TEXT 54

Devanagari

ब्रह्मभूत: प्रसन्नात्मा न शोचति न काङ्क्षति ।
सम: सर्वेषु भूतेषु मद्भ‍‍क्तिं लभते पराम् ॥ ५४ ॥

Text

Tekst

brahma-bhūtaḥ prasannātmā
na śocati na kāṅkṣati
samaḥ sarveṣu bhūteṣu
mad-bhaktiṁ labhate parām

Synonyms

brahma-bhūtaḥ — being one with the Absolute; prasanna-ātmā — fully joyful; na — never; śocati — laments; na — never; kāṅkṣati — desires; samaḥ — equally disposed; sarveṣu — to all; bhūteṣu — living entities; mat-bhaktim — My devotional service; labhate — gains; parām — transcendental.

brahma-bhūtaḥ — olles Absoluudiga üks; prasanna-ātmā — läbinisti rõõmus; na — mitte kunagi; śocati — kurdab; na — mitte kunagi; kāṅkṣati — soovib; samaḥ — suhtudes võrdselt; sarveṣu — kõikidesse; bhūteṣu — elusolenditesse; mat-bhaktim — Minu pühendunud teenimise; labhate — saavutab; parām — transtsendentaalse.

Translation

One who is thus transcendentally situated at once realizes the Supreme Brahman and becomes fully joyful. He never laments or desires to have anything. He is equally disposed toward every living entity. In that state he attains pure devotional service unto Me.

Sellise transtsendentaalse positsiooni saavutanud inimene teadvustab kohe Kõrgeimat Brahmanit ning muutub läbinisti rõõmsaks. Ta ei kurda kunagi ega ihalda midagi. Ta suhtub võrdselt kõikidesse elusolenditesse. Sellel tasandil jõuab ta Minu puhta pühendunud teenimiseni.

Purport

To the impersonalist, achieving the brahma-bhūta stage, becoming one with the Absolute, is the last word. But for the personalist, or pure devotee, one has to go still further, to become engaged in pure devotional service. This means that one who is engaged in pure devotional service to the Supreme Lord is already in a state of liberation, called brahma-bhūta, oneness with the Absolute. Without being one with the Supreme, the Absolute, one cannot render service unto Him. In the absolute conception, there is no difference between the served and the servitor; yet the distinction is there, in a higher spiritual sense.

Impersonalisti jaoks on brahma-bhūta tasandi saavutamine ning Absoluudiga üheks saamine lõplik eesmärk. Personalist ehk puhas pühendunu on seadnud endale aga kõrgema eesmärgi ning püüab seetõttu sellelt tasandilt tõusta edasi, puhta pühendunud teenimiseni. See tähendab, et isik, kes on rakendanud end Kõigekõrgema Jumala puhtasse pühendunud teenimisse, asub juba vabanemise brahma-bhūta tasandil ning on saanud Absoluudiga üheks. Jõudmata sellele tasandile, pole võimalik Kõigekõrgemat, Absoluuti, teenima hakata. Absoluutse kontseptsiooni kohaselt pole teenija ja teenitava vahel mingit erinevust, kuid kõrgemas, vaimses mõttes eksisteerib siin siiski erinevus.

In the material concept of life, when one works for sense gratification, there is misery, but in the absolute world, when one is engaged in pure devotional service, there is no misery. The devotee in Kṛṣṇa consciousness has nothing for which to lament or desire. Since God is full, a living entity who is engaged in God’s service, in Kṛṣṇa consciousness, becomes also full in himself. He is just like a river cleansed of all dirty water. Because a pure devotee has no thought other than Kṛṣṇa, he is naturally always joyful. He does not lament for any material loss or aspire for gain, because he is full in the service of the Lord. He has no desire for material enjoyment, because he knows that every living entity is a fragmental part and parcel of the Supreme Lord and therefore eternally a servant. He does not see, in the material world, someone as higher and someone as lower; higher and lower positions are ephemeral, and a devotee has nothing to do with ephemeral appearances or disappearances. For him stone and gold are of equal value. This is the brahma-bhūta stage, and this stage is attained very easily by the pure devotee. In that stage of existence, the idea of becoming one with the Supreme Brahman and annihilating one’s individuality becomes hellish, the idea of attaining the heavenly kingdom becomes phantasmagoria, and the senses are like serpents whose poison teeth are broken. As there is no fear of a serpent with broken teeth, there is no fear from the senses when they are automatically controlled. The world is miserable for the materially infected person, but for a devotee the entire world is as good as Vaikuṇṭha, or the spiritual sky. The highest personality in this material universe is no more significant than an ant for a devotee. Such a stage can be achieved by the mercy of Lord Caitanya, who preached pure devotional service in this age.

Materialistliku elukäsitluse kohaselt elades, tehes tööd vaid enda meelelise rahuldamise nimel, eksisteerivad alati kannatused, kuid absoluutses maailmas, kui elusolend rakendab end puhtasse pühendunud teenimisse, ei tule kannatusi kogeda. Kṛṣṇa teadvuses viibival pühendunul pole millegi üle hädaldada või midagi ihaldada. Kuna Jumal on Eneses täielik, muutub ka Jumalat teeniv elusolend Kṛṣṇa teadvuses eneses täielikuks. Ta saab justkui jõeks, milles voolab üksnes puhas vesi. Kuna puhas pühendunu ei mõtle muust kui Kṛṣṇast, on ta loomulikult alati rõõmus. Ta ei hädalda materiaalse kaotuse üle ega ihalda ka midagi materiaalset saada, sest Jumalat teenides on ta eneses täielik. Ta ei ihalda materiaalseid naudinguid, sest teab, et iga elusolend on Kõigekõrgema Jumala igavene lahutamatu osake ning seega ka Tema igavene teener. Ta ei näe materiaalses maailmas kedagi kõrgemal või madalamal seisvana, sest materiaalses maailmas on sellised positsioonid ajutised ning pühendunut ei huvita mitte millegi ajutise avaldumine või kadumine. Tema jaoks on kivid ja kuld samaväärsed. Selline on brahma-bhūta tasand ning puhas pühendunu tõuseb sellele tasandile ilma suuremate raskusteta. Sellel eksistentsi tasandil tundub mõte Kõrgeima Brahmaniga üheks saamisest ning seeläbi oma individuaalsuse hävitamisest põrgulikuna, mõte taevalikku kuningriiki jõudmisest muutub aga nõiduspildiks ning meeled on kui murtud hammastega maod. Nii nagu murtud hammastega madu pole põhjust karta, ei tule karta ka meeli, kui nad asuvad elusolendi kontrolli all. Mateeriast nakatunud inimese jaoks on maailm kannatusterohke paik, kuid pühendunu jaoks on kogu universum sama hea elukoht kui Vaikuṇṭha ehk vaimne taevas. Selle materiaalse universumi tähtsaim isik pole pühendunu jaoks tähtsam kõige väiksemast sipelgast. Sellisele tasandile on võimalik jõuda Jumal Caitanya armust, kes levitas õpetust puhtast pühendunud teenimisest käesoleval ajastul.