Chapter 2 Elevation at Death

Surmahetkel kõrgemale tõustes

There are different kinds of transcendentalists who are called yogīs – haṭha-yogīs, jñāna-yogīs, dhyāna-yogīs, and bhakti-yogīs – and all of them are eligible to be transferred to the spiritual world. The word yoga means “to link up,” and the yoga systems are meant to enable us to link with the transcendental world. As mentioned in the previous chapter, originally we are all connected to the Supreme Lord, but now we have been affected by material contamination. The process is that we have to return to the spiritual world, and that process of linking up is called yoga. Another meaning of the word yoga is “plus.” At the present moment we are minus God, or minus the Supreme. When we add Kṛṣṇa – or God – to our lives, this human form of life becomes perfect.

Transtsendentaliste, keda kutsutakse joogideks, on erinevaid. On haṭha-joogisid, jñāna-joogisid, dhyāna-joogisid ja bhakti-joogisid, ja kõik nad võivad pääseda vaimsesse maailma. Sõna yoga tähendab "ühendusse astuma" ja joogaõpetuste eesmärgiks on võimaldada meil ühendusse astuda transtsendentaalse maailmaga. Nagu öeldud eelmises peatükis, oma algolemuselt oleme me kõik ühenduses Kõigekõrgema Jumalaga, kuid hetkel oleme nakatanud materiaalse saastatuse haigusest. Meie ülesandeks on vaimsesse maailma tagasi jõuda, ja abivahendiks selles on jooga. Sõna yoga teine tähendus on "pluss". Praegusel hetkel oleme me Jumala suhtes miinus, Kõigekõrgema suhtes miinus, kuid kui me lisame oma ellu Jumala, ehk Kṛṣṇa, siis muutub meie inimkehas elu täiuslikuks.

At the time of death we have to finish that process of perfection. During our lifetime we have to practice the method of approaching that perfection so that at the time of death, when we have to give up this material body, that perfection can be realized.

Ja surmahetkel tuleb meil see täiustumise protsess lõpule viia. Kogu oma elu jooksul tuleb meil seda täiuslikkusele lähenemist praktiseerida, et surmahetkel oma praegusest materiaalsest kehast lahkudes saaksime me selle täiuslikustumise protsessi lõplikult realiseerida.

prayāṇa-kāle manasācalena
bhaktyā yukto yoga-balena caiva
bhruvor madhye prāṇam āveśya samyak
sa taṁ paraṁ puruṣam upaiti divyam

“One who, at the time of death, fixes his life air between the eyebrows and in full devotion engages himself in remembering the Supreme Lord, will certainly attain to the Supreme Personality of Godhead.” (Gītā 8.10)

"See, kes surmahetkel koondab oma eluõhu oma kulmude vahele ja täies pühendumises meenutab Kõigekõrgemat Jumalat, jõuab kindlasti Jumala Kõrgeima Isiksuseni." (Bg. 8.10)

Just as a student studies a subject for four or five years and then takes his examination and receives a degree, similarly, with the subject of life, if we practice during our lives for the examination at the time of death, and if we pass the examination, we are transferred to the spiritual world. Our whole life is examined at the time of death.

Täpselt nagu üliõpilane õpib oma eriala neli või viis aastat enne kui ta sooritab lõpueksami ja saab sellekohase diplomi, tuleb meil ka elu õppeaines sooritada surmahetkel eksam, ning kui me selleks elu aja valmistununa selle eksami edukalt sooritame, kanname me sellega end vaimsesse maailma. Surmahetkel tuleb meil vastust anda kõigi oma elu jooksul sooritatud tegude eest.

yaṁ yaṁ vāpi smaran bhāvaṁ
tyajaty ante kalevaram
taṁ tam evaiti kaunteya
sadā tad-bhāva-bhāvitaḥ

“Whatever state of being one remembers when he quits his body, that state he will attain without fail.” (Gītā 8.6)

"Ükskõik millele surmahetkel kehast lahkudes oma mõtted ka ei koondataks, selleni järgmises elus kahtlematult ka jõutakse." (Bg. 8.6)

There is a Bengali proverb that says that whatever one does for perfection will be tested at the time of his death. In the Bhagavad-gītā Kṛṣṇa describes what one should do when giving up the body. For the dhyāna-yogī (meditator) Śrī Kṛṣṇa speaks the following verses:

Bengalimaal on tuntud vanasõna, et ükskõik, mida inimene täiuslikkuse saavutamiseks ka korda ei saadaks, selle väärtust kaalutakse tema surmahetkel. "Bhagavad-gītās" kirjeldab Kṛṣṇa, mida tuleks kehast lahkudes teha. Dhyāna-joogile (mediteerijale) räägib Śrī Kṛṣṇa järgneva värsi:

yad akṣaraṁ veda-vido vadanti
viśanti yad yatayo vīta-rāgāḥ
yad icchanto brahmacaryaṁ caranti
tat te padaṁ saṅgraheṇa pravakṣye

sarva-dvārāṇi saṁyamya
mano hṛdi nirudhya ca
mūrdhny ādhāyātmanaḥ prāṇam
āsthito yoga-dhāraṇām

“Persons learned in the Vedas, who utter oṁ-kāra and who are great sages in the renounced order, enter into Brahman. Desiring such perfection, one practices celibacy. I shall now explain to you this process by which one may attain salvation. The yogic situation is that of detachment from all sensual engagements. Closing all the doors of the senses and fixing the mind on the heart and the life air at the top of the head, one establishes himself in yoga.” (Gītā 8.11–12)

"Inimesed, kes tunnevad "Vedasid", kes kordavad oṁkara, ning kes on loobumusliku elu läbi saanud suurteks tarkadeks, sisenevad Brahmanisse. Sellist täiust ihaldades tuleb praktiseerida tsölibaati. Ma kirjeldan nüüd sulle, kuidas selle protsessi läbi võib lunastust saada. Joogid loobuvad kõikidest meeltele suunatud tegevustest. Sulgedes meeltele kõik uksed, keskendades mõistuse oma südamele ja viies eluõhu pealae kohale, kinnistatakse end joogina." (Bg. 8.11 – 12)

In the yoga system this process is called pratyāhāra, which means “just the opposite.” Although during life the eyes are engaged in seeing worldly beauty, at death one has to retract the senses from their objects and see the beauty within. Similarly, the ears are accustomed to hearing so many sounds in the world, but at the moment of death one has to hear the transcendental oṁkāra from within.

Joogaõpetuses nimetatakse seda protsessi pratyāhāra, mis tähendab "just vastupidi". Ehkki elu jooksul on silmad vaatlemas ilmaliku ilu, surmahetkel tuleb meeled lahutada oma ihaldusobjektidest ja pöörduda vaatama ilu enese sees. Samamoodi on kõrvad harjunud kuulma paljusid siinse maailma helisid, kuid surmahetkel tuleb keskenduda kuulama enese seest tulevat transtsendentaalset oṁkara vibratsiooni.

oṁ ity ekākṣaraṁ brahma
vyāharan mām anusmaran
yaḥ prayāti tyajan dehaṁ
sa yāti paramāṁ gatim

“After being situated in this yoga practice and vibrating the sacred syllable oṁ, the supreme combination of letters, if one thinks of the Supreme Personality of Godhead and quits his body, he will certainly reach the spiritual planets.” (Gītā 8.13)

"Kui pärast sellist jooga praktiseerimist ja püha silbi, ülima tähtede kombinatsiooni oṁ kordamist mõeldakse kehast lahkudes Jumala Kõrgeimast Isiksusest, jõutakse kahtlematult vaimsetele planeetidele." (Bg. 8.13)

In this way, all the senses have to be stopped in their external activities and concentrated on the form of viṣṇu-mūrti, the form of God. The mind is very turbulent, but it has to be fixed on the Lord in the heart. When the mind is fixed within the heart and the life air is transferred to the top of the head, one can attain perfection in yoga.

Sel viisil tuleb lõpetada kõik väljapoole suunatud meelelised tegevused ja keskenduda viṣṇu-mūrti kujule, Jumala kujule. Mõistus on väga rahutu, kuid see tuleb keskendada Jumalale südame kaudu. Kui seda on tehtud ja eluõhk on viidud pealae kohale, saavutaksegi jooga täiuslikkus.

At this point the yogī determines where he is to go. In the material universe there are innumerable planets, and beyond this universe there is the spiritual universe. The yogīs have information of these places from Vedic literatures. Just as one going to America can get some idea what the country is like by reading books, one can also have knowledge of the spiritual planets by reading Vedic literatures. The yogī knows all these descriptions, and he can transfer himself to any planet he likes without the help of spaceships. Space travel by mechanical means is not the accepted process for elevation to other planets. Perhaps with a great deal of time, effort, and money a few men may be able to reach other planets by material means – spaceships, spacesuits, etc. – but this is a very cumbersome and impractical method. In any case, it is not possible to go beyond the material universe by mechanical means.

