Alates seitsmenda peatüki algusest kuni kaheteistkümnenda peatüki lõpuni on Śrī Kṛṣṇa avaldanud üksikasjalikult Absoluutset Tõde, Jumala Kõrgeimat Isiksust. Nüüd jätkab Jumal Arjuna valgustamist. Kui inimene mõistab käesolevat peatükki filosoofiliste spekulatsioonide läbi, jõuab ta pühendunud teenimise mõistmiseni. Kolmeteistkümnendas peatükis anti selgesti mõista, et inimene võib vabaneda materiaalse maailma köidikuist, kui ta asub alandlikkuses arendama teadmisi. Samuti selgitati seal, et elusolend satub selle materiaalse maailma köidikuisse kokkupuutumise tõttu looduse guṇadega. Käesolevas peatükis selgitab Jumala Kõrgeim Isiksus, mis need looduse guṇad õigupoolest on, kuidas nad toimivad, kuidas nad elusolendit seovad ning kuidas nad ta vabaks lasevad. Kõigekõrgem Jumal kinnitab siinkohal, et käesolevas peatükis antavad teadmised on kõrgemalseisvad kõikides eelmistes peatükkides antud teadmistest. Mõistes selles peatükis antavaid teadmisi, on paljud suured targad saavutanud täiuslikkuse ning tõusnud vaimsesse maailma. Jumal selgitab nüüd neid samu teadmisi veelgi mõistetavamal viisil. Need teadmised ületavad kaugelt kõik eelnevates peatükkides antud teadmised ning nende teadmiste abil on paljud isiksused saavutanud täiuslikkuse. Seepärast võib kindel olla, et see, kes mõistab käesolevat, neljateistkümnendat peatükki, saavutab täiuslikkuse.

Olles omandanud täiuslikud transtsendentaalsed teadmised, omandab inimene Jumala Kõrgeima Isiksusega samad omadused, saades vabaks korduvast sünnist ja surmast. See ei tähenda aga enda kui individuaalse hinge identiteedi kaotamist. Vedakirjanduses antakse mõista, et vabanenud hinged, kes on jõudnud vaimse taeva transtsendentaalsetele planeetidele, näevad alati Kõigekõrgema Jumala lootosjalgu, ning teenivad Teda transtsendentaalse armastusega. Seega ei kaota pühendunud oma individuaalset identiteeti ka mitte pärast vabanemist.

Tavaliselt on need teadmised, mida me materiaalses maailmas saame, saastatud materiaalse looduse kolmest guṇast. Teadmisi, mis ei ole saastatud looduse kolmest guṇast, nimetatakse transtsendentaalseteks teadmisteks. Niipea kui inimene on mõistnud neid transtsendentaalseid teadmisi, tõuseb ta Kõrgeima Isiksusega samale tasandile. Need, kes ei oma mingeid teadmisi vaimsest taevast, arvavad, et vabanedes materiaalsetest tegevustest, mis on omased materiaalsele kehale, muutub nende vaimne „mina" kehatuks ning eristamatuks. Kuid samuti nagu materiaalses maailmas, eksisteerib mitmekesisus ka vaimses maailmas. Sellised teadmatuses viibijad usuvad, et vaimne eksistents on vastand materiaalsele mitmekesisusele. Kuid tegelikult omandab elusolend vaimsesse taevasse jõudes vaimse keha. Vaimses maailmas sooritatakse vaimseid tegevusi ning vaimset elukorraldust nimetatakse pühendumuslikuks eluks. Öeldakse, et vaimse maailma keskkond on puhas ning iga elusolend omab seal Kõigekõrgema Jumalaga samaseid omadusi. Selliste teadmiste omandamiseks peab inimene arendama endas vaimseid omadusi. Inimest, kes arendab endas vaimseid omadusi, ei mõjuta enam ei materiaalse maailma loomine ega hävitamine.

Siin antakse maailma sündimise selgitus: kõik leiab aset kṣetra ja kṣetra- jña, keha ja vaimse hinge ühendumise tagajärjel. Materiaalse looduse ja elusolendi ühendumise teeb võimalikuks Kõigekõrgem Jumal Ise. Mahat- tattva on kogu kosmilise avaldumise lõplik põhjus, ning seda materiaalsete põhjuste kogumit, millesse kuuluvad looduse kolm guṇat, nimetatakse vahel Brahmaniks. Kõrgeim Isiksus eostab selle mateeria kogumi ning võimaldab sedasi lugematute universumite sünni. Mateeria kogusummat, mahat-tattvat, kirjeldatakse vedakirjanduses Brahmanina: tasmād etad brahma nāma rūpam annaṁ ca jāyate. („Muṇḍaka Upaniṣad" 1.1.9) Kõrgeim Isiksus eostab selle Brahmani elusolenditega kui seemnetega. Kakskümmend neli algelementi, alates maast, veest, tulest ja õhust, on kõik osa materiaalsest energiast, ning nad moodustavad mahad brahma ehk suure Brahmani, materiaalse looduse. Nagu selgitatud seitsmendas peatükis, eksisteerib ka teine, materiaalsest loodusest kõrgemalseisev loodus – elusolend. See kõrgem loodus on ühendunud materiaalse loodusega Jumala Kõrgeima Isiksuse soovist ning seepärast on kõik elusolendid sündinud materiaalsest loodusest.

