Skip to main content

TEXTS 1-3

TEXTS 1-3

Devanagari

Devanagari

श्रीभगवानुवाच
अभयं सत्त्वसंश‍ुद्धिर्ज्ञानयोगव्यवस्थिति: ।
दानं दमश्च यज्ञश्च स्वाध्यायस्तप आर्जवम् ॥ १ ॥
अहिंसा सत्यमक्रोधस्त्याग: शान्तिरपैश‍ुनम् ।
दया भूतेष्वलोलुप्‍त्वं मार्दवं ह्रीरचापलम् ॥ २ ॥
तेज: क्षमा धृति: शौचमद्रोहो नातिमानिता ।
भवन्ति सम्पदं दैवीमभिजातस्य भारत ॥ ३ ॥

Text

Tekst

śrī-bhagavān uvāca
abhayaṁ sattva-saṁśuddhir
jñāna-yoga-vyavasthitiḥ
dānaṁ damaś ca yajñaś ca
svādhyāyas tapa ārjavam
śrī-bhagavān uvāca
abhayaṁ sattva-saṁśuddhir
jñāna-yoga-vyavasthitiḥ
dānaṁ damaś ca yajñaś ca
svādhyāyas tapa ārjavam
ahiṁsā satyam akrodhas
tyāgaḥ śāntir apaiśunam
dayā bhūteṣv aloluptvaṁ
mārdavaṁ hrīr acāpalam
ahiṁsā satyam akrodhas
tyāgaḥ śāntir apaiśunam
dayā bhūteṣv aloluptvaṁ
mārdavaṁ hrīr acāpalam
tejaḥ kṣamā dhṛtiḥ śaucam
adroho nāti-mānitā
bhavanti sampadaṁ daivīm
abhijātasya bhārata
tejaḥ kṣamā dhṛtiḥ śaucam
adroho nāti-mānitā
bhavanti sampadaṁ daivīm
abhijātasya bhārata

Synonyms

Synonyms

śrī-bhagavān uvāca — the Supreme Personality of Godhead said; abhayam — fearlessness; sattva-saṁśuddhiḥ — purification of one’s existence; jñāna — in knowledge; yoga — of linking up; vyavasthitiḥ — the situation; dānam — charity; damaḥ — controlling the mind; ca — and; yajñaḥ — performance of sacrifice; ca — and; svādhyāyaḥ — study of Vedic literature; tapaḥ — austerity; ārjavam — simplicity; ahiṁsā — nonviolence; satyam — truthfulness; akrodhaḥ — freedom from anger; tyāgaḥ — renunciation; śāntiḥ — tranquillity; apaiśunam — aversion to fault-finding; dayā — mercy; bhūteṣu — towards all living entities; aloluptvam — freedom from greed; mārdavam — gentleness; hrīḥ — modesty; acāpalam — determination; tejaḥ — vigor; kṣamā — forgiveness; dhṛtiḥ — fortitude; śaucam — cleanliness; adrohaḥ — freedom from envy; na — not; ati-mānitā — expectation of honor; bhavanti — are; sampadam — the qualities; daivīm — the transcendental nature; abhijātasya — of one who is born of; bhārata — O son of Bharata.

śrī-bhagavān uvāca — Jumala Kõrgeim Isiksus ütles; abhayam — kartmatus; sattva-saṁśuddhiḥ — oma eksistentsi puhastamine; jñāna — teadmistes; yoga — ühendumise; vyavasthitiḥ — olukord; dānam — heategevus; damaḥ — mõistuse kontrollimine; ca — ja; yajñaḥ — ohverduste sooritamine; ca — ja; svādhyāyaḥ — vedaliku kirjanduse uurimine; tapaḥ — askees; ārjavam — lihtsus; ahiṁsā — vägivallast hoidumine; satyam — tõearmastus; akrodhaḥ — vabadus vihast; tyāgaḥ — loobumuslikkus; śāntiḥ — rahulikkus; apaiśunam — teiste vigade otsimisest hoidumine; dayā — armulikkus; bhūteṣu — kõikide elusolendite suhtes; aloluptvam — vabadus ahnusest; mārdavam — leebus; hrīḥ — tagasihoidlikkus; acāpalam — sihikindlus; tejaḥ — jõulisus; kṣamā — võime andestada; dhṛtiḥ — meelekindlus; śaucam — puhtus; adrohaḥ — vabadus kadedusest; na — ei; ati- mānitā — austuse ootamine; bhavanti — on; sampadam — omadustele; daivīm — transtsendentaalse loodusega; abhijātasya — selle, kes on sündinud; bhārata — oo, Bharata poeg.

