TEXT 52

Tekst

yadā te moha-kalilaṁ
buddhir vyatitariṣyati
tadā gantāsi nirvedaṁ
śrotavyasya śrutasya ca

Synonyms

yadā — når; te — din; moha — illusionens; kalilam — tætte skov; buddhiḥ — transcendental tjeneste med intelligens; vyatitariṣyati — krydser over; tadā — på det tidspunkt; gantā asi — vil du gå; nirvedam — ligegyldighed; śrotavyasya — over for alt, som vil blive hørt; śrutasya — alt, som allerede er hørt; ca — også.

yadā — kui; te — sinu; moha — illusiooni; kalilam — paks mets; buddhiḥ — arukusele tuginev transtsendentaalne teenimine; vyatitariṣyati — ületab; tadā — sel ajal; gantā asi — sa lähed; nirvedam — kalkus; śrotavyasya — kõige kuuldava suhtes; śrutasya — kõik, mida on juba kuuldud; ca — samuti.

Translation

Når din intelligens er kommet ud af illusionens tætte skov, vil du blive ligegyldig over for alt, du har hørt, og alt, du kommer til at høre.

Kui su arukus on pääsenud välja pettekujutelmade paksust metsast, muutud sa ükskõikseks kõige selle suhtes, mida sa oled varem kuulnud ja kõige selle suhtes, mida sa tulevikus kuuled.

Purport

FORKLARING: Der findes mange gode eksempler fra de store Gudshengivnes liv på dem, der blot igennem hengiven tjeneste til Herren blev ligeglade med Vedaernes ritualer. Når en person virkelig forstår Kṛṣṇa og sit forhold til Ham, bliver han naturligt ligeglad med ritualistiske frugtstræbende handlinger, også selv om han skulle være en erfaren brāhmaṇa. Śrī Mādhavendra Purī, en stor hengiven og ācārya inden for den hengivne tradition, skriver:

Jumala suurte pühendunute eludest on palju häid näiteid selle kohta, kuidas nad lihtsalt Jumala pühendunud teenimise läbi muutusid ükskõikseteks „Vedade" rituaalide suhtes. Kui inimene tõepoolest mõistab Kṛṣṇat ning oma suhteid Temaga, muutub ta loomulikult täiesti ükskõikseks kõikide karmalistele resultaatidele suunatud rituaalide suhtes, ja seda ka siis, kui ta on suurte kogemustega brāhmaṇa. Śrī Mādhavendra Purī, suur pühendunu ja ācārya pühendunute ahelas ütleb:

sandhyā-vandana bhadram astu bhavato bhoḥ snāna tubhyaṁ namo
bho devāḥ pitaraś ca tarpaṇa-vidhau nāhaṁ kṣamaḥ kṣamyatām
yatra kvāpi niṣadya yādava-kulottaṁsasya kaṁsa-dviṣaḥ
smāraṁ smāram aghaṁ harāmi tad alaṁ manye kim anyena me

“O mine tre daglige bønner, al ære til jer. O mit bad, jeg frembærer min hyldest til dig. O halvguder, O forfædre, tilgiv mig min manglende evne til at vise jer respekt. Uanset hvor jeg nu befinder mig, kan jeg kun erindre Yadu-dynastiets store efterkommer, Kaṁsas fjende [Kṛṣṇa], og derved befri mig selv for enhver syndig tilknytning. Jeg tror, det er nok for mit vedkommende.”

„Oo, minu kolm korda päevas loetavad palved! Kogu au teile! Oo, pesemine! Palun võta vastu minu sügav lugupidamine. Oo, pooljumalad! Oo, esiisad! Palun andke mulle andeks minu võimetus teile lugupidamist avaldada. Nüüd, kus iganes ma ka viibiks, suudan ma mõelda ainult Yadu dünastia suurest järglasest [Kṛṣṇast], Kaṁsa vaenlasest, ning seeläbi suudan ma vabastada end kõikidest oma pattude köidikutest. Ning ma arvan, et sellest mulle piisab."

For begyndere er det absolut nødvendigt med de vediske ritualer og forskrifter, der indebærer at fremsige alle former for bønner tre gange dagligt, tage bad tidligt om morgenen, vise respekt til forfædrene osv. Men når man er helt Kṛṣṇa-bevidst og er engageret i Hans transcendentale kærlighedstjeneste, mister man interessen for alle disse regulerende principper, for man har allerede opnået fuldkommenhed. Hvis man kan nå til niveauet af forståelse igennem tjeneste til den Højeste Herre, Kṛṣṇa, behøver man ikke længere at gøre alle mulige former for askese og ofringer, som de anbefales i de åbenbarede skrifter. Og hvis man på samme måde ikke har forstået, at formålet med Vedaerne er at nå Kṛṣṇa, og blot er optaget af ritualer og lignende aktiviteter, spilder man sin tid til ingen verdens nytte med sådanne aktiviteter. Personer i Kṛṣṇa- bevidsthed overskrider grænserne for śabda-brahma eller Vedaernes og Upaniṣadernes domæne.

Vedalikud kombetalitused ja rituaalid on kohustuslikud algajale pühendunule: algajal pühendunul tuleb lugeda erinevaid palveid kolm korda päevas, pesta ennast igal varahommikul, avaldada lugupidamist esiisadele jne. Kui aga inimene viibib täielikult Kṛṣṇa teadvuses ja on hõivatud Kṛṣṇa teenimisega transtsendentaalses armastuses, muutub ta ükskõikseks kõikide selliste reguleerivate printsiipide suhtes, sest selline inimene on juba jõudnud täiuslikkuseni. Kui inimene jõuab Kõigekõrgema Jumala Kṛṣṇa teenimise läbi asjade tõelise olemuse mõistmise tasandile, ei ole ta enam kohustatud sooritama erinevaid askeese ja ohverdusi, mida soovitatakse pühakirjades. Kui aga inimene ei ole mõistnud, et „Vedade" eesmärgiks on jõuda Kṛṣṇani ning ta sooritab vaid rituaale, millest seal on kirjutatud, siis raiskab ta vaid kasutult oma aega. Kṛṣṇa teadvuses viibivad inimesed ületavad śabda-brahma ehk „Vedade" ja „Upaniṣadide" piirid.