Skorpion muneb oma munad riisikuhja ning seepärast öeldakse vahel, et skorpion on riisist sündinud. Kuid loomulikult ei põhjusta skorpioni sündi mitte riis. Tegelikult munes skorpioniema oma munad lihtsalt riisi. Samamoodi ei ole mitte materiaalne loodus elusolendite sünni põhjustajaks. Seemne elusolendi sünniks annab Jumala Kõrgeim Isiksus, ehkki näib, nagu oleksid elusolendid materiaalse looduse loome. Igal elusolendil on vastavalt oma varasematele tegudele teatud keha, mille on loonud materiaalne loodus, et elusolend saaks kogeda naudinguid või kannatusi. Algseks põhjuseks kõikide elusolendite avaldumisele selles materiaalses maailmas on Kõigekõrgem Jumal.

Selles värsis öeldakse selgelt, et Jumala Kõrgeim Isiksus, Kṛṣṇa on kõikide elusolendite algne isa. Elusolendid on sündinud materiaalse ja vaimse looduse ühenduses ning nad elavad lisaks sellele planeedile ka kõikidel teistel planeetidel, isegi materiaalse maailma kõrgeimal planeedil, kus elab Brahmā. Elusolendeid on kõikjal: maa sees, vees ja tules. Nende avaldumine on toimunud tänu nende emale, materiaalsele loodusele, kellele Kṛṣṇa on andnud Oma seemne. Seega eostub materiaalne maailm elusolenditega, kes loomise hetkel avalduvad erinevates vormides vastavalt nende varasematele tegudele.

Elusolend on oma olemuselt transtsendentaalne, mistõttu tal ei ole materiaalse loodusega midagi ühist. Ent kuna ta on muutunud sõltuvaks materiaalse maailma tingimustest, tegutseb ta siiski materiaalse looduse kolme guṇa mõju all. Kuna elusolenditel on vastavalt looduse erinevatele aspektidele erinevad kehad, on nad sunnitud tegutsema vastavalt omandatud guṇadele. See ongi erinevate naudingute ja kannatuste põhjus.

Materiaalse looduse tingimustest sõltuvuses olevaid elusolendeid on erinevaid. Mõned neist on õnnelikud, mõned väga aktiivsed, mõned aga abitud. Kõik need erinevad psühholoogilised avaldumised määratlevad selle, mil viisil elusolendid on tingimustest sõltuvad. Erinevaid tingimustest sõltumise viise kirjeldataksegi käesolevas „Bhagavad-gītā" osas. Esmalt räägitakse vooruse guṇast. Arendades materiaalses maailmas vooruse guṇat, saab inimene targemaks kui need, kes on tingimustest sõltuvad mõnel muul viisil. Vooruse guṇa mõju all olevat inimest ei puuduta kuigivõrd materiaalsed hädad ning ta peab end materiaalsetes valdkondades arenenuks. Hea näide seda tüüpi inimestest on brāhmaṇad, kes on vooruse guṇa mõju all viibivad isiksused. Õnnetunne tuleneb sellest, et vooruse guṇani jõudnud inimene on enam-vähem vaba patuste tegude järelmõjudest. Vedakirjanduses öeldakse, et vooruse guṇa tähendab suuremaid teadmisi ning suuremat õnnetunnet.

Ainsaks probleemiks on sel juhul aga see, et vooruse guṇa mõju all viibiv inimene satub sõltuvusse tundest, et ta on teistest parem ja targem. Sel moel satub ta tingimustest sõltuvusse. Parimad näited sellest on teadlased ja filosoofid. Kõik nad on väga uhked oma teadmiste üle ning kuna nad reeglina võivad endale lubada häid elamistingimusi, kogevad nad teatud materiaalset õnnetunnet. See tingimustest sõltuvas elus kogetav edasijõudmise tunne seob neid materiaalse looduse vooruse guṇaga. Kuna nad on kiindunud vooruse guṇas tegutsemisse, on nad selle kiindumuse jätkudes sunnitud omandama uusi looduse guṇade poolt valitsetavaid kehasid, ning seega ei saavuta nad vabanemist ega vaimsesse maailma tõusmist. Elusolend võib korduvalt olla filosoof, teadlane või poeet ning ühtlasi korduvalt kannatada sünni ja surma ebamugavuste käes. Kuid materiaalse energia illusiooni tõttu peavad nad ise sellist elu ometigi meeldivaks.

Kire guṇat iseloomustab mehe ja naise vaheline külgetõmme. Naist kütkestab mees ning meest naine. Seda nimetatakse kire guṇaks. Kui kire guṇa muutub inimese üle valitsevaks, tekib temas tugev soov meeleliste naudingute järele. Ta tahab meelelisi naudinguid. Kire guṇa mõju all viibiv inimene ihaldab meelte rahuldamiseks ühiskondlikku või rahvuslikku austust, ta tahab õnnelikku peret, toredaid lapsi, naist ja kodu. Kõik sellised soovid on sündinud kire guṇast. Nii kaua kui inimene omab selliseid soove, tuleb tal väga kõvasti tööd teha. Seetõttu öeldakse siin selgelt, et kire guṇa mõju all viibivat inimest aheldavad tema teod, sest ta on kiindunud oma tegevuse viljadesse. Rõõmustamaks oma naist, lapsi ja ühiskonda ning säilitamaks oma prestiiz̆i, peab inimene töötama. Seega on kogu materiaalne maailm suurelt jaolt kire guṇa mõju all. Kaasaegset ühiskonda peetakse arenenuks või mittearenenuks vastavalt kire guṇa standarditele. Varasematel aegadel oli standardiks vooruse guṇa. Ent kui ka vooruse guṇa mõju all viibivad inimesed ei saavuta vabanemist, mida siis rääkida veel nendest, keda valitseb kire guṇa.

