TEXT 10

Text

Tekst

tam uvāca hṛṣīkeśaḥ
prahasann iva bhārata
senayor ubhayor madhye
viṣīdantam idaṁ vacaḥ

Synonyms

tam — zu ihm; uvāca — sagte; hṛṣīkeśaḥ — der Meister der Sinne, Kṛṣṇa; prahasan — lächelnd; iva — so; bhārata — o Dhṛtarāṣṭra, Nachkomme Bharatas; senayoḥ — der Heere; ubhayoḥ — beider Seiten; madhye — zwischen; viṣīdantam — zu dem Klagenden; idam — die folgenden; vacaḥ — Worte.

tam — talle; uvāca — ütles; hṛṣīkeśaḥ — meelte valitseja, Kṛṣṇa; prahasan — naeratades; iva — nõndaviisi; bhārata — oo, Dhṛtarāṣṭra, Bharata järglane; senayoḥ — armeede; ubhayoḥ — mõlema poole; madhye — vahel; viṣīdantam — kurvastavale; idam — järgmised; vacaḥ — sõnad.

Translation

O Nachkomme Bharatas, da sprach Kṛṣṇa in der Mitte zwischen den beiden Heeren zu dem kummervollen Arjuna lächelnd die folgenden Worte.

Ning siis, oo, Bharata järglane, lausus Kṛṣṇa naeratades kahe armee vahel seistes murest murtud Arjunale järgmised sõnad.

Purport

ERLÄUTERUNG: Das Gespräch fand zwischen engen Freunden statt, zwischen Hṛṣīkeśa und Guḍākeśa. Als Freunde befanden sich beide auf der gleichen Ebene, doch einer wurde freiwillig der Schüler des anderen. Kṛṣṇa lächelte, weil sich ein Freund entschlossen hatte, ein Schüler zu werden. Er ist der Herr allen Seins, der Meister eines jeden, und deshalb befindet Er Sich immer in einer höheren Stellung; und doch ist Er bereit, als Freund, Sohn oder Geliebter zu erscheinen, wenn ein Gottgeweihter Ihn in einer solchen Rolle sehen will. Als Er aber als Meister akzeptiert wurde, nahm Er sogleich diese Rolle an und sprach mit dem Schüler wie ein Meister – mit Ernst, wie es der Lage angemessen war. Offensichtlich wurde dieses Gespräch zwischen dem Meister und dem Schüler öffentlich, vor beiden Heeren, geführt, so daß alle ihren Nutzen daraus ziehen konnten. Die Gespräche der Bhagavad-gītā sind also nicht für eine bestimmte Person, Gesellschaft oder Gemeinschaft gedacht, sondern für alle, und Freunde wie Feinde haben gleichermaßen das Recht, sie zu hören.

Vestlus kahe lähedase sõbra, Hṛṣīkeśa ja Guḍākeśa vahel jätkus. Sõpradena asusid nad mõlemad ühel ja samal tasandil, kuid omaenese soovil sai ühest neist teise õpilane. Kṛṣṇa naerataski põhjusel, et Tema sõber oli otsustanud saada Tema õpilaseks. Iseenesest on Jumal alati kõigist kõrgemalseisev ning kõigi valitseja, kuid pühendunu soovil on Ta ometigi nõus olema talle kas sõber, poeg või kallim. Kui aga Temaga sooviti suhelda kui õpetajaga, omandas Ta kohe õpetaja rolli ning rääkis Oma õpilasega täie tõsidusega, nii nagu sellele positsioonile kohane. Nagu ilmneb, toimus see vestlus õpetaja ja õpilase vahel mõlema armee juuresolekul, nii et nende vestlusest võisid kasu saada kõik kohalolnud. Seega pole „Bhagavad-gītā" vestlused suunatud ühelegi konkreetsele isikule, ühiskonnale või riigile, vaid kõigile elusolendeile, ning nii sõbrad kui ka vaenlased omavad võrdseid õigusi nende kuulmiseks.