Sel hetkel otsustab joogi, kuhu ta soovib end kanda. Üksi materiaalses maailmas eksisteerib lugematul hulgal erinevaid planeete, ning nendest kõrgemal asub veel vaimne universum. Joogid on Vedakirjanduse teostest omandanud teadmised kõigi nende paikade kohta. Täpselt nagu enne Ühendriikidesse sõitmist võime me selle maa kohta teadmisi saada sellekohaseid raamatuid lugedes, niisamuti võime me saada infot vaimsetest planeetidest Vedakirjanduse teoseid lugedes. Joogi teab kõiki seal antud kirjeldusi ja ta võib kanda end ükskõik millisele planeedile tahes, vajamata selleks tähelaevu. Mehaaniliste vahenditega kosmoses rännates pole võimalik end tõsta teistele planeetidele. Ehk pikaajalise ettevalmistuse, suurte jõupingutuste ja suurte rahasummade toetusel võivad ka üksikud inimesed jõuda teistele planeetidele mehaaniliste vahenditega — s.o. tähelaevadega — kuid see on väga vaevarikas ja ebapraktiline meetod. Ja mitte mingil juhul võimalik tõusta mehaaniliste vahenditega vaimsesse universumi.

The generally accepted method for transferral to higher planets is the practice of the meditational yoga system, or jñāna system. The bhakti-yoga system, however, is not to be practiced for transferral to any material planet, for those who are servants of Kṛṣṇa, the Supreme Lord, are not interested in any planets in this material world because they know that on whatever planet one enters in the material sky, the four principles of birth, old age, disease, and death are present. On higher planets, the duration of life may be longer than on this earth, but death is there nonetheless. By “material universe” we refer to those planets where birth, old age, disease, and death reside, and by “spiritual universe” we refer to those planets where there is no birth, old age, disease, and death. Those who are intelligent do not try to elevate themselves to any planet within the material universe.

Enim aksepteeritud meetod enese kõrgematele planeetidele kandmiseks on meditatsioonijooga ehk jñāna-jooga praktiseerimine. Bhakti-jooga praktiseerimine seevastu ei ole mõeldud enese materiaalsetele planeetidele kandmiseks, sest need, kes on Kõigekõrgema Jumala Kṛṣṇa teenrid ei ole huvitatud enese ühelegi materiaalse maailma planeedile kandmisest, sest nad teavad, et ükskõik millisele materiaalse maailma planeedile nad ka ei läheks, neli materiaalse eksistentsi põhiparatamatust sünni, vananemise, haiguste ja surma näol on kohalolevad neil kõigil. Kõrgematel planeetidel võib elu kestus olla küll pikem kui Maal, kuid lõpuks saabub surm ka seal. "Materiaalse universumi" all mõtleme me kõiki neid planeete, kus on kohalolevad sündimine, vananemine, haigused ja surm, ning "vaimse universumi" all mõtleme me neid planeete, kus ei eksisteeri ei sündi, vananemist, haigusi ega surma. Need, kes on arukad, ei püüdle enese ühelegi materiaalse maailma planeedile kandmise poole.

If one tries to enter higher planets by mechanical means, instant death is assured, for the body cannot stand the radical changes in atmosphere. But if one attempts to go to higher planets by means of the yoga system, he will acquire a suitable body for entrance. We can see this demonstrated on this earth, for we know it is not possible for us to live in the sea, in a watery atmosphere, nor is it possible for aquatics to live on the earth. As we understand that even on this planet one has to have a particular type of body to live in a particular place, so a particular type of body is required for other planets. On the higher planets, bodies live much longer than on earth, for six months on earth is equal to one day on the higher planets. Thus the Vedas describe that those who live on higher planets live upward to ten thousand earth years. Yet despite such a long life span, death awaits everyone. Even if one lives twenty thousand or fifty thousand or even millions of years, in the material world the years are all counted, and death is there. How can we escape this subjugation by death? That is the lesson of the Bhagavad-gītā.

Kui keegi püüab jõuda kõrgematele planeetidele mehaanilisi vahendeid kasutades, ootab teda ees kohene surm, kuna meie keha ei suuda taluda niivõrd suuri muutusi atmosfääris. Kuid kui seda üritatakse jooga praktiseerimise läbi, omandatakse selleks sobiv keha. Selle vajalikkuses võib veenduda kasvõi siinses maailmas ringi vaadates, sest me teame ju, et me ei suudaks elada veekeskkonnas, veeatmosfääris, ja samuti pole veeloomad võimelised elama kuival maal. Ja kui me mõistame, et juba sel ühel planeedil on ühes teatud keskkonnas elamiseks vaja omada selleks sobivat keha, on ju loomulik, et teisel planeedil elamiseks on samuti vajalik omada selle keskkonnaga sobivat keha. Kõrgematel planeetidel on kehade kestus märksa pikem kui Maal; kuus kuud Maal võrduvad ühe päevaga kõrgematel planeetidel. Seejuures öeldakse "Vedades", et kõrgemate planeetide asustajad elavad kuni kümme tuhat aastat. Ent vaatamata sedavõrd pikale elule tuleb sealgi lõpuks kõigil alistuda surmale. Võidakse elada kasvõi kakskümmend tuhat või viiskümmend tuhat või kasvõi miljoneid aastaid, materiaalses maailmas on aga kõik need aastat loetud ja lõpuks saabub ikkagi surm. Kuidas sellisest surma orjusest vabaneda? Seda õpetab meile "Bhagavad-gītā".

