Zehnter Vers

Kümnes värss

Text

Tekst

karmibhyaḥ parito hareḥ priyatayā vyaktiṁ yayur jñāninas
tebhyo jñāna-vimukta-bhakti-paramāḥ premaika-niṣṭhās tataḥ
tebhyas tāḥ paśu-pāla-paṅkaja-dṛśas tābhyo ’pi sā rādhikā
preṣṭhā tadvad iyaṁ tadīya-sarasī tāṁ nāśrayet kaḥ kṛtī

Synonyms

karmibhyaḥ — als alle fruchtbringenden Arbeiter; paritaḥ — in jeder Hinsicht; hareḥ — durch den Höchsten Persönlichen Gott; priyatayā — weil begünstigt; vyaktim yayuḥ — es heißt in der śāstra; jñāninaḥ — die im Wissen Fortgeschrittenen; tebhyaḥ — ihnen übergeordnet; jñāna-vimukta — durch Wissen befreit; bhakti-paramāḥ — die im hingebungsvollen Dienst Tätigen; prema-eka-niṣṭhāḥ — jene, die reine Liebe zu Gott erreicht haben; tataḥ — ihnen übergeordnet; tebhyaḥ — besser als sie; tāḥ — sie; paśu-pāla-paṅkaja-dṛśaḥ — die gopīs, die stets von Kṛṣṇa, dem Kuhhirtenknaben, abhängig sind; tābhyaḥ — über ihnen allen; api — gewiß; sā — Sie; rādhikā — Śrīmatī Rādhikā; preṣṭhā — sehr lieb; tadvat — in ähnlicher Weise; iyam — dies; tadīya-sarasī — Ihr See, Śrī Rādhā-kuṇḍa; tām — Rādhā-kuṇḍa; na — nicht; āśrayet — würde Zuflucht suchen bei; kaḥ — wer; kṛtī — überaus vom Glück begünstigt.

karmibhyaḥ — kui kõik karmīd; paritaḥ — igas suhtes; hareḥ — Jumala Kõrgeima Isiksuse poolt; priyatayā — kuna nad on pälvinud soosingu; vyaktim yayuḥ — śāstrates öeldakse; jñāninaḥ — need, kes on omandanud põhjalikud teadmised; tebhyaḥ — neist kõrgemal; jñāna-vimukta — teadmiste läbi vabanenud; bhakti-paramāḥ — need, kes tegelevad pühendunud teenimisega; prema-eka-niṣṭhāḥ — need, kes on saavutanud puhta armastuse Jumala vastu; tataḥ — neist kõrgemal; tebhyaḥ — neist paremad; tāḥ — nemad; paśu-pāla-paṅkaja-dṛśaḥ — gopīd, kes sõltuvad alati karjuspoisist – Kṛṣṇast; tābhyaḥ — neist kõigist kõrgemal; api — kindlasti; sā — Tema; rādhikā — Śrīmatī Rādhikā; preṣṭhā — väga kallis; tadvat — samamoodi; iyam — see; tadīya-sarasī — Tema järv, Śrī Rādhā- kuṇḍa; tām — Rādhā-kuṇḍa äärde; na — ei; āśrayet — leiaks varjupaiga; kaḥ — kes; kṛtī — kõige õnnelikum.

Translation

In der śāstra heißt es, daß von allen Arten fruchtbringender Arbeiter der im Wissen um die höheren Werte des Lebens Fortgeschrittene vom Höchsten Herrn, Hari, begünstigt wird. Von vielen solchen im Wissen fortgeschrittenen Menschen [jñānīs] mag jemand, der kraft seines Wissens praktisch befreit ist, sich dem hingebungsvollen Dienst zuwenden. Er ist den anderen überlegen. Über ihm steht derjenige, der prema oder reine Liebe zu Kṛṣṇa erreicht hat. Die gopīs stehen über all diesen fortgeschrittenen Gottgeweihten, denn sie sind stets völlig abhängig von Śrī Kṛṣṇa, dem transzendentalen Hirtenknaben. Von den gopīs ist Śrīmatī Rādhārāṇī Kṛṣṇa am liebsten. Ihr kuṇḍa [See] ist Śrī Kṛṣṇa so lieb wie diese liebste der gopīs. Wer wird also nicht am Rādhā-kuṇḍa wohnen und in einem von ekstatischen hingebungsvollen Empfindungen [aprākṛta-bhāva] durchdrungenen spirituellen Körper dem göttlichen Paar Śrī Śrī Rādhā-Govinda liebevollen Dienst darbringen, das dort Seine aṣṭakālīya-līlā, Seine ewigen achtfachen täglichen Spiele entfaltet. In der Tat sind jene, die an den Ufern des Rādhā-kuṇḍa hingebungsvollen Dienst ausführen, die glücklichsten Menschen im Universum.

