Skip to main content

TEXTS 4-5

TEXTS 4-5

Devanagari

Devanagari

बुद्धिर्ज्ञानमसम्मोह: क्षमा सत्यं दम: शम: ।
सुखं दु:खं भवोऽभावो भयं चाभयमेव च ॥ ४ ॥
अहिंसा समता तुष्टिस्तपो दानं यशोऽयश: ।
भवन्ति भावा भूतानां मत्त एव पृथग्विधा: ॥ ५ ॥

Text

Tekst

buddhir jñānam asammohaḥ
kṣamā satyaṁ damaḥ śamaḥ
sukhaṁ duḥkhaṁ bhavo ’bhāvo
bhayaṁ cābhayam eva ca
buddhir jñānam asammohaḥ
kṣamā satyaṁ damaḥ śamaḥ
sukhaṁ duḥkhaṁ bhavo ’bhāvo
bhayaṁ cābhayam eva ca
ahiṁsā samatā tuṣṭis
tapo dānaṁ yaśo ’yaśaḥ
bhavanti bhāvā bhūtānāṁ
matta eva pṛthag-vidhāḥ
ahiṁsā samatā tuṣṭis
tapo dānaṁ yaśo ’yaśaḥ
bhavanti bhāvā bhūtānāṁ
matta eva pṛthag-vidhāḥ

Synonyms

Synonyms

buddhiḥ — intelligence; jñānam — knowledge; asammohaḥ — freedom from doubt; kṣamā — forgiveness; satyam — truthfulness; damaḥ — control of the senses; śamaḥ — control of the mind; sukham — happiness; duḥkham — distress; bhavaḥ — birth; abhāvaḥ — death; bhayam — fear; ca — also; abhayam — fearlessness; eva — also; ca — and; ahiṁsā — nonviolence; samatā — equilibrium; tuṣṭiḥ — satisfaction; tapaḥ — penance; dānam — charity; yaśaḥ — fame; ayaśaḥ — infamy; bhavanti — come about; bhāvāḥ — natures; bhūtānām — of living entities; mattaḥ — from Me; eva — certainly; pṛthak-vidhāḥ — variously arranged.

buddhiḥ — arukus; jñānam — teadmised; asammohaḥ — vabadus kahtlustest; kṣamā — andestavus; satyam — tõearmastus; damaḥ — meelte kontroll; śamaḥ — mõistuse kontroll; sukham — õnn; duḥkham — kannatamine; bhavaḥ — sünd; abhāvaḥ — surm; bhayam — hirm; ca — samuti; abhayam — kartmatus; eva — samuti; ca — ning; ahiṁsā — vägivallatus; samatā — tasakaalukus; tuṣṭiḥ — rahuldatus; tapaḥ — askees; dānam — heategevus; yaśaḥ — kuulsus; ayaśaḥ — kurikuulsus; bhavanti — tekivad; bhāvāḥ — loomused; bhūtānām — elusolendite; mattaḥ — Minust; eva — kindlasti; pṛthak-vidhāḥ — mitmekesiselt seatud.

Translation

Translation

Intelligence, knowledge, freedom from doubt and delusion, forgiveness, truthfulness, control of the senses, control of the mind, happiness and distress, birth, death, fear, fearlessness, nonviolence, equanimity, satisfaction, austerity, charity, fame and infamy – all these various qualities of living beings are created by Me alone.

Elusolendite kõikide erinevate omaduste loojaks olen olnud üksnes Mina. Mina olen loonud nii arukuse kui teadmised, vabaduse kahtlustest ja eksiarvamustest, andestavuse, tõearmastuse, kontrolli meelte ja mõistuse üle, õnne ja kannatused, sünni, surma, hirmu, kartmatuse, vägivallast hoidumise, tasakaalukuse, rahuldatuse, askeesid, heategevuse, kuulsuse ja ka häbistuse.

Purport

Purport

The different qualities of living entities, be they good or bad, are all created by Kṛṣṇa, and they are described here.