Selles värsis on eriti tähelepanuväärselt kasutatud sõna tu. Sellega on viidatud tõsiasjale, et teadmatuse guṇa on kehastunud hingele eriti omane. Teadmatuse guṇa on täielik vastand vooruse guṇale. Vooruse guṇa mõju all viibides võib inimene teadmisi arendades mõista, mis on mis, kuid teadmatuse guṇa mõjub otse vastupidiselt. Kõik teadmatuse guṇa mõju all viibivad inimesed muutuvad hulluks ning hull ei suuda mõista, mis on mis. Teadmatuse guṇa mõju all inimene arenemise asemel hoopis degradeerub. Vedakirjanduses antakse meile järgmine teadmatuse guṇa määratlus: vastu yāthātmya-jñānāvarakaṁ viparyaya-jñāna-janakaṁ tamaḥ. „Teadmatuse mõjuvallas ei suuda inimene mõista asju nii nagu need on." Näiteks on igaüks näinud, et tema vanaisa suri, ning järelikult peab ka tema kord surema, sest inimene on surelik. Ka tema sigitatud lapsed peavad kord surema. Surma eest pole kellelgi pääsu. Aga ikkagi ajavad inimesed kui hullud taga raha, tehes selle nimel tööd nii ööd kui päevad, jättes igavese hinge täiesti unarusse. See on hullumeelsus. Vaimne arenemine on neile nende hullumeelsuses läbinisti vastumeelne. Sellised inimesed on ka väga laisad. Kui neile pakutakse võimalust viibida vaimset mõistmist arendavas seltskonnas, ei tunne nad selle vastu mingit huvi. Erinevalt kire guṇas viibivatest inimestest ei ole nad isegi mitte aktiivsed. Teadmatuse guṇa mõju all viibiva inimese tunnuseks on ka see, et ta magab rohkem kui oleks tegelikult vaja. Kuuetunnisest unest inimesele piisab, kuid teadmatuse guṇa mõjuvallas olev inimene magab vähemalt kümme või kaksteist tundi ööpäevas. Selline inimene on tihti masendunud ning omab kalduvusi tarvitada uimastavaid aineid ja kaua magada. Sellised on teadmatuse guṇa poolt tingimustest sõltuvusse viidud inimese tunnused.

Vooruse guṇa mõju all viibiv inimene on rahuldatud oma töö või intellektuaalsete otsingutega, nagu näiteks filosoof, teadlane või õpetaja võivad olla rahuldatud, süvenedes oma teatud tegevusalasse. Kire guṇa mõjuvallas viibiv inimene töötab oma töö viljade nautimise nimel, ta püüab omandada nii palju vara kui vähegi võimalik ning kasutab seda ka heategevuslikel eesmärkidel, rajades haiglaid või jagades annetusi mõnedele teistele ühiskondlikele institutsioonidele. Sellised on kire guṇa mõjuvallas viibimise tunnused. Ning teadmatuse guṇa katab kinni inimese teadmised. Teadmatuse guṇa mõju all sooritatud tegevused ei too kasu ei tegevuse sooritajale endale ega ka kellelegi teisele.

Kui kire guṇa on valitsev, alistab see vooruse ja teadmatuse guṇad. Kui valitsevaks on vooruse guṇa, on alistatuteks kirg ja teadmatus. Ning kui valitsevaks saab teadmatuse guṇa, alistab see vooruse ja kire. Selline võitlus ülemvõimu pärast toimub pidevalt. Seepärast peab see, kes tõepoolest soovib Kṛṣṇa teadvuses edasi areneda, tõusma kõrgemale kõigist kolmest guṇast. Ühe teatud guṇa ülemvõim ilmneb inimese käitumises, ettevõtmistes, toitumisharjumustes jne. Kõike seda selgitatakse järgnevates peatükkides. Kui inimene tahab, võib ta aga kindla praktika abil arendada endas vooruse guṇat, ning alistada seeläbi teadmatuse ja kire. Samuti on tal võimalik arendada kire guṇat ja alistada voorus ning teadmatus, või arendada teadmatuse guṇat ja alistada voorus ning kirg. Ehkki materiaalses looduses eksisteerivad need kolm erinevat guṇat, võib inimene sihikindluse korral saada õnnistuse tõusta vooruse guṇasse, ning tõustes kõrgemale ka vooruse guṇast, võib ta jõuda puhta vooruseni, mida nimetatakse vasudeva tasandiks. Sellele tasandile jõudes võib inimene mõista teadust Jumalast. Iga inimese tegudest on selgelt näha, milline looduse guṇa tema üle ülemvõimu omab.

Kehal on üheksa väravat: kaks silma, kaks kõrva, kaks ninasõõret, suu, genitaalid ja pärak. Kui kõik üheksa väravat on valgustatud vooruse tunnustega, on inimene arendanud endas välja vooruse guṇa. Vooruse guṇa mõjuvallas viibides suudab inimene näha, kuulda ja maitsta asju sellistena nagu need tõepoolest on. Ta puhastub nii sisemiselt kui välimiselt ning igas tema väravas avalduvad õnne tundemärgid, nii nagu see on vooruslikkusele omane.

Kire guṇa mõjuvallas viibiv inimene pole kunagi rahul saavutatud positsiooniga, ta püüdleb pidevalt üha kõrgemale ja kõrgemale. Kui ta tahab ehitada elumaja, üritab ta kõigest jõust ehitada mõnd paleesugust ehitist, justkui võiks ta seal igavesti elada. Temas areneb tugev soov meeleliste naudingute järele. Meelelistel naudingutel aga ei ole lõppu. Ta tahab olla igavesti oma majas koos oma perekonnaga ning jätkata lõputult meelte rahuldamist. Kõik need tunnused on iseloomulikud kire guṇale.