Śāstrates öeldakse, et kõikidest karmīdest osutab Kõigekõrgem Jumal Hari soosingut neile, kes omavad põhjalikke teadmisi elu kõrgematest väärtustest. Paljudest sellistest inimestest, kes on jõudnud põhjalike teadmisteni [jñānīdest], on pühendunud teenimise poole pöördumine võimalik nende jaoks, kes on oma teadmiste jõul ka praktiliselt vabanenud. Selline isiksus asub teistest kõrgemas positsioonis. Temast kõrgemale jääb aga see, kes on tõepoolest saavutanud prema ehk puhta armastuse Kṛṣṇa vastu. Kõikidest edasijõudnud pühendunutest veelgi kõrgemateks peetakse gopīsid, kuna nemad on alati täielikus sõltuvuses Śrī Kṛṣṇast, transtsendentaalsest karjuspoisist, ning kõikidest gopīdest on Kṛṣṇale kõige kallim Śrīmatī Rādhārāṇī. Tema kuṇḍa [järv] on Jumal Kṛṣṇale niisama lõputult kallis kui see Tema poolt enim armastatud gopī. Kes küll loobuks siis võimalusest asuda elama Rādhā-kuṇḍa äärde, et ekstaatilistest pühendumuslikest tunnetest [aprākṛta-bhāvast] vallatud vaimses kehas teenida sügavas armastuses jumalikku paari Śri Śrī Rādhā-Govindat, kes lahutavad meelt Oma aṣṭakālīya-līlāga, Nende igaveste igapäevaste kaheksat liiki mängudega. Need, kes tegelevad pühendunud teenimisega Śrī Rādhā- kuṇḍa kallastel, on tõepoolest kõige õnnelikumad inimesed kogu universumis.

Purport

ERLÄUTERUNG: Zum gegenwärtigen Zeitpunkt geht fast jeder dieser oder jener fruchtbringenden Tätigkeit nach. Diejenigen, die begierig sind, materielle Gewinne durch Arbeit zu erzielen, nennt man karmīs oder fruchtbringende Arbeiter. Alle Lebewesen in der materiellen Welt sind unter den Bann māyās geraten. Es wird dies im Viṣṇu Purāṇa (6.7.61) wie folgt beschrieben:

Käesoleval ajal on peaaegu kõik inimesed hõivatud ühe või teise karmalise tegevusega. Neid, kes ihaldavad oma tööst materiaalset kasumit, nimetatakse karmīdeks ehk oma töö viljade nimel tegutsevateks inimesteks. Kõik elusolendid selles materiaalses maailmas on langenud māyā nõiduse kütkesse. Seda kirjeldatakse „Viṣṇu Purāṇas" (6.7.61):

viṣṇu-śaktiḥ parā proktā
kṣetrajñākhyā tathā parā
avidyā-karma-saṁjñānyā
tṛtīyā śaktir iṣyate