Nagu öeldakse selles värsis, on Kṛṣṇa loonud kõik elusolendite erinevad omadused, olgu need siis head või halvad.

Intelligence refers to the power to analyze things in their proper perspective, and knowledge refers to understanding what is spirit and what is matter. Ordinary knowledge obtained by a university education pertains only to matter, and it is not accepted here as knowledge. Knowledge means knowing the distinction between spirit and matter. In modern education there is no knowledge about spirit; they are simply taking care of the material elements and bodily needs. Therefore academic knowledge is not complete.

Arukus tähendab võimet analüüsida asju nende tõelises valguses, ning teadmised tähendavad arusaamist sellest, mis on hing ning mis on mateeria. Tavapäraselt käsitlevad ülikoolides omandatavad teadmised üksnes mateeriat, ning seetõttu ei loeta neid siinkohal teadmisteks. Teadmised tähendavad vaimse ja materiaalse eristamist. Tänapäeval ei jagata koolides vaimseid teadmisi, vaid räägitakse materiaalsetest elementidest ning kehalistest vajadustest. Seetõttu pole akadeemilised teadmised täielikud.

Asammoha, freedom from doubt and delusion, can be achieved when one is not hesitant and when he understands the transcendental philosophy. Slowly but surely he becomes free from bewilderment. Nothing should be accepted blindly; everything should be accepted with care and with caution. Kṣamā, tolerance and forgiveness, should be practiced; one should be tolerant and excuse the minor offenses of others. Satyam, truthfulness, means that facts should be presented as they are, for the benefit of others. Facts should not be misrepresented. According to social conventions, it is said that one can speak the truth only when it is palatable to others. But that is not truthfulness. The truth should be spoken in a straightforward way, so that others will understand actually what the facts are. If a man is a thief and if people are warned that he is a thief, that is truth. Although sometimes the truth is unpalatable, one should not refrain from speaking it. Truthfulness demands that the facts be presented as they are for the benefit of others. That is the definition of truth.

Asammoha tähendab vabadust kahtlustest ja eksiarvamustest ning selleni on võimalik jõuda, kui inimene ei ole kõhklevalt kahevahel ning mõistab transtsendentaalset filosoofiat. Aeglaselt, kuid kindlalt vabaneb ta segadusest. Mitte midagi ei tule omaks võtta pimesi, esmalt tuleb kõike tähelepanelikult ja ettevaatlikult uurida. Kṣamā tähendab leplikkust ja andestavust. Seda omadust tuleb teadlikult arendada, olles leplik ja andestades teiste väikesed solvangud. Satyam, tõearmastus, tähendab seda, et fakte tuleb teiste hüvanguks esitada sellistena nagu need on. Fakte ei tohi moonutada. Seltskondliku kombe kohaselt öeldakse, et tõtt tohib rääkida vaid siis, kui teised suudavad selle „alla neelata", kuid see pole tõearmastus. Tõde tuleb kõnelda avameelselt, nii, et teised mõistaksid, millised faktid tegelikult on. Kui üks inimene on varas ning teisi inimesi hoiatatakse selle varga eest, siis kõneldakse tõtt. Ehkki tõde võib olla vahel raske „alla neelata", ei tohi seda varjata. Tõearmastus tähendab seda, et teiste hüvanguks tuleb fakte esitada alati sellistena nagu need on. Selline on tõe definitsioon.

Control of the senses means that the senses should not be used for unnecessary personal enjoyment. There is no prohibition against meeting the proper needs of the senses, but unnecessary sense enjoyment is detrimental for spiritual advancement. Therefore the senses should be restrained from unnecessary use. Similarly, one should restrain the mind from unnecessary thoughts; that is called śama. One should not spend one’s time pondering over earning money. That is a misuse of the thinking power. The mind should be used to understand the prime necessity of human beings, and that should be presented authoritatively. The power of thought should be developed in association with persons who are authorities in the scriptures, saintly persons and spiritual masters and those whose thinking is highly developed. Sukham, pleasure or happiness, should always be in that which is favorable for the cultivation of the spiritual knowledge of Kṛṣṇa consciousness. And similarly, that which is painful or which causes distress is that which is unfavorable for the cultivation of Kṛṣṇa consciousness. Anything favorable for the development of Kṛṣṇa consciousness should be accepted, and anything unfavorable should be rejected.