na jāyate mriyate vā kadācin
nāyaṁ bhūtvā bhavitā vā na bhūyaḥ
ajo nityaḥ śāśvato ’yaṁ purāṇo
na hanyate hanyamāne śarīre

“For the soul there is never birth nor death. Nor, once having been, does he ever cease to be. He is unborn, eternal, ever-existing, undying, and primeval. He is not slain when the body is slain.” (Gītā 2.20)

"Hinge jaoks ei eksisteeri ei sündi ega surma, ja olles kord olnud ei lakka ta eales olemast. Ta on sündimatu, igavene, igiolev, surematu ja algne. Kui hävitatakse keha jääb hing ikka püsima." (Bg. 2.20)

We are spirit soul, and as such we are eternal. Why, then, should we subject ourselves to birth and death? One who asks this question is to be considered intelligent. Those who are Kṛṣṇa conscious are very intelligent, because they are not interested in gaining entrance to any planet where there is death. They will reject a long duration of life in order to attain a body like God’s. Īśvaraḥ paramaḥ kṛṣṇaḥ sac-cid-ānanda-vigrahaḥ. Sat means “eternal,” cit means “full of knowledge,” and ānanda means “full of pleasure.” Kṛṣṇa is the reservoir of all pleasure. If we transfer ourselves from this body into the spiritual world – either to Kṛṣṇaloka (Kṛṣṇa’s planet) or any other spiritual planet – we will receive a similar sac-cid-ānanda body. Thus the aim of those who are in Kṛṣṇa consciousness is different from those who are trying to promote themselves to higher planets within this material world.

Me oleme vaimsed hinged, ja kui sellised oleme me igavesed. Miks peaksime me siis aga alistuma sünni ja surma tsüklile? Seda, kes on jõudnud juba sellise küsimuseni, tuleb pidada arukaks. Need, kes viibivad Kṛṣṇa teadvuses, on väga arukad, sest nad ei ole huvitatud ühestki planeedist, kus eksisteerib surm. Neid ei huvita sealne pikk elu — nende sooviks on omandada samasugune keha nagu Jumalal. Īśvaraḥ paramaḥ kṛṣṇaḥ sac- cid-ānanda-vigrahaḥ. Sat tähendab "igavene", cit tähendab "täis teadmisi" ja ānanda tähendab "täis naudinguid". Kṛṣṇa on kõikide naudingute varamu. Kui me kanname end oma praegusest kehast vaimsesse maailma, kas siis Kṛṣṇalokale (Kṛṣṇa planeedile) või mõnele teisele vaimsele planeedile, siis omandame me Kṛṣṇaga samasuguse sac-cid-ānanda keha. Kṛṣṇa teadvuses viibijate eesmärk on seega hoopis teine kui enese materiaalse maailma kõrgematele planeetidele kandmist soovivate inimeste eesmärk.

The self, or soul, of the individual is a minute spiritual spark. The perfection of yoga lies in the transferral of this spiritual spark to the top of the head. Having attained this, the yogī can transfer himself to any planet in the material world according to his desire. If the yogī is curious to know what the moon is like, he can transfer himself there, or if he is interested in higher planets, he can transfer himself there, just as travelers go to New York, Canada, or other cities on the earth. Wherever one goes on earth, he finds the same visa and customs systems operating, and on all the material planets one can similarly see the principles of birth, old age, disease, and death operating.

Igaühe vaimne mina ehk hing on pisitilluke vaimne säde. Jooga täiuslikkus seisneb selle vaimse sädeme pealae juurde kandmises. Seda teinuna võib joogi kanda end vastavalt oma soovile ükskõik millisele materiaalse maailma planeedile. Kui joogi on huvitatud sellest, milline näeb välja kuu või mõni kõrgem planeet, võib ta kanda end sinna täpselt samamoodi nagu reisitakse New Yorki, Kanadasse, või Maa teistesse paikadesse. Ükskõik kuhu inimene Maal ei läheks, peab ta selleks omama viisat ja tal tuleb läbi toll, ning materiaalsetel planeetidel rännates toimivad samamoodi sünd, vananemine, haigused ja surm.