Weise haben die Energien des Höchsten Persönlichen Gottes in drei Kategorien gegliedert – nämlich die spirituelle Energie, die marginale Energie und die materielle Energie. Die materielle Energie wird als drittklassige Energie (tṛtīyā śaktiḥ) betrachtet. Die Lebewesen im Herrschaftsbereich der materiellen Energie sind bisweilen wie Hunde und Schweine damit beschäftigt, nur um der Sinnenbefriedigung willen sehr schwer zu arbeiten. Manche karmīs fühlen sich jedoch im gegenwärtigen Leben oder, nach der Ausführung frommer Werke, im nächsten Leben stark dazu hingezogen, verschiedene Arten von Opfern zu vollziehen, die in den Veden erwähnt werden. So werden sie kraft ihrer frommen Werke zu himmlischen Planeten erhoben. Tatsächlich werden diejenigen, die sich bei der Ausführung von Opfern streng an die vedischen Vorschriften halten, zum Mond und zu Planeten über dem Mond erhoben. In der Bhagavad-gītā (9.21) heißt es hierzu: kṣīṇe puṇye martya-lokaṁ viśanti. „Nachdem sich die Ergebnisse ihrer sogenannten frommen Werke erschöpft haben, kehren sie wieder auf die Erde zurück, die man Martya-loka oder den Ort des Todes nennt.“ Obwohl solche Personen durch ihre frommen Werke zu den himmlischen Planeten aufsteigen, und obwohl sie dort viele Tausende von Jahren das Leben genießen mögen, müssen sie doch auf den Erdplaneten zurückkehren, wenn die Ergebnisse ihrer frommen Werke aufgezehrt sind.

Targad on liigitanud Jumala Kõrgeima Isiksuse energiad kolme kategooriasse: vaimseks, marginaalseks ja materiaalseks energiaks. Materiaalset energiat peetakse kolmanda klassi energiaks (tṛtīyā śaktiḥ). Elusolendid, kes viibivad materiaalse energia alluvuses, rügavad vahel tööd teha vaid meeleliste naudingute nimel, mida kogevad ka koerad ja sead. On aga ka karmīsid, kelles kas selle elu jooksul või, pärast jumalakartlike tegude sooritamist, järgmises elus tekib tugev huvi erinevate „Vedades" kirjeldatud ohvritalituste läbiviimise vastu. Sedasi avaneb neile tänu nende poolt sooritatud jumalakartlikele tegudele võimalus tõusta paradiisiplaneetidele. Need, kes sooritavad ohverdusi täpses kooskõlas vedalike juhendustega, tõusevad Kuule ning Kuust kõrgematele planeetidele. Nagu kinnitatakse „Bhagavad-gītās" (9.21) – kṣīṇe puṇye martya-lokaṁ viśanti – pärast seda, kui nende niinimetatud jumalakartlike tegude viljad on ammendunud, pöörduvad nad taas tagasi Maale, mida nimetatakse martya-lokaks ehk surma asupaigaks. Ehkki sellised inimesed võivad tänu oma jumalakartlikele tegudele tõusta paradiisiplaneetidele ja ehkki nad võivad seal nautida elu tuhandete aastate jooksul, on nad jumalakartlike tegude viljade ammendudes ikkagi sunnitud tagasi pöörduma sellele planeedile.

Dies ist die Situation aller karmīs, einschließlich jener, die fromm handeln und die gottlos handeln. Auf unserem Planeten finden wir viele Geschäftsleute, Politiker und andere, denen es nur um materielles Glück geht. Sie versuchen, mit allen Mitteln Geld zu verdienen, ganz gleich ob solche Mittel fromm oder gottlos sind. Solche Menschen nennt man karmīs oder grobe Materialisten. Unter den karmīs gibt es einige vikarmīs oder Menschen, die ohne die Führung des vedischen Wissens handeln. Diejenigen, die auf der Grundlage vedischen Wissens handeln, führen Opfer durch, um Śrī Viṣṇu zu erfreuen und von Ihm Segnungen zu empfangen. So werden sie zu höheren Planetensystemen erhoben. Solche karmīs stehen über den vikarmīs, denn sie handeln getreu den Anweisungen der Veden und sind Kṛṣṇa zweifellos lieb. In der Bhagavad-gītā (4.11) sagt Kṛṣṇa: ye yathā māṁ prapadyante tāṁs tathaiva bhajāmy aham. „Alle belohne Ich in dem Maße, wie sie sich Mir ergeben.“ Kṛṣṇa ist so gütig, daß Er die Wünsche der karmīs und jñānīs erfüllt, ganz zu schweigen von denen der bhaktas. Obgleich die karmīs bisweilen zu höheren Planetensystemen erhoben werden, müssen sie nach dem Tod neue materielle Körper annehmen, solange sie fruchtbringenden Handlungen verhaftet bleiben. Wenn man fromm handelt, kann man einen neuen Körper unter den Halbgöttern auf den höheren Planetensystemen erlangen, oder man mag eine andere Stellung erreichen, in der man ein höheres Maß materiellen Glücks genießen kann. Auf der anderen Seite werden diejenigen, die gottlos handeln, erniedrigt und als Tiere, Bäume und Pflanzen geboren. Fruchtbringende Arbeiter, die sich nicht um die vedischen Anweisungen kümmern (vikarmīs), werden daher von gelehrten Heiligen nicht geschätzt. Im Śrīmad-Bhāgavatam (5.5.4) heißt es:

Selline on karmīde positsioon, sõltumata sellest, kas nad elavad jumalakartlikku või patust elu. Sellel planeedil võime me leida palju ärimehi, poliitikuid ja teisi inimesi, kes on huvitatud üksnes materiaalsest õnnest. Nad püüavad kõikvõimalike vahenditega raha teenida, pööramata tähelepanu, kas nende teguviis on jumalakartlik või patune. Selliseid inimesi nimetatakse karmīdeks ehk veendunud materialistideks. Mõningaid karmīsid nimetatakse ka vikarmīdeks – need on inimesed, kes tegutsevad vedalikest teadmistest juhendumata. Need, kes toetuvad oma tegevuses vedalikele teadmistele, sooritavad ohverdusi Jumal Viṣṇu rahuldamiseks ja Temalt õnnistuste saamiseks. Sel moel on neil võimalik tõusta kõrgematesse planetaarsüsteemidesse. Sellised karmīd asuvad vikarmīdest kõrgemal tasandil, sest nad peavad kinni „Vedade" juhendustest ja on kindlasti kallid Kṛṣṇale. Kṛṣṇa ütleb „Bhagavad- gītās" (4.11): ye yathā māṁ prapadyante tāṁs tathaiva bhajāmy aham. „Ma tasun igaühele just niivõrd, kuivõrd ta Mulle alistub." Kṛṣṇa on sedavõrd lahke, et Ta täidab isegi karmīde ja jñānīde soovid, rääkimata bhaktade soovidest. Ehkki karmīd tõusevad vahel kõrgematesse planetaarsüsteemidesse, peavad nad pärast surma omandama uue materiaalse keha nii kaua, kuni nad ei vabane kiindumusest karmalistesse tegevustesse. Kui inimene tegutseb jumalakartlikult, võib ta omandada uue keha pooljumalate keskel kõrgemates planetaarsüsteemides või mõne teise positsiooni, milles tal on suuremad võimalused nautida materiaalset õnne. Seevastu need, kes sooritavad jumalakartmatuid tegevusi, degradeeruvad ning sünnivad loomade, puude ja taimedena. Seepärast ei tunnusta targad pühad isiksused karmīsid, kes ei hooli vedalikest juhendustest (s.t. kes on vikarmīd). „Śrīmad-Bhāgavatamis" (5.5.4) kinnitatakse:

nūnaṁ pramattaḥ kurute vikarma
yad indriya-prītaya āpṛṇoti
na sādhu manye yata ātmano ’yam
asann api kleśada āsa dehaḥ

