TEXT 10

Devanagari

तमुवाच हृषीकेशः प्रहसन्निव भारत ।
सेनयोरूभयोर्मध्ये विषीदन्तमिदं वचः ॥ १० ॥

Text

Tekst

tam uvāca hṛṣīkeśaḥ
prahasann iva bhārata
senayor ubhayor madhye
viṣīdantam idaṁ vacaḥ

Synonyms

tam — unto him; uvāca — said; hṛṣīkeśaḥ — the master of the senses, Kṛṣṇa; prahasan — smiling; iva — like that; bhārata — O Dhṛtarāṣṭra, descendant of Bharata; senayoḥ — of the armies; ubhayoḥ — of both parties; madhye — between; viṣīdantam — unto the lamenting one; idam — the following; vacaḥ — words.

tam — talle; uvāca — ütles; hṛṣīkeśaḥ — meelte valitseja, Kṛṣṇa; prahasan — naeratades; iva — nõndaviisi; bhārata — oo, Dhṛtarāṣṭra, Bharata järglane; senayoḥ — armeede; ubhayoḥ — mõlema poole; madhye — vahel; viṣīdantam — kurvastavale; idam — järgmised; vacaḥ — sõnad.

Translation

O descendant of Bharata, at that time Kṛṣṇa, smiling, in the midst of both the armies, spoke the following words to the grief-stricken Arjuna.

Ning siis, oo, Bharata järglane, lausus Kṛṣṇa naeratades kahe armee vahel seistes murest murtud Arjunale järgmised sõnad.

Purport

The talk was going on between intimate friends, namely the Hṛṣīkeśa and the Guḍākeśa. As friends, both of them were on the same level, but one of them voluntarily became a student of the other. Kṛṣṇa was smiling because a friend had chosen to become a disciple. As Lord of all, He is always in the superior position as the master of everyone, and yet the Lord agrees to be a friend, a son or a lover for a devotee who wants Him in such a role. But when He was accepted as the master, He at once assumed the role and talked with the disciple like the master – with gravity, as it is required. It appears that the talk between the master and the disciple was openly exchanged in the presence of both armies so that all were benefited. So the talks of Bhagavad-gītā are not for any particular person, society, or community, but they are for all, and friends or enemies are equally entitled to hear them.

Vestlus kahe lähedase sõbra, Hṛṣīkeśa ja Guḍākeśa vahel jätkus. Sõpradena asusid nad mõlemad ühel ja samal tasandil, kuid omaenese soovil sai ühest neist teise õpilane. Kṛṣṇa naerataski põhjusel, et Tema sõber oli otsustanud saada Tema õpilaseks. Iseenesest on Jumal alati kõigist kõrgemalseisev ning kõigi valitseja, kuid pühendunu soovil on Ta ometigi nõus olema talle kas sõber, poeg või kallim. Kui aga Temaga sooviti suhelda kui õpetajaga, omandas Ta kohe õpetaja rolli ning rääkis Oma õpilasega täie tõsidusega, nii nagu sellele positsioonile kohane. Nagu ilmneb, toimus see vestlus õpetaja ja õpilase vahel mõlema armee juuresolekul, nii et nende vestlusest võisid kasu saada kõik kohalolnud. Seega pole „Bhagavad-gītā" vestlused suunatud ühelegi konkreetsele isikule, ühiskonnale või riigile, vaid kõigile elusolendeile, ning nii sõbrad kui ka vaenlased omavad võrdseid õigusi nende kuulmiseks.