TEXTS 8-12

Devanagari

अमानित्वमदम्भित्वमहिंसा क्षान्तिरार्जवम् ।
आचार्योपासनं शौचं स्थैर्यमात्मविनिग्रह: ॥ ८ ॥
इन्द्रियार्थेषु वैराग्यमनहङ्कार एव च ।
जन्ममृत्युजराव्याधिदु:खदोषानुदर्शनम् ॥ ९ ॥
असक्तिरनभिष्वङ्ग: पुत्रदारगृहादिषु ।
नित्यं च समचित्तत्वमिष्टानिष्टोपपत्तिषु ॥ १० ॥
मयि चानन्ययोगेन भक्तिरव्यभिचारिणी ।
विविक्तदेशसेवित्वमरतिर्जनसंसदि ॥ ११ ॥
अध्यात्मज्ञाननित्यत्वं तत्त्वज्ञानार्थदर्शनम् ।
एतज्ज्ञानमिति प्रोक्तमज्ञानं यदतोऽन्यथा ॥ १२ ॥

Text

Tekst

amānitvam adambhitvam
ahiṁsā kṣāntir ārjavam
ācāryopāsanaṁ śaucaṁ
sthairyam ātma-vinigrahaḥ

indriyārtheṣu vairāgyam
anahaṅkāra eva ca
janma-mṛtyu-jarā-vyādhi-
duḥkha-doṣānudarśanam

asaktir anabhiṣvaṅgaḥ
putra-dāra-gṛhādiṣu
nityaṁ ca sama-cittatvam
iṣṭāniṣṭopapattiṣu

mayi cānanya-yogena
bhaktir avyabhicāriṇī
vivikta-deśa-sevitvam
aratir jana-saṁsadi

adhyātma-jñāna-nityatvaṁ
tattva-jñānārtha-darśanam
etaj jñānam iti proktam
ajñānaṁ yad ato ’nyathā

Synonyms

amānitvam — humility; adambhitvam — pridelessness; ahiṁsā — nonviolence; kṣāntiḥ — tolerance; ārjavam — simplicity; ācārya-upāsanam — approaching a bona fide spiritual master; śaucam — cleanliness; sthairyam — steadfastness; ātma-vinigrahaḥ — self-control; indriya-artheṣu — in the matter of the senses; vairāgyam — renunciation; anahaṅkāraḥ — being without false egoism; eva — certainly; ca — also; janma — of birth; mṛtyu — death; jarā — old age; vyādhi — and disease; duḥkha — of the distress; doṣa — the fault; anudarśanam — observing; asaktiḥ — being without attachment; anabhiṣvaṅgaḥ — being without association; putra — for son; dāra — wife; gṛha-ādiṣu — home, etc.; nityam — constant; ca — also; sama-cittatvam — equilibrium; iṣṭa — the desirable; aniṣṭa — and undesirable; upapattiṣu — having obtained; mayi — unto Me; ca — also; ananya-yogena — by unalloyed devotional service; bhaktiḥ — devotion; avyabhicāriṇī — without any break; vivikta — to solitary; deśa — places; sevitvam — aspiring; aratiḥ — being without attachment; jana-saṁsadi — to people in general; adhyātma — pertaining to the self; jñāna — in knowledge; nityatvam — constancy; tattva-jñāna — of knowledge of the truth; artha — for the object; darśanam — philosophy; etat — all this; jñānam — knowledge; iti — thus; proktam — declared; ajñānam — ignorance; yat — that which; ataḥ — from this; anyathā — other.

amānitvam — alandlikkus; adambhitvam — kõrkusetus; ahiṁsā — vägivallast hoidumine; kṣāntiḥ — sallivus; ārjavam — lihtsus; ācārya-upāsanam — tõelise vaimse õpetaja poole pöördumine; śaucam — puhtus; sthairyam — vankumatus; ātma-vinigrahaḥ — enesekontroll; indriya-artheṣu — meelte suhtes; vairāgyam — loobumus; anahaṅkāraḥ — vale ego puudumine; eva — kindlasti; ca — samuti; janma — sünni; mṛtyu — surma; jarā — vanaduse; vyādhi — ja haiguse; duḥkha — ahastuse; doṣa — vea; anudarśanam — vaatlemine; asaktiḥ — kiindumusteta; anabhiṣvaṅgaḥ — suhtlemata; putra — poega; dāra — naisesse; gṛha — ādiṣu — kodusse jne, nityam — pidev; ca — samuti; sama-cittatvam — mõistuse tasakaal; iṣṭa — ihaldatav; aniṣṭa — ja soovimatu; upapattiṣu — olles omandanud; mayi — Mulle; ca — samuti; ananya-yogena — puhta pühendunud teenimisega; bhaktiḥ — pühendumus; avyabhicāriṇī — katkematult; vivikta — üksildastesse; deśa — paikadesse; sevitvam — püüeldes; aratiḥ — olles vaba kiindumustest; jana-saṁsadi — tavaliste inimeste vastu; adhyātma — hingega seotud; jñāna — teadmistes; nityatvam — pidevus; tattva-jñāna — tõest kõnelevate teadmiste; artha — objekti suhtes; darśanam — filosoofia; etat — kõik see; jñānam — teadmised; iti — sel moel; proktam — kuulutatud; ajñānam — teadmatus; yat — see, mis; ataḥ — sellest; anyathā — muu.

