhagavad-gītās". Kogu protsess seisneb oma tõelise positsiooni mõistmises Ülihinge suhtes. Kaudne tee selle saavutamiseks on filosoofilised spekulatsioonid, mis võivad lõpuks tuua inimese Kṛṣṇa teadvuse juurde, kuid teine meetod on ühendada kõik oma elus otseselt Kṛṣṇa teadvusega. Nimetatud kahe meetodi hulgast on parem Kṛṣṇa teadvuse tee, sest see ei sõltu meelte puhastamisest filosoofia abil. Kṛṣṇa teadvuse praktiseerija puhastub automaatselt ning seetõttu on vahetu pühendunud teenimine üheaegselt nii lihtne kui ka ülendav.