Meelte ohjeldamine tähendab hoidumist meelte kasutamisest tarbetu, isikliku naudingu nimel. Meelte vajaduste õige rahuldamine pole keelatud, kuid tarbetu meeleline nauding on takistuseks vaimse arengu teel. Seetõttu tuleb hoiduda meelte asjatust kasutamisest. Samamoodi tuleb mõistust hoida vabana tarbetutest mõtetest. Seda nimetatakse śamaks. Meil ei tule raisata oma aega mõtiskledes, kuidas rohkem raha teenida. See on mõtlemisvõime väärkasutus. Mõistus tuleb suunata inimese esmase vajaduse mõistmisele ning teadmisi sellest tuleb omandada autoriteetsest allikast. Mõtlemisvõimet tuleb arendada selliste inimeste keskel, kes tunnevad hästi pühakirju; kes on pühakud ja vaimsed õpetajad või kelle mõtlemisvõime on kõrgelt arenenud. Inimene peaks leidma naudingut ja õnne (sukham) selles, mis aitab tal arendada vaimseid teadmisi Kṛṣṇa teadvuses, ning kõiges, mis takistab Kṛṣṇa teadvuse arendamist nägema valu ja kannatuste allikat. Me peame vastu võtma kõik selle, mis aitab meil arendada Kṛṣṇa teadvust ning eemale heitma kõik, mis seda takistab.

Bhava, birth, should be understood to refer to the body. As far as the soul is concerned, there is neither birth nor death; that we have discussed in the beginning of Bhagavad-gītā. Birth and death apply to one’s embodiment in the material world. Fear is due to worrying about the future. A person in Kṛṣṇa consciousness has no fear because by his activities he is sure to go back to the spiritual sky, back home, back to Godhead. Therefore his future is very bright. Others, however, do not know what their future holds; they have no knowledge of what the next life holds. So they are therefore in constant anxiety. If we want to get free from anxiety, then the best course is to understand Kṛṣṇa and be situated always in Kṛṣṇa consciousness. In that way we will be free from all fear. In the Śrīmad-Bhāgavatam (11.2.37) it is stated, bhayaṁ dvitīyābhiniveśataḥ syāt: fear is caused by our absorption in the illusory energy. But those who are free from the illusory energy, those who are confident that they are not the material body, that they are spiritual parts of the Supreme Personality of Godhead, and who are therefore engaged in the transcendental service of the Supreme Godhead, have nothing to fear. Their future is very bright. This fear is a condition of persons who are not in Kṛṣṇa consciousness. Abhayam, fearlessness, is possible only for one in Kṛṣṇa consciousness.

Bhava, sünd, viitab materiaalsele kehale. Mis puutub hinge, siis nagu „Bhagavad-gītā" alguses juba selgitatud, ei eksisteeri hinge jaoks ei sündi ega surma. Sünd ja surm on seotud üksnes meie kehastumisega materiaalses maailmas. Hirm tuleneb aga tuleviku pärast muretsemisest. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei koge hirmu, sest ta on oma tegevused seadnud nii, et lõpptulemusena pöördub ta kindlasti tagasi vaimsesse taevasse, tagasi koju, Jumala juurde. Seega on tema tulevik ülimalt helge. Teised inimesed aga ei tea, mida tulevik neile toob või milline saab olema nende järgmine elu. Seetõttu on nad pidevalt muredest vaevatud. Et vabaneda sellest vaevatusest, on parim toimimisviis jõuda Kṛṣṇa mõistmiseni ning viibida alati Kṛṣṇa teadvuses. Sel moel vabaneme me kõikidest hirmudest. „Śrīmad- Bhāgavatamis" (11.2.37) öeldakse: bhayaṁ dvitīyābhini-veśataḥ syāt. Selles värsis kinnitatakse, et hirmu põhjustab süvenemine illusoorsesse energiasse. Kuid nendel, kes on vabad illusoorse energia mõju alt, kes on veendunud, et nad ei ole mitte materiaalsed kehad, vaid Jumala Kõrgeima Isiksuse vaimsed osakesed, ning kes on seetõttu rakendanud end Kõigekõrgema Jumala transtsendentaalsesse teenimisse, pole midagi karta. Nende tulevik on väga helge. Hirm on omane ainult sellistele inimestele, kes ei viibi Kṛṣṇa teadvuses. Abhayam, kartmatus, on saavutatav üksnes Kṛṣṇa teadvuses viibides.