Translation

Humility; pridelessness; nonviolence; tolerance; simplicity; approaching a bona fide spiritual master; cleanliness; steadiness; self-control; renunciation of the objects of sense gratification; absence of false ego; the perception of the evil of birth, death, old age and disease; detachment; freedom from entanglement with children, wife, home and the rest; even-mindedness amid pleasant and unpleasant events; constant and unalloyed devotion to Me; aspiring to live in a solitary place; detachment from the general mass of people; accepting the importance of self-realization; and philosophical search for the Absolute Truth – all these I declare to be knowledge, and besides this whatever there may be is ignorance.

Alandlikkus; kõrkusetus; vägivallast hoidumine; sallivus; lihtsus; tõelise vaimse õpetaja poole pöördumine; puhtus; vankumatus; enesekontroll; meelelist naudingut pakkuvatest objektidest loobumine; vale ego puudumine; sünni, surma, vanaduse ja haiguste koleduse tajumine; kiindumuste puudumine; sõltumatus seostest laste, naise, kodu ja muu sellega seonduvaga; mõistuse tasakaalu säilitamine nii meeldivate kui ebameeldivate sündmuste korral; pidev ja puhas Minule pühendumine; püüdlus elada üksildases kohas; irdumine üldisest inimmassist; eneseteadvustamise olulisuse tunnistamine ning Absoluutse Tõe filosoofiline otsimine – selle kõik kuulutan Ma teadmisteks, ning kõik ülejäänu on üksnes teadmatus.

Purport

This process of knowledge is sometimes misunderstood by less intelligent men as being the interaction of the field of activity. But actually this is the real process of knowledge. If one accepts this process, then the possibility of approaching the Absolute Truth exists. This is not the interaction of the twenty-four elements, as described before. This is actually the means to get out of the entanglement of those elements. The embodied soul is entrapped by the body, which is a casing made of the twenty-four elements, and the process of knowledge as described here is the means to get out of it. Of all the descriptions of the process of knowledge, the most important point is described in the first line of the eleventh verse. Mayi cānanya-yogena bhaktir avyabhicāriṇī: the process of knowledge terminates in unalloyed devotional service to the Lord. So if one does not approach, or is not able to approach, the transcendental service of the Lord, then the other nineteen items are of no particular value. But if one takes to devotional service in full Kṛṣṇa consciousness, the other nineteen items automatically develop within him. As stated in Śrīmad-Bhāgavatam (5.18.12), yasyāsti bhaktir bhagavaty akiñcanā sarvair guṇais tatra samāsate surāḥ. All the good qualities of knowledge develop in one who has attained the stage of devotional service. The principle of accepting a spiritual master, as mentioned in the eighth verse, is essential. Even for one who takes to devotional service, it is most important. Transcendental life begins when one accepts a bona fide spiritual master. The Supreme Personality of Godhead, Śrī Kṛṣṇa, clearly states here that this process of knowledge is the actual path. Anything speculated beyond this is nonsense.