Translation

Translation

The Supreme Personality of Godhead said: Fearlessness; purification of one’s existence; cultivation of spiritual knowledge; charity; self-control; performance of sacrifice; study of the Vedas; austerity; simplicity; nonviolence; truthfulness; freedom from anger; renunciation; tranquillity; aversion to faultfinding; compassion for all living entities; freedom from covetousness; gentleness; modesty; steady determination; vigor; forgiveness; fortitude; cleanliness; and freedom from envy and from the passion for honor – these transcendental qualities, O son of Bharata, belong to godly men endowed with divine nature.

Jumala Kõrgeim Isiksus ütles: Kartmatus, oma eksistentsi puhastamine, vaimsete teadmiste arendamine, heategevus, enesekontroll, ohverduste sooritamine, „Vedade" uurimine, askeetlikkus, lihtsus, vägivallast hoidumine, tõearmastus, vabadus vihast, loobumuslikkus, rahulikkus, teiste vigade otsimisest hoidumine, kaastunne kõikide elusolendite vastu, vabadus ahnusest, leebus, tagasihoidlikkus, vankumatu sihikindlus, jõulisus, võime andestada, meelekindlus, puhtus ning vabadus kadedusest ja austusihast – oo, Bharata poeg, need on transtsendentaalsed omadused, mis kuuluvad jumalakartlikele inimestele, kellel on jumalik loomus.

Purport

Purport

In the beginning of the Fifteenth Chapter, the banyan tree of this material world was explained. The extra roots coming out of it were compared to the activities of the living entities, some auspicious, some inauspicious. In the Ninth Chapter, also, the devas, or godly, and the asuras, the ungodly, or demons, were explained. Now, according to Vedic rites, activities in the mode of goodness are considered auspicious for progress on the path of liberation, and such activities are known as daivī prakṛti, transcendental by nature. Those who are situated in the transcendental nature make progress on the path of liberation. For those who are acting in the modes of passion and ignorance, on the other hand, there is no possibility of liberation. Either they will have to remain in this material world as human beings, or they will descend among the species of animals or even lower life forms. In this Sixteenth Chapter the Lord explains both the transcendental nature and its attendant qualities and the demoniac nature and its qualities. He also explains the advantages and disadvantages of these qualities.

Viieteistkümnenda peatüki alguses kirjeldati selle materiaalse maailma viigipuud. Selle külgjuuri võrreldi elusolendite tegevustega, millest mõned on head-, mõned aga halbatoovad. Ka üheksandas peatükis kirjeldati devasid ehk jumalikke isiksusi ning asurasid ehk deemonlikke isikuid. Vedalike rituaalide kohaselt peetakse vooruse guṇas sooritatud tegusid soodsateks arengule vabanemise teel ning neid nimetatakse daivī prakṛtiks ehk olemuselt transtsendentaalseteks. Transtsendentaalset loodust omavad isiksused käivad vabanemise teel. Kire ja teadmatuse guṇa mõjuvallas tegutsevatel isikutel pole seevastu mingit lootust vabanemist saavutada. Nad kas peavad jääma inimestena sellesse materiaalsesse maailma või siis langevad elu madalamatesse liikidesse nagu loomad, taimed jne. Käesolevas, kuueteistkümnendas peatükis selgitab Jumal nii transtsendentaalset kui ka deemonlikku loomust ning nende omadusi. Samuti selgitab Ta ühtede või teiste omaduste häid ning halbu külgi.

The word abhijātasya in reference to one born of transcendental qualities or godly tendencies is very significant. To beget a child in a godly atmosphere is known in the Vedic scriptures as Garbhādhāna-saṁskāra. If the parents want a child in the godly qualities they should follow the ten principles recommended for the social life of the human being. In Bhagavad-gītā we have studied also before that sex life for begetting a good child is Kṛṣṇa Himself. Sex life is not condemned, provided the process is used in Kṛṣṇa consciousness. Those who are in Kṛṣṇa consciousness at least should not beget children like cats and dogs but should beget them so that they may become Kṛṣṇa conscious after birth. That should be the advantage of children born of a father and mother absorbed in Kṛṣṇa consciousness.

Tähelepanuväärne on siinkohal sõna abhijātasya, mis viitab sündides omandatud transtsendentaalsetele omadustele ja jumalikele kalduvustele. Jumalikus õhkkonnas lapse sigitamist nimetatakse vedalikus kirjanduses garbhādhāna-saṁskāraks. Kui vanemad soovivad, et nende laps sünniks jumalike omadustega, peaksid nad järgima kümmet ühiskondlikus elus soovitatavat põhimõtet. Ka „Bhagavad-gītās" on meile juba öeldud, et seksuaalelu heade järglaste saamiseks on Kṛṣṇa Ise. Seksuaalelu ei mõisteta hukka, kui see seotakse Kṛṣṇa teadvuse arendamisega. Need, kes viibivad Kṛṣṇa teadvuses, ei peaks sigitama järglasi nagu kassid või koerad, vaid nad peaks seda tegema eesmärgiga, et nende lapsed sünniksid Kṛṣṇa teadvuses. Selline peaks olema Kṛṣṇa teadvust arendava ema ja isa järglasena sündinud lapse eelis.