Ahiṁsā, nonviolence, means that one should not do anything which will put others into misery or confusion. Material activities that are promised by so many politicians, sociologists, philanthropists, etc., do not produce very good results because the politicians and philanthropists have no transcendental vision; they do not know what is actually beneficial for human society. Ahiṁsā means that people should be trained in such a way that the full utilization of the human body can be achieved. The human body is meant for spiritual realization, so any movement or any commissions which do not further that end commit violence on the human body. That which furthers the future spiritual happiness of the people in general is called nonviolence.

Ahiṁsā ehk vägivallast hoidumine tähendab seda, et me ei tohiks teha midagi, mis põhjustaks teistele kannatusi ja segadust. Arvukate poliitikute, sotsioloogide ja filantroopide poolt lubatud materiaalsed tegevused ei tooda kuigi häid tulemusi, sest neil puudub transtsendentaalne nägemus ning seetõttu nad ei tea, mis oleks inimühiskonnale tegelikult kasutoov. Ahiṁsā tähendab seda, et inimesi tuleks õpetada oma inimkeha ära kasutama parimal võimalikul viisil. Inimkeha on mõeldud vaimseks teadvustamiseks ning seetõttu tarvitab iga liikumine või ühing, mis ei ole suunatud sellele eesmärgile, inimeste peal vägivalda. Seda, mis aitab inimestel saavutada tulevikus vaimset õnne, nimetatakse vägivallast hoidumiseks.

Samatā, equanimity, refers to freedom from attachment and aversion. To be very much attached or to be very much detached is not the best. This material world should be accepted without attachment or aversion. That which is favorable for prosecuting Kṛṣṇa consciousness should be accepted; that which is unfavorable should be rejected. That is called samatā, equanimity. A person in Kṛṣṇa consciousness has nothing to reject and nothing to accept save in terms of its usefulness in the prosecution of Kṛṣṇa consciousness.

Samatā, tasakaalukus, tähendab vabadust kiindumustest ning vastumeelsustest. Olla millessegi väga tugevalt kiindunud või tunda millegi vastu tugevat vastumeelsust pole kuigi hea. Sellesse materiaalsesse maailma tuleb suhtuda kiindumuse ja vastikustundeta. Vastu tuleb võtta kõik see, mis aitab kaasa Kṛṣṇa teadvuse arendamise jätkamisele, seda takistav tuleb aga kõrvale heita. Seda nimetatakse samatāks ehk tasakaalukuseks. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei heida midagi kõrvale, mis aitab tal arendada Kṛṣṇa teadvust, ega võta midagi vastu, juhul kui see ei ole vajalik Kṛṣṇa teadvuse arendamises.

Tuṣṭi, satisfaction, means that one should not be eager to gather more and more material goods by unnecessary activity. One should be satisfied with whatever is obtained by the grace of the Supreme Lord; that is called satisfaction. Tapas means austerity or penance. There are many rules and regulations in the Vedas which apply here, like rising early in the morning and taking a bath. Sometimes it is very troublesome to rise early in the morning, but whatever voluntary trouble one may suffer in this way is called penance. Similarly, there are prescriptions for fasting on certain days of the month. One may not be inclined to practice such fasting, but because of his determination to make advancement in the science of Kṛṣṇa consciousness, he should accept such bodily troubles when they are recommended. However, one should not fast unnecessarily or against Vedic injunctions. One should not fast for some political purpose; that is described in Bhagavad-gītā as fasting in ignorance, and anything done in ignorance or passion does not lead to spiritual advancement. Everything done in the mode of goodness does advance one, however, and fasting done in terms of the Vedic injunctions enriches one in spiritual knowledge.