Vähese arukusega inimesed mõistavad vahel siin kirjeldatud teadmiste omandamise protsessi valesti ning arvavad, et tegu on vaid tegevusvälja elementide vastastikuse mõjuga, kuid tegelikult on õigeks teadmiste omandamise protsessiks käesolevas värsis kirjeldatud meetod. Kui inimene võtab omaks selle meetodi, siis on tal võimalik jõuda Absoluutse Tõeni. Käesolevas värsis kirjeldatud meetodi puhul ei räägita seega mitte kahekümne nelja elemendi vastastikustest mõjutustest, vaid sellest, kuidas nende elementide ahelaist vabaneda. Kehastunud hing on sattunud keha püünisesse. Tema keha on kahekümne neljast elemendist moodustunud kest ning siinkohal kirjeldatud teadmiste omandamise protsess on vahendiks sellest vabanemiseks. Kõige olulisem aspekt selle teadmiste omandamise protsessi juures on ära toodud üheteistkümnenda värsi esimeses reas: mayi cānanya-yogena bhaktir avyabhicāriṇī. „Teadmiste omandamine kulmineerub Jumala puhtas pühendunud teenimises." Seega, kui inimesel pole võimalik rakendada end Jumala transtsendentaalsesse teenimisse või kui ta võimalusest hoolimata sellest loobub, siis ei oma ülejäänud üheksateistkümne nimetatud tegevuse praktiseerimine sisuliselt mitte mingit väärtust. Kui aga inimene rakendab end täies Kṛṣṇa teadvuses Jumala pühendunud teenimisse, siis avalduvad ülejäänud üheksateist omadust temas iseenesest. Nagu öeldud „Śrīmad-Bhāgavatamis" (5.18.12), arenevad pühendunud teenimise tasandile jõudnud inimeses välja kõik teadmistest tulenevad head omadused: yasyāsti bhaktir bhagavaty akiñcanā sarvair guṇais tatra samāsate surāḥ. Nagu öeldud kaheksandas värsis, on vaimse õpetaja vastuvõtmine äärmiselt oluline. See on äärmiselt oluline ka nende jaoks, kes on asunud praktiseerima Jumala pühendunud teenimist. Vaimne elu algab tõelise vaimse õpetaja vastuvõtmisega. Jumala Kõrgeim Isiksus Śrī Kṛṣṇa ütleb siin selgelt, et selline teadmiste omandamise protsess on õige tee. Kõik muud väited on vaid mõttetu spekulatsioon.

As for the knowledge outlined here, the items may be analyzed as follows. Humility means that one should not be anxious to have the satisfaction of being honored by others. The material conception of life makes us very eager to receive honor from others, but from the point of view of a man in perfect knowledge – who knows that he is not this body – anything, honor or dishonor, pertaining to this body is useless. One should not be hankering after this material deception. People are very anxious to be famous for their religion, and consequently sometimes it is found that without understanding the principles of religion one enters into some group which is not actually following religious principles and then wants to advertise himself as a religious mentor. As for actual advancement in spiritual science, one should have a test to see how far he is progressing. He can judge by these items.

Me võime analüüsida kõiki neid erinevaid omadusi, mida siin on teadmisteks nimetatud. Alandlikkus tähendab seda, et inimene ei püüdle teiste austuse nautimise poole. Materialistlik elukäsitlus paneb meid ihaldama austust teiste inimeste poolt, kuid täiuslikke teadmisi omava inimese seisukohast – sellise inimese seisukohast, kes teab, et ta ei ole keha – on nii kehaline austus kui ka häbistus tähtsusetud. Inimene ei peaks püüdlema selle materiaalse pettuse poole. Inimesed ihaldavad tihti olla kuulsad oma religiooni poolest ning seetõttu liitutakse vahel, religiooni printsiipe mõistmata, mõne grupiga, kes tegelikult ei järgi religioosseid printsiipe, ning seejärel püütakse end esitleda religioosse juhina. Kui inimene tahab aga tegelikult vaimses teaduses edu saavutada, peab ta hindama oma arengut käesolevas värsis nimetatud omaduste alusel.

Nonviolence is generally taken to mean not killing or destroying the body, but actually nonviolence means not to put others into distress. People in general are trapped by ignorance in the material concept of life, and they perpetually suffer material pains. So unless one elevates people to spiritual knowledge, one is practicing violence. One should try his best to distribute real knowledge to the people, so that they may become enlightened and leave this material entanglement. That is nonviolence.

Vägivallast hoidumise all mõistetakse tavaliselt elusolendi keha tapmisest või hävitamisest hoidumist, kuid tegelikult tähendab vägivallast hoidumine mitte põhjustada teistele kannatusi. Oma teadmatuse tõttu on inimesed kinni materialistliku elukäsitluse püünises ning kannatavad seetõttu pidevalt materiaalsete vaevade käes. Tõusmata vaimsete teadmiste tasandile pole võimalik vägivallast loobuda. Seepärast peaks igaüks püüdma jagada inimestele tegelikke teadmisi, mille abil nad suudaksid valgustuda ning lahkuda sellest materiaalse maailma vanglast. See on vägivallast hoidumine.