Oṁ ity ekākṣaraṁ brahma: at the point of death the yogī can pronounce oṁ, oṁkāra, the concise form of transcendental sound vibration. If the yogī can vibrate this sound and at the same time remember Kṛṣṇa, or Viṣṇu (mām anusmaran), he attains the highest goal. It is the process of yoga to concentrate the mind on Viṣṇu. The impersonalists imagine some form of the Supreme Lord, but the personalists do not imagine this; they actually see. Whether one imagines Him or actually sees Him, one has to concentrate his mind on the personal form of Kṛṣṇa.

Oṁ ity ekākṣaraṁ brahma: surmahetkel võib joogi korrata oṁ, oṁkāra, mis täiuslik transtsendentaalne helivibratsioon, ning kui joogi kordab seda heli, meenutades samal ajal Kṛṣṇat või Viṣṇut (mām anusmaran), siis saavutab ta kõrgeima eesmärgi. Joogaprotsessi otstarbeks ongi mõistuse Viṣṇule keskendamine. Impersonalistid kujutlevad endale mingit Kõigekõrgema Jumala kuju, kuid personalistidel pole seda vaja kujutleda, sest nad näevad seda ka tegelikkuses. Kuid olenemata kas kujutledes või tegelikkuses nähes, mõistus tuleb keskendada Kṛṣṇale.

ananya-cetāḥ satataṁ
yo māṁ smarati nityaśaḥ
tasyāhaṁ sulabhaḥ pārtha
nitya-yuktasya yoginaḥ

“For one who remembers Me without deviation, I am easy to obtain, O son of Pṛthā, because of his constant engagement in devotional service.” (Gītā 8.14)

"Oo Pṛthā poeg! Sellele, kes kõrvalekaldumatult mäletab Mind, ei ole Minuni jõudmine raske, sest ta on pidevalt hõivatud Minu pühendunud teenimisega." (Bg. 8.14)

Those who are satisfied with temporary life, temporary pleasure, and temporary facilities are not to be considered intelligent, at least not according to the Bhagavad-gītā. According to the Gītā, one whose brain substance is very small is interested in temporary things. We are eternal, so why should we be interested in temporary things? No one wants a nonpermanent situation. If we are living in an apartment and the landlord asks us to vacate, we are sorry, but we are not sorry if we move into a better apartment. It is our nature, because we are permanent, to want a permanent residence. We don’t wish to die, because in actuality we are permanent. Nor do we want to grow old or be diseased, because these are all external or nonpermanent states. Although we are not meant to suffer from fever, sometimes fever comes, and we have to take precautions and remedies to get well again. The fourfold miseries are like a fever, and they are all due to the material body. If somehow we can get out of the material body, we can escape the miseries that are integral with it.

Neid, kes on rahul ajaliku eluga, ajalike naudingute, ja ajalike võimalustega, ei saa pidada arukaiks, vähemasti mitte "Bhagavad-gītā" määratluste kohaselt. "Gītā" kohaselt on vaid need, kelle aju on nõrgalt arenenud huvitatud ajalikest asjadest. Me oleme igavesed, miks peaksid meid huvitama ajalikud asjad? Keegi ei soovi viibida ebapüsivas positsioonis. Kui majaomanik käsib meil korterist lahkuda, oleme me kurvad, kuid kui me lahkume paremasse korterisse pole meil vanast korterist lahkuda just kuigi kahju. Me ei taha surra, sest tegelikult oleme me igavesed. Samuti ei soovi me vananeda või haige olla, sest me soovi viibida ebapüsivas seisundis. Kuigi me seda ei soovi, jääme me aeg-ajalt ikka haigeks, vaeveldes palaviku käes, ja oleme sunnitud oma tegevusi kitsendama ja sisse võtma ravimeid, et taas terveks saada. Materiaalse eksistentsi neli põhiparatamatust on nagu palavik, ning nad kõik on tingitud meie materiaalsest kehast. Kui me suudame sellest kehast vabaneda, vabaneme me ka nendest hädadest, mis käivad sellega lahutamatult koos.

For the impersonalists to get out of this temporary body, Kṛṣṇa here advises that they vibrate the syllable oṁ. In this way they can be assured of transmigration into the spiritual world. However, although they may enter the spiritual world, they cannot enter into any of the planets there. They remain outside, in the brahmajyoti. The brahmajyoti may be compared to the sunshine, and the spiritual planets may be compared to the sun itself. In the spiritual sky the impersonalists remain in the effulgence of the Supreme Lord, the brahmajyoti. The impersonalists are placed in the brahmajyoti as spiritual sparks, and in this way the brahmajyoti is filled with spiritual sparks. This is what is meant by merging into the spiritual existence. It should not be considered that one merges into the brahmajyoti in the sense of becoming one with it; the individuality of the spiritual spark is retained, but because the impersonalist does not want to take a personal form, he is found as a spiritual spark in that effulgence. Just as the sunshine is composed of so many atomic particles, so the brahmajyoti is composed of so many spiritual sparks.