„Materialisten, die nur um der Sinnenbefriedigung willen wie Hunde und Schweine schwer arbeiten, sind im Grunde wahnsinnig. Sie führen alle möglichen abscheulichen Tätigkeiten aus, nur um ihre Sinne zu befriedigen. Materialistische Tätigkeiten sind einem intelligenten Menschen in keiner Weise würdig, denn als Folge solcher Tätigkeiten bekommt man einen materiellen Körper, der voller Leid ist.“ Der Zweck des menschlichen Lebens besteht darin, den dreifachen leidvollen Bedingungen zu entkommen, die das materielle Dasein begleiten. Unglücklicherweise sind fruchtbringende Arbeiter wie von Sinnen, Geld zu verdienen und mit allen Mitteln zeitweilige materielle Annehmlichkeiten zu erwerben; deshalb riskieren sie es, zu einem Leben in unteren Lebensformen erniedrigt zu werden. Materialisten schmieden törichterweise viele Pläne, um in der materiellen Welt glücklich zu werden. Sie halten nicht inne, um zu überlegen, daß sie nur eine bestimmte Anzahl von Jahren leben werden, von denen sie den größten Teil dazu verwenden müssen, Geld für Sinnenbefriedigung zu verdienen. Schließlich enden solche Tätigkeiten mit dem Tod. Materialisten bedenken nicht, daß sie nach Verlassen des Körpers vielleicht als niedere Tiere, Pflanzen oder Bäume verkörpert werden. So vereiteln all ihre Tätigkeiten den Zweck des Lebens. Nicht nur werden sie unwissend geboren, sie handeln auch in Unwissenheit und denken, sie erzielten materielle Vorteile in Form von Hochhäusern, schnellen Autos, ehrbaren Stellungen und so fort. Die Materialisten wissen nicht, daß sie im nächsten Leben erniedrigt werden und daß ihre Handlungen nur zu parābhava oder ihrer Niederlage dienen. So lautet die Aussage des Śrīmad-Bhāgavatam (5.5.5): parābhavas tāvad abodha-jātaḥ.

„Materialistid, kes rügavad tööd teha vaid meeleliste naudingute nimel, mida kogevad ka koerad ja sead, on tegelikult hullud. Üksnes meelte rahuldamise nimel sooritavad nad kõikvõimalikke jälestusväärseid tegusid. Arukale inimesele ei ole üldsegi kohane sooritada materialistlikke tegevusi, sest selliste tegevuste tulemusena peab elusolend taas vastu võtma uue materiaalse keha, mis on täis kannatusi." Inimelu eesmärk on pääseda välja tingimustest, milles elusolend on sunnitud kannatama kolme laadi hädade käes, mis materiaalse eksistentsiga kaasas käivad. Kahjuks on aga karmīd hullud raha teenimise järele ja püüavad iga hinnaga omandada ajutisi materiaalseid mugavusi, riskides seeläbi degradeeruda elu madalamatesse liikidesse. Oma rumalusest teevad materialistid hulganisti plaane, kuidas selles materiaalses maailmas õnnelikuks saada. Nad ei peatu järele mõtlema, et nad elavad vaid mõned aastad, millest on sunnitud kulutama suurema osa raha teenimisele, mille abil meeli rahuldada. Lõpuks saabub aga surm, mis katkestab kõik nende tegevused. Materialistid ei mõtle selle peale, et pärast sellest kehast lahkumist võivad nad sündida madalamate loomade, taimede või puude kehades. Kõik nende tegevused vaid tõkestavad seetõttu elu eesmärgi saavutamist. Nad mitte üksnes ei sünni teadmatuses, vaid ka tegutsevad teadmatuses, arvates, et pilvelõhkujate, suurte autode, auväärsete positsioonide jms näol langevad neile osaks materiaalsed hüved. Materialistid ei tea, et järgmises elus on nad sunnitud degradeeruma ning kõik nende tegevused ei too neile midagi muud peale parābhava ehk kaotuse. Selline on „Śrīmad-Bhāgavatami" (5.5.5) seisukoht: parābhavas tāvad abodha-jātaḥ.

Man sollte daher begierig danach sein, die Wissenschaft der Seele (ātma-tattva) zu verstehen. Solange man nicht auf die Stufe des ātma-tattva kommt, auf der man begreift, daß die Seele, und nicht der Körper, mit dem Selbst identisch ist, verbleibt man auf der Ebene der Unwissenheit. Von Tausenden und selbst Millionen unwissender Menschen, die ihre Zeit damit verschwenden, nur ihre Sinne zu befriedigen, mag einer zur Ebene des Wissens kommen und die höheren Werte des Lebens begreifen. Ein solcher Menschen wird jñānī genannt. Der jñānī weiß, daß ihn fruchtbringende Tätigkeiten an das materielle Dasein binden und ihn veranlassen werden, von einer Art des Körpers zur nächsten zu wandern. Wie das Śrīmad-Bhāgavatam (5.5.5) durch den Begriff śarīra-bandha (gebunden an das körperliche Dasein) andeutet, wird der Geist in karma oder fruchtbringende Tätigkeit versunken sein, solange man noch irgendeine Auffassung des Sinnengenusses beibehält, und dies wird dazu führen, daß man von Körper zu Körper wandern muß.