Tolerance means that one should be practiced to bear insult and dishonor from others. If one is engaged in the advancement of spiritual knowledge, there will be so many insults and much dishonor from others. This is expected because material nature is so constituted. Even a boy like Prahlāda, who, only five years old, was engaged in the cultivation of spiritual knowledge, was endangered when his father became antagonistic to his devotion. The father tried to kill him in so many ways, but Prahlāda tolerated him. So there may be many impediments to making advancement in spiritual knowledge, but we should be tolerant and continue our progress with determination.

Sallivus tähendab seda, et inimene on valmis kannatama teistepoolseid solvanguid ja lugupidamatut käitumist. Kui inimene tegeleb vaimsete teadmiste arendamisega, siis saab talle osaks solvanguid ja lugupidamatut käitumist paljude teiste inimeste poolt. Selleks tuleb valmis olla, sest sellist suhtumist tingib materiaalne loodus. Isegi vaid viie aastane poiss Prahlāda sattus vaimseid teadmisi arendades hädaohtu, kui ta isa muutus tema pühendumuse suhtes vaenulikuks. Prahlāda isa püüdis teda paljudel viisidel tappa, kuid ometigi suhtus Prahlāda oma isasse sallivalt. Vaimseid teadmisi arendades võime me oma teel sattuda vastamisi paljude takistustega, kuid me peaksime jääma kõikide teiste suhtes sallivaks ning jätkama sihikindlalt oma progressi.

Simplicity means that without diplomacy one should be so straightforward that he can disclose the real truth even to an enemy. As for acceptance of the spiritual master, that is essential, because without the instruction of a bona fide spiritual master one cannot progress in the spiritual science. One should approach the spiritual master with all humility and offer him all services so that he will be pleased to bestow his blessings upon the disciple. Because a bona fide spiritual master is a representative of Kṛṣṇa, if he bestows any blessings upon his disciple, that will make the disciple immediately advanced without the disciple’s following the regulative principles. Or, the regulative principles will be easier for one who has served the spiritual master without reservation.

Lihtsus tähendab seda, et inimene peaks loobuma igasugusest diplomaatiast ning kõnelema tegelikku tõde otse ja keerutamata isegi oma vaenlasele. Mis puutub vaimse õpetaja vastuvõtmisse, siis on see ülimalt oluline, sest ilma vaimse õpetaja juhendusteta pole võimalik vaimses teaduses areneda. Pühendunu peab pöörduma vaimse õpetaja poole täie alandlikkusega ning teenima teda kõikvõimalikel viisidel nii, et vaimne õpetaja oleks rahuldatud ning võiks anda õpilasele oma õnnistuse. Kuna tõeline vaimne õpetaja on Kṛṣṇa esindaja, võib õpilane tema õnnistuse läbi saada koheselt edasijõudnud pühendunuks ka siis, kui ta ei järgi kõiki ettekirjutusi, ehkki nende järgimine on märksa lihtsam inimese jaoks, kes on endast kõike andvalt teeninud vaimset õpetajat.

Cleanliness is essential for making advancement in spiritual life. There are two kinds of cleanliness: external and internal. External cleanliness means taking a bath, but for internal cleanliness one has to think of Kṛṣṇa always and chant Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. This process cleans the accumulated dust of past karma from the mind.

Puhtus on vaimses elus arenemiseks äärmiselt oluline. Puhtus on kahesugune: väline ja sisemine. Väline puhtus tähendab enda pesemist, kuid sisemise puhtuse saavutamiseks peab inimene mõtlema alati Kṛṣṇast ning kordama Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Sedasi toimides puhastab inimene oma mõistuse sinna minevikus kogunenud karma tolmust.

Steadiness means that one should be very determined to make progress in spiritual life. Without such determination, one cannot make tangible progress. And self-control means that one should not accept anything which is detrimental to the path of spiritual progress. One should become accustomed to this and reject anything which is against the path of spiritual progress. This is real renunciation. The senses are so strong that they are always anxious to have sense gratification. One should not cater to these demands, which are not necessary. The senses should only be gratified to keep the body fit so that one can discharge his duty in advancing in spiritual life. The most important and uncontrollable sense is the tongue. If one can control the tongue, then there is every possibility of controlling the other senses. The function of the tongue is to taste and to vibrate. Therefore, by systematic regulation, the tongue should always be engaged in tasting the remnants of foodstuffs offered to Kṛṣṇa and chanting Hare Kṛṣṇa. As far as the eyes are concerned, they should not be allowed to see anything but the beautiful form of Kṛṣṇa. That will control the eyes. Similarly, the ears should be engaged in hearing about Kṛṣṇa and the nose in smelling the flowers offered to Kṛṣṇa. This is the process of devotional service, and it is understood here that Bhagavad-gītā is simply expounding the science of devotional service. Devotional service is the main and sole objective. Unintelligent commentators on the Bhagavad-gītā try to divert the mind of the reader to other subjects, but there is no other subject in Bhagavad-gītā than devotional service.