The social institution known as varṇāśrama-dharma – the institution dividing society into four divisions of social life and four occupational divisions or castes – is not meant to divide human society according to birth. Such divisions are in terms of educational qualifications. They are to keep the society in a state of peace and prosperity. The qualities mentioned herein are explained as transcendental qualities meant for making a person progress in spiritual understanding so that he can get liberated from the material world.

Varṇāśrama-dharma nime all tuntav ühiskonnakorraldus ei jaga inimesi nende sünni järgi. Ühiskond jagatakse nelja ühiskondliku elu kategooriasse ning nelja ametist lähtuvasse kategooriasse. Selline jaotus toimub inimeste harituse järgi ning on mõeldud ühiskonnas rahu ning õitsengu säilitamiseks. Eespool nimetatud omadusi kirjeldatakse kui transtsendentaalseid, mis aitavad inimesel areneda vaimses mõistmises, et seeläbi jõuda materiaalsest maailmast vabanemiseni.

In the varṇāśrama institution the sannyāsī, or the person in the renounced order of life, is considered to be the head or the spiritual master of all the social statuses and orders. A brāhmaṇa is considered to be the spiritual master of the three other sections of a society, namely, the kṣatriyas, the vaiśyas and the śūdras, but a sannyāsī, who is on the top of the institution, is considered to be the spiritual master of the brāhmaṇas also. For a sannyāsī, the first qualification should be fearlessness. Because a sannyāsī has to be alone without any support or guarantee of support, he has simply to depend on the mercy of the Supreme Personality of Godhead. If one thinks, “After I leave my connections, who will protect me?” he should not accept the renounced order of life. One must be fully convinced that Kṛṣṇa or the Supreme Personality of Godhead in His localized aspect as Paramātmā is always within, that He is seeing everything, and He always knows what one intends to do. One must thus have firm conviction that Kṛṣṇa as Paramātmā will take care of a soul surrendered to Him. “I shall never be alone,” one should think. “Even if I live in the darkest regions of a forest I shall be accompanied by Kṛṣṇa, and He will give me all protection.” That conviction is called abhayam, fearlessness. This state of mind is necessary for a person in the renounced order of life.

Varṇāśrama ühiskonnakorralduses peetakse kõikide ühiskondlike ja ametiklasside juhiks või vaimseks õpetajaks sannyāsīt. Brāhmaṇat peetakse vaimseks õpetajaks ülejäänud kolmele ühiskonnajaotusele: kṣatriyatele, vaiśyadele ja śūdratele. Kuid sannyāsīt, kes on ühiskonna tipus, peetakse vaimseks õpetajaks ka brāhmaṇatele. Sannyāsī esimene omadus on kartmatus. Kuna sannyāsī peab tegutsema üksi, ilma kellegi toetuseta, peab ta lootma üksnes Jumala Kõrgeima Isiksuse armule. Kui inimene mõtleb: „Kui ma hülgan oma sidemed, kes mind siis kaitseb?", ei peaks ta omaks võtma loobumuslikku elukorraldust. Selleks peab inimene olema täielikult veendunud, et Kṛṣṇa ehk Jumala Kõrgeim Isiksus on Oma paikse aspekti, Paramātmā näol, alati tema südames, nähes kõike ning teades kõiki tema plaane. Inimene peab sel juhul omama kindlat veendumust, et Kṛṣṇa kui Paramātmā hoolitseb Temale alistunud hingede eest. Inimene peab mõtlema: „Ma pole kunagi üksinda. Isegi kui ma elaksin pimedaimas metsas, saadaks mind ikkagi Kṛṣṇa, ning Tema kaitseb mind." Selline veendumus kannab nimetust abhayam, kartmatus. Loobumusliku elukorralduse omaks võttev inimene peab oma mõistuses omama sellist suhtumist.