Inimene peaks seepärast lausa põlema soovist mõista ātma-tattvat – teadust hingest. Nii kaua kui inimene ei omanda teadmisi ātma-tattvast, mille läbi ta mõistab, et tema olemuseks on hing ja mitte keha, jääb ta teadmatusse. Tuhandetest ja isegi miljonitest teadmatuses viibivatest inimestest, kes raiskavad oma aega üksnes meelte rahuldamisele, tõuseb ehk ainult üks teadmiste tasandile, kus mõistab elu kõrgemaid väärtusi. Sellist inimest nimetatakse jñānīks. Jñānī teab, et karmalised tegevused seovad teda materiaalse eksistentsiga ja sunnivad teda rändama ühest kehast teise. Nagu „Śrīmad-Bhāgavatamis" osutatakse terminiga śarīra- bandha (seotud kehalise eksistentsiga), on inimese mõistus nii kaua, kuni ta ei loobu kõikidest meeleliste naudingute kontseptsioonidest, alati süvenenud karmasse ehk viljadele suunatud tegevusse ning see asjaolu sunnib teda vastu võtma üha uusi ja uusi kehasid.

Ein jñānī gilt somit mehr als ein karmī, denn er hält sich zumindest von den blinden Tätigkeiten des Sinnengenusses zurück. So lautet die Feststellung des Höchsten Persönlichen Gottes. Obgleich ein jñānī jedoch von der Unwissenheit der karmīs befreit sein mag, gilt er immer noch als unwissend (avidyā), solange er nicht zur Ebene des hingebungsvollen Dienstes aufsteigt. Obwohl jemand als jñānī oder ein im Wissen Fortgeschrittener angesehen werden mag, wird sein Wissen als unrein betrachtet, weil er keine Kenntnis vom hingebungsvollen Dienst hat und daher die unmittelbare Verehrung der Lotosfüße des Höchsten Persönlichen Gottes mißachtet.

Kuna jñānī on loobunud vähemalt pimedast meelte nautimisest, peetakse teda karmīst kõrgemal tasandil asuvaks. Selline on Jumala Kõrgeima Isiksuse seisukoht. Ent kuigi jñānī võib olla vabanenud karmīde teadmatusest, peetakse teda ikkagi teadmatuses (avidyās) viibivaks, kui ta pole jõudnud pühendunud teenimise tasandile. Ehkki inimest võidakse pidada jñānīks ehk sügavaid teadmisi omavaks isiksuseks, tuleb tema teadmisi pidada ebapuhtaks, kuna tal puudub teave pühendunud teenimisest ning ta ei tegele seetõttu Jumala Kõrgeima Isiksuse lootosjalgade otsese kummardamisega.

Wenn sich ein jñānī dem hingebungsvollen Dienst zuwendet, wird er sehr schnell einem gewöhnlichen jñānī überlegen. Ein solch fortgeschrittener Mensch wird als jñāna-vimukta-bhaktiparama beschrieben. Wie ein jñānī zum hingebungsvollen Dienst kommt, wird in der Bhagavad-gītā (7.19) erklärt, wo Kṛṣṇa sagt:

Kui jñānī pöördub pühendunud teenimise juurde, tõuseb ta kiiresti tavalisest jñānīst kõrgemale tasandile. Sellist kõrgelt arenenud isiksust kirjeldatakse sõnadega jñāna-vimukta-bhakti-parama. Sellest, kuidas jñānī pöördub pühendunud teenimise juurde, räägitakse „Bhagavad- gītās" (7.19), kus Kṛṣṇa ütleb:

bahūnāṁ janmanām ante
jñānavān māṁ prapadyate
vāsudevaḥ sarvam iti
sa mahātmā sudurlabhaḥ

„Wer nach vielen Geburten und Toden tatsächlich in Wissen gründet, ergibt sich Mir, da er weiß, daß Ich die Ursache aller Ursachen und daß Ich alles bin. Solch eine große Seele ist sehr selten.“ Jemand ist wirklich weise, wenn er sich den Lotosfüßen Kṛṣṇas ergibt, doch ein solcher mahātmā, eine große Seele, ist sehr selten.