Valgustatuse puudumisel puuduvad ka teadmised. Teadmatuse guṇa mõjuvallas viibiv inimene ei tegutse kunagi reguleerivate printsiipide kohaselt; ta tegutseb meelevaldselt ja ilma erilise eesmärgita. Ehkki ta omab võimet töötada, ei tee ta mitte mingeid pingutusi. Seda nimetatakse illusiooniks. Ehkki selline inimene omab teadvust, on tema elu tegevusetu. Sellised on teadmatuse guṇa mõjuvallas viibiva inimese tunnused.

Vooruse guṇa mõjuvallas surres tõuseb inimene kõrgematele planetaarsüsteemidele, nagu Brahmaloka või Janoloka, ning saab seal osa taevalikust õnnest. Sõna amalān on antud värsis väga oluline. See tähendab „vaba kire ja teadmatuse guṇadest". Materiaalses maailmas on palju ebapuhtust, kuid vooruse guṇa on siinne puhtaim eksistentsi vorm. Eksisteerib erinevaid planeete erinevatele elusolenditele. Need, kes surevad vooruse guṇa mõjuvallas, tõusevad planeetidele, kus elavad suured targad ja pühendunud.

Mõned inimesed arvavad, et kui hing on jõudnud inimeluni, ei lange ta sellelt tasandilt enam kunagi. Tegelikult pole see nii. Käesoleva värsi kinnituste kohaselt saab see inimene, kes arendab endas teadmatuse guṇat, sünni looma kehas. Sellelt tasandilt peab ta taas evolutsiooniprotsessi kaudu inimeluni tõusma. Need, kes suhtuvad inimellu tõepoolest tõsiselt, peaksid arendama endas vooruse guṇat ning hea suhtluse abil tõusma kõrgemale kõikidest looduse guṇadest, jõudmaks Kṛṣṇa teadvuse tasandile. See on inimelu eesmärk. Vastasel juhul ei ole inimesel ühtegi garantiid, et ta saab ka järgmise sünni taas inimkehas.

Vooruse guṇas sooritatud jumalakartlike tegude resultaat on puhas ning seepärast on igasugusest illusioonist vabanenud targad alati õnnelikud. Kire guṇas sooritatud teod seevastu toovad endaga kaasa ainult kannatusi. Kõik materiaalse õnne saavutamiseks sooritatud teod on edutud. Kui keegi tahab näiteks ehitada pilvelõhkujat, peavad selle valmimiseks paljud inimesed kannatusi kogema. Ehituse finantseerimise eest vastutav isik peab nägema suurt vaeva vajaliku rahasumma kogumiseks ning ehitustöölised peavad orjade kombel tööd rügama. Paljud inimesed peavad seetõttu kannatusi kogema. Seepärast öeldaksegi „Bhagavad-gītās", et iga kire guṇa mõju all sooritatud tegu toob alati kaasa palju kannatusi. Selline tegevus võib küll pakkuda ka mõningast niinimetatud „mentaalset õnne" – „See maja või see raha kuulub minule" – kuid see pole tegelik õnn.

Mis puutub teadmatuse guṇas sooritatud tegudesse, siis ei oma sellise tegevuse sooritaja mitte mingeid teadmisi ning seetõttu toovad tema teod talle juba selles elus kannatusi ning pärast surma omandab ta looma keha. Looma elu on alati täis kannatusi, ehkki māyā ehk illusoorse energia mõjuvallas olevad loomad seda ise ei mõista. Vaeste loomade tapmine on samuti teadmatuse guṇa valitsemise tagajärg. Loomatapjad ei tea, et tulevikus omandab tapetud loom keha, mis võimaldab tal tappa oma tapja. Selline on looduse seadus. Kui inimühiskonnas keegi tapab teise inimese, puuakse ta üles, sest selline on riigi seadus. Oma teadmatuse tõttu ei mõista aga inimesed, et eksisteerib kõikehõlmav, Kõigekõrgema Jumala poolt valitsetav riik. Iga elusolend on Kõigekõrgema Jumala poeg ning Jumalale ei meeldi isegi mitte sipelga tapmine. Sellise teo eest tuleb maksta. Seega on loomade tapmine, keelele naudingu pakkumiseks, märk sügavaimast teadmatusest. Inimesel pole vaja loomi tappa, sest Jumal on võimaldanud talle palju muud suurepärast toitu. Kui keegi lubab endale toiduks liha, tuleb seda inimest pidada teadmatuses tegutsejaks, kelle tulevik on väga tume. Kõikide loomade tapmisest on kõige pahelisem lehmade tapmine, sest lehmad annavad meile piima, võimaldades sellega paljusid naudinguid. Lehma tapmine on sügavaimas teadmatuses sooritatud tegu. Vedakirjanduses öeldakse, et see, kes on saanud küllaldaselt piima, kuid soovib tappa ka lehma, viibib sügavaimas teadmatuses. Seda ütleb värss gobhiḥ prīṇita-matsaram. („Ṛg Veda" 9.4.64) Vedakirjandusest võime leida ka palve, milles öeldakse:

„Mu Jumal, Sa oled lehmade, brāhmaṇate, kogu inimühiskonna ja maailma heasoovija." („Viṣṇu Purāṇa" 1.19.65) Selles palves palutakse eriti kaitset lehmadele ja brāhmaṇatele. Brāhmaṇad on vaimse hariduse sümbol, ning lehm sümboliseerib kõige väärtuslikumat toitu. Neid kahte elusolendite kategooriat – brāhmaṇaid ja lehmi – tuleb igati kaitsta. See oleks märk tõesti arenenud tsivilisatsioonist. Kaasaegses inimühiskonnas on aga vaimsed teadmised hüljatud ning lehmade tapmist toetatakse igati. Sellest tuleb teha järeldus, et tänapäeva inimühiskond areneb vales suunas, kiirendades ise enda hävingut. Ühiskond, mis õpetab oma kodanikke tegutsema nii, et nad järgmises elus omandaksid looma keha, pole kindlasti mitte inimühiskond. Tänapäeva inimühiskond on tugevalt eksitatud kire ja teadmatuse guṇadest. Käesolev aeg on väga ohtuderohke, mistõttu kõik riigid peaksid võimaldama inimestele Kṛṣṇa teadvuse praktiseerimist, lihtsaimat protsessi, mis suudaks päästa inimkonna suurimast ohust.