Tuṣṭi ehk rahuldatus tähendab seda, et inimene ei peaks suunama oma tegevusi tarbetult üha suurema materiaalse vara omandamisele. Inimene peaks rahulduma sellega, mida Kõigekõrgem Jumal Oma armust talle annab. Seda nimetatakse rahuldatuseks. Tapas tähendab askeesi. „Vedades" on antud suur hulk reegleid, mis kuuluvad tapase hulka, nagu näiteks hommikul vara tõusmine ja enese pesemine. Vahel võib hommikul varakult tõusmine olla väga raske, kuid sundides end vabatahtlikult sellistele regulatsioonidele alluma, sooritame me askeese. Samuti eksisteerivad ettekirjutused iga kuu kindlatel päevadel paastumiseks. Selline paastumine võib tunduda küll ebameeldiv, kuid toetudes otsusekindlusele Kṛṣṇa teadvuse teaduses edasi areneda, peaks inimene aktsepteerima selliseid kehalisi katsumusi, kui need on pühakirjades ette nähtud. Tarbetult või vedalike ettekirjutustega vastukäivalt paastuda aga ei soovitata. „Bhagavad-gītās" öeldakse, et näiteks mingitel poliitilistel põhjustel paastumine on paastumine teadmatusest. Teadmatusest või kirest ajendatud teod aga ei aita meil vaimselt areneda. Vaimselt areneda aitavad meil vooruslikkusest ajendatud teod ning vedalike ettekirjutuste kohane paastumine rikastab inimese vaimseid teadmisi.

As far as charity is concerned, one should give fifty percent of his earnings to some good cause. And what is a good cause? It is that which is conducted in terms of Kṛṣṇa consciousness. That is not only a good cause, but the best cause. Because Kṛṣṇa is good, His cause is also good. Thus charity should be given to a person who is engaged in Kṛṣṇa consciousness. According to the Vedic literature, it is enjoined that charity should be given to the brāhmaṇas. This practice is still followed, although not very nicely in terms of the Vedic injunction. But still the injunction is that charity should be given to the brāhmaṇas. Why? Because they are engaged in higher cultivation of spiritual knowledge. A brāhmaṇa is supposed to devote his whole life to understanding Brahman. Brahma jānātīti brāhmaṇaḥ: one who knows Brahman is called a brāhmaṇa. Thus charity is offered to the brāhmaṇas because they are always engaged in higher spiritual service and have no time to earn their livelihood. In the Vedic literature, charity is also to be awarded to one in the renounced order of life, the sannyāsī. The sannyāsīs beg from door to door, not for money but for missionary purposes. The system is that they go from door to door to awaken the householders from the slumber of ignorance. Because the householders are engaged in family affairs and have forgotten their actual purpose in life – awakening their Kṛṣṇa consciousness – it is the business of the sannyāsīs to go as beggars to the householders and encourage them to be Kṛṣṇa conscious. As it is said in the Vedas, one should awake and achieve what is due him in this human form of life. This knowledge and method is distributed by the sannyāsīs; hence charity is to be given to the renouncer of life, to the brāhmaṇas, and similar good causes, not to any whimsical cause.