Vankumatus tähendab seda, et inimene omab suurt sihikindlust vaimses elus arenemiseks. Omamata sellist sihikindlust, ei saa keegi tõeliselt areneda. Enesekontroll tähendab lahtiütlemist kõigest vaimset arengut takistavast. Inimene peab harjuma keelduma kõigest, mis takistab tema vaimset arengut. See on tõeline loobumus. Meeled on väga tugevad ning ihaldavad alati naudinguid. Meelte ebavajalikele nõudmistele ei tohi aga järele anda. Meeli tuleb rahuldada vaid keha tervena hoidmiseks, et täita oma kohustusi vaimse arengu teel. Tähtsaim ja kontrollimatuim meel on keel. Kui inimene suudab kontrollida oma keelt, siis on ülimalt tõenäoline, et ta suudab kontrollida ka teisi meeli. Keele funktsiooniks on maitsta ning tekitada helisid. Seepärast tuleb keel panna regulaarselt maitsma üksnes Kṛṣṇale pakutud toidu jäänuseid ning kordama Hare Kṛṣṇa mantrat. Mis puutub silmadesse, siis ei tohiks neil lasta vaadata mitte midagi muud peale Kṛṣṇa imeilusa kuju. Sedasi saavutame me kontrolli nägemismeele üle. Samuti tuleb kõrvad panna kuulama lugusid Kṛṣṇast ning nina tundma Kṛṣṇale pakutud lillede lõhna. Selline on pühendunud teenimise protsess ning käesolevast värsist võime mõista, et „Bhagavad-gītās" selgitatakse lihtsate sõnadega just nimelt pühendunud teenimise teadust. Pühendunud teenimine on selle keskne ning ühtlasi ainus huviobjekt. Vähese arukusega „Bhagavad- gītā" kommenteerijad püüavad juhtida lugeja mõistust teistele teemadele, kuid tegelikult pole „Bhagavad-gītās" ühtegi teist teemat peale pühendunud teenimise.

False ego means accepting this body as oneself. When one understands that he is not his body and is spirit soul, he comes to his real ego. Ego is there. False ego is condemned, but not real ego. In the Vedic literature (Bṛhad-āraṇyaka Upaniṣad 1.4.10) it is said, ahaṁ brahmāsmi: I am Brahman, I am spirit. This “I am,” the sense of self, also exists in the liberated stage of self-realization. This sense of “I am” is ego, but when the sense of “I am” is applied to this false body it is false ego. When the sense of self is applied to reality, that is real ego. There are some philosophers who say we should give up our ego, but we cannot give up our ego, because ego means identity. We ought, of course, to give up the false identification with the body.

Vale ego tähendab enese samastamist oma kehaga. Kui inimene mõistab, et ta ei ole mitte see keha, vaid vaimne hing, siis on ta jõudnud oma tegeliku ego juurde. Ego on alati olemas. Kuid erinevalt valest egost ei mõisteta tegelikku ego hukka. Vedalikus kirjanduses öeldakse („Bṛhad- āraṇyaka Upaniṣad" 1.4.10): ahaṁ brahmāsmi. „Mina olen Brahman, mina olen vaim." Tajumus, et „mina olen" on olemas ka eneseteadvustamise, vabanemise tasandil. See tajumus, et „mina olen" on ego. Kui see seostatakse oma võltskehaga, siis on tegu vale egoga. Juhul kui see seostatakse aga tegelikkusega, siis on tegu tõelise egoga. Eksisteerib klass filosoofe, kes ütlevad, et me peaksime vabanema oma egost, kuid me ei saa oma egost vabaneda, sest ego tähendab identiteeti. Vabanema peame me aga loomulikult enese ekslikust samastamisest oma kehaga.

