Eelmises peatükis kirjeldas Jumala Kõrgeim Isiksus Śrī Kṛṣṇa väga üksikasjalikult hinge algset olemust, püüdes seeläbi päästa Oma lähedast sõpra Arjunat materiaalse kurbuse ookeanist. Ning meetod, mida Ta selleks soovitas, oli buddhi-jooga ehk Kṛṣṇa teadvus. Mõnikord peetakse Kṛṣṇa teadvust ekslikult tegevusetuseks ning Kṛṣṇa teadvust sedasi mõistvad inimesed eralduvad tihtipeale mõnda üksikusse paika, et seal Jumal Kṛṣṇa püha nime korrates saavutada täielik Kṛṣṇa teadvus. Kuid enne, kui inimene ei tunne põhjalikult Kṛṣṇa teadvuse filosoofiat, ei soovitata tal Kṛṣṇa püha nime kordamiseks üksikusse paika eralduda. Sel moel võidakse saavutada üksnes odavat, teadmatute pealtnägijate imetlust. Ka Arjuna pidas Kṛṣṇa teadvust ehk buddhi-joogat või arukuse abil vaimses teadmises arenemist millekski aktiivsest elust eemaldumise laadseks, mis seisneks pattude kahetsemises ning askeetlikus elus üksildases paigas. Teisisõnu tahtis ta lahingusse astumisest osavalt kõrvale põigelda, kasutades Kṛṣṇa teadvust kui ettekäänet. Kuid siira õpilasena asetas ta selle probleemi oma õpetaja ette, küsides Kṛṣṇalt, milline oleks õigeim toimimisviis. Vastusena selgitas Jumal Kṛṣṇa Arjunale üksikasjalikult karma-jooga ehk Kṛṣṇa teadvuses töötamise olemust käesolevas, kolmandas peatükis.

Eelmises peatükis selgitati otsekui sissejuhatusena „Bhagavad-gītāsse" mitmeid erinevaid teid, nagu sāṅkhya-jooga, buddhi-jooga, arukuse abil oma meelte kontrollimine, resultaatide ihaldamisest vaba töö, ning samuti algaja pühendunu positsiooni. Seda kõike esitati seal süsteemitult. Toimimiseks ja mõistmiseks on vajalik täpsem selgitus ning seepärast palubki Arjuna Kṛṣṇat, et Ta selgitaks käsitletut lähemalt, nii, et ka iga lihtinimene võiks need teadmised vastu võtta sellistena nagu need on. Ehkki Kṛṣṇal polnud mingit kavatsust Arjunat sõnademänguga segadusse ajada, ei olnud Arjuna veel mõistnud, kuidas Kṛṣṇa teadvust arendada – kas tegevusetuse või aktiivse teenimise läbi. Teisisõnu selgitab ta oma küsimustega Kṛṣṇa teadvuse teed igale õpilasele, kes omab tõsist tahet mõista „Bhagavad-gītā" saladust.

Teise peatüki kolmekümne üheksandas värsis selgitas Jumal kahte liiki protsesse – sāṅkhya-joogat ja karma-joogat ehk buddhi-joogat. Antud värsis selgitab Jumal sedasama täpsemalt. Sāṅkhya-jooga ehk vaimu ja mateeria olemuse analüütiline uurimine pakub huvi inimestele, kes on altid spekulatsioonidele ning kes püüavad mõista maailma empiiriliste teadmiste ja filosoofia abil. Teine kategooria inimesi töötab aga Kṛṣṇa teadvuses, nagu seda selgitati teise peatüki kuuekümne esimeses värsis. Kolmekümne üheksandas värsis selgitas Jumal ka seda, et buddhi-jooga ehk Kṛṣṇa teadvuse põhimõtete kohaselt töötades vabastab elusolend end oma tegevuste järelmõjude köidikuist ning et see protsess on täiuslik. Sama printsiipi selgitatakse üksikasjalikumalt kuuekümne esimeses värsis, kus öeldakse, et buddhi-jooga tähendab sõltumist ainult Kõigekõrgemast (või täpsemalt väljendudes Kṛṣṇast), ning et sel viisil toimides on võimalik kergesti kõikide oma meelte üle kontroll saavutada. Seega on mõlemad joogad teineteisest vastastikuses sõltuvuses nagu religioon ja filosoofia. Religioon ilma filosoofiata on vaid sentimentalism, või ka fanatism, ning filosoofia ilma religioonita on omakorda vaid mõistuse spekulatsioon. Lõplik eesmärk on Kṛṣṇa, sest filosoofid, kes püüavad siiralt leida Absoluutset Tõde, jõuavad lõpuks Kṛṣṇa teadvuse juurde. Ka seda kinnitatakse „Bhagavad-gītās". Kogu protsess seisneb oma tõelise positsiooni mõistmises Ülihinge suhtes. Kaudne tee selle saavutamiseks on filosoofilised spekulatsioonid, mis võivad lõpuks tuua inimese Kṛṣṇa teadvuse juurde, kuid teine meetod on ühendada kõik oma elus otseselt Kṛṣṇa teadvusega. Nimetatud kahe meetodi hulgast on parem Kṛṣṇa teadvuse tee, sest see ei sõltu meelte puhastamisest filosoofia abil. Kṛṣṇa teadvuse praktiseerija puhastub automaatselt ning seetõttu on vahetu pühendunud teenimine üheaegselt nii lihtne kui ka ülendav.

Loobumusliku elukorralduse võib omaks võtta see, kes on puhastunud tänu ettekirjutatud kohustustele, mis on kirja pandud justnimelt selleks, et materialistlikud inimesed võiksid neid järgides puhastada oma südamed. Puhastumisprotsessi läbimata, kohe elu neljanda etapi (sannyāsa) juurde asudes, pole võimalik edu saavutada. Empiirilise filosoofia esindajad kinnitavad, et lihtsalt omaks võttes sannyāsa elukorralduse ehk loobumise karmalistest tegevustest, tõustakse koheselt Nārāyaṇaga võrdsele tasandile. Kuid Jumal Kṛṣṇa seda seisukohta ei kinnita. Kui inimese süda pole puhastunud, siis sannyāsa elukorralduse omaks võtmine teeb temast vaid ühiskondliku korra häirija. Kui inimene teeb aga algust Jumala transtsendentaalse teenimisega (buddhi-joogaga), võtab Jumal kõik tema jõupingutused vastu isegi juhul, kui ta ei täida oma ettekirjutatud kohustusi. Sv-alpam apy asya dharmasya trāyate mahato bhayāt. Isegi vähim selliste põhimõtete rakendamine võib päästa inimese suurtest raskustest.

Elusolendi aktiivsust ei põhjusta mitte tema viibimine materiaalses kehas, vaid selline on tema kui hinge algne olemus. Vaimse hinge kohalolekuta ei saa materiaalne keha liikuda. Keha on vaid elutu liikumisvahend, mida juhib vaimne hing, kes on alati aktiivne ning keda pole võimalik hetkekski seisatada. Seepärast tuleb vaimne hing hõivata kasuliku tööga Kṛṣṇa teadvuses, sest vastasel juhul võtab ta omaks illusoorse energia poolt peale surutud tegevused. Puutudes kokku materiaalse energiaga, omandab vaimne hing materiaalsed guṇad ning puhastamaks hinge sellisest ühendusest, tuleb hõivata end śāstrates ettekirjutatud kohustuste täitmisega. Ning kui hing on hõivatud oma loomupärase tegevusega, s.o. Kṛṣṇa teadvuses töötamisega, siis kõik, mida ta teeb, toob talle ainult kasu. Seda kinnitatakse „Śrīmad- Bhāgavatamis" (1.5.17):

„Kui inimene teeb algust Kṛṣṇa teadvuse arendamisega, siis isegi juhul, kui ta ei täida śāstrates ette kirjutatud kohustusi ega soorita pühendunud teenimist korrektselt, ja isegi siis, kui ta sellelt tasandilt langeb, ei kaota ta midagi ega saa talle osaks mingit kahju. Ent kui inimene järgib kõiki śāstrates antud juhendusi, ent ei viibi Kṛṣṇa teadvuses, mis kasu võiks ta siis oma tegevusest saada?" Seega on puhastumisprotsess vajalik Kṛṣṇa teadvuse tasandile jõudmiseks. Seepärast on nii sannyāsa kui iga teise puhastumisprotsessi ülesandeks aidata inimesel jõuda oma lõpliku eesmärgini, milleks on Kṛṣṇa teadvus. Seda eesmärki saavutamata võib kogu tegevust pidada edutuks.

On palju teesklejaid, kes keelduvad töötamast Kṛṣṇa teadvuses, kuid esinevad meditatsiooniga, ehkki nende mõistus on endiselt keskendunud meelelistele naudingutele. Et petta oma intelligentidest järgijaid, võivad sellised teesklejad jutustada ka kuiva filosoofiat, kuid antud värsi kinnituste kohaselt on sellised inimesed suurimad petised. Meeleliste naudingute nimel võib inimene töötada igas ühiskonnaklassis, kuid oma eksistentsi on võimalik puhastada üksnes staatusele kohaseid reegleid järgides. See, kes teeb joogiks olemisest vaid etenduse, ihaldades tegelikult meelelisi naudinguid, on suurim petis, ehkki ta võib teinekord kõneleda filosoofiast. Tema teadmistel pole vähimatki väärtust, sest Jumala illusoorne energia on selliselt patuselt inimeselt kõik teadmised ära võtnud. Sellise teeskleja mõistus on alati ebapuhas ning seepärast pole tema joogameditatsiooni etendusel mitte mingit väärtust.

