TEXT 1

Text

Tekst

śrī-bhagavān uvāca
mayy āsakta-manāḥ pārtha
yogaṁ yuñjan mad-āśrayaḥ
asaṁśayaṁ samagraṁ māṁ
yathā jñāsyasi tac chṛṇu

Synonyms

śrī-bhagavān uvāca — der Höchste Herr sprach; mayi — an Mich; āsakta-manāḥ — mit angehaftetem Geist; pārtha — o Sohn Pṛthās; yogam — Selbstverwirklichung; yuñjan — ausübend; mat-āśrayaḥ — im Bewußtsein über Mich (Kṛṣṇa-Bewußtsein); asaṁśayam — ohne Zweifel; samagram — vollständig; mām — Mich; yathā — wie; jñāsyasi — du kannst kennen; tat — dies; śrnu — höre.

śrī-bhagavān uvāca — Kõigekõrgem Jumal ütles; mayi — Minusse; āsakta- manāḥ — kiindunud mõistusega; pārtha — oo, Pṛthā poeg; yogam — eneseteadvustamist; yuñjan — praktiseerides; mat-āśrayaḥ — Minu teadvuses (Kṛṣṇa teadvuses); asaṁśayam — kahtluseta; samagram — täielikult; mām — Mind; yathā — kuidas; jñāsyasi — sa võid teada; tat — seda; śṛṇu — püüa kuulata.

Translation

Die Höchste Persönlichkeit Gottes sprach: Höre nun, O Sohn Pṛthās, wie du Mich, frei von allen Zweifeln, vollständig erkennen kannst, indem du, völlig über Mich bewußt und den Geist auf Mich gerichtet, yoga praktizierst.

Jumala Kõrgeim Isiksus ütles: Nüüd, oo, Pṛthā poeg, kuula, kuidas täielikult Minu teadvuses viibides, Minusse kiindunud mõistusega joogat praktiseerides, võid sa vabana kahtlustest Minust täielikud teadmised omandada.

Purport

ERLÄUTERUNG: Im Siebten Kapitel der Bhagavad-gītā wird das Wesen des Kṛṣṇa-Bewußtseins umfassend beschrieben. Kṛṣṇa besitzt alle Füllen in Vollkommenheit, und hier wird beschrieben, wie Er diese Füllen entfaltet. Ein weiteres Thema des Siebten Kapitels sind die vier Arten vom Glück begünstigter Menschen, die sich Kṛṣṇa nähern, und die vier Arten unglückseliger Menschen, die sich Kṛṣṇa niemals zuwenden.

„Bhagavad-gītā" seitsmendas peatükis kirjeldatakse üksikasjalikult Kṛṣṇa teadvuse olemust. Kṛṣṇa omab täielikult kõiki küllusi ning siin kirjeldatakse, kuidas Ta Oma küllusi avaldab. Samuti kirjeldatakse selles peatükis nelja kategooriat õnnelikke inimesi, kes kiinduvad Kṛṣṇasse, ning nelja kategooriat õnnetuid inimesi, kes ei pöördu kunagi Kṛṣṇa poole.

In den ersten sechs Kapiteln der Bhagavad-gītā ist das Lebewesen als nichtmaterielle, spirituelle Seele beschrieben worden, die durch verschiedene Arten von yoga Selbstverwirklichung erreichen kann. Am Ende des Sechsten Kapitels wurde ausdrücklich erklärt, daß die beständige Konzentration des Geistes auf Kṛṣṇa – mit anderen Worten, Kṛṣṇa-Bewußtsein – die höchste Form aller yoga-Vorgänge darstellt. Nur wenn man den Geist auf Kṛṣṇa richtet, und nicht auf andere Weise, kann man die Absolute Wahrheit vollständig erkennen. Die Erkenntnis des unpersönlichen brahmajyoti oder des lokalisierten Paramātmā ist nicht vollkommen, denn dies stellt nur eine Teilerkenntnis der Absoluten Wahrheit dar. Vollkommenes und wissenschaftliches Wissen ist in Kṛṣṇa zu finden, und jedem, der Kṛṣṇa-Bewußtsein entwickelt, wird alles offenbart. Auf der Stufe des vollständigen Kṛṣṇa-Bewußtseins erkennt man, daß Kṛṣṇa das endgültige Wissen jenseits aller Zweifel ist. Die verschiedenen Formen des yoga sind nichts weiter als Stufen auf dem Pfad zum Kṛṣṇa-Bewußtsein. Jemand, der sich direkt dem Kṛṣṇa- Bewußtsein zuwendet, besitzt automatisch vollständiges Wissen über das brahmajyoti und den Paramātmā. Wenn man den yoga des Kṛṣṇa- Bewußtseins praktiziert, kann man alles in Vollkommenheit erkennen – die Absolute Wahrheit, die Lebewesen, die materielle Natur und ihre Manifestationen mit allem, was dazugehört.