Then he has to purify his existence. There are so many rules and regulations to be followed in the renounced order of life. Most important of all, a sannyāsī is strictly forbidden to have any intimate relationship with a woman. He is even forbidden to talk with a woman in a secluded place. Lord Caitanya was an ideal sannyāsī, and when He was at Purī His feminine devotees could not even come near to offer their respects. They were advised to bow down from a distant place. This is not a sign of hatred for women as a class, but it is a stricture imposed on the sannyāsī not to have close connections with women. One has to follow the rules and regulations of a particular status of life in order to purify his existence. For a sannyāsī, intimate relations with women and possession of wealth for sense gratification are strictly forbidden. The ideal sannyāsī was Lord Caitanya Himself, and we can learn from His life that He was very strict in regards to women. Although He is considered to be the most liberal incarnation of Godhead, accepting the most fallen conditioned souls, He strictly followed the rules and regulations of the sannyāsa order of life in connection with association with women. One of His personal associates, namely Choṭa Haridāsa, was associated with Lord Caitanya along with His other confidential personal associates, but somehow or other this Choṭa Haridāsa looked lustily on a young woman, and Lord Caitanya was so strict that He at once rejected him from the society of His personal associates. Lord Caitanya said, “For a sannyāsī or anyone who is aspiring to get out of the clutches of material nature and trying to elevate himself to the spiritual nature and go back home, back to Godhead, for him, looking toward material possessions and women for sense gratification – not even enjoying them, but just looking toward them with such a propensity – is so condemned that he had better commit suicide before experiencing such illicit desires.” So these are the processes for purification.

Järgnevalt peab ta puhastama oma eksistentsi. Loobumusliku elukorralduse puhul tuleb järgida paljusid reegleid. Olulisim neist on range keeld omada lähedasi suhteid naisterahvaga. Sannyāsīl pole lubatud üksikus paigas naisega isegi mitte rääkida. Jumal Caitanya oli ideaalne sannyāsī ning kui Ta viibis Purīs, ei lubanud Ta naissoost pühendunutel Endale isegi mitte austuse avaldamiseks lähedale tulla. Neile soovitati kummardada Jumal Caitanyat eemalt. See pole mitte märk naistevihkamisest, vaid sannyāsī elu juurde kuuluv piirang – mitte omada lähedasi suhteid naistega. Oma eksistentsi puhastamiseks peab inimene järgima oma ühiskondliku staatuse jaoks ette nähtud reegleid. Sannyāsī jaoks on rangelt keelatud olla lähedastes suhetes naistega ning omada vara enese meeleliseks rahuldamiseks. Jumal Caitanya oli ideaalne sannyāsī ning Tema eluloost võime me näha, et naistega suheldes järgis Ta väga rangeid piiranguid. Ehkki Teda peetakse kõige vabameelsemaks Jumala inkarnatsiooniks, kes võttis vastu ka kõige langenumad hinged, järgis Ta rangelt naistega suhtlemise kohta käivaid sannyāsa elukorralduse reegleid. Choṭa Haridāsa, kes oli üks Tema isiklikke kaaslasi ning kellega Jumal Caitanya oli olnud lähedastes suhetes juba kaua enne Oma teiste usalduslike kaaslastega kohtumist, juhtus kord ihaldavalt vaatama noort naisterahvast. Seepeale käitus Jumal Caitanya sedavõrd karmilt, et heitis Choṭa Haridāsa koheselt Oma isiklike kaaslaste ringist välja. Jumal Caitanya ütles: „Nii sannyāsī kui igaühe jaoks, kes püüab pääseda vabaks materiaalse looduse küüniste vahelt, et tõusta vaimsesse loodusse ja minna sedasi tagasi koju, Jumala juurde, on materiaalsete väärtuste ja naiste peale vaatamine meelenaudingu mõttega – juba üksnes vaatamine, isegi mitte nautimine – sedavõrd häbiväärne, et parem oleks tal lõpetada oma elu enesetapuga kui omada selliseid lubamatuid soove." Sellised on nõuded, millest puhastumisprotsesse järgides tuleb kinni pidada.

The next item is jñāna-yoga-vyavasthiti: being engaged in the cultivation of knowledge. Sannyāsī life is meant for distributing knowledge to the householders and others who have forgotten their real life of spiritual advancement. A sannyāsī is supposed to beg from door to door for his livelihood, but this does not mean that he is a beggar. Humility is also one of the qualifications of a transcendentally situated person, and out of sheer humility the sannyāsī goes from door to door, not exactly for the purpose of begging, but to see the householders and awaken them to Kṛṣṇa consciousness. This is the duty of a sannyāsī. If he is actually advanced and so ordered by his spiritual master, he should preach Kṛṣṇa consciousness with logic and understanding, and if one is not so advanced he should not accept the renounced order of life. But even if one has accepted the renounced order of life without sufficient knowledge, he should engage himself fully in hearing from a bona fide spiritual master to cultivate knowledge. A sannyāsī, or one in the renounced order of life, must be situated in fearlessness, sattva-saṁśuddhi (purity) and jñāna-yoga (knowledge).