On palju kasulikum täita oma kohuseid ja püüelda elu eesmärgi saavutamise poole, milleks on materiaalse maailma köidikutest vabanemine ja Jumala kuningriiki jõudmine, kui saada pseudotranstsendentalistiks liiderliku elu ja meeleliste naudingute nimel. Kõrgeim svārtha-gati ehk vaimse eneseteadvustamise eesmärk on jõuda Viṣṇuni. Kogu varṇadele ning āśramatele tugineva ühiskonnakorralduse ülesanne on aidata meil jõuda elu eesmärgini. Selle eesmärgini võib jõuda ka pereelu elav inimene, kes rakendab end reguleeritud pühendunud teenimisse Kṛṣṇa teadvuses. Eneseteadvustamiseni jõudmiseks tuleb allutada oma elu regulatsioonidele, vastavalt śāstrate ettekirjutustele, täites oma kohustusi kiindumusteta. Sel viisil jõuab inimene eduni. Siiras inimene, kes järgib seda meetodit, asetseb palju kõrgemal tasandil kui valelik teeskleja, kes võtab omaks kunstliku vaimsuse, et petta süütut publikut. Siiras tänavapühkija asetseb märksa kõrgemal tasandil kui s̆arlatanist mediteerija, kes tegeleb meditatsiooniga vaid elatise hankimiseks.

Maailmas on palju pseudomediteerijaid, kes kuulutavad valelikult, et nad on suursugust päritolu, nagu ka kõrge positsiooniga inimesi, kes valetavad, nagu oleksid nad ohverdanud kõik vaimse arengu nimel, kuigi nad tegelevad vaimsete asjadega vaid rahalistel põhjustel. Jumal Kṛṣṇa ei tahtnud, et Arjunast saaks teeskleja. Vastupidi, Jumal soovis, et Arjuna täidaks kṣatriyale ette kirjutatud kohustusi. Arjuna oli pereinimene ja sõjaväe kindral, ning seepärast oli tema jaoks parim toimimisviis sellise staatuse juurde ka jääda ning perekondlikule kṣatriyale ette kirjutatud religioosseid kohustusi täita. Ettekirjutatud kohustusi täites puhastab ilmalik inimene järk-järgult oma südame ning vabaneb materiaalsest saastast. Üksnes enese alalhoiule keskendatud niinimetatud loobumust pole Jumal kunagi heaks kiitnud, ning seda pole heaks kiitnud ka ükski pühakiri. Mingit tööd tuleb hinge ja keha kooshoidmiseks niikuinii teha. Meelevaldne tööst loobumine enne materialistlikest kalduvustest puhastumist pole õige teguviis. Igaüks, kes viibib materiaalses maailmas, omab aga kindlasti ebapuhtaid kalduvusi, soovides valitseda materiaalse looduse üle, ehk, teisisõnu väljendudes, soovib meelelisi naudinguid. Inimene peab vabanema sellistest ebapuhastest kalduvustest. Kui inimene ei tee seda, ettekirjutatud kohustusi täites, ei tohiks ta kunagi püüda saada niinimetatud transtsendentalistiks, kes on loobunud igasugusest tööst ja elab vaid teiste kulul.

Kuna oma keha alalhoiuks tuleb paratamatult mingit tööd teha, on ühiskonna erinevatesse sotsiaalsetesse jaotustesse kuuluvate ja erinevate omadustega inimeste jaoks kõik ettekirjutatud kohustused antud vastavuses selle eesmärgi täitmisega. Sõna yajña tähendab „Jumal Viṣṇu" või „ohverduste sooritamine". Kõik ohverdused on mõeldud Jumal Viṣṇu rahuldamiseks. „Vedades" antakse korraldus: yajño vai viṣṇuḥ. Teisisõnu öeldes teenib nii ettekirjutatud yajñade sooritamine kui ka otsene Jumal Viṣṇu teenimine sama eesmärki. Vastavalt selle värsi ettekirjutustele tähendab Kṛṣṇa teadvus seega yajña sooritamist. Varṇāśrama ühiskonnakorraldus on samuti suunatud Jumal Viṣṇu rahuldamisele. Varṇāśramācāravatā puruṣeṇa paraḥ pumān/ viṣṇur ārādhyate. („Viṣṇu Purāṇa" 3.8.8)

Seega peab inimene tegema tööd Viṣṇu rahuldamiseks. Ükskõik, millise teise eesmärgiga töö põhjustab materiaalse maailma köidikuisse sattumist, sest kõik sellised tegevused, nii head kui halvad, omavad järelmõjusid, mis seovad tegevuse sooritajat materiaalse maailmaga. Seepärast peaks inimene töötama Kṛṣṇa teadvuses rahuldamaks Kṛṣṇat (ehk Viṣṇut) ning sellist tööd sooritades viibib ta vabanemise tasandil. Sel viisil töötamine on suur kunst, mille praktiseerimise alguses on vajalik väga täpne juhendamine. Seega tuleb töötada väga hoolikalt Jumal Kṛṣṇa asjatundliku pühendunu juhendamise all või otseselt Jumal Kṛṣṇa Enda juhendusel (nagu see oli võimalik Arjuna jaoks). Mitte midagi ei tohiks sooritada isikliku meelelise naudingu nimel – kõike tuleb teha Kṛṣṇa rahuldamiseks. Selliselt toimides ei pääse inimene mitte üksnes oma töö järelmõjudest, vaid tõuseb järk- järgult Jumala teenimiseni transtsendentaalses armastuses, mis on ainus viis Jumala kuningriiki pääsemiseks.

Kõikide olendite Jumala (Viṣṇu) poolt loodud materiaalne loome on võimalus tingimustest sõltuvatele hingedele pöörduda tagasi koju – Jumala juurde. Kõik materiaalses loomes viibivad elusolendid sõltuvad materiaalsest loodusest, sest nad on unustanud oma suhted Viṣṇuga ehk Kṛṣṇaga, s.o. Jumala Kõrgeima Isiksusega. Vedalikes pühakirjades antud juhenduste eesmärgiks on aidata meil mõista seda igavest suhet, nii nagu kinnitatakse „Bhagavad-gītās": vedaiś ca sarvair aham eva vedyaḥ. Jumal ütleb, et „Vedade" eesmärk on mõista Teda. Vedalikes hümnides öeldakse: patiṁ viśvasyātmeśvaram. Seega on elusolendite valitseja Jumala Kõrgeim Isiksus, Viṣṇu. „Śrīmad-Bhāgavatamis" (2.4.20) kirjeldab Śrīla Śukadeva Gosvāmī Jumalat kui patit mitmel erineval moel:

Prajā-pati on Jumal Viṣṇu ning Ta on kõikide elusolendite, kõikide maailmade ja kogu ilu Jumal ja kõikide olendite kaitsja. Jumal lõi selle materiaalse maailma sellisel moel, et tingimustest sõltuvatel hingedel oleks võimalus omandada teadmisi, kuidas sooritada yajñasid (ohverdusi) Viṣṇu rahuldamiseks ja elada seeläbi ka materiaalses maailmas viibides muretult ning siseneda pärast oma praegusest materiaalsest kehast lahkumist Jumala kuningriiki. See ongi tingimustest sõltuva hinge kogu eluprogramm. Sooritades yajñasid, jõuab tingimustes sõltuv hing järk-järgult Kṛṣṇa teadvuse tasandile ning muutub igas mõttes jumalakartlikuks. Kali ajastu jaoks soovitavad vedalikud pühakirjad saṅkīrtana-yajña ehk Jumala nimede kordamise transtsendentaalset praktikat, mida tutvustas Jumal Caitanya, soovides päästa kõiki käesoleva ajastu inimesi. Saṅkīrtana-yajña ja Kṛṣṇa teadvus käivad käsikäes. Jumal Kṛṣṇa kehastust pühendununa (Jumal Caitanyana) mainitakse „Śrīmad-Bhāgavatamis" (11.5.32) koos konkreetse viitega saṅkīrtana-yajñale:

„Käesoleval kali ajastul teenivad piisava arukusega inimesed Jumalat, keda saadavad Tema kaaslased, saṅkīrtana-yajña sooritamise läbi." Teisi yajñasid, mida vedalikud pühakirjad ette näevad, on käesoleval kali ajastul väga raske praktiseerida, samas kui saṅkīrtana-yajña on lihtne ning kõiki eesmärke teeniv ülev ohverdus, mille praktiseerimist soovitatakse ka „Bhagavad-gītās" (9.14).

Pooljumalad on volitatud juhtima kõike materiaalses maailmas toimuvat. Neile on usaldatud materiaalse maailma varustamine õhu, valguse, vee ja kõigi teiste elusolendi keha ja hinge kooshoidmist võimaldavate armuandidega. Nad on Jumala Kõrgeima Isiksuse lugematud abilised Tema keha erinevates osades. Nende heameel ja rahulolematus sõltuvad inimeste poolt sooritatavatest yajñadest. Mõningad yajñad on suunatud mõne konkreetse pooljumala rahuldamiseks, kuid nii nendel kui ka kõikidel teistel juhtudel on yajñade lõplik nautija Jumal Viṣṇu. Ka „Bhagavad-gītās" kinnitatakse, et kõikide yajñade tegelik nautija on Kṛṣṇa: bhoktāraṁ yajña-tapasām. Seega on kõikide yajñade peamine eesmärk ikkagi yajña-pati rahuldamine. Kui neid yajñasid sooritatakse täiuslikult, siis on pooljumalad, kelle ülesandeks on materiaalse maailma varustamine kõige vajalikuga, loomulikult rahuldatud ning sel juhul ei tule karta loodusvarade lõppemist või puudujääki.

Yajñade sooritamine toob enesega kaasa mitmeid lisahüvesid, mis viivad lõpuks elusolendi vabanemiseni materiaalse maailma köidikuist. Yajñade sooritamise läbi muutuvad kõik tegevused puhtaks, nagu seda kinnitatakse „Vedades": āhāra-śuddhau sattva-śuddhiḥ sattva-śuddhau dhruvā smṛtiḥ smṛti-lambhe sarva-granthīnāṁ vipramokṣaḥ. Yajñade sooritamise läbi muutub toit pühitsetuks ning pühitsetud toidu söömise läbi puhastab elusolend oma eksistentsi. Eksistentsi puhastumise läbi muutuvad aju peened koed puhtaks, puhastades seeläbi ka mälu ning kui mälu on puhastunud, suudab elusolend mõtelda vabanemise teest. Kõik see viib ta lõppkokkuvõttes Kṛṣṇa teadvuse juurde, millest tänapäeva ühiskonnas kõvasti puudu jääb.