Impersonalistidele soovitab Kṛṣṇa sellest ajalikust kehast vabanemiseks korrata silpi oṁ. Sel viisil kindlustavad nemadki endale pääsemise vaimsesse maailma. Kuid ehkki nad pääsevad vaimsesse maailma, ei saa nad seal siseneda ühegi planeedi atmosfääri. Nad jäävad neist väljapoole, brahmajyotisse. Brahmajyotit võib võrrelda päikesevalgusega ja vaimseid planeete Päikese endaga. Impersonalistid jäävad vaimses taevas Kõigekõrgema Jumala särasse, brahmajyotisse. Impersonalistid asetuvad vaimsete sädemetena brahmajyotisse ja sel moel täitubki brahmajyoti vaimsete sädemetega. Seda mõeldaksegi vaimsesse eksistentsi liitumise all. Ei tule aga arvata, et brahmajyotisse liitumine tähendab sellega üheks saamist; kõik vaimse sädeme individuaalsed omadused säilivad endiselt, kuid kuna impersonalist ei soovi omandada personaalset kuju, jääb ta sellesse särasse kui vaimne säde. Täpselt nagu päikesevalgus koosneb paljudest paljudest aatomiosakestest, niisamuti moodustub brahmajyoti paljudest paljudest vaimsetest sädemetest.

However, as living entities we want enjoyment. Being, in itself, is not enough. We want bliss (ānanda) as well as being (sat). In his entirety, the living entity is composed of three qualities – eternality, knowledge, and bliss. Those who enter impersonally into the brahmajyoti can remain there for some time in full knowledge that they are now merged homogeneously with Brahman, but they cannot have that eternal ānanda, bliss, because that part is wanting. One may remain alone in a room for some time and may enjoy himself by reading a book or engaging in some thought, but it is not possible to remain in that room for years and years at a time, and certainly not for all eternity. Therefore, for one who merges impersonally into the existence of the Supreme, there is every chance of falling down again into the material world in order to acquire some association. This is the verdict of Śrīmad-Bhāgavatam. Astronauts may travel thousands and thousands of miles, but if they do not find rest on some planet, they have to return again to earth. In any case, rest is required. In the impersonal form, rest is uncertain. Therefore Śrīmad-Bhāgavatam says that even after so much endeavor, if the impersonalist enters into the spiritual world and acquires an impersonal form, he returns again into the material world because of neglecting to serve the Supreme Lord in love and devotion. As long as we are here on earth, we must learn to practice to love and serve Kṛṣṇa, the Supreme Lord. If we learn this, we can enter into those spiritual planets. The impersonalist’s position in the spiritual world is nonpermanent, for out of loneliness he will attempt to acquire some association. Because he does not associate personally with the Supreme Lord, he has to return again to the world and associate with conditioned living entities there.

Ometigi ihaldame me elusolendeina naudinguid. Lihtsalt eksisteerimisest meile ei piisa. Me soovime nii õndsust (ānanda) kui olemist (sat). Oma terviklikkuses on elusolendile omased kolm omadust — igavikulisus, teadmised ja õndsus. Need, kes sisenevad impersonaalselt brahmajyotisse, jäävad sinna mõneks ajaks teadmises, et nad on nüüd homogeenselt ühinenud Brahmaniga, kuid nad ei saa tunda igavest õndsust, ānandat, sest seda sooviv osa neist ei ole rahuldatud. Inimene võib jääda üksinda tuppa ja tunda raamatut lugedes või mõttetööga tegeldes sellest naudingut, kuid pole võimalik, et ta saaks jääda sinna tuppa aastateks, ja päris kindlasti mitte igavesti. Seetõttu peab see, kes liitub Kõigekõrgemaga impersonaalselt, kord taas langema alla materiaalsesse maailma, et kellegiga suhelda. Sedasi kinnitab "Śrīmad-Bhāgavatam". Astronaudid võivad rännata kosmoses tuhandeid ja tuhandeid miile, kuid kui nad kedagi teist eest ei leia, tuleb neil taas Maale tagasi pöörduda. Üksinda pole võimalik kaua viibida. Kuid impersonaalsel kujul ei saa kellegi teise eest leidmises kindel olla. Seetõttu lausubki "Śrīmad-Bhāgavatam", et isegi kui pärast suuri jõupingutusi impersonalist jõuab vaimsesse maailma, ja omandab seal impersonaalse vormi, tuleb tal tulla tagasi materiaalsesse maailma, sest ta keeldus teenimast armastuses ja pühendumuses Kõigekõrgemat Jumalat. Niikaua kui me viibime Maal, tuleb meil siin õppida armastama ja teenima Kṛṣṇat ehk Kõigekõrgemat Jumalat. Ning kui me omandame selleks vajalikud oskused ja teadmised, siis jõuame me vaimsetele planeetidele. Impersonalisti positsioon vaimses maailmas on ebapüsiv, sest üksinduse painest tekib tal vajadus kellegi teise järele. Ning kuna tal puudub isiklik suhe Kõigekõrgema Jumalaga, tuleb tal taas laskuda siia maailma, et suhelda siinsete teiste tingimustest sõltuvate elusolenditega.