„Pärast paljusid sünde ja surmasid alistub see, kes tõepoolest omab teadmisi, Minule, teades, et Mina olen kõikide põhjuste põhjus ja kõik eksisteeriv. Selline suur hing on väga haruldane." Inimene on tõeliselt tark, kui ta alistub Kṛṣṇa lootosjalgadele, kuid sellist mahātmāt ehk suurt hinge on võimalik kohata äärmiselt harva.

Nachdem sich jemand dem hingebungsvollen Dienst nach regulierenden Prinzipien zugewandt hat, mag er zur Stufe der spontanen Liebe zu Gott kommen, indem er den Fußspuren großer Gottgeweihter wie Nārada, Sanaka und Sanātana folgt. Der Höchste Persönliche Gott erkennt ihn dann als höherstehend an. Die Gottgeweihten, die Liebe zu Gott entwickelt haben, befinden sich zweifellos in einer erhabenen Stellung.

Asudes tegelema pühendunud teenimisega vastavalt reguleerivatele printsiipidele, võib inimene selliste suurte pühendunute nagu Nārada, Sanaka ja Sanātana eeskuju järgides saavutada Jumala spontaanse armastamise tasandi. Seejärel tunnistab Jumala Kõrgeim Isiksus teda teistest kõrgemal tasandil asuva isiksusena. Pühendunud, kes on arendanud endas välja armastuse Jumala vastu, asuvad kahtlematult väga ülevas positsioonis.

Unter all diesen Gottgeweihten gelten die gopīs als höhergestellt, weil sie nichts anderes als Kṛṣṇas Befriedigung kennen. Auch erwarten die gopīs keine Gegenleistung von Kṛṣṇa. Ja, Kṛṣṇa versetzt sie manchmal in größte Not, indem Er Sich von ihnen trennt. Trotzdem können sie Kṛṣṇa nicht vergessen. Als Kṛṣṇa Vṛndāvana verließ, um nach Mathurā zu fahren, wurden die gopīs völlig mutlos und verbrachten den Rest ihres Lebens damit, in Trennung von Kṛṣṇa einfach zu weinen. Das bedeutet, daß sie in gewissem Sinne niemals wirklich von Kṛṣṇa getrennt waren. Es besteht kein Unterschied zwischen dem Denken an Kṛṣṇa und der unmittelbaren Gemeinschaft mit Ihm. Vielmehr ist vipralambha-sevā oder das Denken an Kṛṣṇa in Trennung, wie Śrī Caitanya Mahāprabhu es tat, weitaus besser, als Kṛṣṇa unmittelbar zu dienen. Von all den Gottgeweihten, die unvermischte hingebungsvolle Liebe zu Kṛṣṇa entwickelt haben, befinden sich die gopīs auf der höchsten Ebene, und von all diesen erhabenen gopīs ist Śrīmatī Rādhārāṇī die höchste. Niemand kann den hingebungsvollen Dienst Śrīmatī Rādhārāṇīs übertreffen. Ja nicht einmal Kṛṣṇa kann die Haltung Śrīmatī Rādhārāṇīs begreifen; Er nahm deshalb Ihre Stellung ein und erschien als Śrī Caitanya Mahāprabhu, nur um Ihre transzendentalen Empfindungen zu verstehen.