Pooljumalad on Jumala Kõrgeima Isiksuse, Viṣṇu autoriteetsed esindajad, kes varustavad materiaalset maailma kõige eluks vajalikuga. Seepärast tuleb neid rahuldada ettekirjutatud yajñade sooritamisega. „Vedadest" leiame juhendused mitmetele erinevatele pooljumalatele suunatud yajñade sooritamiseks, kuid lõppkokkuvõttes on kõikide yajñade vastuvõtja Jumala Kõrgeim Isiksus. Pooljumalatele ohverdamist soovitatakse vaid neile, kes ei mõista Jumala Kõrgeima Isiksuse olemust. „Vedades" soovitatud yajñad erinevad üksteisest vastavalt erinevate inimeste materiaalsetele omadustele. Ka erinevused erinevatele pooljumalatele suunatud yajñade vahel lähtuvad samalt aluselt – erinevatest omadustest. Näiteks lihasööjatele soovitatakse kummardada jumalanna Kālīt, materiaalse looduse koletut vormi, kellele tuleks ohverdada loomi. Kuid vooruse guṇas viibijaile soovitatakse Viṣṇu transtsendentaalset kummardamist. Lõppkokkuvõttes on kõikide yajñade ülesandeks aidata elusolendil aste astme järel transtsendentaalsele tasandile tõusta. Tavalisel inimesel tuleb sooritada vähemalt viite yajñat, mida tuntakse pañca-mahā-yajña nime all.

Inimene peaks siiski teadma, et kõigega, mis on inimühiskonnas elamiseks vajalik, varustavad inimesi pooljumalad, kes on Jumala esindajad. Mitte keegi ei suuda midagi ise luua. Selle kinnituseks võib tuua toidu näite. Inimühiskonnas söövad vooruse guṇas viibivad inimesed teravilju, puuvilju, aedvilju, piima, suhkrut jne ning mittetaimetoitlased söövad ka liha, kuid mitte midagi neist ei suuda inimene ise luua. Näiteid võib tuua ka soojuse, valguse, vee jms, mis kõik on samuti eluks hädavajalikud – inimühiskond ei suuda mitte midagi neist ise luua. Ilma Kõigekõrgema Jumalata poleks meil ohtralt päikesevalgust, kuupaistet, vihma, tuult jne, milleta elu oleks võimatu. Meie elu sõltub ilmselgelt Jumala andidest. Isegi meie tööstustoodangu jaoks on vaja paljusid erinevaid tooraineid nagu metalli, väävlit, elavhõbedat, mangaani jne. Selle kõigega varustavad meid Jumala esindajad selleks, et me saaksime neid õieti kasutades tervete ja tugevatena tegeleda eneseteadvustamisega, mis võimaldab meil jõuda elu lõpliku eesmärgini – materiaalse eksistentsi olelusvõitlusest vabanemiseni. Elu sellise eesmärgi saavutamine on võimalik yajñasid sooritades. Kui me aga unustame inimelu eesmärgi ning kasutame kõike Jumala esindajate poolt pakutavat vaid oma meelte rahuldamiseks, siis satume me üha enam materiaalse looduse köidikuisse, mis pole aga loome eesmärgiks. Sedasi muutume me kahtlemata varasteks ning peame materiaalse looduse seaduste kohaselt kandma karistust. Varaste ühiskonnas ei saa kunagi olla õnne, sest sellises ühiskonnas ei ole elul eesmärki. Veendunud materialistidest varastel pole elus lõplikku eesmärki. Kõik nende tegevused on suunatud üksnes enese meelelisele rahuldamisele ning nad ei oma yajñade sooritamise kohta mingeid teadmisi. Jumal Caitanya pani aga aluse lihtsaimale yajñale, nimelt saṅkīrtana-yajñale, mida võib sooritada igaüks, kes võtab omaks Kṛṣṇa teadvuse põhimõtted, ükskõik, millises maailma paigas.

Kõigekõrgema Jumala pühendunuid ehk Kṛṣṇa teadvuses viibivaid inimesi nimetatakse santadeks. Nad kogevad Jumala suhtes alati armastust, nii nagu seda kirjeldatakse „Brahma-saṁhitās" (5.38): premāñjana-cchurita-bhakti- vilocanena santaḥ sadaiva hṛdayeṣu vilokayanti. Santad, olles Jumala Kõrgeima Isiksusega, ehk Govindaga (kõikide naudingute andja), ehk Mukundaga (vabanemise andja), ehk Kṛṣṇaga (kõikiköitev isiksus) alati armastussuhetes, ei saa võtta vastu mitte midagi, pakkumata seda esmalt Kõigekõrgemale Isiksusele. Seepärast sooritavad pühendunud pidevalt yajñasid. Nendeks on pühendunud teenimise erinevad protsessid nagu śravaṇam, kīrtanam, smaraṇam, arcanam jne. Selliste yajñade sooritamine hoiab pühendunu alati lahus materiaalse maailma kõikvõimalikest patustest ja saastavatest suhetest. Need aga, kes valmistavad toitu enese jaoks, enese meeleliseks rahuldamiseks, pole mitte üksnes vargad, vaid kõikvõimalike pattude sööjad. Ja kuidas saab inimene olla õnnelik, kui ta on nii varas kui ka patustaja? See pole võimalik. Seepärast tuleb inimestele õpetada, kuidas praktiseerida lihtsat saṅkīrtana-yajñat täies Kṛṣṇa teadvuses, et nad võiksid saada igas suhtes õnnelikuks. Vastasel juhul ei saabu maailmas kunagi rahu ega õnne.

Śrīla Baladeva Vidyābhūṣaṇa, väljapaistev „Bhagavad-gītā" selgitaja, on kirjutanud järgmist: ye indrādy-aṅgatayāvasthitaṁ yajñaṁ sarveśvaraṁ viṣṇum abhyarcya tac-cheṣam aśnanti tena tad deha-yātrāṁ sampādayanti, te santaḥ sarveśvarasya yajña-puruṣasya bhaktāḥ sarva-kilbiṣair anādi-kāla-vivṛddhair ātmānubhava-pratibandhakair nikhilaiḥ pāpair vimucyante. Kõigekõrgem Jumal, keda tuntakse kui yajña-puruṣat ehk kõikide ohverduste isiklikku nautijat, on kõikide pooljumalate valitseja, ning pooljumalad teenivad Teda nagu erinevad kehaosad teenivad kogu keha. Pooljumalad nagu Indra, Candra ja Varuṇa on määratud juhtima materiaalse maailma kulgu ning „Vedad" annavad juhised, kuidas sooritada ohverdusi rahuldamaks pooljumalaid sel määral, et nad oleksid nõus jagama teraviljade kasvamiseks piisavalt õhku, valgust ja vett. Kui inimene kummardab aga Jumal Kṛṣṇat, siis avaldab ta sellega automaatselt austust ka pooljumalatele. Jumal Kṛṣṇat kummardades pole enam vaja pooljumalaid eraldi kummardada. Seepärast pakuvad Kṛṣṇa teadvuse tasandil asuvad Jumala pühendunud toitu Kṛṣṇale ning seejärel söövad ise, toites sedasi oma keha ka vaimselt. Selline toimimisviis vabastab inimese mitte ainult varasemate pattude järelmõjudest, vaid muudab tema keha immuunseks kogu materiaalse looduse saastava mõju suhtes. Kui kusagil on puhkenud epideemia, kaitseb inimest haigestumise eest antiseptiline vaktsiin. Samamoodi muudab esmalt Jumal Viṣṇule pakutud toit, mida me sööme, meid materiaalsete ahvatluste suhtes piisavalt immuunseks. Seda meetodit järgivat inimest nimetatakse Jumala pühendunuks. Sedasi suudab Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene, kes sööb üksnes esmalt Kṛṣṇale pakutud toitu, kahjutuks teha kõikide varasemate materiaalsete nakkuste järelmõjud, mis on takistusteks vaimse eneseteadvustamise teel. Inimene, kes toimib mõnel muul moel, suurendab vaid oma patuste tegevuste määra, omandades seetõttu järgmises elus näiteks koera või sea keha, et kannatada sooritatud pattudest tulenevate hädade käes. Materiaalne maailm on täis mustust, kuid see, kes on Jumala prasādami (Viṣṇule pakutud toidu) söömise läbi selle suhtes immuunseks muutunud, pääseb materiaalse looduse kallaletungidest, samas kui see, kes sel viisil ei toimi, saastub üha enam.

Teraviljad ja aedviljad on tõeline toit. Inimese söök on mitmesugused teraviljad, aedviljad, puuviljad jne ning loomadele jäävad nende jäätmed, rohi, taimed jne. Inimesed, kes on harjunud sööma liha, sõltuvad samuti taimedest, millega toidetakse loomi. Seega sõltume me lõppkokkuvõttes ikkagi põllu, mitte tehaste toodangust. Põllusaak sõltub aga piisavast vihmast ning vihma määravad pooljumalad nagu Indra, Päike, Kuu jne, kes on kõik Jumala teenrid. Jumalat saab rahuldada ohverdustega ning seepärast see, kes ei tea, kuidas ohverdusi sooritada, kogeb pidevalt puudust – selline on looduse seadus. Seega tuleb yajñat, eriti käesolevaks ajastuks ette nähtud saṅkīrtana-yajñat sooritada kasvõi selleks, et meil ei tuleks toidunappuse käes kannatada.