Kuna kaasaegne tsivilisatsioon ei ole elusolendeile kuigivõrd sobiv, on vaja Kṛṣṇa teadvust. Läbi Kṛṣṇa teadvuse areneks ühiskonnas vooruse guṇa, ning kui valitseb vooruse guṇa, hakkavad inimesed nägema asju nii nagu need on. Teadmatuse guṇas viibides on inimesed nagu loomad ega näe asjade olemust. Näiteks ei näe nad, et tappes mõne looma, riskivad nad võimalusega, et järgmises elus saab see loom nende tapjaks. Kuna inimestele ei ole õpetatud tegelikke teadmisi, on nad muutunud vastutustundetuteks. Selle lokkava vastutustundetu suhtumise peatamiseks tuleb inimestele õpetada, kuidas arendada vooruse guṇat. Kui nad on arendanud endas vooruslikke omadusi, muutuvad nad tasakaalukateks ning hakkavad mõistma asju nii nagu need on. Siis saavad inimesed õnnelikeks ning edukateks. Isegi siis, kui suurem osa inimkonnast ei ole õnnelik ja edukas, võivad rahu ning õitseng levida üle kogu maailma juhul, kui kasvõi väike osa rahvastikust hakkab arendama Kṛṣṇa teadvust ning tõuseb vooruse guṇa tasandile. Kui maailm on aga pühendunud kire ja teadmatuse guṇadele, ei saa selles olla ka rahu ja õitsengut. Kire guṇa mõjuvallas muutuvad inimesed ahneteks ning nende iha meelte rahuldamise järele väljub igasugustest piiridest. Võib ju näha, et isegi kui inimesel on piisavalt raha ning ta võib korraldada oma elu, võimaldamaks rohkelt meelelisi naudinguid, ei saavuta ta ei õnne ega rahu mõistuses. Kire guṇa mõjuvallas pole see võimalik. Kui keegi tahab kogeda õnne, ei aita raha tal kuidagi selleni jõuda. Ta peab tõusma vooruse guṇa tasandile, praktiseerides Kṛṣṇa teadvuse põhimõtteid. Kui inimest valitseb kire guṇa, ei ole ta õnnetu mitte üksnes mentaalsel tasandil, vaid ka tema amet ning töö on väga vaevanõudvad. Ta peab välja mõtlema suurel arvul plaane ja skeeme, et omandada piisavalt raha oma status quo säilitamiseks. See kõik on haletsusväärne. Teadmatuse guṇa mõjuvallas lähevad inimesed hulluks. Olles oma olukorrast masendusse viidud, otsivad nad abi uimastavatest ainetest, vajudes sedasi aga veelgi sügavamale teadmatusse. Selliste inimeste tulevik on väga tume.

Selles värsis öeldakse veelgi selgemalt, milleni looduse kolmes erinevas guṇas sooritatud teod viivad. Eksisteerib taevalikest planeetidest koosnev kõrgem planetaarsüsteem, mille kõik elanikud on kõrgelt arenenud. Vastavalt vooruse guṇa arendamise tasemele võib elusolend tõusta selle planetaarsüsteemi planeetidele. Kõrgeimaks planeediks on Satyaloka ehk Brahmaloka, kus elab materiaalse universumi esimene olend Brahmā. Me oleme juba lugenud, et Brahmaloka elutingimuste imelisust on meil raske ette kujutada, kuid arendades vooruse guṇat, materiaalse elu kõrgeimat tasandit, võime me ka selle planeedini jõuda.

Kire guṇa ei avaldu puhtalt. See jääb vooruse ja teadmatuse guṇa vahepeale. Keegi ei ole puhtalt ainult ühe looduse guṇa mõjuvallas, ent kui inimest valitsekski puhtalt kire guṇa, jääks ta lihtsalt siia planeedile kuninga või mõne rikka inimesena. Kuna aga ka muud looduse guṇad mõjutavad teda, võib ta kire guṇast kergelt allapoole langeda. Selle planeedi inimesed, kes viibivad kire ja teadmatuse mõjuvallas, ei suuda mõne masina jõul minna kõrgematele planeetidele. Kire guṇas elamine võib järgmises elus viia ka hullumeelsusse.

Madalaimat, teadmatuse guṇat iseloomustatakse siin sõnaga „jälestusväärne". Teadmatuse guṇa arendamise tagajärjed on väga ettenägematud, sest tegu on materiaalse looduse madalaima omadusega. Inimesest madalamale jääb miljoneid erinevaid elu liike – linde, loomi, roomajaid, puid jne – ning vastavalt oma teadmatuse guṇa astmele, satuvad inimesed järgmistes eludes selliste isendite haletsusväärsetesse tingimustesse. Sõna tāmaṣāḥ on antud värsis väga oluline. See tähistab neid, kes viibivad pidevalt teadmatuse guṇas, tõusmata sealt kõrgemate guṇade tasandile. Selliste inimeste tulevik on väga tume.