Järgmiseks punktiks on jñāna-yoga-vyavasthiti – teadmiste arendamine. Sannyāsī elu on mõeldud teadmiste jagamiseks perekondlikele inimestele ja teistele, kes on unustatud oma tegeliku, vaimsele arengule suunatud elu. Sannyāsī peab kerjama oma elatist ukselt uksele käies, kuid see ei tähenda, nagu oleks ta kerjus. Alandlikkus on samuti üks transtsendentaalsel tasandil viibiva isiku omadusi ning üksnes puhtast alandlikkusest käib sannyāsī ukselt uksele, tehes seda mitte kerjamise pärast, vaid selleks, et kohtuda perekondlike inimestega ning äratada neid Kṛṣṇa teadvusele. Selline on sannyāsī kohus. Kui ta on tõepoolest kõrgelt arenenud ning saanud juhendused oma vaimselt õpetajalt, peab ta jutlustama Kṛṣṇa teadvust loogikale ja mõistmisele toetudes. Kui inimene pole sedavõrd arenenud, ei peaks ta loobumuslikku elukorraldust omaks võtma. Kuid isegi kui keegi on võtnud loobumusliku elukorralduse omaks ilma piisavate teadmisteta, peaks ta pühenduma täielikult autoriteetse vaimse õpetaja kuulamisele, et omandada vajalikud teadmised. Sannyāsī ehk loobumusliku elukorralduse omaksvõtnud inimene peab olema kartmatu, puhas (sattva-saṁśuddhi) ning omama teadmisi (jñāna-yoga).

The next item is charity. Charity is meant for the householders. The householders should earn a livelihood by an honorable means and spend fifty percent of their income to propagate Kṛṣṇa consciousness all over the world. Thus a householder should give in charity to institutional societies that are engaged in that way. Charity should be given to the right receiver. There are different kinds of charity, as will be explained later on – charity in the modes of goodness, passion and ignorance. Charity in the mode of goodness is recommended by the scriptures, but charity in the modes of passion and ignorance is not recommended, because it is simply a waste of money. Charity should be given only to propagate Kṛṣṇa consciousness all over the world. That is charity in the mode of goodness.

Järgmine punkt on heategevus. Heategevus on mõeldud perekondlike inimeste jaoks. Perekondlikud inimesed peaksid teenima elatist ausate vahenditega ning rakendama poole oma sissetulekust Kṛṣṇa teadvuse levitamiseks üle kogu maailma. See tähendab, et perekondlikud inimesed peaksid annetama poole oma sissetulekust institutsioonidele, mis tegelevad Kṛṣṇa teadvuse levitamisega. Annetused tuleb teha õigele saajale. Nagu selgitatakse hiljem, võib heategevus olla mitmesugune – annetused võivad olla tehtud vooruses, kires või teadmatuses. Pühakirjades soovitatakse heategevust vooruse guṇa mõju all. Kire või teadmatuse guṇasse kuuluvaid annetusi teha ei soovitata, sest see on üksnes raha raiskamine. Heategevus tuleb suunata üksnes Kṛṣṇa teadvuse levitamisele üle kogu maailma. See on heategevus vooruse guṇas.

Then as far as dama (self-control) is concerned, it is not only meant for other orders of religious society, but is especially meant for the householder. Although he has a wife, a householder should not use his senses for sex life unnecessarily. There are restrictions for the householders even in sex life, which should only be engaged in for the propagation of children. If he does not require children, he should not enjoy sex life with his wife. Modern society enjoys sex life with contraceptive methods or more abominable methods to avoid the responsibility of children. This is not in the transcendental quality, but is demoniac. If anyone, even if he is a householder, wants to make progress in spiritual life, he must control his sex life and should not beget a child without the purpose of serving Kṛṣṇa. If he is able to beget children who will be in Kṛṣṇa consciousness, one can produce hundreds of children, but without this capacity one should not indulge only for sense pleasure.

Mis puutub damasse ehk enesekontrolli, siis on see kasulik kõikidele religioosse ühiskonna kihtidele, eriti aga perekondlikele inimestele. Ehkki pere ülalpidaja omab naist, ei tohiks ta kasutada oma meeli nautimaks ebavajalikku seksuaalelu. Pereinimeste elu reeglite hulka kuulub ka seksuaalelu piiramine, see tähendab, et seksuaalvahekorda tuleks astuda üksnes järglaste soetamiseks. Kui abielupaar ei taha lapsi, ei peaks nad seksuaalvahekorda astuma. Tänapäeva ühiskond naudib seksuaalelu rasestumisvastaste vahenditega, ning hiilimaks kõrvale vastutusest laste saamise ees, leitakse üha jälestusväärsemaid vahendeid. Kalduvus sellisele seksuaalelule on deemonlik, mitte transtsendentaalne omadus. Kui keegi, olgu see siis kasvõi perekondlik inimene, tahab areneda vaimsel teel, peab ta kontrollima oma seksuaalelu ning mitte soetama lapsi, kui see pole seotud Kṛṣṇa teadvuse arendamisega. Kui pere on suuteline soetama Kṛṣṇa teadvuses sündivaid lapsi, võib neil neid olla kasvõi sadu, kuid pole lubatud astuda seksuaalvahekorda üksnes meelte rahuldamiseks.