Selles värsis väljendatakse veelgi selgemalt yajñārtha-karmat ehk vajadust töötada üksnes Kṛṣṇa rahuldamiseks. Ning kui me peame töötama yajña-puruṣa, Viṣṇu rahuldamiseks, peame me leidma selleks juhendusi Brahmanist ehk transtsendentaalsetest „Vedadest". „Vedad" on seega töö suunamise seadustik. Kõike, mida sooritatakse ilma „Vedade" juhenduseta, nimetatakse vikarmaks ehk ebaautoriteetseks või patuseks tegevuseks. Seepärast, pääsemaks oma tegude järelmõjudest, tuleb alati toimida „Vedade" juhenduste kohaselt. Täpselt samamoodi nagu inimesel tuleb oma igapäevaelus järgida riigi seadusi, tuleb järgida ka kõrgeima, Jumala riigi seadusi. Need seadused on kirjas „Vedades", mis avaldusid Jumala Kõrgeima Isiksuse hingusest. Pühakirjades öeldakse: asya mahato bhūtasya niśvasitam etad yad ṛg-vedo yajur-vedaḥ sāma-vedo 'tharvāṅgirasaḥ. „Neli „Vedat" – nimelt „Ṛg Veda", „Yajur Veda", „Sāma Veda" ja „Atharva Veda" – on kõik avaldunud Jumala Isiksuse hingusest." („Bṛhad-āraṇyaka Upaniṣad" 4.5.11) Jumal, kes on kõikvõimas, võib rääkida õhku välja hingates, sest, nagu kinnitatakse „Brahma-saṁhitās", Jumal on kõikvõimas, täites ühe oma meele abil kõikide teiste meelte funktsioone. Teisisõnu öeldes võib Jumal rääkida Oma hingusega ning viljastada Oma silmadega. Seda kinnitab tõsiasi, et Ta sigitas kõik elusolendid, heites vaid korraks pilgu materiaalsele loodusele. Ja olles loonud ning eostanud tingimustest sõltuvad hinged materiaalse looduse üsas, andis Ta vedatarkuste näol ka juhendused, kuidas need tingimustest sõltuvad hinged saavad tulla tagasi koju, tagasi Jumala juurde. Me ei tohi unustada, et kõik materiaalses looduses viibivad tingimustest sõltuvad hinged ihaldavad materiaalseid naudinguid. Vedakirjanduses antakse juhendusi nii, et inimesel oleks võimalik rahuldada oma väärastunud ihasid ning olles lõpetanud sellise niinimetatud nautimise, pöörduda tagasi Jumala juurde. See on tingimustest sõltuvate hingede võimalus saavutada vabanemine ning seepärast peavad nad püüdma järgida yajña protsessi, tõustes Kṛṣṇa teadvuse tasandile. Isegi need, kes ei ole järginud vedakirjanduse ettekirjutusi, võivad võtta omaks Kṛṣṇa teadvuse põhimõtted, mis asendavad vedalikke yajñasid ehk karmasid.

Selles värsis mõistab Jumal hukka mammonakorjaja filosoofia „tööta kõvasti ja rahulda meeli". Seepärast on neil, kes soovivad materiaalset maailma nautida, hädavajalik sooritada eespool mainitud yajñade tsüklit. See, kes taolisi regulatsioone ei järgi, elab väga riskantset elu, tõmmates endale kaela üha suuremaid karistusi. Looduse seaduste kohaselt on elu inimkehas mõeldud just nimelt vaimseks eneseteadvustamiseks, kas siis karma-jooga, jñāna-jooga või bhakti-jooga abil. Transtsendentalistid, kes asuvad kõikidest pahedest ja voorustest kõrgemal, ei ole kohustatud rangelt järgima kõikide ettekirjutatud yajñade sooritamist, kuid need, kes on hõivatud enese meelelise rahuldamisega, vajavad puhastumiseks eespool mainitud yajñade tsüklit. Tegevusi on mitmesuguseid. Need, kes ei viibi Kṛṣṇa teadvuse tasandil, viibivad kahtlemata meeleliste naudingute tasandil ning seepärast peavad nad rakendama end jumalakartlikku töösse. Yajña süsteem on loodud nii, et need, kelle teadvus on meeleliste naudingute tasandil, saaksid rahuldada oma soove, sidumata end meelelisele naudingule suunatud töö järelmõjudega. Maailma õitseng ei sõltu mitte meie endi jõupingutustest, vaid Kõigekõrgema Jumala plaanist, mida saadavad täide pooljumalad, kes on Kõigekõrgema Jumalaga otsestes alluvussuhetes. Seepärast on yajñad suunatud otseselt nende konkreetsete pooljumalate rahuldamisele, kellest räägitakse „Vedades". Kaudselt on ka selline tegevus Kṛṣṇa teadvuse praktika, sest kui inimene oskab sooritada yajñasid, jõuab ta kindlasti lõpuks Kṛṣṇa teadvuseni. Kui aga yajñade sooritamise läbi Kṛṣṇa teadvuseni ei jõuta, võib nendes ette nähtud põhimõtete järgimist pidada lihtsalt moraalikoodeksile vastavaks eluks. Seepärast ei tohiks inimene piirduda oma tegevustes üksnes moraalikoodeksi järgimisega, vaid peaks tõusma sellest kõrgemale ja jõudma Kṛṣṇa teadvuse tasandile.

Inimene, kes viibib täielikult Kṛṣṇa teadvuses, kes on täielikult rahuldatud Kṛṣṇa teadvuses sooritatud tegude läbi, ei oma enam mitte mingeid kohustusi. Kṛṣṇa teadvuses viibimise tõttu on ta vabanenud ateismist ning viibib tasandil, mille saavutamine nõuaks muidu mitmete tuhandete yajñade sooritamist. Teadvuse puhastumise läbi omandab inimene täie selguse oma igavesest positsioonist suhetes Kõigekõrgemaga. Jumala armulikkuse läbi loetakse kõik tema kohustused täidetuiks ning tema jaoks kaob vajadus järgida vedalikke ettekirjutusi. Selline Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei ole enam huvitatud materiaalsetest tegevustest ega tunne mingit rahuldust materiaalsetest naudingutest nagu vein, naised ja muud sõgedused.

Vaimse eneseteadvustamiseni jõudnud inimene ei ole enam kohustatud täitma ettekirjutatud kohustusi, välja arvatud töö Kṛṣṇa teadvuses. Kṛṣṇa teadvus pole tegevusetus, nagu seda selgitatakse lähemalt järgnevates värssides. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei otsi ühegi inimese ega pooljumala tuge. Ükskõik, mida ta Kṛṣṇa teadvuses ka teeks, tema kohustused on ikkagi täidetud.

Kõigekõrgem tähendab pühendunute jaoks Jumala Isiksust ning impersonalistide jaoks vabanemist. Seega inimene, kes töötab Kṛṣṇa heaks ehk Kṛṣṇa teadvuses viibides, täpse juhendamise all ja vabana kiindumusest oma töö resultaatidesse, läheneb kahtlemata elu kõrgeimale eesmärgile. Arjuna sai korralduse võidelda Kurukṣetra lahingus Kṛṣṇa nimel, kuna Kṛṣṇa soovis seda. Püüdlus olla hea inimene ning mitte kasutada vägivalda on isiklik kiindumus, kuid toimides Kõigekõrgema soovide kohaselt ei teki inimeses kiindumust oma töö resultaatidesse. Sedasi toimides sooritab ta kõige täiuslikumat tegevust, mida soovitab Jumala Kõrgeim Isiksus, Śrī Kṛṣṇa.

Selliseid vedalikke rituaale nagu ettekirjutuste kohaseid ohverdusi sooritatakse puhastumaks jumalakartmatutest tegudest, mida on sooritatud enese meeleliseks rahuldamiseks. Kuid tegevus Kṛṣṇa teadvuses on transtsendentaalne kõikide heade ja halbade tegude järelmõjude suhtes. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei oma mingit kiindumust oma töö resultaatidesse. Selline inimene töötab üksnes Kṛṣṇa heaks. Ta on küll hõivatud mitmesuguste tegevustega, kuid ta ei ole kiindunud mitte ühessegi neist.

Sellised kuningad nagu Janaka olid kõik vaimse eneseteadvustamiseni jõudnud hinged, mis tähendab, et nad ei olnud enam kohustatud täitma „Vedades" ette nähtud kohustusi. Sellest hoolimata täitsid nad kõiki ettekirjutatud kohustusi, et õpetada inimesi enese näite varal. Janaka oli Sītā isa ja Jumal Śrī Rāma äi. Olles suur Jumala pühendunu, asetses ta transtsendentaalsel tasandil, ent kuna ta oli Mithilā (Bihari provintsi alajaotus Indias) kuningas, oli ta kohustatud õpetama oma alluvaid ettekirjutatud kohustusi täitma. Jumal Kṛṣṇal ja Arjunal, Jumala igavesel sõbral, ei olnud mingit vajadust Kurukṣetra lahingusse astumiseks, kuid nad võitlesid, õpetamaks inimestele, et ka vägivalla rakendamine võib olla vajalik olukordades, kus väitlusest pole enam kasu. Enne Kurukṣetra lahingut tehti kõik võimalik, et sõda vältida, seda isegi Jumala Kõrgeima Isiksuse Enda poolt, kuid vastaspool jäi kindlaks otsusele sõtta astuda. Seega tuleb õiglase eesmärgi nimel astuda ka lahingusse. Ehkki Kṛṣṇa teadvuse tasandil viibival inimesel võib puududa igasugune huvi selle maailma vastu, tuleb tal ikkagi töötada, õpetamaks inimestele, kuidas elada ja tegutseda. Kṛṣṇa teadvuses viibivad suuri kogemusi omavad inimesed suudavad töötada nii, et teised hakkavad järgima nende eeskuju, nagu seda selgitatakse järgmises värsis.

Lihtrahvas vajab alati juhti, kes õpetaks neid oma käitumisega. Juht ei saa õpetada rahvast suitsetamisest loobuma, kui ta ise suitsetab. Jumal Caitanya ütles, et enne kui õpetaja hakkab teisi õpetama, peab ta kõigepealt ise õppima sündsalt käituma. Inimest, kes sel viisil õpetab, nimetatakse ācāryaks ehk ideaalseks õpetajaks. Seega peab õpetaja lihtrahva juhendamiseks järgima śāstrate (pühakirjade) põhimõtteid. Õpetaja ei saa luua omi, pühakirjadele vastukäivaid reegleid. „Manu-saṁhitāt" ja teisi sellelaadseid pühakirju peetakse autoriteetseteks raamatuteks, mille õpetust tuleks inimühiskonnal järgida. Seega peab juht toetuma oma õpetuses selliste autoriteetsete śāstrate põhimõtetele. See, kes soovib ennast parandada, peab järgima samu normeerivaid reegleid, mida on järginud suured õpetajad. Ka „Śrīmad-Bhāgavatam" kinnitab, et vaimses eneseteadvustamises arengu saavutamiseks tuleb järgida suurte pühendunute eeskuju, sest see on ainus tee edule. Kuningat ja riigipead, isa ja õpetajat peetakse loomulikult süütu lihtrahva juhtideks. Kõik sellised juhid omavad väga suurt vastutust oma alluvate ees ning seepärast peavad nad põhjalikult tundma autoriteetseid raamatuid, kus on kirjas vaimsed ja moraalikoodeksid.