Teadmatuse ja kire guṇa mõjuvallas viibivatel inimestel on võimalus tõusta vooruse guṇa tasandile ning sellise resultaadi saavutamise protsessi nimetatakse Kṛṣṇa teadvuseks. Need, kes seda võimalust ära ei kasuta, jätkavad kindlasti elu looduse madalamate guṇade mõju all.

Inimene võib tõusta kõrgemale kõikidest materiaalse looduse guṇade tegevustest, õppides tundma nende õiget olemust õigest allikast. Tõeline vaimne õpetaja on Kṛṣṇa, ning Ta õpetab neid vaimseid teadmisi Arjunale. Ka meie peame samamoodi õppima seda looduse guṇade poolt toime pandavatest tegevustest kõnelevat teadust täielikult Kṛṣṇa teadvuses viibivatelt isiksustelt. Vastasel juhul ei kulge meie elu õige eesmärgi poole. Autoriteetse vaimse õpetaja juhenduste abil võib elusolend saada teadlikuks oma vaimsest positsioonist, õppida tundma materiaalset keha ja meeli ning mõista, kuidas ta on sattunud lõksu ning aheldatud materiaalse looduse guṇade lummusesse. Nende guṇade haardes on ta abitu, ent kui ta suudab mõista oma tegelikku positsiooni, siis võib ta tõusta transtsendentaalsele tasandile, praktiseerides vaimse elu põhimõtteid. Elusolend ise ei ole tegelikult tegevuste sooritaja. Ta on sunnitud tegutsema, kuna ta viibib vastavas kehas, mida valitseb teatud materiaalse looduse guṇa. Saamata abi vaimsetelt autoriteetidelt, ei suuda ta mõista, millises positsioonis ta tegelikult asub. Suheldes autoriteetse vaimse õpetajaga, näeb ta oma tegelikku positsiooni ning seeläbi kinnistub ta Kṛṣṇa teadvuses. Kṛṣṇa teadvuses viibiva inimese üle materiaalse looduse guṇad enam ei valitse. Seitsmendas peatükis juba öeldi, et see, kes on alistunud Kṛṣṇale, on vabanenud kõikidest materiaalse looduse määratud tegevustest. Kui inimene suudab näha asju sellistena nagu need on, kaotab materiaalne loodus järkhaaval tema üle võimu.

Selles värsis selgitatakse, kuidas inimene võib püsida transtsendentaalses positsioonis, täies Kṛṣṇa teadvuses, juba selles kehas elades. Sanskritikeelne sõna dehī tähendab „kehastunu". Ehkki elusolend viibib materiaalses kehas, võib ta vaimsete teadmiste arenedes vabaneda looduse guṇade mõju alt. Ta võib nautida vaimse elu õnne juba selles kehas viibides, sest pärast praegusest kehast lahkumist läheb ta kindlasti tagasi vaimsesse taevasse. Kuid juba praeguses elus võib ta kogeda käegakatsutavat vaimset õnne. Teisisõnu öeldes on pühendunud teenimine Kṛṣṇa teadvuses märk mateeria ahelatest vabanemisest, nagu selgitatakse kaheksateistkümnendas peatükis. Kui inimene on vabanenud materiaalse looduse guṇade mõju alt, pöördub ta pühendunud teenimise poole.

Selles värsis esitab Arjuna ülimalt kohased küsimused. Ta tahab teada, milliste tunnuste järgi võib ära tunda inimese, kes on juba tõusnud kõrgemale materiaalse looduse guṇadest. Esmalt küsib ta sellise transtsendentaalse isiksuse tunnuste kohta. Mille järgi võib mõista, et inimene on juba tõusnud kõrgemale materiaalse looduse guṇadest? Teise küsimusega tahab Arjuna teada, kuidas selline isiksus elab ning millised on tema tegevused. On need allutatud teatud regulatsioonidele või mitte? Seejärel esitab Arjuna küsimuse transtsendentaalse looduseni jõudmise vahendite kohta. See küsimus on väga oluline. See, kes ei tunne otseseid vahendeid, mille abil inimene võib pidevalt transtsendentaalses positsioonis püsida, ei saa kuidagi ilmutada ka transtsendentaalses posistioonis viibimise tundemärke. Kõik need Arjuna poolt esitatud küsimused on seega väga olulised ning Jumal vastab neile.

Arjuna esitas kolm erinevat küsimust ning Jumal vastab neile üks teise järel. Nendes värssides lausub Kṛṣṇa esmalt, et transtsendentaalsel tasandil viibiv inimene on vaba kadedusest ning ihadest. Kui elusolend on kehastunud sellesse materiaalsesse maailma ning viibib seega materiaalses kehas, tähendab see seda, et ta viibib mõne materiaalse looduse guṇa mõjuvallas. Kui elusolend on kehast vabanenud, on ta vaba ka materiaalse looduse küüniste vahelt. Kuid nii kaua kui ta viibib materiaalses kehas, peab ta hoidma end neutraalses positsioonis. Ta peaks rakendama end Jumala pühendunud teenimisse, unustamaks enda samastamise materiaalse kehaga. Kui inimese teadvus on süvenenud materiaalsesse kehasse, tegutseb ta üksnes enda meelelise rahuldamise nimel, ent kui ta tõuseb Kṛṣṇa teadvusse, lakkab ta iseenesest sooritamast meelte rahuldamisele suunatud tegusid. Me ei vaja seda materiaalset keha ning seetõttu ei pea me ka alistuma oma keha nõudmistele. Materiaalse looduse guṇad mõjutavad keha alati, kuid vaimne hing ise on nendest tegevustest lahus. Kuidas saab ta nendest lahusseisvaks? See on võimalik, kui ta ei ihalda enam nautida oma keha ega ihalda ka sellest vabaneda. Sellisel transtsendentaalsel tasandil vabaneb inimene loomulikul teel mateeria ahelaist. Ta ei pea püüdma omal jõul materiaalse looduse guṇade mõju alt vabaneda.