Kõikidest sellistest pühendunutest peetakse kõrgeimateks gopīsid, sest nad ei mõtle millelegi muule peale Kṛṣṇa rahuldamise. Seejuures ei oota nad Kṛṣṇalt mitte mingeid vastuteeneid. Vahel põhjustab Kṛṣṇa neile tohutuid kannatusi, lahkudes nende juurest, ent sellegipoolest ei suuda nad Kṛṣṇat unustada. Kui Kṛṣṇa lahkus Vṛndāvanast Mathurāsse, sattusid gopīd äärmiselt suurde masendusse ja kogu nende ülejäänud elu möödus lihtsalt Kṛṣṇast lahus viibimise pärast pisaraid valades. See tähendab, et teatud mõttes ei lahkunud nad kunagi Kṛṣṇa juurest, sest Kṛṣṇast mõtlemise ja Temaga suhtlemise vahel ei ole mitte mingit erinevust. Õigupoolest on vipralambha-sevā – Kṛṣṇast mõtlemine Temast lahus viibides, nii nagu seda tegi Śrī Caitanya Mahāprabhu – märksa ülevam Kṛṣṇa vahetust teenimisest. Kõikidest pühendunutest, kes on arendanud endas välja pühendumusliku armastuse Kṛṣṇa vastu, on niisiis kõige kõrgemas positsioonis gopīd ning kõikidest gopīdest on kõige kõrgem Śrīmatī Rādhārāṇī. Mitte keegi ei suuda Teda pühendunud teenimises ületada. Isegi Kṛṣṇa ei suuda mõista Tema meeleolu. Sel põhjusel omandaski Jumal Kṛṣṇa Śrīmatī Rādhārāṇī positsiooni ja ilmus Śrī Caitanya Mahāprabhuna, püüdes mõista Tema transtsendentaalseid tundeid.

Auf diese Weise kommt Śrīla Rūpa Gosvāmī allmählich zu dem Schluß, daß Śrīmatī Rādhārāṇī die höchste Geweihte Kṛṣṇas ist und daß Ihr kuṇḍa (See), Śrī Rādhā-kuṇḍa, der erhabenste Ort ist. Das wird in einem Zitat aus dem Padma Purāṇa bestätigt, das im Laghu-bhāgavatāmṛta (Uttarakhaṇḍa 45) und im Caitanya-caritāmṛta zitiert wird:

Sel moel jõuab Śrīla Rūpa Gosvāmī järkhaaval järelduseni, et Śrīmatī Rādhārāṇī on Kṛṣṇa ülevaim pühendunu ning Tema kuṇḍa (järv), Śrī Rādhā-kuṇḍa, on kõige ülevam paik. Seda seisukohta toetab ka tsitaat „Laghu-bhāgavatāmṛtast" (Uttara-khaṇḍa 45), mis on ära toodud „Śrī Caitanya-caritāmṛtas":

yathā rādhā priyā viṣṇos
tasyāḥ kuṇḍaṁ priyaṁ tathā
sarva-gopīṣu saivaikā
viṣṇor atyanta-vallabhā

„So wie Śrīmatī Rādhārāṇī dem Höchsten Herrn, Kṛṣṇa [Viṣṇu], lieb ist, so ist Ihr Badeort [Rādhā-kuṇḍa] Kṛṣṇa gleichermaßen lieb. Unter all den gopīs steht Sie als die Liebste des Herrn allein in höchster Stellung.“

„Paik, kus Śrīmatī Rādhārāṇi käib ujumas [Rādhā-kuṇḍa], on Kõigekõrgemale Jumalale, Kṛṣṇale [Viṣṇule] sama kallis kui Śrīmatī Rādhārāṇī Ise. Ta on kõrgeim gopī kõikide gopīde hulgast, sest just Tema vastu tunneb Jumal suurimat armastust."

Jeder, der am Kṛṣṇa-Bewußtsein interessiert ist, sollte daher letztendlich beim Rādhā-kuṇḍa Zuflucht suchen und dort sein ganzes Leben hindurch hingebungsvollen Dienst ausführen. So lautet die Schlußfolgerung Rūpa Gosvāmīs im zehnten Vers des Upadeśāmṛta.

Seetõttu peab igaüks, kes on huvitatud Kṛṣṇa teadvusest, leidma varjupaiga Rādhā-kuṇḍa ääres ja praktiseerima selles paigas pühendunud teenimist kogu elu. Sellise järelduseni jõuab Rūpa Gosvāmī käesolevas „Upadeśāmṛta" värsis.