Jumala Kõrgeimat Isiksust kirjeldatakse vedakirjanduses järgmiselt:

„Kõigekõrgem Jumal on kõikide kontrollijate kontrollija ning Ta seisab kõrgemal kõikide planeetide valitsejatest. Kõik asub Tema kontrolli all. Igasugune võim, mida elusolend omab, on talle antud vaid Kõigekõrgema Jumala poolt; ise ei valitse ta kellegi üle. Kõigekõrgemat Jumalat kummardavad ka pooljumalad, sest Tema on kõikide valitsejate valitseja. Seega on Ta transtsendentaalne kõikide materiaalse maailma valitsejate ja kontrollijate suhtes ning Teda kummardavad kõik. Ei ole kedagi, kes oleks Temast võimsam; Tema on kõikide põhjuste kõrgeim põhjus.

Tema keha on erinev tavalise elusolendi kehast. Kõigekõrgema Jumala keha ja hinge vahel pole mingit erinevust. Ta on absoluutne. Kõik Tema meeled on transtsendentaalsed. Iga Tema meeltest võib täita ükskõik millise teise meele funktsiooni. Seepärast pole kedagi, kes oleks Temast võimsam või Temaga võrdväärne. Ta omab lõpmatult erinevaid energiaid ning seetõttu leiavad Tema teod aset automaatselt, loomuliku jadana." („Śvetāśvatara Upaniṣad" 6.7 – 8)

Kuna Jumala Isiksuses eksisteerib kõik täiesti tõeliselt ja täielikus külluses, ei oma Jumala Kõrgeim Isiksus mitte mingeid kohustusi. Selle jaoks, kes sõltub oma tegevuse resultaatidest, eksisteerivad ettekirjutatud kohustused. Selle jaoks aga, kes üheski kolmest planetaarsüsteemist midagi saavutada ei taha, pole kahtlemata ka mitte mingeid kohustusi. Ja ometigi viibis Jumal Kṛṣṇa kṣatriyate juhina Kurukṣetra lahinguväljal, sest kṣatriyate kohustuseks on kaitsta ahistatuid. Ehkki Jumal asub kõikidest pühakirjade regulatsioonidest kõrgemal, ei tee ta midagi, mis oleks nendega vastuolus.

Säilitamaks ühiskonnas vaimses elus arenemiseks vajalikku rahu ja tasakaalu, eksisteerivad perekondlikud tavad, mida iga tsiviliseeritud inimene peaks järgima. Ehkki kõik sellised reeglid on kehtestatud tingimustest sõltuvate hingede ja mitte Jumal Kṛṣṇa jaoks, järgis Ta ikkagi kõiki taolisi reegleid, kui Ta religioossete printsiipide kehtestamiseks siia maailma laskus. Vastasel juhul oleks kogu lihtrahvas järginud Tema eeskuju, sest Tema on kõrgeim autoriteet. „Śrīmad-Bhāgavatamist" saame me teada, et Jumal Kṛṣṇa täitis kõiki religioosseid ettekirjutusi ja kohustusi, nii kodus kui ka sellest väljaspool, nagu see perekondlikule inimesele kohane.

Varṇa-saṅkaraks nimetatakse soovimatuid järglasi, kes häirivad ühiskonna üldist rahu. Sellise üldise rahu rikkumise vältimiseks on kehtestatud reeglid, mille täitmise läbi muutub kogu ühiskond otsekohe rahulikuks ja orienteerub vaimsele arengule. Kui Jumal Kṛṣṇa laskub siia maailma, siis loomulikult järgib Ta ka Ise selliseid reegleid, säilitamaks nende järgimise prestiiz̆i ja rõhutamaks nende järgimise tähtsust. Jumal on kõikide elusolendite isa ning kui elusolendeid eksitatakse, kannab kaudselt selle eest vastutust ka Jumal. Niipea kui ühiskonnas hakatakse üleüldiselt reguleerivate printsiipide järgimist ignoreerima, laskub Jumal Ise siia maailma ühiskonda parandama. Tuleb siiski meeles pidada, et me peame järgima Jumala poolt antud eeskuju, mitte aga püüdma Teda jäljendada. „Järgimine" ja „jäljendamine" on erinevad mõisted. Me ei saa jäljendada Jumala tegusid, näiteks tõsta üles Govardhana mäge, nagu seda tegi Jumal Oma lapsepõlves. Ükski inimene pole selleks võimeline. Me peame järgima Tema juhendusi, kuid me ei saa kunagi Tema tegusid järele teha. Seda kinnitab „Śrīmad- Bhāgavatam" (10.33.30 – 31):

„Meil tuleb lihtsalt järgida Jumala ja Tema volitatud teenrite juhendusi. Nende juhendused toovad meile üksnes kasu ning iga arukas inimene toimib neid täpselt järgides. Ometigi ei peaks me püüdma nende tegusid järele teha. Me ei pea püüdma Śiva kombel mürgiookeani tühjaks juua."

Me peame alati arvesse võtma īśvarade ehk Päikese ja Kuu liikumist kontrollivate elusolendite kõrgemalseisvat positsiooni. Me pole võimelised matkima īśvarade tegusid, kes on ülivõimsad. Śiva jõi ära ookeanisuuruse koguse mürki, kui aga tavaline inimene püüaks ära juua kasvõi väikese osa sellest samast mürgist, sureks ta otsekohe. Eksisteerib suur hulk Śiva pseudopühendunuid, kes lubavad enesele gañjā (marihuaana) ja teiste samalaadsete uimastavate ainete manustamist, unustades samal ajal, et püüdes sedasi jäljendada Śivat, kutsuvad nad endale kaela vaid kiire surma. Samamoodi eksisteerib ka Jumal Kṛṣṇa pseudopühendunuid, kes armastavad jäljendada Jumalat Tema rāsa-līlās ehk armastuse tantsus, unustades, et Govardhana mäge ei suuda neist keegi üles tõsta. Seepärast on parim toimimisviis mitte püüda jäljendada selliseid võimsaid isiksusi, vaid lihtsalt järgida nende juhendusi. Samuti ei tohiks püüelda nende positsiooni omandamise poole, omamata selleks vastavaid omadusi. Me võime maailmas kohata paljusid Jumala „inkarnatsioone", kellel puudub Kõigekõrgema Jumala jõud ja võim.

Kṛṣṇa teadvuses viibivat ja Kṛṣṇa teadvuses mitteviibivat inimest eristavad teineteisest nende soovid. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei tee midagi, mis ei aita kaasa Kṛṣṇa teadvuse arendamisele. Ta võib küll väliselt teha oma tööd samamoodi nagu teadmatu inimene, kes on liiga tugevalt kiindunud materiaalsetesse tegevustesse, ent kui viimane tegutseb omaenese meelelise rahuldamise nimel, siis Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene teeb kõike vaid Kṛṣṇa rahuldamiseks. Seepärast peab Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene õpetama teistele, kuidas toimida ning kuidas rakendada oma tegevuste resultaadid Kṛṣṇa teadvuse arendamisse.

Vedaiś ca sarvair aham eva vedyaḥ – see on kõikide vedalike rituaalide lõplik eesmärk. Kõik rituaaltoimingud, kõik ohvritalitused, kõik, mis „Vedades" sisaldub, sealhulgas kõik juhendused materialistlikeks tegevusteks, on suunatud Kṛṣṇa mõistmisele, kes on elu lõplik eesmärk. Ent kuna tingimustest sõltuvad hinged ei oma teadmisi millestki kõrgemast kui meelelised naudingud, uurivad nad „Vedasid" just sellel eesmärgil. Vedalike rituaalide poolt reguleeritud karmaliste tegevuste ja meeleliste naudingute läbi tõusevad nad järk-järgult Kṛṣṇa teadvuseni. Seepärast ei tohiks vaimse eneseteadvustamiseni jõudnud, Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ajada teisi segadusse ei nende tegevustes ega mõistmises, tal tuleb lihtsalt tegutseda, näidates, kuidas kõik oma tegevuste viljad Kṛṣṇa teenimisele pühendada. Kṛṣṇa teadvuses viibiv õpetatud inimene peab toimima nii, et enese meeleliseks rahuldamiseks töötavad teadmatuses asuvad inimesed õpiksid tema eeskujul õigesti käituma ja toimima. Ehkki teadmatuses viibivat inimest ei tohi tema tegevustes segada, võib seda, kes väheselgi määral Kṛṣṇa teadvuses viibib, rakendada täielikult Jumala teenimisse, eeldamata teiste vedalike eeskirjade täitmist. Selline õnnelik inimene ei pea järgima vedalikke rituaale, sest otseselt Kṛṣṇa teadvuses töötamise läbi saavad talle osaks ka kõik need resultaadid, milleni ta oleks jõudnud oma ettekirjutatud kohustuste täitmise läbi.

Võib näida, et kaks inimest, üks Kṛṣṇa teadvuses ja teine materialistliku teadvuse tasandil, töötavad samal tasemel, kuid tegelikult lahutab nende positsioone teineteisest tohutu kuristik. Materialistlikul teadvuse tasandil viibiv inimene arvab vale ego mõju all, et tema on kõikide tegevuste sooritaja. Ta ei tea, et keha mehhanismi on loonud materiaalne loodus, mis toimib Kõigekõrgema Jumala järelevalve all. Materialistlik inimene ei tea midagi sellest, et lõppkokkuvõttes viibib ta alati Kṛṣṇa kontrolli all. Vale ego mõju all viibiv inimene usub, et ta teeb kõike iseseisvalt ja sõltumatult, ning see on märk teadmatusest. Selline inimene ei tea, et nii jämeda- kui ka peenekoelised kehad on loonud materiaalne loodus vastavalt Jumala Kõrgeima Isiksuse korraldustele ning et ta peaks rakendama kõik oma kehalised ja mõttetegevused Kṛṣṇa teenimisse, viibides Kṛṣṇa teadvuses. Teadmatuses viibiv inimene on unustanud, et Jumala Kõrgeimat Isiksust tuntakse kui Hṛṣīkeśat ehk materiaalse keha meelte valitsejat. Selle tagajärjel, et ta on pikka aega tegelenud oma meelte rahuldamisega, on ta vale ego poolt segadusse viidud ning seetõttu unustanud oma igavesed suhted Kṛṣṇaga.

