Skip to main content

TEXT 19

TEXT 19

Devanagari

Devanagari

य एनं वेत्ति हन्तारं यश्चैनं मन्यते हतम् ।
उभौ तौ न विजानीतो नायं हन्ति न हन्यते ॥ १९ ॥

Text

Tekst

ya enaṁ vetti hantāraṁ
yaś cainaṁ manyate hatam
ubhau tau na vijānīto
nāyaṁ hanti na hanyate
ya enaṁ vetti hantāraṁ
yaś cainaṁ manyate hatam
ubhau tau na vijānīto
nāyaṁ hanti na hanyate

Synonyms

Synonyms

yaḥ — anyone who; enam — this; vetti — knows; hantāram — the killer; yaḥ — anyone who; ca — also; enam — this; manyate — thinks; hatam — killed; ubhau — both; tau — they; na — never; vijānītaḥ — are in knowledge; na — never; ayam — this; hanti — kills; na — nor; hanyate — is killed.

yaḥ — igaüks, kes; enam — seda; vetti — teab; hantāram — tapja; yaḥ — igaüks, kes; ca — samuti; enam — seda; manyate — arvab; hatam — tapetud; ubhau — mõlemad; tau — nemad; na — mitte kunagi; vijānītaḥ — omavad teadmisi; na — mitte kunagi; ayam — see; hanti — tapab; na — ega; hanyate — on tapetud.

Translation

Translation

Neither he who thinks the living entity the slayer nor he who thinks it slain is in knowledge, for the self slays not nor is slain.

Ei see, kes arvab, et elusolend suudab tappa, ega ka see, kes peab elusolendit tapetavaks, ei oma teadmisi, sest hing ei saa tappa ega olla tapetud.

Purport

Purport

When an embodied living entity is hurt by fatal weapons, it is to be known that the living entity within the body is not killed. The spirit soul is so small that it is impossible to kill him by any material weapon, as will be evident from subsequent verses. Nor is the living entity killable, because of his spiritual constitution. What is killed, or is supposed to be killed, is the body only. This, however, does not at all encourage killing of the body. The Vedic injunction is mā hiṁsyāt sarvā bhūtāni: never commit violence to anyone. Nor does understanding that the living entity is not killed encourage animal slaughter. Killing the body of anyone without authority is abominable and is punishable by the law of the state as well as by the law of the Lord. Arjuna, however, is being engaged in killing for the principle of religion, and not whimsically.

Kui kehastunud elusolend saab saatuslike relvade läbi vigastada, tuleb mõista, et kehas viibiv elusolend ei hukku. Vaimne hing on nii väike, et ükski materiaalne relv ei suudaks teda kuidagi hävitada, nagu selgitatakse järgnevates värssides. Ja oma vaimse algolemuse tõttu ei olegi elusolendit tegelikult võimalik tappa. Kõik, mida tapetakse – kõik, mida on üldse võimalik tappa – on keha. See ei ole aga keha tapmise õigustus. Vedakirjanduses antakse juhendus: mā hiṁsyāt sarvā bhūtāni. „Ära kunagi kasuta kellegi vastu vägivalda." Fakt, et elusolendit ei saa tappa, ei õigusta loomade tapmist. Ükskõik, kelle keha tapmine ilma autoriteetse korralduseta on häbiväärne tegu ning väärib karistust nii riigi kui ka Jumala seaduste kohaselt. Arjuna tapab aga religioossete printsiipide nimel, mitte omaenese tahtest lähtuvalt.