Skip to main content

TEXT 47

TEXT 47

Devanagari

Devanagari

कर्मण्येवाधिकारस्ते मा फलेषु कदाचन ।
मा कर्मफलहेतुर्भूर्मा ते सङ्गोऽस्त्वकर्मणि ॥ ४७ ॥

Text

Tekst

karmaṇy evādhikāras te
mā phaleṣu kadācana
mā karma-phala-hetur bhūr
mā te saṅgo ’stv akarmaṇi
karmaṇy evādhikāras te
mā phaleṣu kadācana
mā karma-phala-hetur bhūr
mā te saṅgo ’stv akarmaṇi

Synonyms

Synonyms

karmaṇi — in prescribed duties; eva — certainly; adhikāraḥ — right; te — of you; — never; phaleṣu — in the fruits; kadācana — at any time; — never; karma-phala — in the result of the work; hetuḥ — cause; bhūḥ — become; — never; te — of you; saṅgaḥ — attachment; astu — there should be; akarmaṇi — in not doing prescribed duties.

karmaṇi — ettekirjutatud kohustustes; eva — kindlasti; adhikāraḥ — õigus; te — sinu; — mitte kunagi; phaleṣu — viljades; kadācana — alati; — mitte kunagi; karma-phala — töö tulemusena; hetuḥ — põhjus; bhūḥ — saa; — mitte kunagi; te — sinu; saṅgaḥ — kiindumus; astu — peaks olema; akarmaṇi — ettekirjutatud kohustuste täitmata jätmises.

Translation

Translation

You have a right to perform your prescribed duty, but you are not entitled to the fruits of action. Never consider yourself the cause of the results of your activities, and never be attached to not doing your duty.

Sul on õigus täita oma ettekirjutatud kohustusi, kuid nende tegevuste viljad ei kuulu sulle. Ära kunagi pea ennast oma tegevuste resultaatide põhjustajaks ja ära kaldu kunagi kõrvale oma kohustuste täitmisest.

Purport

Purport

There are three considerations here: prescribed duties, capricious work, and inaction. Prescribed duties are activities enjoined in terms of one’s acquired modes of material nature. Capricious work means actions without the sanction of authority, and inaction means not performing one’s prescribed duties. The Lord advised that Arjuna not be inactive, but that he perform his prescribed duty without being attached to the result. One who is attached to the result of his work is also the cause of the action. Thus he is the enjoyer or sufferer of the result of such actions.

Antud värss käsitleb kolme teemat: ettekirjutatud kohustusi, meelevaldseid tegevusi ja tegevusetust. Ettekirjutatud kohustused on tegevused, mida inimene on kohustatud sooritama vastavalt omandatud materiaalse looduse guṇadele. Meelevaldsed tegevused on tegevused, mida ei soovita autoriteedid, ning tegevusetus tähendab oma ettekirjutatud kohustuste täitmata jätmist. Jumal soovitas Arjunale mitte loobuda oma ettekirjutatud kohustuste täitmisest, vaid täita neid ihaldamata nende tegevuste resultaate. See, kes on kiindunud oma tegevuste viljadesse, on ka tegevuste põhjuseks. Seetõttu ta kas kannatab või naudib, sõltuvalt oma tegevuste tagajärgedest.

As far as prescribed duties are concerned, they can be fitted into three subdivisions, namely routine work, emergency work and desired activities. Routine work performed as an obligation in terms of the scriptural injunctions, without desire for results, is action in the mode of goodness. Work with results becomes the cause of bondage; therefore such work is not auspicious. Everyone has his proprietary right in regard to prescribed duties, but should act without attachment to the result; such disinterested obligatory duties doubtlessly lead one to the path of liberation.

Mis puutub ettekirjutatud kohustustesse, siis saab need jagada kolme alajaotusse, nimelt rutiinseks tööks, möödapääsmatuks tööks ning ihaldatud tegevusteks. Rutiinne töö, mida tehakse vastavalt pühakirjades ettekirjutatud kohustustele, ihaldamata resultaate, on tegevus vooruse guṇas. Tegevus resultaatide nimel seob inimest, seetõttu ei saa sellist tegevust pidada kasutoovaks. Igaüks omab seaduslikku õigust täita oma ettekirjutatud kohustusi, kuid neid tuleb täita nende resultaate ihaldamata. Täites oma kohustusi isiklike huvideta, jõutakse kahtlemata vabanemise teerajale.

Arjuna was therefore advised by the Lord to fight as a matter of duty without attachment to the result. His nonparticipation in the battle is another side of attachment. Such attachment never leads one to the path of salvation. Any attachment, positive or negative, is cause for bondage. Inaction is sinful. Therefore, fighting as a matter of duty was the only auspicious path of salvation for Arjuna.

Seepärast soovitas Jumal Arjunale võidelda, sest võitlemine oli tema kohus, ning teha seda kiindumata tulemustesse. Tema lahingus mitteosalemine oleks vaid resultaatidesse kiindumise teine külg. Selline kiindumus ei vii kunagi kedagi lunastuseni. Igasugune kiindumus, olgu see siis positiivne või negatiivne, seob elusolendit materiaalse maailmaga. Tegevusetus on patt. Seepärast oli Arjuna jaoks ainus soodne toimimisviis lunastuse saamiseks astuda kohusetundest lahingusse.