It is of utmost importance, therefore, that we know the nature of our constitutional position: we want eternity, complete knowledge, and also pleasure. When we are left alone for a long time in the impersonal brahmajyoti, we cannot have pleasure, and therefore we accept the pleasure given by the material world. But in Kṛṣṇa consciousness, real pleasure is enjoyed. In the material world it is generally accepted that the highest pleasure is sex. This is a perverted reflection of the sex pleasure in the spiritual world, the pleasure of association with Kṛṣṇa. But we should not think that the pleasure there is like the sex pleasure in the material world. No, it is different. But unless sex life is there in the spiritual world, it cannot be reflected here. Here it is simply a perverted reflection, but the actual life is there in Kṛṣṇa, who is full of all pleasure. Therefore, the best process is to train ourselves now, so that at the time of death we may transfer ourselves to the spiritual universe, to Kṛṣṇaloka, and there associate with Kṛṣṇa. In Brahma-saṁhitā (5.29) Śrī Kṛṣṇa and His abode are described thus:

On seetõttu ülimalt oluline, et me mõistaksime oma algolemusliku positsiooni olemust: me ihaldame igavikulisust, täiuslikke teadmisi ja samuti naudinguid. Kuid kui me viibime pikka aega impersonaalses brahmajyotis, ei saa me seal tunda naudingut, mistõttu meil tulebki pöörduda tagasi materiaalsesse maailma rahulduma selle poolt pakutavate naudingutega. Kuid Kṛṣṇa teadvuses tuntakse tõelist naudingut. Materiaalse maailma suurimaks naudinguks peetakse tavaliselt seksi, kuid see on väärastunud peegeldus vaimse maailma seksuaalnaudingust, naudingust suhelda Kṛṣṇaga. Kuid ei tule arvata nagu oleks see sealne nauding analoogne materiaalse maailma seksuaalnaudinguga. See on teiselaadne nauding. Kuid kui vaimses maailmas ei eksisteeriks seksuaalelu, ei saaks me näha ka selle peegeldusi siin materiaalses maailmas. Siin avaldub see lihtsalt ühel moondunud kujul, oma täiuses on see esindatud aga Kṛṣṇas, kes on täis kõiki naudinguid. Seepärast on parim teguviis alustada Kṛṣṇa teadvuse arendamist juba praegu, et me surmahetkel oleksime valmis kandma end vaimsesse maailma, Kṛṣṇalokale, et suhelda seal Kṛṣṇaga. "Brahma-saṁhitās" (5.29) kirjeldatakse Śrī Kṛṣṇat ja Tema asupaika järgnevalt:

cintāmaṇi-prakara-sadmasu kalpa-vṛkṣa-
lakṣāvṛteṣu surabhīr abhipālayantam
lakṣmī-sahasra-śata-sambhrama-sevyamānaṁ
govindam ādi-puruṣaṁ tam ahaṁ bhajāmi

“I worship Govinda, the primeval Lord, the first progenitor, who is tending the cows, fulfilling all desire, in abodes built with spiritual gems, surrounded by millions of wish-fulfilling trees, always served with great reverence and affection by hundreds and thousands of lakṣmīs, or gopīs.”

"Ma kummardan Govinda, algallikalise Jumala, kõige esiisa ees, kes hoolitseb lehmade eest ja kes täidab kõik soovid, ja kes elab vaimsetest pärlitest ehitatud lossis, mida ümbritsevad miljonid soovidetäitmise puud, kus Teda suure austuse ja armastusega alati teenindavad sajad tuhanded lakṣmīd või gopīd."

This is a description of Kṛṣṇaloka. The houses are made of what is called “touchstone.” Whatever touchstone touches immediately turns into gold. The trees are wish-fulfilling trees, or “desire trees,” for one can receive from them whatever he wishes. In this world we get mangoes from mango trees and apples from apple trees, but there from any tree one can get whatever he desires. Similarly, the cows are called surabhi, and they yield an endless supply of milk. These are descriptions of the spiritual planets found in Vedic scriptures.

