TEXT 1

Devanagari

सञ्जय उवाच
तं तथा कृपयाविष्टमश्रुपूर्णाकुलेक्षणम् ।
विषीदन्तमिदं वाक्यमुवाच मधुसूदनः ॥ १ ॥

Text

Tekst

sañjaya uvāca
taṁ tathā kṛpayāviṣṭam
aśru-pūrṇākulekṣaṇam
viṣīdantam idaṁ vākyam
uvāca madhusūdanaḥ

Synonyms

sañjayaḥ uvāca — Sañjaya said; tam — unto Arjuna; tathā — thus; kṛpayā — by compassion; āviṣṭam — overwhelmed; aśru-pūrṇa-ākula — full of tears; īkṣaṇam — eyes; viṣīdantam — lamenting; idam — these; vākyam — words; uvāca — said; madhu-sūdanaḥ — the killer of Madhu.

sañjayaḥ uvāca — Sañjaya ütles; tam — Arjunale; tathā — sel viisil; kṛpayā — kaastundest; āviṣṭam — vallatud; aśru-pūrṇa-ākula — täis pisaraid; īkṣaṇam — silmad; viṣīdantam — kurtes; idam — need; vākyam — sõnad; uvāca — ütles; madhu-sūdanaḥ — Madhu tapja.

Translation

Sañjaya said: Seeing Arjuna full of compassion, his mind depressed, his eyes full of tears, Madhusūdana, Kṛṣṇa, spoke the following words.

Sañjaya ütles: Nähes Arjunat sügavast kaastundest vallatuna, masendatuna ja pisarad silmis, lausus Madhusūdana, Kṛṣṇa, järgmised sõnad.

Purport

Material compassion, lamentation and tears are all signs of ignorance of the real self. Compassion for the eternal soul is self-realization. The word “Madhusūdana” is significant in this verse. Lord Kṛṣṇa killed the demon Madhu, and now Arjuna wanted Kṛṣṇa to kill the demon of misunderstanding that had overtaken him in the discharge of his duty. No one knows where compassion should be applied. Compassion for the dress of a drowning man is senseless. A man fallen in the ocean of nescience cannot be saved simply by rescuing his outward dress – the gross material body. One who does not know this and laments for the outward dress is called a śūdra, or one who laments unnecessarily. Arjuna was a kṣatriya, and this conduct was not expected from him. Lord Kṛṣṇa, however, can dissipate the lamentation of the ignorant man, and for this purpose the Bhagavad-gītā was sung by Him. This chapter instructs us in self-realization by an analytical study of the material body and the spirit soul, as explained by the supreme authority, Lord Śrī Kṛṣṇa. This realization is possible when one works without attachment to fruitive results and is situated in the fixed conception of the real self.

Materiaalne kaastunne, kurbus ja pisarad on märk sellest, et me ei ole endale teadvustatud oma tegelikku olemust. Eneseteadvustamine tähendab kaastunnet igavese hinge vastu. Selles värsis on oluline nime Madhusūdana kasutamine. Jumal Kṛṣṇa oli tapnud deemon Madhu ning nüüd soovis Arjuna, et Kṛṣṇa hävitaks selle mõistmatuse deemoni, mis oli Arjunast tema kohuste täitmise juures võitu saanud. Tavaliselt ei mõisteta, millele kaasa tunda. Kui keegi ütleks, et tal on kahju uppuva inimese riietest, peetaks seda ütlust absurdseks. Kuid teadmatuse ookeani kukkunud inimest ei saa päästa lihtsalt tema välist kesta, jämedakoelist materiaalset keha päästes. Inimest, kes ei ole sellest teadlik ning kes hädaldab välise kesta pärast, nimetatakse śūdraks ehk asjatult hädaldajaks. Arjuna oli kṣatriya ning temalt oodati teistsugust käitumist. Jumal Kṛṣṇa võimuses on aga rahustada teadmatusest hädaldavat inimest, seepärast lauliski Kṛṣṇa Arjunale „Bhagavad-gītā". Käesolev peatükk juhendab meid eneseteadvustamise teel, uurides ning analüüsides materiaalset keha ja vaimset hinge vastavalt kõrgeima autoriteedi Jumal Śrī Kṛṣṇa selgitustele. Vaimse eneseteadvustamiseni jõudmine on võimalik nende jaoks, kes tegutsevad ilma igasuguse kiindumuseta oma töö viljadesse ning kes mõistavad oma tõelise „mina" igavikulisust.