Absoluutse Tõe teadja on veendunud, et tema asumine materiaalsetes suhetes on ebaloomulik. Ta teab, et ta on Jumala Kõrgeima Isiksuse, Kṛṣṇa lahutamatu osa ning et oma algolemusliku positsiooni poolest ei peaks ta materiaalses loomes viibima. Ta teab oma tõelist olemust õndsust ja teadmisi täis Kõigekõrgema Jumala lahutamatu osana ning mõistab, et ühel või teisel viisil on ta sattunud materialistliku elukäsitluse köidikuisse. Oma puhta eksistentsi tasandil peaks kõik tema tegevused olema seotud Jumala Kõrgeima Isiksuse pühendunud teenimisega. Seepärast rakendab selline inimene end Kṛṣṇa teadvuse arendamisse, kaotades loomulikult kõik kiindumused materiaalsete meelte tegevustesse, mis on kõik vaid ajutised ja tulenevad välistest asjaoludest. Ta teab, et tema materiaalne olukord on Jumala kõrgeima kontrolli all, ning seetõttu ei lase ta end häirida kõikvõimalike materiaalsete tegude järelmõjudest, vaid peab neid üksnes Jumala armulikkuseks. „Śrīmad-Bhāgavatami" kohaselt nimetatakse seda, kes tunneb Absoluutse Tõe kõiki kolme aspekti – nimelt Brahmanit, Paramātmāt ja Jumala Kõrgeimat Isiksust – tattva-vitiks, sest selline inimene teab ka oma tegelikku positsiooni suhetes Kõigekõrgemaga.

Inimesed, kes ei oma teadmisi, samastavad end ekslikult läbinisti materialistliku teadvusega ja omavad suurt hulka materiaalseid määratlusi. See keha on materiaalse looduse kingitus. Neid, kelle teadvus asub liialt tugevasti kehalistes arusaamades, nimetatakse mandadeks ehk laiskadeks inimesteks, kes ei mõista vaimset hinge. Teadmisteta inimesed peavad oma keha iseendaks ning tunnistavad sugulastena oma kehalisi sugulasi. Nende kummardamisobjektiks on maa, kus nad oma praeguse keha on omandanud, ning nad arvavad, et religioossed rituaalid eksisteerivad vaid rituaalide eneste pärast. Ühiskondlik töö, rahvuslus ja altruism on vaid mõningad selliste materialistliku meelestatusega inimeste tegevused. Kehaliste arusaamade mõju all on nad alati hõivatud materiaalsete tegevustega, vaimne eneseteadvustamine on nende jaoks vaid müüt, millest nad ei huvitu. Vaimses elus valgustunud inimesed ei tohiks aga selliseid läbinisti materialistlikke inimesi siiski segada. Parem on jätkata vaikselt oma vaimseid tegevusi. Sellistele segaduses viibivatele inimestele võib püüda õpetada vaid esmaste moraaliprintsiipide (näiteks vägivallast loobumise) järgimist ja materiaalselt häid tegevusi.

Inimesed, kes ei oma teadmisi, ei oska hinnata Kṛṣṇa teadvuses töötamist ning seepärast annab Jumal Kṛṣṇa meile soovituse neid mitte häirida, sest sellega raiskame vaid kasutult oma väärtuslikku aega. Kuid Jumala pühendunud on armulikumad kui Jumal Ise, sest nad mõistavad Jumala eesmärke. Seepärast on nad valmis võtma enda peale kõikvõimalikke riske ja püüavad läheneda isegi teadmisteta inimestele, et üritada neid rakendada Kṛṣṇa teadvuse tegevustesse, mis on igale elusolendile hädavajalikud.

See värss toob selgelt välja „Bhagavad-gītā" eesmärgi. Jumal annab meile siin juhenduse, et me peaksime alati viibima Kṛṣṇa teadvuses, täitmaks oma kohustusi justkui sõjaväes viibides. Taoline juhendus võib teha meile asjad küll natuke raskemaks, kuid sellegipoolest peab igaüks täitma oma kohustusi, sõltudes Kṛṣṇast, sest selline on elusolendi algolemuslik positsioon. Elusolend ei saa olla õnnelik, kui ta ei tegutse kooskõlas Kõigekõrgema Jumalaga, sest oma igaveses algolemuslikus positsioonis allub elusolend Jumala soovidele. Seepärast käskis Śrī Kṛṣṇa Arjunat võitlusse astuda, nagu oleks Ta olnud sõjaväekomandör. Kõigekõrgema Jumala hea tahte nimel tuleb ohverdada kõik ning täita samal ajal oma ettekirjutatud kohustusi, soovimata midagi omandada. Arjuna ei pidanud Jumala korralduse üle järele mõtlema – ta pidi seda lihtsalt täitma. Kõigekõrgem Jumal on kõikide hingede hing ning seepärast isiksust, kes toetub kõiges ainult ja täielikult Kõigekõrgemale Jumalale, mõtlemata omaenese huvidele, ehk teisisõnu öeldes seda, kes viibib täielikus Kṛṣṇa teadvuses, nimetatakse adhyātma- cetasiks. Sõna nirāśīḥ tähendab, et inimene peab tegutsema vastavalt oma õpetaja korraldustele, lootmata oma tegevuse vilju nautida. Kassapidaja võib oma tööandja jaoks lugeda üle miljoneid dollareid, kuid endale kuuluvaks ei pea ta sellest sentigi. Samamoodi tuleb mõista, et tegelikult ei kuulu selles maailmas mitte kellelegi mitte midagi. Kõik kuulub Kõigekõrgemale Jumalale. See on sõna mayi ehk „Mulle" tegelik tähendus. Ning kui inimene toimib sellisel Kṛṣṇa teadvuse tasandil viibides, siis kindlasti ei pea ta ennast millegi omanikuks. Sellist teadvuse tasandit nimetatakse nirmamaks, mis tähendab „mitte midagi ei kuulu mulle". Sellist karmi korraldust tuleb täita tõrkumata, mõtlemata oma niinimetatud sugulastele, kes eksisteerivad vaid keha suhtes. Sel viisil võib inimene saada vigata- jvaraks ehk rahutusest ja tardumusest vabaks isiksuseks. Igaühel on vastavalt oma omadustele ja positsioonile teatud kohustused ning kõiki neid kohustusi saab täita Kṛṣṇa teadvuses, nagu seda eespool on kirjeldatud. Sedasi jõutakse vabanemise teele.

Jumala Kõrgeima Isiksuse, Kṛṣṇa juhendused on kogu vedatarkuse olulisim osa, sest need on, ühegi erandita, igavesti tõesed. Nii nagu „Vedad" on igavesed, niisamuti on ka Kṛṣṇa teadvuse tõde igavene. Nendesse juhendustesse tuleb omada kõigutamatut usku, kadestamata Jumalat. On palju filosoofe, kes kirjutavad kommentaare „Bhagavad-gītāle", kuid kes ei usu Kṛṣṇasse. Nemad ei vabane kunagi karmaliste tegevuste köidikuist. Samas aga tavaline inimene, kes usub kõrvalekaldumatult Jumala igavesi juhendusi, isegi siis, kui ta pole võimeline Jumala korraldusi täitma, saab vabaks karma seaduste köidikuist. Kṛṣṇa teadvuse arendamise alguses võib inimene mõningaid Jumala juhendusi ka mitte järgida, ent kui ta tunnistab Jumala korralduste järgimise printsiipi ja töötab siiralt, mõtlemata võimalikele kaotustele või lootusetutele olukordadele, siis jõuab ta kindlasti puhta Kṛṣṇa teadvuse tasandile.

Selles värsis tuuakse selgelt välja, milline viga on Kṛṣṇa teadvuse kõrvaleheitmine. Niisamuti nagu riigivõimu vastu astumise eest tuleb kanda karistust, tuleb kindlasti kanda karistust ka Jumala Kõrgeima Isiksuse korraldustele vastuhakkamise eest. Neid korraldusi eiraval inimesel puuduvad teadmised oma tegelikust olemusest, Kõigekõrgemast Brahmanist, Paramātmāst ja Jumala Isiksusest, sest sellise inimese süda on tühi. Seepärast pole tal ka mingit lootust oma elus täiuslikkuseni jõuda.

Inimene ei vabane materiaalse looduse kolme guṇa mõju alt enne, kui ta jõuab Kṛṣṇa teadvuse tasandile, nagu kinnitab Jumal Ise seitsmendas peatükis (7.14). Seepärast ei suuda puhtteoreetiliste teadmiste ehk hinge ja keha eristamise abil isegi kõige haritumad inimesed, kes viibivad ilmalikul tasandil, pääseda vabaks māyā köidikuist. On palju niinimetatud vaimseid inimesi, kes väidavad, et nad on vaimselt kõrgelt arenenud, kuid kes sisemuses on täielikult materiaalse looduse guṇade mõju all, millest kõrgemale tõusta nad ei suuda. Inimene võib küll omada laialdasi akadeemilisi teadmisi, ent kuna ta on olnud materiaalse maailmaga seotud juba pika aja jooksul, on ta kinni materiaalse looduse köidikuis. Kṛṣṇa teadvus aitab pääseda neist köidikuist vabaks, isegi kui inimene täidab oma materiaalseid kohustusi. Sellel, kes ei viibi veel täielikult Kṛṣṇa teadvuses, ei soovitata oma kohustuste täitmisest loobuda. Keegi ei tohiks äkitselt loobuda ettekirjutatud kohustuste täitmisest, et saada joogiks või transtsendentalistiks kunstlikul teel. Parem on jätkata tööd oma endises positsioonis ja püüda jõuda Kṛṣṇa teadvuse tasandile kõrgemalseisvate isiksuste juhendamise all. Sedasi on võimalik pääseda vabaks Kṛṣṇa māyā küüniste vahelt.