Mis puutub heategevusse, siis peaks inimene annetama poole oma sissetulekust heal otstarbel. Milline annetus on tehtud heal otstarbel? Heal otstarbel tehtud annetus on annetus Kṛṣṇa teadvuse levitamiseks ning selline annetus ei ole tehtud mitte üksnes heal, vaid parimal otstarbel. Kuna Kṛṣṇa on hea, on ka Tema heaks annetamine hea tegu. Seega tuleks annetused teha inimestele, kes arendavad Kṛṣṇa teadvust. Vedakirjanduses öeldakse, et annetusi tuleb teha brāhmaṇatele. Seda ettekirjutust järgitakse ka veel tänapäeval, ehkki mitte kuigi täpselt vedalikke ettekirjutusi järgides. Sellegipoolest on see reegel – brāhmaṇatele tuleb teha annetusi. Miks? Sest brāhmaṇad on pühendunud vaimsete teadmiste arendamisele. Brāhmaṇa peaks pühendama kogu oma elu Brahmani mõistmisele. Brahma jānātīti brāhmaṇaḥ: see, kes tunneb Brahmanit, on brāhmaṇa. Seega tuleb annetusi teha brāhmaṇatele, sest nad on alati hõivatud kõrgema vaimse teenimisega ning neil pole aega endale elatist teenida. Vedakirjanduses öeldakse, et annetusi tuleb samuti teha sannyāsīdele ehk inimestele, kes on võtnud omaks loobumusliku elukorralduse. Sannyāsī käib ukselt uksele kerjamas, kuid mitte raha saamiseks, vaid misjonitöö eesmärgil. Sannyāsī ülesandeks on äratada perekondlikke inimesi teadmatuse unest. Kuna perekondlikud inimesed on hõivatud pereasjadega, on nad unustanud elu tegeliku eesmärgi: Kṛṣṇa teadvuse äratamise; seetõttu on sannyāsī ülesandeks külastada kerjusena perekondlikke inimesi ning ärgitada neid arendama Kṛṣṇa teadvust. „Vedades" on öeldud, et inimene peab end üles äratama ning saavutama selle, millele tal inimesena õigus on. Sannyāsī levitab Kṛṣṇa teadvust ning õpetab selleni jõudmise meetodit. Seega tuleb annetusi teha sannyāsīdele, brāhmaṇatele ning teistel headel otstarvetel, mitte aga juhuslikult.

Yaśas, fame, should be according to Lord Caitanya, who said that a man is famous when he is known as a great devotee. That is real fame. If one has become a great man in Kṛṣṇa consciousness and it is known, then he is truly famous. One who does not have such fame is infamous.

Yaśas tähendab kuulsust. Jumal Caitanya ütles, et inimene on kuulus, kuid teda tuntakse kui väljapaistvat pühendunut. See on tõeline kuulsus. Kui inimene saavutab Kṛṣṇa teadvuse arendamises erakordset edu, siis saab temast tõeliselt kuulus inimene. Need, kellel sellist kuulsust pole, on häbistatud inimesed.

All these qualities are manifest throughout the universe in human society and in the society of the demigods. There are many forms of humanity on other planets, and these qualities are there. Now, for one who wants to advance in Kṛṣṇa consciousness, Kṛṣṇa creates all these qualities, but the person develops them himself from within. One who engages in the devotional service of the Supreme Lord develops all the good qualities, as arranged by the Supreme Lord.

Kõik need omadused avalduvad inimühiskonnas ja pooljumalate ühiskonnas kogu universumis. Teistel planeetidel on palju erinevaid inimühiskondi, ning need omadused avalduvad neis kõigis. Sellele, kes soovib Kṛṣṇa teadvuses areneda, loob Kṛṣṇa kõik need omadused, kuid inimene peab neid omadusi ise sisemiselt arendama. Kõigekõrgema Jumala tahte kohaselt arendab end Tema pühendunud teenimisse rakendanud inimene endas kõiki häid omadusi.

Of whatever we find, good or bad, the origin is Kṛṣṇa. Nothing can manifest itself in this material world which is not in Kṛṣṇa. That is knowledge; although we know that things are differently situated, we should realize that everything flows from Kṛṣṇa.

Kõige eksisteeriva, olgu see siis hea või halb, algeks on Kṛṣṇa. Selles materiaalses maailmas ei ole seega mitte midagi, mille lätteks ei oleks Kṛṣṇa. Selle teadmine on tõepoolest tarkus: ehkki me oleme teadlikud eksistentsi mitmekesisusest, peame me teadvustama, et kõige allikaks on Kṛṣṇa.