„Bhagavad-gītā" kuues esimeses peatükis kirjeldati elusolendit kui mittemateriaalset vaimset hinge, kes on võimeline tõusma eneseteadvustamise tasandini erinevate joogasüsteemide järgimise abil. Kuuenda peatüki lõpus öeldakse selgelt, et mõistuse pidev keskendamine Kṛṣṇale ehk, teisisõnu öeldes, Kṛṣṇa teadvus on kõrgeim joogasüsteem. Keskendades mõistuse Kṛṣṇale, võib inimene täielikult mõista Absoluutset Tõde. Mõnel muul viisil pole see võimalik. Impersonaalse brahmajyoti või iga elusolendi südames viibiva Paramātmā teadvustamine pole täiuslik, sest see on vaid osaline Absoluutse Tõe teadvustamine. Täielikud ja teaduslikud teadmised on need, mis võimaldavad meil mõista Kṛṣṇat ning seetõttu ei jää Kṛṣṇa teadvuses viibivale inimesele midagi mõistmatuks. Täielikus Kṛṣṇa teadvuses viibides teab inimene, et teadmised Kṛṣṇast on lõplikud teadmised, mis jäävad väljapoole igasuguseid kahtlusi. Erinevad joogasüsteemid on vaid erinevad astmed Kṛṣṇa teadvuseni viival teel. See, kes teeb algust otseselt Kṛṣṇa teadvuse arendamisega, omandab täielikud teadmised ka nii brahmajyotist kui Paramātmāst. Kṛṣṇa teadvuse jooga praktiseerimise läbi võib inimene omandada täielikud teadmised kõigest – Absoluutsest Tõest, elusolenditest, materiaalsest loodusest ja selle erinevatest avaldumisvormidest ning kõigest sellega liituvast.

Man sollte sich deshalb demjenigen yoga-Pfad zuwenden, der im letzten Vers des Sechsten Kapitels beschrieben wird. Es ist möglich, den Geist auf Kṛṣṇa, den Höchsten, zu richten, wenn man den Vorschriften des hingebungsvollen Dienstes folgt, der sich in neun verschiedene Vorgänge unterteilen läßt, von denen śravaṇam der erste und wichtigste ist. Aus diesem Grund sagt der Herr zu Arjuna: „Höre von Mir“ (tac chṛṇu). Niemand kann eine größere Autorität sein als Kṛṣṇa, und von Ihm zu hören bietet einem deshalb die größte Möglichkeit, im Kṛṣṇa- Bewußtsein die Vollkommenheit zu erreichen. Man muß deshalb direkt von Kṛṣṇa oder von einem reinen Geweihten Kṛṣṇas Wissen empfangen – und auf keinen Fall von einem Nichtgottgeweihten und Emporkömmling, der auf seine akademische Ausbildung stolz ist.

Seepärast peaks inimene praktiseerima joogat nii nagu juhendatakse kuuenda peatüki viimases värsis. Mõistuse keskendamine Kṛṣṇale, Kõrgeimale, on võimalik, kui inimene sooritab pühakirjades ettekirjutatud üheksat pühendunud teenimise protsessi. Esimene ning olulisim neist üheksast on śravaṇam. Seepärast ütleb Jumal Arjunale: tac chṛṇu. „Kuula Mind." Pole suuremat autoriteeti kui Kṛṣṇa, ning seepärast on Teda kuulates inimesel suurim võimalus jõuda täieliku Kṛṣṇa teadvuseni. Teadmisi tuleb omandada otseselt Kṛṣṇalt või Kṛṣṇa puhtalt pühendunult, mitte aga üheltki mittepühendunust kelkijalt, kes uhkustab oma akadeemiliste teadmistega.