One should try to understand the distress of accepting birth, death, old age and disease. There are descriptions in various Vedic literatures of birth. In the Śrīmad-Bhāgavatam the world of the unborn, the child’s stay in the womb of the mother, its suffering, etc., are all very graphically described. It should be thoroughly understood that birth is distressful. Because we forget how much distress we have suffered within the womb of the mother, we do not make any solution to the repetition of birth and death. Similarly at the time of death there are all kinds of sufferings, and they are also mentioned in the authoritative scriptures. These should be discussed. And as far as disease and old age are concerned, everyone gets practical experience. No one wants to be diseased, and no one wants to become old, but there is no avoiding these. Unless we have a pessimistic view of this material life, considering the distresses of birth, death, old age and disease, there is no impetus for our making advancement in spiritual life.

Inimene peab püüdma mõista sünni, surma, vanaduse ja haiguste vastuvõtmisest tulenevaid kannatusi. Mitmetes vedalikes pühakirjades kirjeldatakse sündi. „Śrīmad-Bhāgavatamis" kirjeldatakse väga kujundlikult mittesündinu maailma, lapse viibimist ema üsas, tema kannatusi seal jne. Neist kirjeldustest võib selgelt järeldada, et sündimine on väga kannatusterohke protsess. Kuna me oleme aga unustanud, kui suuri kannatusi me emaüsas viibides taluma pidime, ei püüa me sünni ja surma kordumise vastu leida mingit lahendust. Samuti räägitakse autoriteetsetes pühakirjades kannatustest, mida inimene on sunnitud taluma surma hetkel. Neid teemasid tuleks arutleda. Mis puutub vanadusse ja haigustesse, siis neid kogevad kõik. Mitte keegi ei taha olla haige ja mitte keegi ei taha vananeda, kuid ei vanadust ega haigusi pole võimalik vältida. Nii kaua kui me ei võta selle materiaalse elu ning sünni, surma, vanaduse ja haiguste suhtes pessimistlikku seisukohta, pole meil ajendit vaimses elus arengu saavutamiseks.

As for detachment from children, wife and home, it is not meant that one should have no feeling for these. They are natural objects of affection. But when they are not favorable to spiritual progress, then one should not be attached to them. The best process for making the home pleasant is Kṛṣṇa consciousness. If one is in full Kṛṣṇa consciousness, he can make his home very happy, because this process of Kṛṣṇa consciousness is very easy. One need only chant Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare, accept the remnants of foodstuffs offered to Kṛṣṇa, have some discussion on books like Bhagavad-gītā and Śrīmad-Bhāgavatam, and engage oneself in Deity worship. These four things will make one happy. One should train the members of his family in this way. The family members can sit down morning and evening and chant together Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. If one can mold his family life in this way to develop Kṛṣṇa consciousness, following these four principles, then there is no need to change from family life to renounced life. But if it is not congenial, not favorable for spiritual advancement, then family life should be abandoned. One must sacrifice everything to realize or serve Kṛṣṇa, just as Arjuna did. Arjuna did not want to kill his family members, but when he understood that these family members were impediments to his Kṛṣṇa realization, he accepted the instruction of Kṛṣṇa and fought and killed them. In all cases, one should be detached from the happiness and distress of family life, because in this world one can never be fully happy or fully miserable.

Mis puutub sõltumatusse seostest laste, naise ja koduga, siis ei mõelda selle all tunnete puudumist nende suhtes. Need on inimese loomupärased kiindumusobjektid. Ent kui nad saavad takistavaks vaimse arengu teel, siis peaks hoiduma neisse kiindumast. Parim meetod kodu meeldivaks teha on Kṛṣṇa teadvus. Kui inimene viibib täies Kṛṣṇa teadvuses, suudab ta luua oma koju äärmiselt õnneliku atmosfääri, sest Kṛṣṇa teadvuse meetod on väga lihtne. Tuleb vaid korrata Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare, süüa Kṛṣṇale pakutud toidu jäänuseid; vestelda vedalikes raamatutes nagu „Bhagavad- gītā" ja „Śrīmad-Bhāgavatam" käsitletud teemadel ning teenida jumalust. Need neli tegevust teevad inimese õnnelikuks. Neid tuleks õpetada kõikidele oma pere liikmetele. Kogu pere võib hommikuti ja õhtuti teatud ajaks kokku istuda ning korrata koos Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Kui inimene suudab muuta oma pereelu Kṛṣṇa teadvuse arendamisele kaasa aitavaks, kui kogu pere järgib nelja reguleerivat põhimõtet, siis pole mingit vajadust vahetada perekondlikku elu loobumusliku elu vastu. Kui aga peresisene atmosfäär on inimese vaimset arengut takistav, sest vaimsete teadmiste arendamine pole teistele pere liikmetele meelepärane, tuleks perekondlikust elust loobuda. Nii nagu Arjuna, peaksime ka meie ohverdama kõik Kṛṣṇa teenimise ning teadvustamise nimel. Arjuna ei tahtnud oma sugulasi tappa, ent kui ta mõistis, et need sugulased olid vaid takistuseks Kṛṣṇa teadvustamise teel, järgis ta Kṛṣṇa nõuannet ning astus võitlusse ja tappis oma sugulased. Inimene peaks alati jääma sõltumatuks pereeluga seotud õnnest ja kannatustest, sest selles maailmas ei saa keegi olla kas läbinisti õnnelik või läbinisti õnnetu.

