TEXT 46

Tekst

yataḥ pravṛttir bhūtānāṁ
yena sarvam idaṁ tatam
sva-karmaṇā tam abhyarcya
siddhiṁ vindati mānavaḥ

Synonyms

yataḥ — fra hvem; pravṛttiḥ — udstrømning; bhūtānām — alle levende væseners; yena — af hvem; sarvam — alt; idam — dette; tatam — gennemtrænges; sva-karmaṇā — via sine egne pligter; tam — Ham; abhyarcya — ved at tilbede; siddhim — fuldkommenhed; vindati — opnår; mānavaḥ — et menneske.

yataḥ — kellelt; pravṛttiḥ — vool; bhūtānām — kõikide elusolendite; yena — kelle poolt; sarvam — kõike; idam — seda; tatam — läbitakse; sva- karmaṇā — tema oma kohustustega; tam — Teda; abhyarcya — teenimisega; siddhim — täiuslikkuse; vindati — saavutab; mānavaḥ — inimene.

Translation

Ved at tilbede Herren, der er ophav til alle levende væsener, og som er altgennemtrængende, kan et menneske opnå fuldkommenhed ved at gøre sit eget arbejde.

Teenides Jumalat, kes on kõikide elusolendite allikas ning kes on kõikeläbiv, võib inimene oma kohustuste täitmise läbi täiuslikkuseni jõuda.

Purport

FORKLARING: Som fastslået i kapitel 15 er alle levende væsener uadskillelige fragmentariske dele af den Højeste Herre. Den Højeste Herre er derfor begyndelsen til alle levende væsener. Dette bliver bekræftet i Vedānta-sūtra (1.1.2) med ordene janmādy asya yataḥ. Den Højeste Herre er således begyndelsen til alle levende væseners liv. Og som der står i Bhagavad-gītās kapitel 7, er den Højeste Herre altgennemtrængende i kraft af Sine to energier, den ydre energi og den indre energi. Man skal derfor tilbede den Højeste Herre sammen med Hans energier. Normalt tilbeder vaiṣṇava-hengivne den Højeste Herre sammen med Hans indre energi. Hans ydre energi er et forvrænget spejlbillede af den indre energi. Den ydre energi er en baggrund, men den Højeste Herre er gennem ekspansionen af Sin fuldstændige del som Paramātmā til stede overalt. Han er Oversjælen i alle halvguder, alle mennesker, alle dyr, overalt. Man bør derfor vide, at som uadskillelig del af den Højeste Herre er det ens pligt at tjene den Højeste. Alle skal være engageret i hengiven tjeneste til Herren i fuld Kṛṣṇa-bevidsthed. Det er anbefalingen i dette vers.

Nagu öeldud viieteistkümnendas peatükis, on kõik elusolendid Kõigekõrgema Jumala väikesed lahutamatud osakesed. Seega on Kõigekõrgem Jumal kõikide elusolendite algus. Seda kinnitab ka „Vedānta-sūtra": janmādy asya yataḥ. Kõigekõrgem Jumal on seega iga elusolendi elu alguseks. Ning nagu öeldakse seitsmeteistkümnendas peatükis, on Kõigekõrgem Jumal Oma kahe energia – välise ja sisemise energia – kaudu kõikeläbiv. Seepärast peaks inimene teenima Kõigekõrgemat Jumalat ja Tema energiaid. Tavaliselt teenivad vaiṣṇavatest pühendunud Kõigekõrgemat Jumalat ning Tema sisemist energiat. Tema väline energia on sisemise energia moondunud peegeldus. Väline energia on vaid taust, samas kui Kõrgeim Jumal viibib Oma täieõigusliku ekspansioonina, Paramātmāna kõikjal. Ta on Ülihing nii kõikides pooljumalates, kõikides inimestes kui ka kõikides loomades. Ta on kõikjal. Seepärast peaks iga inimene mõistma, et tema kui Kõigekõrgema Jumala lahutamatu osake omab kohustust teenida Kõigekõrgemat. Iga inimene peaks rakendama end Jumala pühendunud teenimisse täies Kṛṣṇa teadvuses. Selline on käesoleva värsi soovitus.

Alle bør tænke, at de er sat til at gøre en bestemt slags arbejde af Hṛṣīkeśa, sansernes herre. Og med resultatet af det arbejde, man er beskæftiget med, skal man tilbede Guddommens Højeste Personlighed, Śrī Kṛṣṇa. Hvis man hele tiden tænker på denne måde i fuld Kṛṣṇa- bevidsthed, bliver man ved Herrens nåde fuldt bevidst om alt. Det er livets fuldendelse. I Bhagavad-gītā (12.7) bemærker Herren, teṣām ahaṁ samuddhartā. Den Højeste Herre påtager Sig Selv ansvaret for at udfri en sådan hengiven. Dette er livets højeste fuldkommenhed. Hvis man tjener den Højeste Herre, når man den højeste fuldkommenhed, uanset hvad ens beskæftigelse er.

Igaüks peaks mõtlema, et ta teeb ühte või teistsugust tööd seetõttu, et Hṛṣīkeśa, meelte valitseja, on talle selle määranud, ning kasutama kõiki oma töö vilju Jumala Kõrgeima Isiksuse, Śrī Kṛṣṇa teenimiseks. Kui inimene mõtleb täies Kṛṣṇa teadvuses viibides alati sel moel, siis võib ta Jumala armu läbi kõigest teadlikuks saada. See on elu täiuslikkus. Jumal ütleb „Bhagavad-gītās" (12.7): teṣām ahaṁ samuddhartā. Kõigekõrgem Jumal Ise hoolitseb sellise pühendunu vabanemise eest. See on elu kõrgeim täiuslikkus. Ükskõik, millist ametit inimene ka omaks, saavutab ta täiuslikkuse, kui ta teenib Kõigekõrgemat Jumalat.