Inimesed, kes viibivad Kṛṣṇa teadvuses, ei soovi loomulikult tegeleda materiaalsete meeleliste naudingutega. Kuid need, kes sellisel teadvuse tasandil veel ei asu, peaksid järgima pühakirjades kirja pandud reegleid. Meeleliste naudingute piiramatus ongi materiaalsete köidikute põhjustajaks, kuid see, kes järgib pühakirjades antud reegleid, ei seo end meelte ihaldusobjektidega. Näiteks seksuaalnauding on tingimusest sõltuva hinge üks vajadusi ning seepärast on seksuaalelu oma abikaasaga lubatud. Pühakirjade juhenduste kohaselt ei ole mehel lubatud astuda seksuaalvahekorda ühegi teise naisega peale tema oma naise. Kõikidesse teistesse naistesse peab ta suhtuma kui oma emasse. Kuid sellistest juhendustest hoolimata on mehel kalduvus seksuaalseteks suheteks teiste naistega. Inimene peab õppima selliseid kalduvusi ohjeldama, sest vastasel juhul saavad need meile komistuskivideks vaimse eneseteadvustamise teel. Seni, kuni me viibime materiaalses kehas, on vastavalt ettekirjutatud reeglitele lubatud rahuldada ka materiaalse keha vajadusi. Ja ometigi ei tohi arvata, et neid ettekirjutusi järgides vabaneme me automaatselt oma ihadest. Neid reegleid tuleb järgida nendesse kiindumata, sest ka piiratud meelelised naudingud võivad juhtida meid eksiteele, samamoodi nagu liiklusõnnetusi võib juhtuda kuninglikelgi teedel. Ehkki neid teid hoitakse väga heas korras, eksisteerib oht ka kõige kindlamal teel. Kokkupuute tõttu mateeriaga on meelelistele naudingutele alistumine olnud elusolendile omane juba väga pikka aega. Seepärast eksisteerib ka meeleliste naudingute reguleerimise korral ikkagi täiesti reaalne oht taas nende ohvriks langeda ning seepärast tuleb kõikide vahenditega hoiduda väikseimastki kiindumusest reguleeritud meelelistesse naudingutesse. Kuid kiindumus Kṛṣṇa teadvusse ja Kṛṣṇa pidev armastuslik teenimine vabastavad inimese kõikvõimalikest meelelistest tegevustest. Seepärast ei tohiks keegi kunagi püüda vältida kiindumist Kṛṣṇa teadvusse. Kõikvõimalikest meelelistest naudingutest lahtiütlemise eesmärgiks ongi jõuda lõpuks Kṛṣṇa teadvuse tasandile.

Seega on parem täita oma ettekirjutatud kohustusi täies Kṛṣṇa teadvuses viibides, kui täita kellegi teise kohustusi. Materiaalsel tasandil on ettekirjutatud kohustused need kohustused, mis on määratud materiaalse looduse guṇade poolt vastavalt inimese psüühilisele ja füüsilisele seisundile. Vaimsed kohustused on aga need, mida annab vaimne õpetaja Kṛṣṇa transtsendentaalseks teenimiseks. Kuid olenemata sellest, kas inimene täidab materiaalseid või vaimseid kohustusi, tuleb nende täitmist jätkata surmani, selle asemel, et võtta omaks kellegi teise kohustused. Kohustused vaimsel tasandil ja kohustused materiaalsel tasandil võivad olla erinevad, ent kuna need mõlemad lähtuvad autoriteetsete juhenduste järgimise põhimõttest, toob nende täitmine alati vaid kasu. Kui inimene viibib materiaalse looduse guṇade mõju all, tuleb tal järgida just sellise positsiooniga kaasnevaid reegleid, mitte aga püüda jäljendada kedagi teist. Näiteks brāhmaṇa, kes viibib vooruse guṇa mõju all, ei tarvita vägivalda, samas kui kṣatriya, kes on kire guṇa mõju all, võib vajaduse korral kasutada ka vägivalda. Ning seepärast on kṣatriya jaoks parem kohata kaotust kṣatriya ettekirjutusi järgides kui jäljendada brāhmaṇat, kes järgib vägivallast hoidumise põhimõtteid. Igaüks peaks puhastama oma südame järk-järgulise protsessi kaudu, mitte aga ühe hetkega. Ometigi, kui inimene jõuab kõrgemale materiaalse looduse guṇadest ja saavutab täieliku Kṛṣṇa teadvuse, võib ta autoriteetse vaimse õpetaja juhendamise all teha igasugust tööd. Sellel täieliku Kṛṣṇa teadvuse tasandil võib kṣatriya tegutseda kui brāhmaṇa ja brāhmaṇa kui kṣatriya. Transtsendentaalsel tasandil materiaalse maailma eristused enam ei kehti. Näiteks Viśvāmitra oli algselt kṣatriya, kuid tegutses nagu brāhmaṇa, samas kui Paraśurāma oli brāhmaṇa ja tegutses hiljem vastavalt kṣatriya põhimõtetele. Viibides transtsendentaalsel tasandil, võisid nad seda teha, kuid nii kaua kui inimene viibib materiaalsel tasandil, tuleb tal täita kohustusi vastavalt materiaalse looduse guṇadele. Samal ajal peab ta aga omama selget arusaama Kṛṣṇa teadvusest.

Oma algselt olemuselt on elusolend, olles Kõigekõrgema lahutamatu osake, vaimne ja materiaalsest saastast puhas ega allu seega ka materiaalse maailma pattudele. Ent puutudes kokku materiaalse loodusega, sooritab ta kõhklemata suurel hulgal patte, tehes seda mõnikord isegi omaenese tahte vastaselt. Seepärast on ka Arjuna küsimus Kṛṣṇale elusolendite väärastunud loomusest väga asjakohane. Ehkki elusolend ei soovi mõnikord patustada, sunnitakse teda ikkagi seda tegema. Patustele tegudele ei tõuka elusolendit ometigi mitte Ülihing tema südames; nende tegude ajendiks on üks teine põhjus, millest Jumal räägib järgmises värsis.

Kui elusolend puutub kokku materiaalse loomega, moondub tema igavene armastus Kṛṣṇa vastu, kokkupuutes kire guṇaga, ihaks. Teisisõnu öeldes muutub armastus Jumala vastu ihaks, samamoodi nagu piim muutub kokkupuutes tamarindipuu hapuka viljaga jogurtiks. Kui iha jääb aga rahuldamata, muutub see vihaks, mis omakorda muutub illusiooniks ning illusiooni tõttu jätkab elusolend materiaalset eksistentsi. Seepärast on iha elusolendi suurim vaenlane – üksnes iha on see, mis hoiab teda materiaalse maailma köidikuis. Viha on üks teadmatuse guṇa avaldumisi. Guṇad avalduvad viha ning teiste nähtustena. Kui inimene tõuseb pühakirjadele vastavat elu elades, kire guṇast vooruse guṇasse, selle asemel, et teadmatuse guṇasse langeda, siis pääseb ta tänu vaimsetele kiindumustele vihani mandumisest.

Jumala Kõrgeim Isiksus laiendas End Oma alati suureneva vaimse õndsuse nimel mitmeks ning elusolendid on selle vaimse õndsuse lahutamatud osakesed. Ka elusolendid omavad osalist sõltumatust, kuid selle sõltumatuse väära kasutamise tõttu, kaldudes Jumala teenimisest meelelistesse naudingutesse, võtab elusolendi üle võimust iha. See materiaalne loome on loodud Jumala poolt selleks, et tingimustest sõltuvad hinged saaksid rahuldada oma meeli ning, olles lõpuks nende rahuldamise läbi täiesti segadusse aetud, esitaksid küsimuse sellest, milline on nende tegelik positsioon.

Selle sama küsimusega algab „Vedānta-sūtra", kus öeldakse: athāto brahma-jijñāsā. „Inimene peab esitama küsimusi Kõigekõrgema kohta." „Śrīmad-Bhāgavatam" määratleb Kõigekõrgemat järgmiselt: janmādy asya yato 'nvayād itarataś ca. „Kõige alge on Kõigekõrgem Brahman." Seega asub ka iha alge Kõigekõrgemas. Seepärast, kui muuta iha armastuseks Kõigekõrgema vastu ehk teisisõnu, ihaldada kõike Kṛṣṇa heaks, siis muutuvad nii iha kui ka viha vaimseks. Jumal Rāma suur teener Hanumān väljendas oma viha, põletades maha Rāvaṇa kuldse linna, kuid selle läbi sai temast suurim Jumala pühendunu. Ka siin, „Bhagavad-gītās", veenab Jumal Arjunat suunama oma viha Jumala rahuldamiseks vaenlaste vastu. Seega lakkavad iha ja viha Kṛṣṇa teadvuse arendamisse rakendades olemast meie vaenlased ning muutuvad meie sõpradeks.

Elusolendi puhast teadvust pimestav kate on kolmekihiline. See kate ei ole midagi muud kui iha, mis avaldub erinevatel viisidel nagu suits tule kohal, tolm peeglil või emaüsa loote ümber. Kui iha võrreldakse suitsuga, siis tähendab see, et elusa sädeme tuld on võimalik mõningal määral siiski tajuda. Teisisõnu öeldes, kui elusolend on teatud määral arendanud Kṛṣṇa teadvust, siis võib teda võrrelda tulega, mida katab suits. Ehkki suitsu saamiseks on vajalik tuli, ei pruugi see tuli algul välja paista. Seda seisundit võib võrrelda Kṛṣṇa teadvuse arendamise algusega. Tolmune peegel sümboliseerib vajadust puhastada mõistuse peeglit paljude erinevate vaimsete meetodite abil, millest parim on Jumala pühade nimede kordamine. Emaüsas viibiv loode on kujundlik analoog abitus positsioonis elusolendist, sest emaüsas on laps sedavõrd abitu, et ta ei saa ennast liigutadagi. Sellist eksistentsi seisundit võib võrrelda puuga. Puudki on elusolendid, kuid ihade rohke rahuldamise tõttu on nad asetatud tingimustesse, kus nad ei oma enam peaaegu mitte mingisugust teadvust. Tolmust peeglit võrreldakse lindude ja loomadega, suitsuga kaetud tuld aga inimesega. Inimkehas saab elusolend vähehaaval Kṛṣṇa teadvust taastada ning kui ta seda edasi arendab, võib temas lõkkele lüüa ere vaimse elu tuli. Tuld hoolikalt segades võib see eredalt lõõmama lüüa. Inimkeha on elusolendile antud võimalus pääseda vabaks materiaalse eksistentsi köidikuist. Inimkehas elades suudab elusolend alistada oma vaenlase, iha, kasvatades endas autoriteetse juhtimise all Kṛṣṇa teadvust.

