Skip to main content

TEXTS 6-7

TEXTS 6-7

Devanagari

Devanagari

ये तु सर्वाणि कर्माणि मयि सन्न्यस्य मत्परा: ।
अनन्येनैव योगेन मां ध्यायन्त उपासते ॥ ६ ॥
तेषामहं समुद्धर्ता मृत्युसंसारसागरात् ।
भवामि न चिरात्पार्थ मय्यावेशितचेतसाम् ॥ ७ ॥

Text

Tekst

ye tu sarvāṇi karmāṇi
mayi sannyasya mat-parāḥ
ananyenaiva yogena
māṁ dhyāyanta upāsate
ye tu sarvāṇi karmāṇi
mayi sannyasya mat-parāḥ
ananyenaiva yogena
māṁ dhyāyanta upāsate
teṣām ahaṁ samuddhartā
mṛtyu-saṁsāra-sāgarāt
bhavāmi na cirāt pārtha
mayy āveśita-cetasām
teṣām ahaṁ samuddhartā
mṛtyu-saṁsāra-sāgarāt
bhavāmi na cirāt pārtha
mayy āveśita-cetasām

Synonyms

Synonyms

ye — those who; tu — but; sarvāṇi — all; karmāṇi — activities; mayi — unto Me; sannyasya — giving up; mat-parāḥ — being attached to Me; ananyena — without division; eva — certainly; yogena — by practice of such bhakti-yoga; mām — upon Me; dhyāyantaḥ — meditating; upāsate — worship; teṣām — of them; aham — I; samuddhartā — the deliverer; mṛtyu — of death; saṁsāra — in material existence; sāgarāt — from the ocean; bhavāmi — I become; na — not; cirāt — after a long time; pārtha — O son of Pṛthā; mayi — upon Me; āveśita — fixed; cetasām — of those whose minds.

ye — need, kes; tu — aga; sarvāṇi — kõik; karmāṇi — tegevused; mayi — Mulle; sannyasya — loovutades; mat-parāḥ — olles kiindunud Minusse; ananyena — täielikult; eva — kindlasti; yogena — sellise bhakti-jooga praktika läbi; mām — Minule; dhyāyantaḥ — mediteerides; upāsate — kummardavad; teṣām — nende; aham — Mina; samuddhartā — päästja; mṛtyu — surma; saṁsāra — materiaalses eksistentsis; sāgarāt — ookeanist; bhavāmi — Ma muutun; na — ei; cirāt — pärast pikka aega; pārtha — oo, Pṛthā poeg; mayi — Minule; āveśita — keskendunud; cetasām — nende, kelle mõistus.

Translation

Translation

But those who worship Me, giving up all their activities unto Me and being devoted to Me without deviation, engaged in devotional service and always meditating upon Me, having fixed their minds upon Me, O son of Pṛthā – for them I am the swift deliverer from the ocean of birth and death.

Kuid need, oo, Pṛthā poeg, kes kummardavad Mind, ohverdades kõik oma tegevused Minule ning pühendudes vankumatu usuga Minule, need, kes on rakendanud end Minu pühendunud teenimisse ning kes mediteerivad alati Minule, olles keskendanud oma mõistuse Minule, päästan Ma kiirelt sünni ja surma ookeanist.

Purport

Purport

It is explicitly stated here that the devotees are very fortunate to be delivered very soon from material existence by the Lord. In pure devotional service one comes to the realization that God is great and that the individual soul is subordinate to Him. His duty is to render service to the Lord – and if he does not, then he will render service to māyā.

Siin öeldakse selgelt, et pühendunud on väga õnnelikud inimesed, sest Jumal päästab nad väga kiirelt surma ja sünni ookeanist. Puhta pühendunud teenimisega jõuab inimene arusaamani, et Jumal on võimas ning et individuaalne hing on Jumalale alluv. Tema kohuseks on teenida Jumalat, kui ta aga seda ei tee, teenib ta māyāt.