Happiness and distress are concomitant factors of material life. One should learn to tolerate, as advised in Bhagavad-gītā. One can never restrict the coming and going of happiness and distress, so one should be detached from the materialistic way of life and be automatically equipoised in both cases. Generally, when we get something desirable we are very happy, and when we get something undesirable we are distressed. But if we are actually in the spiritual position these things will not agitate us. To reach that stage, we have to practice unbreakable devotional service. Devotional service to Kṛṣṇa without deviation means engaging oneself in the nine processes of devotional service – chanting, hearing, worshiping, offering respect, etc. – as described in the last verse of the Ninth Chapter. That process should be followed.

Õnn ning kannatused on materiaalse eluga kaasas käivad nähtused. Ning nagu soovitatud „Bhagavad-gītās", tuleb õppida neid kannatlikult taluma. Inimene ei saa õnne ja kannatuste tulekut ega minekut kunagi takistada ning seetõttu tuleb tal materialistlikust eluviisist lahti öelda ning säilitada tasakaal nii õnne kui ka kannatuste puhul. Tavaliselt oleme ihaldatut saavutades väga õnnelikud, ning kui meile langeb osaks midagi soovimatut, oleme me ahastuses. Ent kui me viibime vaimsel tasandil, ei lase me ennast sellistest asjadest häirida. Et jõuda vaimsele tasandile, peame me aga siduma end alati Jumala pühendunud teenimisega. Kṛṣṇa vankumatu pühendunud teenimine tähendab üheksa pühendunud teenimise protsessi praktiseerimist. Need üheksa protsessi – laulmine, kuulamine, jumaluse teenimine, lugupidamise avaldamine jne – on ära toodud üheksanda peatüki viimases värsis. Inimene peab neid üheksat protsessi järgima.

Naturally, when one is adapted to the spiritual way of life, he will not want to mix with materialistic men. That would go against his grain. One may test himself by seeing how far he is inclined to live in a solitary place, without unwanted association. Naturally a devotee has no taste for unnecessary sporting or cinema-going or enjoying some social function, because he understands that these are simply a waste of time. There are many research scholars and philosophers who study sex life or some other subject, but according to Bhagavad-gītā such research work and philosophical speculation have no value. That is more or less nonsensical. According to Bhagavad-gītā, one should make research, by philosophical discretion, into the nature of the soul. One should make research to understand the self. That is recommended here.

Kui inimene on harjunud järgima vaimse elu põhimõtteid, ei taha ta enam omada suhteid materialistlike inimestega. Sellised suhted muutuvad talle vastumeelseteks. Me võime ise hinnata oma arengut, küsides, kuivõrd tugevat tahet me omame elamaks üksildases paigas, vabana soovimatust suhtlusest. Loomulikult ei tunne pühendunu kiindumust ebavajaliku sportimise, kinos käimise või mõne seltskondliku ürituse nautimise suhtes, sest ta mõistab, et see on vaid aja raiskamine. Maailmas on palju õpetlasi ja filosoofe, kes uurivad seksuaalelu või muud taolist, kuid „Bhagavad-gītā" õpetuse kohaselt ei oma taolised uuringud või filosoofilised spekulatsioonid mitte mingit väärtust. See on rohkemal või vähemal määral mõttetu töö. „Bhagavad-gītā" õpetuse kohaselt peaks inimene filosoofiliste teadmiste abil uurima hinge olemust. Nagu soovitatud antud värsis, peaks inimene uurima, milline on tema tegelik olemus.