„Manu-smṛtis" öeldakse, et iha pole võimalik rahuldada ükskõik kui suure hulga meeleliste naudingutega, samamoodi nagu tuld ei saa kunagi kustutada pidevalt kütet juurde lisades. Materiaalses maailmas on kõikide tegevuste keskmeks seks ning seepärast nimetatakse materiaalset maailma ka maithunya-agāraks ehk seksuaalelust valmistatud ahelateks. Kui tavalises vanglas hoitakse vange trellide taga, siis Jumala seadustele vastuhakkavaid kurjategijad hoitakse seksuaalelu ahelates. Materialistliku tsivilisatsiooni areng meeleliste naudingute suurendamise läbi ainult pikendab elusolendi viibimist materiaalses maailmas. Seepärast on teadmatuse sümboliks just nimelt iha, mis hoiab elusolendit selles materiaalses maailmas. Meelelisi naudinguid maitstes võidakse ju ka tunda teatud õnne, kuid lõppkokkuvõttes on see niinimetatud õnnetunne meelte nautija vaenlane.

Vaenlane on hõivanud tingimustest sõltuva hinge kehas mitmed strateegilised positsioonid ning seepärast annab Kṛṣṇa meile teada, millistes paikades vaenlane end peidab, et see, kes soovib seda vaenlast alistada, teaks tema asukohta. Mõistus on meelte kõikide tegevuste koordineerijaks ning seepärast, kuuldes meelte ihaldusobjektidest, täitub mõistus tavaliselt kõikvõimalike mõtetega võimalikest meelelistest naudingutest. Selle tulemusena muutuvad mõistus ja meeled iha pesitsuspaikadeks ning seejärel saab arukusest sellistele ihadele järeleandmise keskus. Arukus on aga vaimse hinge lähim naaber. Iha poolt vallutatud arukus sunnib vaimset hinge võtma omaks vale ego ja samastama end mateeriaga ning seeläbi mõistuse ja meeltega. Vaimne hing satub sõltuvusse materiaalsetest meelelistest naudingutest ning peab neid ekslikult tõeliseks õnneks. Seda, kuidas vaimne hing samastab end ekslikult mateeriaga, selgitatakse väga hästi „Śrīmad- Bhāgavatamis" (10.84.13):

„Inimene, kes samastab end oma kolmest elemendist koosneva materiaalse kehaga, kes peab oma keha järglasi enese sugulasteks, kes kummardab oma sünnimaad ning kes läheb pühadesse palverännakupaikadesse lihtsalt suplema selle asemel, et kohtuda sealsete transtsendentaalseid teadmisi omavate isiksustega, on võrdväärne eesli või lehmaga."

Jumal soovitas Arjunale alustada meelte piiramist kohe, et alistada oma suurim patune vaenlane, iha, mis hävitab elusolendi huvi vaimse eneseteadvustamise ja oma vaimset olemust puudutavate teadmiste vastu. Sõna jñāna viitab teadmistele sellest, milline on elusolendi tegelik olemus ja milline see ei ole, ehk teisiti öeldes sellest, et vaimne hing ei ole kehaga samane. Vijñāna viitab aga üksikasjalikele teadmistele vaimse hinge algolemuslikust positsioonist ning tema suhetest Kõrgeima Hingega. „Śrīmad- Bhāgavatamis" (2.9.31) selgitatakse seda järgmiselt:

„Teadmised hingest ja Kõrgeimast Hingest on äärmiselt salajased ja mõistatuslikud, kuid selliseid teadmisi ja teed nende teadvustamiseks on võimalik mõista, kui nende erinevaid aspekte selgitab Jumal Ise."

„Bhagavad-gītās" antakse meile hinge olemusest nii üldised kui ka üksikasjalikud teadmised. Elusolendid on Jumala lahutamatud osakesed ning seetõttu on nende ainsaks ülesandeks teenida Jumalat. Sellist teadvust nimetatakse Kṛṣṇa teadvuseks. Seepärast peab inimene kohe elu alguses saama hariduse Kṛṣṇa teadvusest, et tõusta täieliku Kṛṣṇa teadvuse tasandile ja vastavalt tegutseda.

Iha on vaid moonutatud peegeldus armastusest Jumala vastu, mis on loomupärane igale elusolendile. Ent kui inimest õpetada elama Kṛṣṇa teadvuses juba tema sünnist alates, siis ei saa see loomupärane armastus Jumala vastu ihaks manduda. Kui armastus Jumala vastu on moondunud ihaks, on väga raske muuta seda tagasi armastuseks Jumala vastu. Kṛṣṇa teadvus on aga siiski nii mõjuvõimas, et isegi hiline alustaja võib pühendunud teenimise reguleerivate printsiipide järgimise läbi saada tõeliseks Jumala armastajaks. Seega võib meeleliste tegevuste reguleerimist Jumala pühendunud teenimise läbi Kṛṣṇa teadvuses alustada igas vanuses ja igal hetkel, kui mõistetakse selle tegevuse hädavajalikkust. Sedasi muudetakse iha tagasi armastuseks Jumala vastu, mis on inimelu kõrgeim täiuslikkus.

Meeled on iha väljapääsuteed. Iha asub kehas ning meeled on avausteks, mille läbi seda rahuldada. Seetõttu on meeled kehast kui tervikust kõrgemalseisvad. Ometigi on need väljapääsuteed ihale suletud, kui viibitakse kõrgeimal teadvuse tasandil, Kṛṣṇa teadvuses. Kṛṣṇa teadvuses viibides on hing otseses ühenduses Jumala Kõrgeima Isiksusega ning seetõttu kulmineerub kehaliste tegevuste hierarhia Kõrgeima Hingega. Kehaliste tegevuste all mõeldakse siin meelelisi tegevusi ning nende meeleliste tegevuste peatamine tähendab kõikide kehaliste tegevuste peatamist. Kuna aga mõistus on aktiivne, siis tegutseb ta isegi juhul, kui keha on paigal ning puhkab – nagu näiteks une ajal. Kuid mõistust juhib arukus ning arukusest kõrgemale jääb hing. Ja kui hing on otseselt hõivatud Kõigekõrgema teenimisega, siis rakendub loomulikult Kõigekõrgema teenimisse ka kõik madalamal asuv – nii arukus, mõistus kui ka meeled. „Kaṭha Upaniṣadis" on sarnane lõik, milles öeldakse, et meelte ihaldusobjektid on meeltest kõrgemalseisvad ning mõistus seisab kõrgemal meelte ihaldusobjektidest. Kui mõistus on pidevalt hõivatud otseselt Jumala teenimisega, siis ei saa ka meeled olla hõivatud mingi muu tegevusega. Mõistuse sellist meelestatust selgitati juba eespool. Paraṁ dṛṣṭvā nivartate. Kui mõistus on hõivatud Jumala transtsendentaalsesse teenimisse, siis ei saa see enam tegutseda oma madalamaid kalduvusi rahuldades. „Kaṭha Upaniṣadis" kirjeldatakse hinge sõnaga mahān, mis tähendab „võimas". Hing on seega kõigest kõrgemalseisev – nii meelte ihaldusobjektidest, meeltest, mõistusest kui ka arukusest. Seega on hinge algolemusliku positsiooni mõistmine lahendus kõikidele probleemidele.

Arukusega tuleb omandada teadmised hinge algolemuslikust positsioonist ning hõivata seejärel oma mõistus pideva Kṛṣṇa teadvusega. See on lahendus kõikidele probleemidele. Inimesel, kes alles alustab vaimset praktikat, soovitatakse meelte ihaldusobjektidest kõrvale hoiduda. Kuid lisaks sellele tuleb tugevdada oma mõistust arukuse abil. Kui rakendada oma mõistus arukuse abil Kṛṣṇa teadvuse arendamisse, alistudes täielikult Jumala Kõrgeimale Isiksusele, siis muutub mõistus automaatselt tugevamaks ning siis ei ole meeled, mis on kui mürkmaod, enam ohtlikud, justkui maod ilma hammasteta. Ehkki hing seisab kõrgemal nii arukusest, mõistusest kui ka meeltest, säilib nii kaua kui mõistust pole tugevdatud Kṛṣṇaga suhtlemise läbi Kṛṣṇa teadvuses, mõistuse häiritavuse tõttu endiselt suur tõenäosus langeda.

„Bhagavad-gītā" käesolevas, kolmandas peatükis jõutakse järeldusele, et inimene peaks pöörduma Kṛṣṇa teadvuse poole, mõistes, et oma algolemuslikult positsioonilt on iga inimene Jumala Kõrgeima Isiksuse igavene teener ning et lõplik eesmärk ei saa olla impersonaalne tühjus. Materiaalsetes tingimustes elades mõjutavad inimest kindlasti iha ning soov valitseda materiaalse looduse varade üle. Soov olla valitseja ja nautida materiaalseid meeli on tingimustest sõltuva hinge suurim vaenlane, kuid Kṛṣṇa teadvuse jõul on inimene suuteline kontrollima nii materiaalseid meeli, mõistust kui ka arukust. Inimene ei pea kohe loobuma oma tööst ja ettekirjutatud kohustuste täitmisest, kuid järk-järgult Kṛṣṇa teadvust arendades tõuseb inimene transtsendentaalsele tasandile, kus ta ei lase end enam mõjutada materiaalsetest meeltest ja mõistusest, sest siis on arukus juba kõrvalekaldumatult suunatud elusolendi puhta olemuse mõistmisele. See on käesoleva peatüki peamine mõte. Materiaalse eksistentsi ebaküpsel tasandil ei suuda filosoofilised spekulatsioonid ega kunstlikud katsed niinimetatud joogaasendite harjutamise läbi meelte üle kontrolli saavutada, aidata inimesel jõuda vaimse eluni. Ta peab saama väljaõppe, kuidas viljeleda Kṛṣṇa teadvust kõrgema arukuse abil.