Sedasi kirjeldatakse meile Kṛṣṇalokat. Sealsed majad on ehitatud materjalist, mida nimetatakse "algkiviks". Ükskõik, mida selle algkiviga puudutada, muutub kullaks. Sealsed puud on soovidetäitmise puud, kust igaüks võib võtta, mida iganes ta peaks soovima. Siin maailmas saame mangopuult mangosid ja õunapuult õunu, kuid seal saame igalt puult mida iganes me soovime. Samuti annavad lehmad, keda nimetatakse surabhi, alati ja piiramatul hulgal piima. Sedasi kirjeldatakse vaimseid planeete Vedakirjanduse teostes.

In this material world we have become acclimatized to birth, death, and all sorts of suffering. Material scientists have discovered many facilities for sense enjoyment and destruction, but they have discovered no solution to the problems of old age, disease, and death. They cannot make any machine that will check death, old age, or disease. We can manufacture something that will accelerate death, but nothing that will stop death. Those who are intelligent, however, are not concerned with the fourfold miseries of material life, but with elevation to the spiritual planets. One who is continuously in trance (nitya-yuktasya yoginaḥ) does not divert his attention to anything else. He is always situated in trance. His mind is always filled with the thought of Kṛṣṇa, without deviation (ananya-cetāḥ satatam). Satatam refers to anywhere and any time.

Selles materiaalses maailmas oleme me kohanenud nii sünni, surma kui kõiksuguste kannatustega. Materialistliku meelestatusega teadlased on leiutanud suurel hulgal vahendeid meeltele rahulduse pakkumiseks ja suure hulga vahendeid hävitustööks, kuid nad pole leidnud mingit lahendust vananemise, haiguste ja surma vastu. Vananemise, haiguste ja surma vastu pole nad leiutanud ühtegi masinat. Nad toodavad hoopis vahendeid surma kiirendamiseks, aga mitte midagi, mis suudaks selle peatada. Nende tasakaalu, kes on arukad, siinse maailma neljast põhiparatamatusest tulenevad hädad siiski ei häiri, sest nemad on huvitatud vaid tõusmisest vaimsetele planeetidele. See, kes viibib pidevalt transis (nitya-yuktasya yoginaḥ), millelegi muule oma tähelepanu ei pööra. Pidevalt transis viibija mõtleb kõrvalekaldumatult ainult Kṛṣṇast (ananya-cetāḥ satatam). Sõna satatam tähendab alati ja kõikjal.

In India I lived in Vṛndāvana, and now I am in America, but this does not mean that I am out of Vṛndāvana, because if I think of Kṛṣṇa always, then I’m always in Vṛndāvana, regardless of the material designation. Kṛṣṇa consciousness means that one always lives with Kṛṣṇa on that spiritual planet, Goloka Vṛndāvana, and that one is simply waiting to give up this material body. Smarati nityaśaḥ means “continuously remembering,” and for one who is continuously remembering Kṛṣṇa, the Lord becomes tasyāhaṁ sulabhaḥ – easily purchased. Kṛṣṇa Himself says that He is easily purchased by this bhakti-yoga process. Then why should we take to any other process? We can chant Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare twenty-four hours daily. There are no rules and regulations. One can chant in the street, in the subway, or at his home or office. There is no tax and no expense. So why not take to it?

Indias oli minu elupaigaks Vṛndāvana, ja hetkel olen ma Ameerika Ühendriikides, kuid see ei tähenda, et ma enam Vṛndāvanas ei viibiks. Ma mõtlen kogu aeg ainult Kṛṣṇast, ja kui ma mõtlen Kṛṣṇast, olen ma alati Vṛndāvanas, olenemata kus ma ka füüsiliselt asun. Kṛṣṇa teadvuses viibija viibib juba praegu koos Kṛṣṇaga Tema vaimsel planeedil Goloka Vṛndāvanal, ja ootab vaid hetke millal lahkuda oma praegusest kehast. Smarati nityaśaḥ tähendab "alati mäletades", ja selle jaoks, kes Kṛṣṇat kunagi ei unusta, on Temani jõudmine lihtne. Kṛṣṇa Ise ütleb, et bhakti-jooga praktiseerimise abil on Temani jõudmine lihtne. Miks peaksime me siis otsima mõnd teist meetodit? Me võime korrata Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare / Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare kakskümmend neli tundi ööpäevas. Selleks pole mitte mingeid reegleid ega seadusi. Me võime korrata seda tänaval liikudes, metroos rongi oodates, kodus olles või tööl viibides. Selleks ei tule teha mitte mingeid kulutusi. Miks mitte siis seda võimalust kasutada?