As far as self-realization is concerned, it is clearly stated here that bhakti-yoga is especially practical. As soon as there is a question of devotion, one must consider the relationship between the Supersoul and the individual soul. The individual soul and the Supersoul cannot be one, at least not in the bhakti conception, the devotional conception of life. This service of the individual soul to the Supreme Soul is eternal, nityam, as it is clearly stated. So bhakti, or devotional service, is eternal. One should be established in that philosophical conviction.

Mis puutub eneseteadvustamisse, siis on siinkohal selgelt öeldud, et selle eesmärgi saavutamiseks on eriti kasulik praktiseerida bhakti-joogat. Kui räägitakse pühendunud teenimisest, tuleb arvesse võtta Ülihinge ning individuaalse hinge vastastikuseid suhteid. Individuaalne hing ning Ülihing ei saa olla üks ja seesama, vähemasti mitte bhakti, pühendumusliku elukäsitluse kohaselt. Siin öeldakse selgelt, et Kõrgeima Hinge teenimine individuaalse hinge poolt on igavene, nityam. Seega on bhakti ehk pühendunud teenimine igavene. Inimene peaks alati kindlaks jääma sellele filosoofilisele veendumusele.

In the Śrīmad-Bhāgavatam (1.2.11) this is explained. Vadanti tat tattva-vidas tattvaṁ yaj jñānam advayam. “Those who are actually knowers of the Absolute Truth know that the Self is realized in three different phases, as Brahman, Paramātmā and Bhagavān.” Bhagavān is the last word in the realization of the Absolute Truth; therefore one should reach up to that platform of understanding the Supreme Personality of Godhead and thus engage in the devotional service of the Lord. That is the perfection of knowledge.

Seda selgitatakse „Śrīmad-Bhāgavatamis" (1.2.11): vadanti tat tattva- vidas tattvaṁ yaj jñānam advayam. „Need, kes tõepoolest tunnevad Absoluutset Tõde, teavad, et seda teadvustatakse kolmel eri tasandil, nimelt Brahmanina, Paramātmāna ja Bhagavānina." Bhagavān on Absoluutse Tõe teadvustamise viimane aste, seepärast peaks inimene püüdma jõuda Jumala Kõrgeima Isiksuse mõistmise tasandile ning rakendama end Jumala pühendunud teenimisse. See on teadmiste täiuslikkus.

Beginning from practicing humility up to the point of realization of the Supreme Truth, the Absolute Personality of Godhead, this process is just like a staircase beginning from the ground floor and going up to the top floor. Now on this staircase there are so many people who have reached the first floor, the second or the third floor, etc., but unless one reaches the top floor, which is the understanding of Kṛṣṇa, he is at a lower stage of knowledge. If anyone wants to compete with God and at the same time make advancement in spiritual knowledge, he will be frustrated. It is clearly stated that without humility, understanding is not truly possible. To think oneself God is most puffed up. Although the living entity is always being kicked by the stringent laws of material nature, he still thinks, “I am God” because of ignorance. The beginning of knowledge, therefore, is amānitva, humility. One should be humble and know that he is subordinate to the Supreme Lord. Due to rebellion against the Supreme Lord, one becomes subordinate to material nature. One must know and be convinced of this truth.

See Kõrgeima Tõe, Jumala Absoluutse Isiksuse teadvustamise protsess, mis algab alandlikkusest, on kui trepp, mis juhib inimese esimeselt korruselt ülemistele. Hetkel viibivad paljud inimesed selle trepi esimestel astmetel, mõned on jõudnud teisele korrusele jne, kuid seni, kuni inimene pole jõudnud viimasele korrusele, Kṛṣṇa mõistmiseni, ei ole tema teadmised veel täiuslikud. Inimene, kes tahab arendada vaimseid teadmisi, kuid samal ajal konkureerida Jumalaga, ei saavuta mingit edu. Siin öeldakse selgelt, et alandlikkuseta pole võimalik jõuda asjade tegeliku olemuse mõistmiseni. Kõrkuse tipp on pidada ennast Jumalaks. Ehkki elusolend saab pidevalt materiaalse looduse rangete seaduste käest valusaid lööke, arvab ta oma teadmatuse tõttu ikkagi: „Mina olen Jumal." Teadmiste omandamine saab seega alguse amānitvast, alandlikkusest. Inimene peab olema alandlik ning teadma, et ta on Kõigekõrgemale Jumalale alluv. Keeldudes allumast Kõigekõrgemale Jumalale, satub inimene materiaalse looduse alluvusse. Igaüks peaks teadma seda tõde ning olema selles veendunud.