As stated before, the Supreme Lord can be appreciated only by devotional service. Therefore, one should be fully devoted. One should fix his mind fully on Kṛṣṇa in order to achieve Him. One should work only for Kṛṣṇa. It does not matter in what kind of work one engages, but that work should be done only for Kṛṣṇa. That is the standard of devotional service. The devotee does not desire any achievement other than pleasing the Supreme Personality of Godhead. His life’s mission is to please Kṛṣṇa, and he can sacrifice everything for Kṛṣṇa’s satisfaction, just as Arjuna did in the Battle of Kurukṣetra. The process is very simple: one can devote himself in his occupation and engage at the same time in chanting Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Such transcendental chanting attracts the devotee to the Personality of Godhead.

Nagu öeldud juba eespool, saab Kõigekõrgemale Jumalale austust avaldada üksnes Teda pühendunult teenides. Seepärast tuleb täielikult pühenduda Jumala teenimisele. Soovides Kṛṣṇani jõuda, peab inimene keskendama oma mõistuse täielikult Kṛṣṇale. Inimene peab töötama üksnes Kṛṣṇa heaks, olenemata sellest, millist tööd ta teeb. Selline on pühendunud teenimise nõue. Pühendunu ei soovi saavutada ühtegi teist eesmärki peale Jumala Kõrgeima Isiksuse rahuldamise. Tema elu missiooniks on rahuldada Kṛṣṇat ning Kṛṣṇa rahuldamiseks on ta valmis ohverdama kõik, nii nagu Arjuna tegi seda Kurukṣetra lahingus. Protsess selle eesmärgi saavutamiseks on väga lihtne: inimene võib täita oma kohustusi ning korrata samal ajal Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Seda transtsendentaalset mantrat korrates kiindub pühendunu Jumala Isiksusse.

The Supreme Lord herein promises that without delay He will deliver a pure devotee thus engaged from the ocean of material existence. Those who are advanced in yoga practice can willfully transfer the soul to whatever planet they like by the yoga process, and others take the opportunity in various ways, but as far as the devotee is concerned, it is clearly stated here that the Lord Himself takes him. The devotee does not need to wait to become very experienced in order to transfer himself to the spiritual sky.

Kõigekõrgem Jumal lubab siinkohal, et Ta päästab viivitamatult Teda sel viisil teeniva puhta pühendunu materiaalse eksistentsi ookeanist. Need, kes on jooga praktiseerimises edasi jõudnud, võivad jooga protsessi abil kanda hinge vastavalt oma tahtele ükskõik millisele planeedile. Eksisteerib ka teisi võimalusi, kuid mis puutub pühendunutesse, siis öeldakse siin selgelt, et Jumal Ise võtab nad Enda juurde. Pühendunu ei pea ootama, kuni ta on omandanud suured kogemused, et end vaimsesse taevasse kanda.

In the Varāha Purāṇa this verse appears:

„Varāha Purāṇas" öeldakse:

nayāmi paramaṁ sthānam
arcir-ādi-gatiṁ vinā
garuḍa-skandham āropya
yatheccham anivāritaḥ
nayāmi paramaṁ sthānam
arcir-ādi-gatiṁ vinā
garuḍa-skandham āropya
yatheccham anivāritaḥ

The purport of this verse is that a devotee does not need to practice aṣṭāṅga-yoga in order to transfer his soul to the spiritual planets. The responsibility is taken by the Supreme Lord Himself. He clearly states here that He Himself becomes the deliverer. A child is completely cared for by his parents, and thus his position is secure. Similarly, a devotee does not need to endeavor to transfer himself by yoga practice to other planets. Rather, the Supreme Lord, by His great mercy, comes at once, riding on His bird carrier Garuḍa, and at once delivers the devotee from material existence. Although a man who has fallen in the ocean may struggle very hard and may be very expert in swimming, he cannot save himself. But if someone comes and picks him up from the water, then he is easily rescued. Similarly, the Lord picks up the devotee from this material existence. One simply has to practice the easy process of Kṛṣṇa consciousness and fully engage himself in devotional service. Any intelligent man should always prefer the process of devotional service to all other paths. In the Nārāyaṇīya this is confirmed as follows:

Selle värsi mõte seisneb selles, et pühendunul pole hinge kandmiseks vaimsetele planeetidele vaja praktiseerida aṣṭāṅga-joogat. Tema eest kannab hoolt Kõigekõrgem Jumal Ise. Ta ütleb siin selgelt, et Tema Ise päästab Oma pühendunu. Lapse eest kannavad hoolt tema vanemad ning seepärast ei pea laps muretsema. Ka pühendunu ei pea enese teisele planeedile kandmiseks praktiseerima eraldi joogat. Kõigekõrgem Jumal tuleb koheselt, Oma armust, Garuḍa linnu seljas istudes, Oma pühendunut materiaalsest eksistentsist päästma. Ehkki ookeani kukkunud inimene võib rabelda ja püüda end päästa, ei õnnestu see tal isegi siis, kui ta on ka suurte oskustega ujuja. Ent kui tuleb keegi, kes ta veest välja tõstab, siis on ta suuremate raskusteta pääsenud. Samamoodi tõstab Jumal Oma pühendunu välja materiaalse eksistentsi ookeanist. Selleks tuleb lihtsalt praktiseerida Kṛṣṇa teadvuse lihtsat meetodit ning rakendada end täielikult Jumala pühendunud teenimisse. Iga arukas inimene eelistab alati pühendunud teenimise teed igale teisele. „Nārāyaṇīyas" kinnitatakse seda järgmiselt:

yā vai sādhana-sampattiḥ
puruṣārtha-catuṣṭaye
tayā vinā tad āpnoti
naro nārāyaṇāśrayaḥ
yā vai sādhana-sampattiḥ
puruṣārtha-catuṣṭaye
tayā vinā tad āpnoti
naro nārāyaṇāśrayaḥ

The purport of this verse is that one should not engage in the different processes of fruitive activity or cultivate knowledge by the mental speculative process. One who is devoted to the Supreme Personality can attain all the benefits derived from other yogic processes, speculation, rituals, sacrifices, charities, etc. That is the specific benediction of devotional service.

Antud värsi mõte on selles, et inimene ei peaks tegelema erinevate karmaliste tegevustega või teadmiste arendamisega mõttespekulatsioonide abil. See, kes on pühendunud Kõrgeimale Isiksusele, saavutab ka kõik need positiivsed resultaadid, mida on võimalik saada teisi joogaprotsesse, mõttespekulatsioone, rituaale, ohverdusi, heategevust jne praktiseerides. See on pühendunud teenimise eriline õnnistus.

Simply by chanting the holy name of Kṛṣṇa – Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare – a devotee of the Lord can approach the supreme destination easily and happily, but this destination cannot be approached by any other process of religion.

Lihtsalt korrates Kṛṣṇa püha nime: Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare, võib Jumala pühendunu lihtsalt ja õnnelikult kõrgeimasse sihtpunkti jõuda. Ühegi teise religiooni meetodi abil sama tulemust saavutada pole võimalik.

The conclusion of Bhagavad-gītā is stated in the Eighteenth Chapter:

„Bhagavad-gītā" kokkuvõte antakse kaheksateistkümnendas peatükis, kus öeldakse:

sarva-dharmān parityajya
mām ekaṁ śaraṇaṁ vraja
ahaṁ tvāṁ sarva-pāpebhyo
mokṣayiṣyāmi mā śucaḥ
sarva-dharmān parityajya
mām ekaṁ śaraṇaṁ vraja
ahaṁ tvāṁ sarva-pāpebhyo
mokṣayiṣyāmi mā śucaḥ

One should give up all other processes of self-realization and simply execute devotional service in Kṛṣṇa consciousness. That will enable one to reach the highest perfection of life. There is no need for one to consider the sinful actions of his past life, because the Supreme Lord fully takes charge of him. Therefore one should not futilely try to deliver himself in spiritual realization. Let everyone take shelter of the supreme omnipotent Godhead, Kṛṣṇa. That is the highest perfection of life.

Inimene peaks loobuma kõikidest teistest eneseteadvustamise protsessidest ning lihtsalt teenima pühendunult Jumalat, viibides Kṛṣṇa teadvuses. See võimaldab inimesel jõuda elu kõrgeima täiuslikkuseni. Ta ei pea muretsema eelmistes eludes sooritatud pattude pärast, sest Kõigekõrgem Jumal Ise kannab tema eest täielikult hoolt. Seepärast pole mõtet asjatult üritada end ise vaimse eneseteadvustamise kaudu päästa. Leidku kõik varju kõikvõimsa Kõigekõrgema Jumala, Kṛṣṇa juures! See on elu kõrgeim täiuslikkus.