Sacrifice is another item to be performed by the householders, because sacrifices require a large amount of money. Those in other orders of life, namely brahmacarya, vānaprastha and sannyāsa, have no money; they live by begging. So performance of different types of sacrifice is meant for the householders. They should perform agni-hotra sacrifices as enjoined in the Vedic literature, but such sacrifices at the present moment are very expensive, and it is not possible for any householder to perform them. The best sacrifice recommended in this age is called saṅkīrtana-yajña. This saṅkīrtana-yajña, the chanting of Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare, is the best and most inexpensive sacrifice; everyone can adopt it and derive benefit. So these three items, namely charity, sense control and performance of sacrifice, are meant for the householder.

Ka ohverduste sooritamine on üks pere ülalpidaja kohustustest, sest see nõuab palju raha. Teisi elukorraldusi järgivad inimesed, nimelt brahmacārīd, vānaprasthad ja sannyāsīd elavad almusest ja neil ei ole raha. Seega kuulub erinevate ohverduste sooritamine pere ülalpidaja kohustuste hulka. Vedakirjanduses soovitatakse läbi viia agni-hotra ohverdusi, kuid see läheks väga kulukaks ning nende sooritamine pole pereinimestele enam jõukohane. Seepärast öeldakse, et parim ohverdus käesoleval ajastul on saṅkīrtana-yajña. See saṅkīrtana-yajña on kõige vähem kulutusi nõudev ohverdus; igaüks võib sellest osa võtta ning kasu saada. Saṅkīrtana-yajña sooritamiseks tuleb lihtsalt korrata Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Seega need kolm punkti, nimelt heategevus, meelte kontroll ning ohverduste sooritamine kuuluvad perekondliku inimese elu juurde.

Then svādhyāya, Vedic study, is meant for brahmacarya, or student life. Brahmacārīs should have no connection with women; they should live a life of celibacy and engage the mind in the study of Vedic literature for cultivation of spiritual knowledge. This is called svādhyāya.

Svādhyāya ehk vedakirjanduse uurimine on mõeldud brahmacarya elukorralduse järgijatele ehk õpilastele. Brahmacārīd ei tohiks omada mingeid suhteid naistega, nad peaksid järgima tsölibaati ning rakendama oma mõistuse vedakirjanduse uurimisse, arendamaks vaimseid teadmisi. Seda nimetatakse svādhyāyaks.

Tapas, or austerity, is especially meant for the retired life. One should not remain a householder throughout his whole life; he must always remember that there are four divisions of life – brahmacarya, gṛhastha, vānaprastha and sannyāsa. So after gṛhastha, householder life, one should retire. If one lives for a hundred years, he should spend twenty-five years in student life, twenty-five in householder life, twenty-five in retired life and twenty-five in the renounced order of life. These are the regulations of the Vedic religious discipline. A man retired from household life must practice austerities of the body, mind and tongue. That is tapasya. The entire varṇāśrama-dharma society is meant for tapasya. Without tapasya, or austerity, no human being can get liberation. The theory that there is no need of austerity in life, that one can go on speculating and everything will be nice, is recommended neither in the Vedic literature nor in Bhagavad-gītā. Such theories are manufactured by show-bottle spiritualists who are trying to gather more followers. If there are restrictions, rules and regulations, people will not become attracted. Therefore those who want followers in the name of religion, just to have a show only, don’t restrict the lives of their students, nor their own lives. But that method is not approved by the Vedas.

Tapas ehk askees on mõeldud eelkõige pereelust loobunuile. Perega ei tule veeta mitte kogu elu, vaid tuleb alati meeles pidada, et eksisteerib neli elukorralduslikku jaotust: brahmacarya, gṛhastha, vānaprastha ja sannyāsa. Seega pärast gṛhastha ehk perekondlikku elu tuleks vastu võtta vānaprastha, pereelust loobumise elukorraldus. Kui inimelu pikkuseks võtta sada aastat, siis peaks inimene elama kakskümmend viis aastat õpilasena, kakskümmend viis pereinimesena, järgnevad kakskümmend viis pereelust loobunud inimese elu ning viimased kakskümmend viis loobumuslikku elukorraldust järgides. Sellised on vedalikud juhised religioosseks eluks. Pereelust loobunu peab praktiseerima keha, mõistuse ja keele askeese. Seda nimetatakse tapasyaks. Kogu varṇāśrama-dharma ühiskonnakorraldus on suunatud tapasyale. Ilma tapasya ehk askeesita ei saa inimene jõuda vabanemiseni. Teooria, et elu ei tule askeetlikult elada ning et võib edasi spekuleerida ja kõik on hästi, ei pälvi ei „Bhagavad-gītā" ega ülejäänud vedaliku kirjanduse heakskiitu. Selliseid teooriaid loovad valegurud, kes üritavad sedasi endale rohkem järgijaid saada. Kui pakutakse piiranguid ning reegleid, ei tunne inimesed asja vastu huvi. Seepärast need, kes tahavad endale religiooni nime all lihtsalt palju järgijaid saada, ei piira ei enda ega oma õpilaste elu. Kuid „Vedad" sellist meetodit heaks ei kiida.