Järgmine küsimus puudutab transtsendentaalsel tasandil asetseva inimese käitumist. Materialistlikult meelestatud inimest mõjustavad niinimetatud austus ja häbistus, mis kehale osaks võivad saada, kuid transtsendentaalsel tasandil viibiv inimene sellisest võltslikust austusest või häbistusest ei hooli. Ta täidab oma kohuseid Kṛṣṇa teadvuses, hoolimata sellest, kas teine inimene teda austab või häbistab. Ta võtab vastu vaid need asjad, mis aitavad tal täita oma kohuseid Kṛṣṇa teadvuses, midagi muud materiaalset ta ei vaja, ükskõik, kas talle pakutakse kive või kulda. Igaüht, kes aitab tal täita tema kohuseid Kṛṣṇa teadvuses, peab ta oma kalliks sõbraks, kuid ta ei vihka ka oma niinimetatud vaenlasi. Ta suhtub kõikidesse võrdselt ning peab kõike samaväärseks, sest ta teab hästi, et materiaalse eksistentsiga pole tal midagi pistmist. Sotsiaalsed ja poliitilised teemad teda ei huvita, sest ta teab, et kõik sotsiaalsed ja poliitilised tõusud ja mõõnad on ajalikud. Tema jõupingutused ei ole suunatud ühelegi isiklikule eesmärgile, kuid Kṛṣṇa heaks on ta valmis tegema mida tahes. Kui inimene käitub eespool kirjeldatud moel, jõuab ta transtsendentaalsele tasandile.

See värss on vastus Arjuna kolmandale küsimusele: Millised on transtsendentaalsele tasandile jõudmise vahendid? Nagu eespool selgitatud, toimib materiaalne maailm materiaalse looduse guṇade mõju all. Inimene ei peaks looduse guṇade tegevustest segadusse sattuma. Selle asemel, et suunata oma teadvus sellistesse tegevustesse, võib ta selle suunata Kṛṣṇa heaks sooritatavatesse tegevustesse. Selliseid tegevusi tähistakse siinkohal sõnaga bhakti-yoga – alati Kṛṣṇa heaks tegutsemine. Seejuures ei tähenda see tingimata Kṛṣṇa heaks tegutsemist, vaid ka mõne Tema täieliku ekspansiooni nagu Rāma või Nārāyaṇa heaks tegutsemist. Kṛṣṇal on lugematu hulk ekspansioone. Inimest, kes on rakendanud end ükskõik millise Kṛṣṇa kehastuse või täieliku ekspansiooni teenimisse, tuleb pidada transtsendentaalsel tasandil asetsevaks. On seejuures tähelepanuväärne, et kõik Kṛṣṇa kehastused on täielikult transtsendentaalsed, igavesed ning täis õndsust ja teadmisi. Sellised Jumala isiksused on kõikvõimsad ja kõiketeadvad ning nad omavad kõiki transtsendentaalseid omadusi. Seega, kui inimene rakendab end kõigutamatu sihikindlusega Kṛṣṇa või mõne Tema täieliku ekspansiooni teenimisse, tõuseb ta kergesti kõrgemale kõikidest materiaalse looduse guṇadest, mille ületamine on muidu ülimalt raske. Seda selgitati juba eelnevalt seitsmendas peatükis. Inimene, kes alistub Kṛṣṇale, tõuseb kohe kõrgemale materiaalse looduse guṇade mõjutustest. Kṛṣṇa teadvuses viibimine ehk Kṛṣṇa pühendunud teenimine tähendab Kṛṣṇaga samaste omaduste omandamist. Jumal ütleb, et Tema loodus on igavene, täis õndsust ja teadmisi, ning et elusolendid on Tema lahutamatud osakesed, nii nagu kullatükikesed on osakesed kullamaagist. Seega on vaimsel tasandil viibides elusolend kullaga – Kṛṣṇaga – samaste omadustega. Kṛṣṇa ja kõik elusolendid on eraldi isiksused ning see isiksuslikkus ei kao kunagi, vastasel juhul ei saaks me rääkida bhakti-joogast. Bhakti-jooga tähendab seda, et eksisteerib Jumal, eksisteerib pühendunu ning eksisteerib Jumala ja pühendunu vaheline vastastikune armastus. Jumala Kõrgeim Isiksus ja individuaalne isiksus on seega kaks erinevat isiksust, muidu poleks väljendil bhakti-jooga mingit tähendust. Kui inimene pole tõusnud Jumalaga samale transtsendentaalsele tasandile, ei saa ta ka Kõigekõrgemat Jumalat teenida. Et olla kuninga abiline, peab inimene omama teatud omadusi. Jumala teenimiseks tuleb seega saada Brahmaniks, vabaks kogu materiaalsest saastast. Vedakirjanduses öeldakse: brahmaiva san brahmāpy eti. Elusolend võib jõuda Kõigekõrgema Brahmanini, saades Brahmaniks. See tähendab, et elusolend peab omandama Kõigekõrgema Brahmaniga samased omadused. Kõigekõrgema Brahmanini jõudmine ei tähenda aga seejuures seda, nagu kaotaks elusolend seejärel oma igavese Brahmani identiteedi individuaalse hingena.