Das Śrīmad-Bhāgavatam beschreibt im Zweiten Kapitel des Ersten Cantos diesen Vorgang, durch den man Kṛṣṇa, die Höchste Persönlichkeit Gottes, die Absolute Wahrheit, erkennen kann, wie folgt:

„Śrīmad-Bhāgavatamis" kirjeldatakse seda Kṛṣṇa, Jumala Kõrgeima Isiksuse, Absoluutse Tõe mõistmise protsessi esimese laulu teises peatükis järgmiselt:

śṛṇvatāṁ sva-kathāḥ kṛṣṇaḥ
puṇya-śravaṇa-kīrtanaḥ
hṛdy antaḥ-stho hy abhadrāṇi
vidhunoti suhṛt satām

naṣṭa-prāyeṣv abhadreṣu
nityaṁ bhāgavata-sevayā
bhagavaty uttama-śloke
bhaktir bhavati naiṣṭhikī

tadā rajas-tamo-bhāvāḥ
kāma-lobhādayaś ca ye
ceta etair anāviddhaṁ
sthitaṁ sattve prasīdati

evaṁ prasanna-manaso
bhagavad-bhakti-yogataḥ
bhagavat-tattva-vijñānaṁ
mukta-saṅgasya jāyate

bhidyate hṛdaya-granthiś
chidyante sarva-saṁśayāḥ
kṣīyante cāsya karmāṇi
dṛṣṭa evātmanīśvare

„Aus den vedischen Schriften über Kṛṣṇa oder aus der Bhagavad-gītā direkt von Kṛṣṇa zu hören ist in sich selbst eine fromme Tätigkeit. Wenn ein Gottgeweihter ständig damit beschäftigt ist, über Kṛṣṇa zu hören, offenbart Sich ihm Śrī Kṛṣṇa, der im Herzen eines jeden weilt, als höchster wohlmeinender Freund und läutert ihn von innen. So entwickelt der Gottgeweihte auf natürliche Weise sein schlummerndes transzendentales Wissen. Je mehr er aus dem Bhāgavatam und von den Gottgeweihten über Kṛṣṇa hört, desto mehr wird er im hingebungsvollen Dienst des Herrn gefestigt. Wenn man hingebungsvollen Dienst entwickelt, wird man von den Erscheinungsweisen der Leidenschaft und Unwissenheit frei, und materielle Lust und Habgier lassen nach. Wenn diese Unreinheiten fortgewaschen sind, bleibt der angehende Transzendentalist fest auf der Ebene reiner Tugend verankert, er wird durch hingebungsvollen Dienst belebt und versteht die Wissenschaft von Gott vollkommen. So durchtrennt bhakti-yoga den festen Knoten materieller Anhaftung und befähigt den Gottgeweihten, sogleich die Stufe von asaṁśayaṁ samagram zu erreichen, auf der man die Höchste Absolute Wahrheit, die Persönlichkeit Gottes, versteht.“ (Śrīmad-Bhāgavatam 1.2.17–21)

Deshalb kann man die Wissenschaft von Kṛṣṇa nur verstehen, wenn man von Kṛṣṇa oder Seinem Kṛṣṇa-bewußten Geweihten hört.

„Kuulata Śrī Kṛṣṇast vedakirjanduse teostest või kuulata Teda otseselt „Bhagavad-gītāst" on õige tegevus. Jumal Kṛṣṇa, kes elab igaühe südames, käitub selle suhtes, kes kuulab Temast, kui parimat sooviv sõber. Jumal aitab sellisel pühendunul pideva Jumalast kuulamise läbi puhastuda. Sel viisil arendab pühendunu endas loomulikul teel välja uinunud transtsendentaalsed teadmised. Mida enam ta kuulab Kṛṣṇa kohta „Bhāgavatamist" ja pühendunutelt, seda enam kinnistub ta Jumala pühendunud teenimises. Pühendunud teenimist arendades vabaneb inimene kire ja teadmatuse guṇa mõju alt ning sedasi kaovad ka materiaalsed ihad ja kadedus. Kui need ebapuhtused on minema pühitud, püsib jooga praktiseerija puhta vooruse mõju all ning innustub pühendunud teenimise läbi, mõistes Jumala teadust täielikult. Sedasi sõlmib bhakti-jooga lahti materiaalsete kiindumuste tugeva sõlme ning võimaldab inimesel jõuda koheselt asaṁśayaṁ samagram tasandile ehk Kõrgeima Absoluutse Tõe ja Jumala Isiksuse mõistmiseni." (Bhāg.1.2.17 – 21)

Seega on teadust Kṛṣṇast võimalik mõista üksnes siis, kui kuulata seda Kṛṣṇalt või Tema Kṛṣṇa teadvuses viibivalt pühendunult.