As far as the brahminical quality of simplicity is concerned, not only should a particular order of life follow this principle, but every member, be he in the brahmacārī āśrama, gṛhastha āśrama, vānaprastha āśrama or sannyāsa āśrama. One should be very simple and straightforward.

Mis puutub lihtsusse, mis on brāhmaṇa loomulik omadus, siis seda põhimõtet peaksid järgima mitte ainult mõne kindla elukorralduse järgijad, vaid kõik ühiskonna liikmed, kuulugu nad siis brahmacārī āśramasse, gṛhastha āśramasse, vānaprastha āśramasse või sannyāsa āśramasse. Inimene peaks alati olema äärmiselt lihtne ja otsekohene.

Ahiṁsā means not arresting the progressive life of any living entity. One should not think that since the spirit spark is never killed even after the killing of the body there is no harm in killing animals for sense gratification. People are now addicted to eating animals, in spite of having an ample supply of grains, fruits and milk. There is no necessity for animal killing. This injunction is for everyone. When there is no alternative, one may kill an animal, but it should be offered in sacrifice. At any rate, when there is an ample food supply for humanity, persons who are desiring to make advancement in spiritual realization should not commit violence to animals. Real ahiṁsā means not checking anyone’s progressive life. The animals are also making progress in their evolutionary life by transmigrating from one category of animal life to another. If a particular animal is killed, then his progress is checked. If an animal is staying in a particular body for so many days or so many years and is untimely killed, then he has to come back again in that form of life to complete the remaining days in order to be promoted to another species of life. So their progress should not be checked simply to satisfy one’s palate. This is called ahiṁsā.

Ahiṁsā tähendab seda, et inimene ei takista ühegi elusolendi arengut. Keegi ei tohiks mõelda, et kuna vaimset sädet pole kunagi võimalik tappa, ka mitte pärast keha tapmist, siis pole loomade tapmises enese meeleliseks rahuldamiseks midagi halba. Tänapäeval on inimesed harjunud sööma liha, hoolimata sellest, et neil on piisavalt teravilja, puuvilju ja piima, millest toituda. Loomade tapmiseks pole mingit vajadust. Sellest peaksid loobuma kõik inimesed. Kui ei ole muud väljapääsu, siis on looma tapmine lubatud, kuid seda tuleb teha ohverdusena. Kui aga muud toitu on piisavalt, ei tohiks inimene, kes püüab jõuda vaimse teadvustamiseni, loomade suhtes vägivalda tarvitada. Tegelik ahiṁsā tähendab seda, et kellegi elu edenemist ei takistata. Ka loomad arenevad edasi evolutsiooniprotsessis, liikudes alamatest liikidest kõrgematesse. Kui aga loom tapetakse, siis tema areng peatub. Hingel on ette nähtud viibida ühes või teises kehas teatud arv päevi või aastaid ning kui ta keha enne ettenähtud aja lõppemist tapetakse, peab ta taas sündima sama liigi kehas, et elada lõpuni talle sedalaadi kehas ettenähtud aeg, enne kui ta saab mõnda kõrgemasse liiki tõusta. Seega ei tohiks nende arengut lihtsalt oma isu rahuldamiseks peatada. Seda nimetatakse ahiṁsāks.

Satyam. This word means that one should not distort the truth for some personal interest. In Vedic literature there are some difficult passages, but the meaning or the purpose should be learned from a bona fide spiritual master. That is the process for understanding the Vedas. Śruti means that one should hear from the authority. One should not construe some interpretation for his personal interest. There are so many commentaries on Bhagavad-gītā that misinterpret the original text. The real import of the word should be presented, and that should be learned from a bona fide spiritual master.

Satyam tähendab seda, et inimene ei tohiks kunagi tõde teatud isiklike huvide pärast moonutada. Vedalikes pühakirjades esineb mõningaid lõike, mida on raske mõista, kuid nende tähendust tuleb õppida üksnes autoriteetselt vaimselt õpetajalt. See on meetod „Vedade" mõistmiseks. Śruti tähendab seda, et tuleb kuulata autoriteete, mitte aga püüda tõlgendada pühakirja oma isiklikest huvidest lähtudes. „Bhagavad-gītāle" on antud palju kommentaare, milles on algset teksti valesti tõlgitsetud. Selgitada tuleb sõnade tegelikku tähendust, mida peab õppima autoriteetselt vaimselt õpetajalt.