Brahmani algne olemus on surematus, hävimatus, igavikulisus ning õnn. Brahmani teadvustamine on transtsendentaalse teadvustamise esimene aste. Paramātmā ehk Ülihinge teadvustamine on selle tee teine, keskmine aste, ning Jumala Kõrgeima Isiksuse mõistmine tähendab Absoluutse Tõe lõplikku teadvustamist. Seega sisalduvad nii impersonaalne Brahman kui ka Paramātmā Kõrgeimas Isiksuses. Seitsmendas peatükis selgitatakse, et materiaalne loodus on Kõigekõrgema Jumala madalama energia avaldumine. Jumal eostab madalama, materiaalse looduse, kõrgema looduse osakestega, ning see on vaimne kokkupuude materiaalse maailmaga. Kui selle materiaalse looduse tingimustest sõltuv elusolend hakkab arendama vaimseid teadmisi, tõuseb ta kõrgemale materiaalse eksistentsi tasandist ning jõuab järk-järgult tasandile, kus ta võib mõista Kõigekõrgema Olendi Brahmani aspekti. Brahmani teadvustamine on vaimse eneseteadvustamise esimene tasand. Sellel tasandil muutub Brahmanit teadvustanud isiksus transtsendentaalseks materiaalse eksistentsi suhtes, kuid ta pole veel täielikult Brahmanit teadvustanud. Kui ta soovib, võib ta teatud ajaks sellele Brahmani tasandile jääda ning seejärel, järk-järgult arenedes, tõusta Paramātmā teadvustamiseni ning lõpuks ka Jumala Kõrgeima Isiksuse teadvustamiseni. Sellisest arenemisteest on vedakirjanduses palju näiteid. Neli Kumārat teadvustasid esmalt tõe impersonaalse Brahmani aspekti, kuid seejärel tõusid nad aegamööda pühendunud teenimise tasandile. See, kes ei tõuse Brahmani teadvustamise tasandilt kõrgemale, riskib ohuga uuesti langeda. „Śrīmad-Bhāgavatamis" öeldakse, et isegi kui inimene tõuseb impersonaalse Brahmani teadvustamise tasandile, ei ole tema arukus täielikult kirgastunud enne kui ta omandab teadmised Kõrgeimast Isiksusest ning areneb edasi Brahmani teadvustamisest. Seepärast võib elusolend Brahmani tasandile tõusnult ikkagi väga kergesti langeda, kui ta ei rakenda end Jumala pühendunud teenimisse. Vedakirjanduses öeldakse: raso vai saḥ, rasaṁ hy evāyaṁ labdhvānandī bhavati – „Kui inimene mõistab Jumala Isiksust, naudingute allikat, Kṛṣṇat, saab ta tõepoolest kogeda transtsendentaalset õndsust." („Taittirīya Upaniṣad" 2.7.1) Kõigekõrgemale Jumalale kuuluvad täielikult kuus küllust, ning kui Jumala pühendunu jõuab Jumalani, saab ka tema neist küllustest osa. Kuninga teener naudib peaaegu samavõrd kui kuningas. Igavene ja hävimatu õnn ning igavene elu käivad pühendunud teenimisega alati kaasas. Seepärast kuulub ka Brahmani ehk igaviku ehk hävimatuse teadvustamine pühendunud teenimise hulka. Isiksus, kes teenib pühendunult Jumalat, omab juba nimetatud omadusi.

Ehkki elusolend on oma olemuselt Brahman, omab ta soovi valitseda materiaalse maailma üle ning see põhjustabki tema langemise. Oma algolemuslikus positsioonis on elusolend kõrgemalseisev materiaalse looduse kolmest guṇast, kuid puutudes kokku materiaalse loodusega, langeb ta selle erinevate guṇade – vooruse, kire ja teadmatuse mõju alla. Puutudes kokku nende kolme guṇaga, tekib temas soov materiaalse looduse üle valitseda. Asudes aga teenima Jumalat täies Kṛṣṇa teadvuses, tõuseb ta kohe transtsendentaalsele tasandile ning tema õigusevastane iha valitseda materiaalse looduse üle kaob. Seepärast peaks inimene teiste pühendunute seltskonnas praktiseerima pühendunud teenimise protsessi, mis sisaldab kuulamist, laulmist, mäletamist jne. (Pühakirjades on antud üheksa erinevat pühendunud teenimise meetodit.) Teiste pühendunutega suhtlemise läbi ning vaimse õpetaja abiga hävitab inimene endas järk-järgult soovi materiaalse looduse üle valitseda ning rakendab end vankumatult ja armastusega Jumala transtsendentaalsesse teenimisse. Sellist toimimisviisi soovitatakse järgida käesolevas peatükis alates kahekümne teisest värsist. Jumala pühendunud teenimine on väga lihtne: inimene peaks alati teenima Jumalat, sööma jumalusele pakutud toidu jäänuseid, nuusutama Jumala lootosjalgadele pakutud lilli, külastama paiku, kus Jumal ilmutas Oma mänge, lugema Jumala erinevatest tegevustest ning Tema vastastikusest armastusest pühendunutega, ning alati kordama transtsendentaalset vibratsiooni Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Samuti peaks ta järgima paaste, mis on mõeldud Jumala ja Tema pühendunute ilmumise ning lahkumise tähistamiseks. Sellist protsessi järgides loobub inimene kõikidest materiaalsetest tegevustest. Kui ta on sel moel jõudnud brahmajyotini või mõistnud mõnd Brahmani aspekti käsitlustest, omab ta samu omadusi, mida Jumala Kõrgeim Isiksuski.