Akrodha means to check anger. Even if there is provocation one should be tolerant, for once one becomes angry his whole body becomes polluted. Anger is a product of the mode of passion and lust, so one who is transcendentally situated should check himself from anger. Apaiśunam means that one should not find fault with others or correct them unnecessarily. Of course to call a thief a thief is not faultfinding, but to call an honest person a thief is very much offensive for one who is making advancement in spiritual life. Hrī means that one should be very modest and must not perform some act which is abominable. Acāpalam, determination, means that one should not be agitated or frustrated in some attempt. There may be failure in some attempt, but one should not be sorry for that; he should make progress with patience and determination.

Akrodha tähendab oma viha kontrollimist. Isegi kui inimest provotseeritakse, peab ta jääma rahulikuks, sest kui ta vihastab, muutub kogu tema keha ebapuhtaks. Viha sünnib kire guṇast ja ihast ning seepärast peab see, kes asub transtsendentaalsel tasandil, oma viha kontrollima. Apaiśunam tähendab seda, et inimene loobub teistes vigade otsimisest ning teistele tarbetute märkuste tegemisest. Varast vargaks nimetada pole muidugi tema vigade otsimine, kuid nimetada vargaks ausat inimest on vaimses elus areneda püüdva inimese jaoks äärmiselt suur üleastumine. Hrī tähendab, et inimene peaks olema tagasihoidlik ega tegema midagi häbiväärset. Acāpalam, sihikindlus, tähendab, et inimene ei tohiks end mõne ürituse nurjumisest heidutada lasta. Vahel võib ta oma püüdlustes kohata ebaedu, kuid sellele ei tohi pöörata erilist tähelepanu, vaid tuleb jätkata vaimset arenemist kannatlikkuse ja sihikindlusega.

The word tejas used here is meant for the kṣatriyas. The kṣatriyas should always be very strong to be able to give protection to the weak. They should not pose themselves as nonviolent. If violence is required, they must exhibit it. But a person who is able to curb down his enemy may under certain conditions show forgiveness. He may excuse minor offenses.

Sõna tejas kasutades viidatakse siin kṣatriyatele. Kṣatriyad peaksid alati olema väga tugevad, et kaitsta nõrgemaid. Nad ei tohi esitada end vägivalla vastastena. Kui on vaja tarvitada vägivalda, peavad nad seda tegema, kuid inimene, kes on suuteline alistama oma vaenlase, võib teatud tingimustes olla siiski ka andestav. Ta võib andestada väiksemad solvangud.

Śaucam means cleanliness, not only in mind and body but in one’s dealings also. It is especially meant for the mercantile people, who should not deal in the black market. Nāti-mānitā, not expecting honor, applies to the śūdras, the worker class, which are considered, according to Vedic injunctions, to be the lowest of the four classes. They should not be puffed up with unnecessary prestige or honor and should remain in their own status. It is the duty of the śūdras to offer respect to the higher class for the upkeep of the social order.

Śaucam tähendab puhtust, ning seejuures mitte üksnes mõistuse ja keha puhtust, vaid ka tegevuste puhtust. Eelkõige puudutab see äriga seotud inimesi, kes ei tohiks ajada äri mustal turul. Nāti-mānitā, austuse ihaldamisest loobumine, käib śūdrate ehk töölisklassi kohta, mida vastavalt vedakirjanduse õpetusele peetakse madalaimaks neljast inimühiskonna jaotusest. Nad ei tohiks asjatult prestiiz̆i ja austust taga ajades ülbeks muutuda, vaid peaksid käituma vastavalt oma staatusele. Śūdrate kohuseks on avaldada lugupidamist kõrgematele klassidele, kes vastutavad ühiskonna sotsiaalse korra säilimise eest.

All these twenty-six qualifications mentioned are transcendental qualities. They should be cultivated according to the different statuses of social and occupational order. The purport is that even though material conditions are miserable, if these qualities are developed by practice, by all classes of men, then gradually it is possible to rise to the highest platform of transcendental realization.

Kõik nimetatud kakskümmend kuus omadust on transtsendentaalsed. Neid tuleb arendada vastavalt ühiskonnakihile, millesse inimene kuulub, ning ametile, mida ta omab. Ehkki elu materiaalses maailmas on täis kannatusi, võib inimene, ükskõik, millisesse ühiskonnaklassi ta ka kuuluks, neid omadusi arendades tõusta aegamööda transtsendentaalse teadvustamise kõrgeimale tasandile.